pühapäev, 26. mai 2019

NuQ Treff 2019: "Mina, Sisyphos", Puppet's Lab Bulgaaria

Veelkord visuaalteatrifestivalilt NuQ Treff 2019: Bulgaaria teatrilt Puppet's Lab, lavastus "Mina, Sisyphos".

Pealkiri: "Mina, Sisyphos"
Teater: Puppet's Lab, Bulgaaria
Puppet's Lab, "Mina, Sisyphos"
Üritus: NuQ Treff 2019
Lavastaja: Veselka Kuncheva
Näitlejad: Stoyan Yovchev
Žanr: Visuaalteater, objektiteater, nukuteater, tants
Vanus: Noortele ja täiskasvanutele
Kestus: 1 tund
Esietendus: 2015
Asukoht: Kanuti Gildi Saal
Millal nähtud: 25. mai 2019
Minu hinnang: 5/5


Kui lavastus lõppes ja eesriie sulgus, siis ma mõtlesin tükk aega, et kuidas ma kõike seda, millele ma just tunnistajaks olin, kirjalikus vormis edastan? Kuidas kirjeldada midagi, mida on raske sõnadesse panna? Kuidas anda edasi lavastuse sisu, kui väga konkreetset süžeed ei ole ja mis ikkagi annab vaatajale ühe kauni tervikliku loo? Millise nurga alt peaks väljendama nähtut: kas objektiteatri, tantsulavastuse või hoopis mingi kolmanda žanri vaatenurgast? 

Üks on kindel, see, mida ma lavastust vaadates kogesin ja nägin, oli midagi, mida ma varem mitte kunagi ei ole näinud. Ja mulle see meeldis!

Sisu:

Vanakreeka mütoloogiast pärit Sisyphose legend on mehest, kellel õnnestus surmajumalat Thanatost petta ja surma vältida, kui ta lõpuks ikkagi Hadesesse viidi, siis oli tema karistuseks veeretada hiigelsuurt kivikamakat ülesmäkke ja sinna jõudes veeres kivi tipust alla tagasi. Ja Sisyphose igavikuks see jäi - kivi ülesmäkke veeretada, et see tipust jälle tagasi kukuks.

Puppet's Lab, "Mina, Sisyphos"
Kui lavastust vaadata, siis ühildub "Mina, Sisyphos" müüdiga ehk niipalju, et peategelane tassis terve lavastuse vältel suurt kasti endaga kaasas. Kast sümboliseeris sedasama kivi, mida Sisyphos pidi mütoloogias mäkke veeretama. Peale sümboliseeriva tähenduse kasutati kasti laval päris mitmeks erinevaks otstarbeks: kord sai selle peal tantsida, kord muutus ta nukulavaks, kord loodi sellega muusikat.

Sügavamalt lähenedes jättis lavastuse sisu kõlama minus mõtte, et me kanname kõik enda risti (kasti) ise kaasas. Ükskõik, kui palju me ka poleks mõjutatavad sellest, mis me ümber toimub ja mis meid väljastpoolt meid endid tabab, siis lõppkokkuvõttes on meie kõige suurem väljakutse elus see, mis toimub meie sees, meie mõtetes - igavene mõttelahing iseendaga. Ainuke vangla, kus me elus saame kinni istuda, on meie endi loodud, selle maailma poolt, mis meie sees on. Kõik piirangud, mis meil elus on, tulevad samuti meist endist, meie mõtetest ja sisevaatlustest.

Mis mulle meeldis?
Puppet's Lab, "Mina, Sisyphos"

"Mina, Sisyphos" oli põnev lavastus, sest sellesse oli kombineeritud elemente nii nukuteatrist, tantsutaterist, kui ka objektiteatrist. Tõeline visuaalne pärl!

Mulle avaldas kõige suuremat muljet näitleja Stoyan Yovchevi täielik kontroll oma keha üle ja tema käte ja jalgade plastilisus ja ilmekus. Kuna nukud ja objektid olid vahelduva eduga seotud näitleja nii käte kui jalgadega, siis näitlejameisterlikkuse tõttu tekkiski tunne, et näitleja käed ja jalad on osa nukust. Lisage sinna veel näitleja hääletoon ja miimika ja sellest saab unustamatu koosluse, mis jääb päris pikaks ajaks ajusoppidesse kummitama.

Näiteks oli näitleja ülakäte külge pandud inimpead ja kui näitleja laval liikus, koreograafia tõttu oli ühe näitleja asemel laval korraga kolm tegelast: on näitleja ja tema ühel õlal olev Hea ja teisel õlal olev Halb. Või teine näide, kus näitleja põlvede külge on kinnitatud inimese büst ja kui näitleja põrandal liikus, tekkis tunne, et ta kaklebki kellegi teisega. See kõik illustreeris Sisyphose sisemonoloogi, võitlust iseendaga.

Puppet's Lab, "Mina, Sisyphos"
Visuaalselt oli minu arvates lavastus piire ületav. Ma pidin päris mitu korda ekstra silmi pilgutama ja uuesti vaatama, et aru saada, kas tegemist on nüüd näitleja käte või hoopis jalgadega ja seda eriti just lavastuse esimeses pooles. Võibolla see tuleneb asjaolust, et ma tõesti pole midagi sellist varem näinud, aga peategelane suutis täita enda keha ja nukkudega/objektidega üksinda terve saali, tema kohalolek ja esitlus olid võrratud!

Nukkude geniaalsus seisis nende kunstilises kujunduses, tehnilises pooles ja selles, kuidas neid laval kasutati. Kui näitleja tantsis koos terve rea nukupeadega, mida sai akordeoni lõõtsa moodi lahti tõmmata ja kokku lükata, või kui nende jalad olid elastsete sukasarnaste asjadega soetud näitleja jalgade külge, siis ma mõtlesin, et see, kes selle kõik välja mõtles, on ikka tõsine "nuku-mastermind"!

Super elamus!

Lisan lõppu ka lavastuse treileri, et lugejal oleks võimalik saada väike pilguheit sellesse, mis lavastuses tegelikult toimub.





laupäev, 25. mai 2019

NuQ Treff 2019 - "Akvaarium", Ljubljana Nukuteater

Tere!

Meie suureks rõõmuks on visuaalteatri festival NuQ Treff tagasi! Ja siit tuleb ka esimene arvustus, Ljubljana Nukuteatri lavastus "Akvaarium".

Akvaarium
Pealkiri: "Akvaarium"
Teater: Ljubljana Nukuteater, Sloveenia
Üritus: NuQ Treff 2019
Lavastaja: Miha Golob
Näitlejad: Miha Arh ja Gašper Malnar
Žanr: Visuaalteater, lastele
Vanus: 3+
Kestus: 40 minutit
Esietendus: 16. veebr. 2017
Asukoht: NUKU Ovaalsaal
Millal nähtud: 24. mai 2019
Minu hinnang: 5/5




Sisu:

Lavastuse tegevus toimub akvaariumis, kuhu ilmub üks väike muna. Muna uudistab kõigepealt tühjas akvaariumis ringi ja avastab seal teda ümbritsevat maailma. Muna naudib päikese soojust, ronib treppidest ülesse ja alla, kukub ja ronib uuesti jälle ülesse. Eriti põnevaks läheb muna elu siis, kui ta saab akvaariumisse puhutud lehtede keskel hullata või proovida, mis tunne on esimest korda vees mürada või vettehüppeid teha ja avastada enda jaoks esimest lund ja purjetada jäämägede vahel mööda akvaariumisse tekkinud merd.

"Akvaarium" jutustab põnevaid objekte kasutades loo, mis võtab vaataja kaasa imelisele teekonnale, kus vaataja saab hingest kaasa elada muna seiklustele, olgu see siis suvel, talvel või sügisel.

Mis mulle meeldis?

"Akvaarium" on sõnadeta visuaal- ja objektiteatri lavastus, mis on mõeldud väikelastele ja koolieelikutele, aga mulle kui täiskasvanule lavastus väga meeldis! Hea teater ongi selline, mis pakub igas vanuses vaatajatele elamust.

Kui lapsed minu ümber elasid itsitades ja ahhetades kaasa munale tema teekonnal, siis mina täiskasvanuna imetlesin eelkõige, kuidas sellises kinnises keskkonnas nagu selleks on tühi akvaarium, saab objektide, värvide, laavalampide, tossu, pulbrite, paberitükkide, peegli, plastiktopsi, valguse ja vee kaudu luua midagi unustamatult kütkestavat, mis paneb unustama selle, et akvaariumi ja muna ümber tegutsevad kaks näitlejat, kes tegelikkuses selle maailma loovad.

Akvaariumis toimuv oli nagu õhu, magneti ja vee ning värvide ja mustrite kirev mäng, mis lõi ühe ilusa, lummava ja nauditava terviku. Geniaalselt läbimõeldud ja elluviidud tükk!




Infot visuaalteatrifestivali NuQ Treff 2019 mängukava ja lavastuste kohta leiab SIIT. Kindlasti on tegemist ühe unikaalse ja põneva teatrifestivaliga, kus iga vaataja leiab midagi enda jaoks olenemata vanusest või maitsest! Teile kindlustatakse maailmatasemel teatrielamus!




pühapäev, 19. mai 2019

Eesti Blogiauhinnad - Kultuuriblogid #EBA2019

Tere!



Esimest korda meie 10-aastase blogimiskogemuse jooksul kandideerime sel aastal Eesti Blogiauhindade kultuuriblogide kategoorias.

Oleme blogimisega kahe peale kokku tegelenud 10+6 aastat! Ehkki meie kultuuriblogi Harrastuskriitikud on tegutsenud alates 2014, alutasime blogimisega inglise keeles juba märksa varem.

Eesti Blogiauhindasid antakse välja juba mitu head aastat ja põhjuseks, miks me alles sel aastal esimest korda auhindadele kandideerime, on see, et tahtsime Harrastuskriitikud enne korralikult käima saada ja alles siis osaleda. Enne töö ja siis tulemused!

Kandideerime kultuuriblogide kategoorias, mida Eesti Blogiauhinnad on defineerinud järgmiselt:

"Kultuuriblogi kategooriasse sobib veebipäevik, mis keskendub kaunitele kunstidele (kujutav kunst, muusika, teater, kino, arhitektuur, muuseumid jm)."

Ja see on just see, millest me kirjutame ja mis on meie eesmärgiks olnud alates meie esimesest postitusest - kajastada kõiki kauneid kunste, mis meie ümber on, olgu see siis teatris, kinolinal, läbi muusika või mõne muuseumikülastuse. Arvame,e t eesti kultuur on ilus ja seetõttu jagamegi oma kogemusi teile läbi Harrastuskriitikute blogi!

Tulge hääletama ja kui teile on meie blogi sümpaatne, siis andke ka oma hääl Harrastuskriitikutele!
Meie jätkame kirjutamist niikuinii!

Oma hääle saate anda SIIN! Liikuge lehel allapoole ja sealt leiate meid kultuuriblogide seas teisel kohal. :)



reede, 10. mai 2019

Teater: "Mõnus maatükk"

Tervitus!

Seekord teatrist!

Pealkiri: Mõnus maatükk
Teater: Draamateater
Lavastaja: Priit Pedajas
Näitlejad: Jaan Rekkor ja Tiit Sukk
Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 02.11.2019
Millal nähtud: 26.04.2019
Minu hinnang: 3/5

pilt draamateater.ee kodulehelt
Ma võin olla üpris ebamõistlik, kergesti mõjutatav ja ärrituv, kui mõni detail mind häirib, siis on see kui tilk tõrva meepotis ja ma ei ole võimeline ka ümbritsevat nautima või tõsiselt võtma. See detail võib olla miniatuurne, kuid kui see käib minu põhimõtetele ja helladele puntidele intensiivselt ja just selle vale nurga all vastu, siis ei päästa enam miski. Samamoodi on, näiteks, filmide, etenduste ja raamatute tegelastega. Kui tambitakse minu õiglustundel, ollakse üdini enesekeskne, labane, põikpäine, ahne ja pahatahtlik, siis võib see kombinatsioon, teatud kontekstis, saada teosele saatuslikuks. Sedasi läks antud etendusega tänu Hugh Pugh'le, kelle ma oleks hea meelega ise sinna vanni ära uputanud, sest juba ammu ei ole minus mõni karakter niivõrd vastumeelne ja vastik olnud, kui see ülimalt tüütu iirlasest jurakas. 

Laval astusid üles vaid kaks näitlejat ning üks neist veetis kogu 1 tund ja 50 minutit räpases puidust vannis. Nööri ja konksuga tõmbas mees vahepeal õllepudeleid veel rokasemast WC-potist. No aga, täitsa kihvt kontseptsioon näidendiks ju! Siiralt. Kui vaid see isik seal vannis ei oleks olnud olemuselt veel solgisem kui vann ja WC-pott kokku. Mul oli etendusele eelnev töönädal väga pingeline ning juba varakult hankisin pileti, et reede õhtul pärast rasket nädalat ühte muhedat komöödiat nautida. Esimese 10 minuti jooksul sai aga selgeks, et ma ei olnud näidendi huumoriga kohe üldse samal sagedusel ning mitte ainult ei kulgenud see minust mööda, vaid see lausa töötas mulle vastu. Terve saal lõkerdas naerust ja ma, objektiivselt vaadatuna, sain põhjustest aru, kuid see ei olnud grammigi minu huumor. See oli nii kaugel minule passivast huumorist, kui veel võimalik. Ma ei mõista, mis on naljakat kui üks vastik vanamees sõna otseses mõttes ahistab, mõnitab ja santažeerib võõrast. Keerates vinti üle, kuigi teades, et teine oli enda olukorraga tupikus. Nõudes aplalt raha ja ähvardades kinnisvaraarendajast kaaslase maa serva, mis piirnes papi territooriumiga, sõnnikut tuua ja sellega teise äri saboteerida. Seda kõike, kui too ei maksa maa eest ulmeist ja ebaausat summat. Mõne jaoks nutikas ja rikastelt õiglast hinda võttev vanamees, kuid minu jaoks jäle näss.

Kaks tegelast laval esindasid otsekui Iirimaa stagnaseeruvat ja jäärapäist minevikku, Hugh isiksuses, ning edasipürglikku, tagasivaatamatut ja ambitsioonikat vastandsuunda, hotelliäriga seotud Rob McNulty, keda kehastas Tiit Sukk, kehastuses. Viimane otsustas vanemat meest tema kodus külastada, sest soovis hotelli ja sealsete golfiradade arenduseks osta väikse maatükk, mis juhtus olema täpselt keset juba noorema poolt omatavat territooriumi. Kuna papi kirju ei ava, sest "odavam on posti mitte avada" -- siis ei ava ta ka ju arveid -- läheb Rob teisega näost näkku kohtuma. Just siis kui Hugh on võtmas vist viimase kümnendi esimest vanni. Esmalt, ei lase papi teist üldse rääkima, sest tal oli ilmselgelt mölapidamatus ja null austust teiste inimeste ning nende sõnaõiguse üle. Sest midagi pole ju tähtsamat kui vanamehe pidev mulisemine, hoolimata, kas kedagi huvitab mida tal on öelda või laskmata midagi vahele poetada. Tekstitasakaal oli esimese vaatuse jooksul julgelt 90/10. Hugh oli ka tüüp kelle jaoks kõik teised on alati süüdi, kes kunagi midagi ise väära ei tee ning kellel on kolossaalne mina-ja-maailm ego. 


pilt draamateater.ee kodulehelt
Ma olen igati nõus, et ega Rob mõni kukupai ei olnud ning ka temal olid omad eesmärgid, rahamaitse suus ja soov olla edukas ning jõuda kaugele. Samas, ei andnud mulle mitte miski arvata, et tema eesmärk, hind mida ta esialgu maalapi eest pakkus ning suhtumine oli ebaõiglane, ebaviisakas või ebamõistlik. Otse vastupidi, kuulas ju mees vana porikärbse heietamist päris kaua, püüdes olla viisakas, kuid peatselt -- igati arusaadavalt -- kannatust kaotamas. Öeldakse, et kuulake endast vanemaid, sest nad on nagu elusad ajalooraamatud -- mida Hugh kindlasti oli. Tema lood olid elust enesest, naljakad, ilustamata ning puudutasid mitmeid Iiri rahva jaoks tähtsaid teemasid, isikuid, sündmusi või olukordi. Põnev oli kuulata iirlaste tegemistest Ülemaailmse majanduskriisi ajal 20ndate lõpus ja 30ndate alguses, iirlaste parema elu otsimisest USAs, kuhu satuti ehistöölisteks, näiteks, pilvelõhkujaid ehitama, kurikuulsast Iirimaa näljahädast, mida seostatakse kartuliikaldusega ning mis sundis iirlasi 1840ndatel ja 1850ndatel üle mere reisima, vabaduse teemalistest konfliktidest Inglismaaga, jne. Seda kõike toriseva vanamehe suust, kes oli ju mahlaka tekstiga särtsakas jutuvestja. Teisalt, austus ja kuulamine on kahepoolne, kui soovid, et sind kuulatakse, pead ka teisi vastu kuulama. 

Tiit Sukk on oma olemuselt ja tihti kehastab ta tegelasi, kes on aktiivsed, veidi naiivsed, poisilikud ja paistavad pigem siirad, või, vähemalt, ei ole automaatselt petjad. Seega, enamgi veel vastandus ta Jaan Rekkori mühakliku vanamehega, kelle kõrval noorem oli kui vaga kannataja ja, vanem, kui saamahimu maias mühkamist karu. Mõlemad olid nagu rusikas silmaauku enda rollidesse, kuid Jaan Rekkor oli veidi silmapaistvam ning passivam. Ta suutis mind tõesti seda meest vihkama panna. Mees oli ääretult veenev ja kadus piir karakteri ning näitleja vahel. Samuti oli märkimisväärt tegelastevaheline dünaamika. Mõlemad mängisid üksteisega igati sümbioosis -- mitte ei mänginud lihtsalt kahte tegelast, kes ühel laval. Eriti tore boonus oli näidendi lõpus aplausi saatel lillede asemel Tiit Sukale toodud vorstid (vist olid vorstilatid, raske oli 100% kindel olla). Ning nende jagamine enda lavakaaslasega, vahetades hämmeldunud ja nalja pärast näole manatud vastikusepilguga humoorikaid näoilmeid. Voolavusele, tempokusele ning tegelaste mõlemapoolsele arengule aitas kaasa ka sujuv, loomulik ning vürtsikas dialoog. Vaatamata minu ärritusele, sain paar korda isegi muiatud, just täna muhedale tekstile (näiteks, "pannkook jõhvika moosiga"). Aga, nagu mainitud, lasi publik päris usinalt kogu etenduse jooksul naerda.


Jah, Hugh Pugh ajas mu hulluks ning mul on meeletult kahju, et selliseid inimesi on ka päris elus olemas. Aga see on puhtalt minu kiiks ja isikupärast tulenev antipaatia. On neid, kes suutsid tegelast võtta kui ülepingutatud karikatuuri. Etendus ise aga ei olnud kehv, kaugel sellest. Siiski, olen mitmeid kordi öelnud, et minu jaoks on teater meelelahutus ning see jube jurakas ei lahutanud mu meelt. Ta viis mind endast välja ja mitte konstruktiivsel viisil. Seega, võin ma hinnata tükki kui soliidset lavastust, mis paljudele pakub lõbu, kuid emotsionaalselt ei mõjunud, vähemalt mulle, see soodsalt. 



esmaspäev, 6. mai 2019

Mida teha? Kuhu minna? (5) Moe- maali- ja skulptuurikunst - veel jõuab!

Tervitus!

Seekord kahest näitusest, mis peatselt end kokku pakivad!

Näitus: "Alguses olid … Köler ja Weizenberg"
Kus: Kadrioru Kunstimuuseum
Aadress: Weizenbergi 37, Tallinn
Näitus avatud: 07.12.2018-26.05.2019
Piletihind: 6.50 eur (täispilet - annab juurdepääsu kogu Kadrioru Kunstimuuseumile)


pilt kadriorumuuseum.ekm.ee kodulehelt

Üks minu lemmikumaid maale on Köleri "Truu valvur" ning tean ka mitmeid tema teisi kuulsamaid teoseid. Antud näitust külastades, avastasin, et minu teadmised kunstniku loomingust on väga kasinad. Samuti, oli mul arusaam tema teoste variatiivsusest suhteliselt kitsas ning eeldasin, et enamus on sama stiili ning õhkkonda, kui minu lemmik maal. Kohati olin näitusel positiivselt üllatunud, kohati aga veidi pettunud. Mulle avaldas muljet, et Köleri looming niivõrd erisuunaline on. Leidus maastikumaale, mütoloogiat, Piibli lugusid, loodust ja inimesi ses, portreesid ning, mulle üllatuseks, hulgaliselt akvarelle ning joonistusi. Uus avastus olid mulle viimased, kus suuresti kujutati itaallannasid nende värviküllastes hõlstides. Natuke nördimust valmistas aga tõsiasi, et kuna Köleri looming mulle tihti võrdub kui "Truu valvur" ning portreed emast ja isast, siis lootsin nähe enam samalaadse tooniga töid - iseäranis "Truu valvuri" suunalisi. Midagi muud mulle aga sama emotsiooni ei tekitanud. Siiski, on Köler võrratu, sest ta maalib klassikaliselt ning on, minu silmis, Eesti kunstis domineeriva modernismi, kubismi, impressionismi, jne, sigri-migri hulgas mulle just mokka mööda. Ma ei ole nimelt suur modernse kunsti sõber, kuigi ka selles on pärleid. Leidsin ka ühe uue lemmiku Köleri repertuaarist: "Päikeseloojang Nice'is". Lisaks, peab tõdema ikka, et mehel oli tõesti annet loomulike ja elavate portreede maalimiseks.


pilt erakogu
Näitusel on esindatud Köleri autoportree, kuulsad maalid isast ja emast, ohtralt tema poolt maalitud aristokraatide ja intellektuaalide portreepilte, Itaalia ja Krimmi maastikumaale, kus riikides ta, muuhulgas, pikalt aega veetis ning inspiratsiooni ammutas, mitmeid maale Itaalia naistest, akvarelle ning joonistusi, suurte ja kuulsate tööde etüüde, kavandeid ja eskiise (ka Weizenbergi teoste omasid). Viimast, näiteks, maalidest "Herakles toob Kerberose põrguväravast", "Lorelei needmine munkade poolt", jpm. Teoseid endid näitusel aga ei olnud, nagu ka minu tõmbenumbrit, "Truud valvurit". Selle eest sai nautida muid kuulsaid või vähem tuntud maale ja seda mitte ainult Eesti Kunstimuuseumi kogudest, vaid ka erakogudest ja teistest muuseumidest.

Skulptuurikunst on minu jaoks alati olnud võõras ning mul ei teki sellega seoses just ülevaid tundeid. Samas, on alati olnud hämmastav kuidas luuakse elutruusid ning ehedaid inimkujusid siledast ja sädelevast marmorist või robustsemast, kuid elavamast, kipsist. Eriti huvitav oli silmadesse elu puhumise lahendus. Nimelt olid enamus kujude pupillidesse täkked tehtud, et need elavamad tunduks. Silmad on ju need, mis teevad või ei tee skulptuurist hingega isiku peegeldust. Ma peaksin vist mõne Youtube tutoriali vaatama, kuidas kogu skulptuuritegemine ikka täpsemalt käib. Näitusel olid esindatud mitmed skulptori kuulsad teosed meie rahvuseeposest, nagu "Kalevipoeg", "Vanemuine" ja eskiis "Lindast" -- mis nägid liiga siledad, puhtad, ilusad ja klassikalised välja, võrreldes tüüpilisema visuaaliga neist tuntud tegelastest. Kalevipoeg nägi välja kui noor Kreeka jumal. Välja toodud olid ka "Hamlet", "Ophelia", "Hämarik", "Ideaalne", "Rahuingel", "Eva", jpt. Köleri ema ja isa portreega võrdluseks, leidus näitusel ka büst Weizenbergi emast ja tema onust. Hulgaliselt olid esitlusel erinevaid büste erinevatest isikutest erinevates vanustes. Millegipärast kõnetas mind aga kõige enam skulptuur "Romeo ja Julia", mis on tema vast ainud kahe isikuga looming ning asub Kadrioru lossi koridoris, kohe teisele korrusele viivate treppide juures. Kuigi lugu ise on mulle vastukarva, oli skulptuuriteose juures midagi tähelepanu haaravat.


pilt erakogu
Muidugi, ei puudunud ka mõlema kunstniku elulugude ülevaated ja ruum, kus oli seinal teler ja vastas diivan. Ekraanil käis läbi suurel hulgal erinevaid fakte mõlema kunstniku elus, tegemistest ja loomingust. Lisaks, põnev oli teadlikult või alateadlikult võrrelda mõlemat meest, mida soodustas näituse paigutus, teosed või meeste elulood. Näiteks, oli ühes ruumis uurimiseks ühest portreemaal ja teisest skulptuur. Samamoodi, sai võrrelda ka nende loomingut. Näiteks, ühe portreemaal ja teise skulptuur Friedrich Reinhold Kreutzwaldist -- kuulus kirjanik nägi mõlemal sarnane välja küll!

Eesti rahvusliku professionaalse maali- ja skulptuurikunsti algusepanijate, Johann Köleri (1826–1899) ja August Weizenbergi (1837–1921), ühine näitus oli kompaktne, ülevaatlik ning õpetlikult laiahaardeline, andes põhjaliku arusaama mõlema mehe kunstilistest tegemistest, fokuseerimata ainult teadatuntud teostele. Kõige põnevam fakt on aga see, et need kaks oma ala Eestis eestvedajat, tegelikult oma eluajal just teineteisega parimates suhetes ei olnud -- nüüd jagavad nad aga näitust ning nende looming saab üksteisega suurepäraselt läbi!



-------------------------------------------------

Näitus: "Moejoon: Pidulik rõivamood 1920-1940"
Kus: Ajaloomuuseum - Suurgildi hoone
Aadress: Pikk 17, Tallinn
Näitus avatud: 16.06.2018–13.05.2019
Piletihind: 8 eur (täispilet - annab juurdepääsu kogu Ajaloomuuseumile Suurgildi hoones)


pilt ajaloomuuseum.ee kodulehelt
Marion Laeva kureeritud viktoriaanlike rõivaste näitus paar aastat tagasi KUMUs ("Poeesia ja spliin. Viktoriaanlik naisekuju ja mood Aleksandr Vassiljevi kogu näitel"), oli lausa vaimustav. Loodan, et taolisi harivaid, ajaloolisi ning fastsineerivaid moenäitusi jõuab Eesti muuseumidesse veelgi! Üks väksemahulisem ja kodumaisem sellelaadne ettevõtmine on kiire pilk pidulikku rõivamoodi Eestis, aastate vahemikus 1920-1940, ning mida saab imetleda Suurgildi hoonesse Vanalinnas.

Esimene maailmasõda ja sellele järgnev impeeriumide lagunemine ning maailmakorra drastiline muutumine lainetas, muuseas, üle moevaldkonna. Lühenesid, näiteks, juuksed -- poisipea oli IN -- ning lühenesid, lisaks, seelikud. Iseseisev Eesti nihkus oma riidemoelt Euroopalikumaks ning ka siin jättis märgi maha art déco stiil. Milline nägi välja intelligentsi -- keskklassi ja rikkamate -- rõivamood omariikluse esimestel kümnenditel, erinevateks eluetappideks, sündmusteks või tegemisteks, siis just seda näitus esitleb. Näiteks, leidub rõivaeksemplare illustreerimaks naiste riietust pühadel, pidudeks, kuurordis ja leinaperioodil. Samuti, heideti pilk kirikuga soetud tähtpäevadele - pulm, leer ja ristimine. Vaesemate või maa- ja tavainimeste riietustrende siit aga otsida ei maksa. 

pilt ajaloomuuseum.ee kodulehelt
Välja oli toodud kõikvõimalikke kleite erinevate eesmärkide ja detailidega, kuid mitte ainult. Erinevaid aksessuaare, nagu näiteks, kotid, kaelakeed, lehvikud, kindad, jne, koos mitmete kingapaaridega, olid ka näitusel esitlusel. Pean mainima, et jalatsid nägid kvaliteetsed ja kaunid välja -- need peaksid vastu isegi praegu jalga panemisel ning oleksid jalas kihvtilt retro. Kõige enam tõdesin kuidas mood tuleb ja läheb, tuleb uuesti ja läheb uuesti, ning sedasi, mitmeid kordi. Paljude välja toodud riideesemete stiilid, lõiked, mustrid, materjalid või lausa terved esemed, oleksid leidavad praegugi poodidest ning need oleksid tänapäeval trendikad. Mood kordub ja retro on IN. Vahe on vast aga selles, et tolle aja riided olid kvaliteetsemad ja tehtud eesmärgiga vastu pidada. Tänapäeva massitootmise hilbud aga kuluvad ja kaotavad omadused peatselt ning need üle saja aasta niisama vastu ei peaks.

Lisaks riietele ja aksessuaaridele, sai näitusel tutvuda asjaliku väljapaneku n-ö sisu tutvustada kataloogiga, kus sai, muuseas, lugeda intervjuud moeajaloolase Mari Kanasaarega, lugeda üldiselt moe elust-olust 20ndatel ja 30ndatel, näituse eessõna kuraator Marion Laeva poolt, Eesti ilutööstusest 100 aastat tagasi ning -- salapärasest ja vallatust teemast -- pesutrendid näitusel eksponeeritud ajastul. Sirvides antud kataloogi, sai vaadata ka videod, mis oli jäädvustanud, näiteks, suvitajad Narva-Jõesuus, moeetenduse New Yorgi kohal lennukis ja hulganisti fotosid perioodist. Mulle meeldis tohutult tõsiasi, et iga riietuse juurde oli pandud selle endise omaniku, selle õmbleja või annetaja nimi. Nii muhe oli lugeda, et see kleit kuulus, näiteks, proua Leidale, kes oli tolles koolis inglise keele õpetaja, jne. Kahjuks, ühelegi näitusega kaasnevale publikuprogrammile ma ei jõudnud, kuid repertuaar oli igati soliidne! Loodan siiralt, et samalaadseid moenäitusi taas mõnes Eesti muuseumis külastada saab!

Näitus sulgeb uksed täpselt nädala pärast, seega, keda teema paelub, aga ei ole veel väljapanekut väisanud, siis nüüd on viimane võimalus!

kolmapäev, 24. aprill 2019

Mida teha? Kuhu minna? (4) Valimised 1992 ja minigolf

Tervitus!

Mõned tegevused kuhu oma aega loovutada!

Näitus: Sündmusnäitus "Vali parem minevik!"
Kus: Ajaloomuuseum
Aadress: Maarjamäe lossis, Pirita tee 56, Tallinn
Näitus avatud: 01.02-02.06.2019
Hind: 9.58 eurot (ekskursioon näitusel) - pileteid saab osta Piletilevist

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Olin 1992. aastal suhteliselt väike ning minust läksid esimesed taasvabanenud Eesti valimised täiesti mööda. Mäletan seiku Rock Summerilt, kus emaga käisin, mäletan krooni tulekut ja järjekorras raha vahetuse ootamist -- mäletan Nõukogude aja lõppu ja värske Eesti algust. Mõhkugi aga tule kuidagi midagi meelde valimistest. Et veidi nostalgitseda ja seda musta auku mu lapsepõlvemälestustes täita, sai sõbrannaga võetud ette meie esimene sündmusnäitus. Näitust saab külastada ainult ekskursioonide raames, mis toimuvad laupäeviti ja pühapäeviti ning mille kestus on orienteeruvalt 1 tund ja 15 minutit.

Kogunetakse väljas, kassa maja juures, kus ekskursioonijuht loob õhkkonna astumaks mõnikümmend aastat ajas tagasi. Küsitakse küsimusi, mida inimesed mäletavad selleset perioodist ning naised saavad kätte punased nelgid -- mis võib siis olla veel Nõukogude nostalgilisem kui need lilleõied? Tuletatakse meelde putkade (oh, putkandus, kuidas ma kohe melanhoolseks muutun!) ees järjekorras seismist ning, jõudnud emotsionaalselt õigele ajaloolisele sagedusele, liigutakse hoonesse sisse. Proloog jätkub omajagu ka sees. Tuletatakse meelde esimesi Eesti missivalimisi ning toimub n-ö talongimäng kohalikus "poes". Lõpuks siseneti valmismaailma ruumidesse, kus avanes pilt aastasse 1992. Soojenduseks sai räägitud ka Eesti kroonist (no küll oli meil kaunis raha!) ja Rock Summerist -- kaks teist tähtsat sündmust sel aasta. Siis läks valmiskampaania lahti. Tutvustati kõiki võitlusesse asunud parteisid. Olin sillas! Kuidas ma ei olnud neist geniaalsetest naerugeneraatoritest midagi varem kuulnud? Loodusseaduse partei, Õigusevastaselt Represseeritute Rahvuslik Erakond, erakond Halastus, ja -- täiesti võrratu -- Valimisliit Sõltumatud Kuningriiklased! Ma ei olnud teadlikki, et Eestist oleks võinud kuningriik saada! Ja nad said päris soliidse arvu hääli. Hämmastav!


pilt valiparemminevik.ee kodulehelt
Ruumi olid surutud kuulus Isamaa kampaaniabuss, mis oli seest hubane ning soodustas omal ajal kindlasti kamraadilikku keskkonda ja seda muheda stiiliga. Ma ei kujutaks küll ette, et tänapäeval mõni poliitik end sellise muheda sõiduriistaga "alandaks". Nüüd ikka Mersud pepude all ja max kaks ego ühes sõidukis. Jagatuna kahte gruppi, said mehed ja naised mängida valimisloosungite mängu, kus eraldatud esimene osa lausest tuli paari panna selle teise poolega magnetseinale. Minu lemmikud fraasid olid: "Telefon igasse tallu, igasse külla oma kaitse!", "Eesti taas mereriigiks!", "Austagem vanureid!" ja "Miinimumpalk ja alimendid maksuvabaks!" Loomulikult, sai räägitud ka presidendi valimistest, kus võidutses Lennart Meri, kuid kus oli päris värvikas seltskond, nagu näiteks, Lagle Parek ja, must hobune, Rein Taagepera. Mulle väga meeldisid vanaaegsed kineskoop telerid ruumides, mida sai nuppu vajutades tööle panna, ning kust esitati lühiklippe Rasmus Kaljulaidi esituses, Riigikogu saalis olles, erinevatest teemadest näitusel. Seda kõike värvikalt, vürtsikalt ja vaimukalt. Nautisin neid videosid väga!

Jõudnud punkti, kus osalejad said ise enda hääle anda, oli oma kümneks minutiks vaikus. Kuna 1992. valimised olid juba minevik, siis külastajad said anda soove Eestile tulevikuks. Nagu valimistele omane, sai soovisedelid pandud kitsa avaga kasti. Soojad mõtted kirja pandud, oli aeg avalikustada valmistulemused. Liiguti edasi eraldi ruumi, kus asetsesid kõik 101 võitjat seinal vastavalt parteile. Märkimisväärse ülekaaluga seljatas teised Isamaa valimisliit. Liikuvamaks illustratsiooniks taas lahe video, et toimunut koloriidsemalt lahti seletada. Põhiekskursioon oligi selleks korraks läbi, kuid meie giid viis meid ka püsinäitusele "Minu vaba riik", mida olen juba ammu plaaninud külastada, aga ei ole veel jõudnud. Seal tutvustas giid põgusalt, mis sai pärast valimisi edasi ja, näiteks, sai näha Lennart Mere legendaarset valget ülikonda, mis väidetavalt Soome turult ostetud.

Kokkuvõttes, kihvt tagasivaade neile, kes kogesid seda 1992. aasta mürglit, ja asjalik ajalootund neile, keda sel ajal veel ei olnud. Videod oli muhedad, giid oli tore ja, kuigi mitte midagi fenomenaalset, pakkus näitus väärt pärastlõunat!

-------------------------------------------------

Asutus: Elamusgolf - City Jungle
Asukoht: Vabaduse väljak 9, Tallinn
Piletihinnad: Leiab siit

pilt elamusgolf.eu kodulehelt
Vast oma 20 aastat tagasi sai sõbrannaga Toilas nalja pärast proovitud minigolfi, kuigi see on ala, mis minus erilisi emotsioone ei tekita ja pigem tuima spordialana näib. Mäletan, et palli auku saada oli keerulisem kui algselt võiks arvata ning huvipisikuga see kogemus mind ei nakatanud. Kui sõbrannale sünnipäevaks Elamusgolfi kinkekaardi ostsin, sattusin aga ise tema kaaslaseks ning taas sai golfimaailma varvast sisse kastetud. Etteruttavalt ütlen, et teine kogemus oli hulganisti meeldejäävam ning üleüldse meelepärasem.

Vabaduse väljaku all asub kahel korrusel 15 auguga minigolfiraja džungel. Iga rada neist on erineva raskusastmega, kuid eeldada, et nad liiguvad järjepidevalt kergemast raskemaks, päris eeldada ei maksa. Mis ühele on lihtne, on teisele keerukam. Seega, tundusid mulle mõned lõpupoole paiknevad augud hõlpsamini sihitavad kui alguses. Või oli selleks hetkeks juba mingi pädevus kehasse jõudnud ning arenesin koos raja tasemetega? Kes teab. Igatahes, nokitsemist jätkus kuskil tunnikeseks ning, üldiselt, vastavalt kodulehel olevale infole, läbitakse kõik rajad kuskil 1-1,5 tunni jooksul. Meil ka vedas, et väga palju teisi gruppe samal ajal rajal ei olnud, sest muidu oleks ilmselt liiga kitsaks jäänud. Paari välismaalastest grupiga sattusime samal ajal samasse staadiumisse küll, kuid erinevused kiirusel ning grupi suurusega (näiteks, meie kaks versus nende kuus), aitasid taas radadevahelisi ummistumisi harvendada. Kuigi kogu territoorium oli suhteliselt avar, ei tasu minna suure mängijate arvuga, sest endal lihtsalt on ebamugav kui keegi koguaeg ees kooberdab või kui liiga kaua peab enda löömiskorda ootama.

Kui esimestesse aukudesse edukalt palli sisse löömine käbedalt ei õnnestunud, otsustasime sõbrannaga, et ei tee mängust võistlust -- sest meil läks kohe sassi, kui mitu korda mööda läks -- vaid püüame lihtsalt palli auku saada. Kes tahavad võistlust teha, saavad paberi ja pliiatsi, kuhu siis kirjutada võistkonna osalised ja mitme löögiga pall igas rajas iga osalise poolt sisse saadi ning nendest arvudest selgub, kes oli grupis kõige osavam. Kel õige väiksem number, see on võidumees. Kuigi eelnev golfi mängimise oskus ei ole rajale astumisel vajalik, siis mööda külgi see maha ei jookse. Mul polnud aimugi, milline peab olema palli löömise poos, kuidas hoida keppi, kuidas sihtida või üldse, mida ma teen. Seega, võisin päris koomiline välja näha, sest ainuke, mis minu mängus golfiga ühist oli, oli kepp ja eesmärk saada pall auku. Samas, 15 auguga rajal õpib ja areneb kiiresti ning ega kõiki radu ei peagi perfektselt lõpetama. Lõbus võiks ju olla! Ning seda meil oli!


pilt elamusgolf.eu kodulehelt
Ruum ise oli suur ja lai ning rajad paigutusid sinna kompaktselt, kuid ikkagi eraldiseisvalt. Rajad, heas mõttes, ei valgunud üheks kokku ja, teisalt, heas mõttes, just valgusid üheks kokku. Sujuvalt sai liigutud ühest palliaugust järgmise juurde. Palju oli rohelist, looduse matkimist ning igasugu džungli elemente. Näiteks, alla kukkunud lennuk, koobaste moodi ruumid, purskkaev, metsaelanike hütt, eksootiliste kaladega akvaarium, jne. Ruum oli ka suhteliselt sume ja puudus erk valgus, mis taas võimendas ohtlikus metsas olemise tunnet. Palli auku saamiseks oli kord vaja pall saada kõrgustest üles, siis ringjalt liikuma, siis õigel ajal mööda liikuvatest palli takistavatest plaatidest, lennuki liikuvast propellerist, sisse august seinas, mille ees koguaeg midagi takistavat liikus, jne. Takistusi oli ohtralt. Oli nutikaid viise kuidas palli ja kuhu lüüa ning kuhu see sealt omakorda edasi veeres. Üllatusi sai oodata ka iga kord kui pall auku saadi, kas mingi hääl tuli, kas midagi vilkus, kas midagi liikus -- lahe!

Vast ei ole elamus midagi erilist neile, kes pikemalt minigolfi praktiseerinud või neile, kes on palli auku veeretamisel niisamagi osavad. Ma ei ütleks, et ma nii pea uuesti tahaksin antud rajale või üldse minigolfi mängida. Esiteks, ei ole see just minu tüüpi ala ning, teiseks, mu oskused olid ikka nii nigelad, et pigem tuleb jääda omade liistude juurde. Lustakas, aktiivne ja vaheldust pakkuv meelelahutus kuskil tunnikeseks oli see aga kohe kindlasti!


kolmapäev, 10. aprill 2019

Külastus ja etendus: Tbilisi - Gruusia ja "Georgia - The Musical"

Tervitus!

Töö viis mind seekord eestlaste saatusekaaslastest suurte sõprade grusiinide juurde, nende võluvas pealinnas Tbilisis. Oli november ning naiivsena eeldasin, et veidigi lõuna poole liikudes tuleb ka päike välja ja saan nautida soojust, sinist taevast ja valgust, millest Tallinnas meeletult puudust tundsin. Moraal sellest loost on aga, et ei ole lõunas see ilm midagi säravam. Iga päev sadas, taevas oli pidevalt pilves, värvigammas domineerisid hall, tumehall ja helehall. Päikesest polnud kõpsugi. Mõtlesin algul, et noh, vähemalt ei ole nii sombune kui kodus, kuid nädala jooksul mil ära olin, tundus mulle, et Tbilisis oli isegi veits viletsam. Muru pole kunagi rohelisem teisel poole aeda!

Kuigi olin õnnetu, et ilmastikuolud olid üpris nadid, siis nädal ise oli tegelikult väga lahe ning töö kõrvalt sain näha, nautida ja külastada mitmeid vahvaid aspekte ja kohti, mida Gruusial pakkuda. Näiteks, jubedad ummikud, millede sarnast ei ole ma oma reiside jooksul kordagi kohanud, isegi mitte Kairos. Riigid aitavad üksteist igast teemadel, seega teen ettepaneku saata sinna liiklusspetsialiste, sest mitte ainult ei olnud teedel liikluskultuuri ja teekaaslaste, kas teiste autode või isegi jalakäijate, austamist ollagi, vaid teede süsteem ise oli jabur. N-ö pudelikaelu, kus mitu rida viivad kokku üheks või kaheks oli naeruväärselt palju. Tehku kasvõi bussiread, sest tillukest tükki marsruudist sai pilgeni täis bussis olles läbitud terve igaviku.

pilt inyourpocket.com kodulehelt
Aga, nali naljaks. Tbilisi oli osati nõukaaegselt tuttav, osati eksootiliselt võõras ning osati hubaselt kodune. Linnaosa, kus tööga seoses suuresti aega veetsin, tuletas mulle tugevalt meelde Nõukogude aegset stiili ja hõngust, olles päevinäinud ning kohe kohe unustumas ja värske pealetungi alla vajumas. Keskuse vanalinna igast kübemest õhkas ajalugu, kultuuri ning Gruusia olemust. Iseäranis meeldisid mulle omanäolised rõdud, mida võis kõiksugu variatsioonidena ringi vaadates pea igas silmanurgas näha. Eestlastele mõjuvad tihti mäed, või isegi künkad, vaimustavalt ning mulle pakkus kesklinna paiknemine mäestiku nõkku, kust voolas läbi jõgi, tõelist ahhetamise efekti. Ümberringsete kõrgendike peal asuvad kindlused (nt Narikala kindlus), ehitised ja tornid olid kirsiks tordil. Meie grupil oli ka suurepärane kohalik giid, kes meile põhivaatamisväärsusi tutvustas, milledest eriti meeldejäävad olid modernne Rahu sild, maa-alune läbikäik, mis oli üks suur pood, kirik kus oli nende varandus -- pühak Nino juustest ja viinamarjaokstest rist, köisraudtee, kauni esifassaadiga avalik saun, kus kunagi käinud ka Puškin, Anchiskhati basiilika -- nägi välja kui kohe kokku kukkumas aga see tegi selle eriliseks ja ehedaks, Vabaduse väljak, nukuteatri lip-lipi peal, lap-lapi peal kellaga torn, jne. Kuna Gruusiat peetakse veini kodumaaks ning veini jälgi on välja kaevatud potikildudel leitud vanemaid kui kuskil mujal maailmas, siis on grusiinid väga uhked selle fakti üle. Seda illustreeris ka n-ö väike vanamees, ehk muhe skulptuur traditsionaalsest toosti tegijast (nimega otsetõlkes "tamada"). Lisaks rääkis giid põnevaid lugusid kohalikust ajaloost, kultuurist, huvitavatest detailidest, jne. Nt grusiinidel on täitsa ainulaadne tähestik ning on neid, kes usuvad, et just nende tähestikku on vaja tunda, et pärast Viimset päeva taevasse saada. Kahjuks, läks üpris kiiresti pimedaks ning kesklinna mastaapsust sai ainult põgusalt silmaga näha ja nauditud.

pilt museum.ge kodulehelt
Külastatud sai ka Gruusia Rahvusmuuseumi, millest tooksin välja kolm aspekti -- rohkem lihtsalt ei jõudnud seal aega veeta. Esiteks, rikkalik väljapanek Gruusia aardeid läbi aegade, iidsetest aegadest alates. Tegu on ju geograafilistel põhjustel ning maavarade poolest rikka maaga, mida illustreeris ideaalselt ohtralt kullast, väärismetallidest ja vääriskividest ehteid, kaunistusi ning nipsasjakesi. Tegu on ikkagi maaga, kuhu Kreeka kangelane Iason legendides Kuldvillakut otsima läks ning, kus tema tee kuningatütre Medeaga ristus. See on ikka hämmastav mida ajaloos on valmis nikerdatud ning mis kõiksugu võtteid kasutatud. Äärmiselt põnev oli näha kuidas stiil ajas muutus, mida ja kuidas ehiti ning kuidas teiste riikide ja rahvaste mõjutused Gruusiasse erinevate esemetena jälje jätsid. Suur, avar ja valge ruum täis hindamatuid aardeid. Seda näitust saatis meie grupil ka muuseumi giid, kes oli üks krapsakas ja väljapeetud vana daam, kuid kes oli suurepärase inglise keele ja põneva jutuga.

Teisena toon välja väljapanekud kohalike riiete näitamiseks -- mood läbi aegade. Gruusia meeste rahvariided tunnen vist igalt poolt ära. Eriti need padrunitaskud. Välja oli pandud rohkelt näiteid riietest Gruusia ajaloost. Kolmandana jäi emotsionaalse ja valuliku eksibitsioonina meelde ülevaade Gruusia kurvast ja pingelisest lähiajaloost koos Gruusia sõjaga, II Maailmasõja sündmustega, Nõukogude Liiduga, jne. Kohalik grupikaaslane rääkis eriti vahetult, mis riigis toimus ja ka praegu toimub, olukorras, kus nt Abhaasia küsimus on ikka veel poliitiliselt delikaatne. Kuna meie grupis oli tšehhe, poolakaid, leedulasi, jne, siis tundsime solidaarsust ja eriti teravalt saatusekaaslasest riigi läbielamistele kaasa. Kokkuvõttes, oli muuseum põhjalik, täis ülipõnevaid väljapanekuid ning külluslik nii ajaloos, kultuuris, kunstis ning õhustikus -- mulle igatahes avaldas nähtu muljet.

pilt agenda.ge kodulehelt; Jvari
Üks päev sai veedetud väljasõidul Tbilisist eemal. Näed mäed! Need mäed! Need mäed! Minu silmis oli kohaliku looduse iseärasused ikkagi nii eksootilised ja kihvtid, et siiani võtab sõnatuks. Eriti maagiliselt võrratu oli Jvari klooster, mis on üks riigi tähtsamaid pühapaiku ning, mis usutakse, et ehitati juba 6. sajandil. Iseäraline ja eriline on ta nii arhidektuurilt -- ülimalt minimalistlik ja tagasihoidlik -- kui asukohalt -- mäe otsas, serva peal, vaatega alla nõkku, kus avaneb imeline silmapiir -- jõed, rohelus, ümberringsed mäed ja asulad. Viimane on ka üks populaarsemaid Gruusia turundusfotode asupaiku. Koht ja vaade nagu kuskilt ajaloolisest filmist -- maalimine taust ning paiknemine otsekui maa ja taeva vahele. Külastasime ka Svetitskhoveli katedraali, mis, tõdesin, oli oma õhkkonnalt, olemuselt, arhidektuurilt ning mõjust ikka nii erinev kirikutest, mida Euroopas külastanud olen. Kirik on ehitatud 11. sajandil ning sellega seostatakse mitmeid legende. Näiteks, usutakse, et see on püha ehitis mille alla on maetud Jeesuse rüü, mida too kandis kui ta risti löödi. Samuti, on katedraali maetud paljud Gruusia kuningad. Lisaks, efektsele hoonele endale, oli ümberringi laialt jalutamisruumi, mille jooksul sai katedraali imetleda väljastpoolt. Ohtralt leidus sel igast põnevaid detaile.

pilt lonelyplanet.com kodulehelt; Svetitskhoveli
Viimane külastuspaik väljasõidu päeval oli veinivilla Chateau Mukhrani. Pika ajalooga ja Gruusia riigile tähtis paik. Esiteks, oli meil väga lahe kohalik veinivilla giid, Dimitri, mehise hääle ja musklimehe välimusega veiniekspert. Teiseks, väga lahe oli näha otsekui lõpmatuna näivates rivides vaate ja metallist konteinereid täis valmivat veini. Kolmandaks, Dimitri rääkis igast põnevaid fakte, mida ma ei teadnud ning tegi meile kolme veini degusteerimise erinevate juustudega. Tunnistan ausalt, ma ei tea veinidest mitte mõhkugi ja ei oska neid väga nautida ka -- alkohol on alkohol. See ei taksitanud mind kodustele ja sõpradele osta kokku oma 5 pudelit veini ning uhke ja suure pudeli chachatVäga põnev oli veinile lisaks kuulda ka kohalikust kangemast alkoholist, chachast. Seda tehakse viinamarja ülejääkidest ning, väidetavalt, ei tekita see pohmelli. Ehk siis, kes soovib juua, aga ei soovi füüsilisi tagajärgi järgmine hommik, siis chacha pidavat olema just see õige valik! 


Kaks tähelepanekut Gruusia reisilt veel:

- Saabudes öösel pelgasin, et kui hullult mul ikka tagumikku takso sõidu eest lohku tõmmatakse. Lennujaamast välja tulles olid rivistatud  n-ö ametlikud taksod ja siis kamp vanamehi, kes püüdsid võõraid konksu otsa saada. Jäin ühe sellise viimasega rääkima ja, kui aus olla, olin kurnatud pikast reisist ja tahtsin lihtsalt hotelli. Loomulikult sain vanamehega kiiresti jutu peale, sest oskan veidi vene keelt ja olen Eestist. See, et olen Eestist meeldis talle väga ja kohe oli vadinat, kuidas me ikka sarnase saatusega ja kuidas me Balti riikides ikka nii kaugele jõudnud. Telefoniga kutsuti kohale enda n-ö "takso" koos juhiga, või siis mina nimetaks parsaks, ja minek. Vanamees jäi ise järgmisi sõitjaid õngitsema. Kuna mulle varasemalt öeldi, et sõit turistile on kuskil 80 lari, siis olin rahul oma enne sõitu kokkulepitud 50 lariga. Kuigi kohalikud ütlesid, et max 25 lari on täitsa piisavalt. Aga, noh, oligi oodata, et turiste tõmmatakse -- olin sellega arvestanud. Olin ka eriti õnnelik hiljem, kui kuulsin, et mitmed mu kaaslased, kes ka lennukiga tulid maksid legaalse takso eest oma 80+ lari. Seda peab küll nentima, et kui tšekki makse eest ei soovi, on takso kõvasti odavam. Kui tahad tšekki, pannakse juurde ka maksud ja summa kasvab märkimisväärselt. Muide, väga hästi ja üli üli üli odav oli ka Uber. Kokkuvõttes aga nagu Eesti taksondus 90ndatel -- nostalgia missugune!

- Mis värk on neil nende öiste lendudega? Peaaegu võimatu oli leida lendu, mis ei saabuks Tbilisisse kellaaegade 01.00 kuni 06.00 vahel öösel/hommikul. Pea kõik lennud, sihiga Gruusia pealinn, maabusid öötundidel: Lufthansa, Air Baltic, LOT, jne. Lahkusid lennud samuti enne kukke, kuid see ei ole ju väga haruldane. Inimlikuim variant oli Turkish Airlines'i lend, kus olin sunnitud 7 tundi veetma Istanbulis ja sihtkohta jõudsin öösel kell 03.00. Hotellis sain pea padjale panna paariks tunniks ja siis juba 09.00ks töökohtumistele. Nalja sai aga tagasisõidul, kui juhtus see, millega ei ole mul varem kokkupuudet -- ja mida ma ei soovi kellelegi -- , nimelt, oli lennujaama jõudes mu lend tühistatud. Ma ei lähe detailidesse, kuid ütlen nii palju, et jõudsin koju vaid paar tundi hiljem originaalist, sest ostsin pileti LOTi lennule. Olin väsinud ja tahtsin lihtsalt koju. Huvitav kogemus oli kuidas piletit sai osta ainult sularahas, ning kohalikus valuutas, larides, -- päris 900 lari mul enam niisama taskust võtta ei olnud. Põhimõtteliselt, jooksin maratoni, sest LOTi check-in sulgemine oli 10 minuti pärast. Olen siiani üliõnnelik, et LOT lend oli just minemas, kui mu lend tühistati, ning mul õnnestus sinna koht saada -- üpris mõistliku hinna eest muide, mille mulle hea Salva Kindlustus hiljem kompenseeris (Turkishi lennud jäid kõik ära ja seda ilma pärast -- jäi vaid segaseks ilma pärast kus, sest Tbilisist läksid teised firmad tavapäraselt ning isegi üks Istanbuli, kuhu olin suunduma Turkishiga).

Ja nüüd põhi tõmbenumbri juurde! 

Ühel õhtul viidi meid vaatama muusikali, mis väga "originaalse" pealkirjaga: "Georgia - The Musical". Etteruttavalt, nagu mu Tšehhi kolleeg ütles, poleks ta kunagi arvanud, et naudib muusikali, kus tegelased ei tee põhimõtteliselt midagi muud kui rüüpavad veini ja ütlevad tooste ning vahepeal siis tantsivad ja laulavad. Oligi kõik! Süžee oli äärmiselt lihtne: Prantsusmaalt päris neiu armub Gruusia poissi ning viimane viib kallima esimest korda enda kodumaale pere ja sugulastega kohtuma. Need siis rääkisid oma kultuurist, riigist ja ajaloost ning tegid ühe suure laua taga pidevalt erinevaid tooste. Ilmselgelt, oli etenduse üks põhi sihtgrupp turistid ja välismaalased Tbilisis.

pilt musical.ge kodulehelt
Grusiinid on oma kultuuri üle väga uhked ning nad ei varjanudki seda: "We are proud of our history, culture and tradition, so if we don't shout about it, who will?". Enda üle ei peljatud aga üldse nalja heita, mis tegi grusiinid, etenduse ja tegelased sümpaatseks. Näiteks, sai Julie'le ka peatselt villanud sellest pidevast söömisest: "I really can't eat any more food!!!". Siis tunnistati, et kui pikemalt riiki jääda, siis "Soon, you will only see food on food on food." Nädalase külastuse ühel õhtul viidi meid ka traditsionaalsesse Gruusia restorani, kus oli vist oma 15 käiku ja mina ning mu kaaslased lihtsalt ägasid. Mingi hetk muutus juba koomiliseks, et kas tuleb veel üks käik? Ja alati tuli! Kuni lõpuks, mu üks lemmikuid, šašlõkk viimasena, mulle sisse ei mahtunud. Aga etenduse juurde tagasi. Veel heideti nalja ülipablavate ja erutuvate emade ja naiste üle, kui on teada, et poeg toob neiu majja. Need ülierutunud mega kiirusel vestlused ja emotsioonide välja elamised olid tõesti humoorikad ning ma täitsa usun, et, isegi kui üle võlli, siis nii neil reageeritaksegi. Mamma Maro oli eriti krapsakas.

Peale armastajapaari oli etenduse keskpunktiks tegelane Dimitri, kes oli n-ö jutustaja rollis ja kontaktiks publiku ning laval toimuva vahel. Ta oli osa etendusest ja peresõber, kuid ka keegi, kes seletas publikule lahti, mis toimub, miks ja igast muid huvitavaid fakte. Samuti, oli ta "tamada" rollis, kes on siis toostimeister. Näiteks, rääkis ta lahti klassikalised seitse Gruusia toosti, millest üks on, näiteks, armastusele ja üks elule. Mees oli muhe ja lahe ning rääkis suurepärast inglise keelt -- toreda kohaliku aktsendiga, muidugi. Publikut ei kaasanud ta ainult nendega suhtlemiseks ja neile toimuvat seletamaks, vaid ta pakkus lahkelt ka päris veini vaatajatele esimesest reast. Eraldi rääkis ta nelja vaatajaga ning küsis kust nad tulevad. Siis andis ta neile anuma veiniga, mida siis terve esimene rida jagas ja igaüks lonksu võttis, kes soovis. Mehe käest klõmaka sai venelane, tšehh, ukrainlane ja poolakas. Selle valguses rääkis Dimitri, et grusiinid on väga külalislahked ja neile meeldib eriti kaugeid külalisi võõrustada, mida nad illustreerisid tõsiasjaga, et nende kesklinnas on mošee, sünagoog ja kirik rahumeelselt koos eksisteerimas. Kõik sõbrad on teretulnud!

pilt musical.gee kodulehelt
Nagu mainitud, katkestasid toostide tegemist laulu- ja tantsunumbrid. Olgem ausad, need laulud, hämmastavalt kauni mitmehäälse harmoniseerumisega, olid ikka kananahka ihule võtvad küll. Koorilaul "You are the Vineyard" oli eriti imeline. Õnneks olid lava üleval inglise keelsed subtiitrid, et lauludest saaks aru ning dialoog oleks paremini jälgitav. Enamasti laulsid erinevaid palasid mehed. Lisaks, sai tegelane Julie mõned lauluviisid esitatud ja seda siis prantsuse keeles. Gruusia tants on omaette vaatamisväärsus. See on ikka vinge kui kiirelt nende jalad käivad. Nad hüppavad, liigutavad välkkiirusel enda sirgeid jalgu mööda maad ette ja taha, krapsavad mööda lava ringi -- ja ei ole üldse näha, et see neid võhmale võtaks! Ka vanemad mehed liikusid nagu noored kitsed! Naised olid aga uskumatud, sest liikusid käbedalt ja ekstra väikeste sammudega nii, et ümbritsevat kleiti jalad ei puudutanudki. Esitati traditsionaalseid pulmatantse kui ka kintouri (üks kohalik tantsuliik) kui kõike muud. Tõesti, omapärane, värvikas ja kihvt!

Kokkuvõttes, oli etendus ülimalt lihtsakoeline, peaaegu, et klassikalise sisu tühi ning natuke lääge -- abieluettepanek tõi mus esile suhkru üledoosi -- , kuid samas, äärmiselt sümpaatne, ehe ja siiras. Ning väga Gruusialik!

P.S. Miks ma enda tehtud fotosid ei kastuda? Lihtne! Mu mobiilifotokas tegi jubedaid pilte.

Visit Georgia!



teisipäev, 2. aprill 2019

Teater: "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad"

Tervitus!

Seekord ettevalmistuseks teatri suvehooajaks!

Pealkiri: Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad
Teater: Linnateater
Lavastaja: Diana Leesalu
Näitlejad: Priit Pius, Sandra Uusberg, Allan Noormets, Andero Ermel, Tõnn Lamp, Indrek Ojari, Kaspar Velberg, Kristjan Üksküla, Alo Kõrve, Epp Eespäev, Margus Tabor, Andres Raag, Mart Toome, Helen Männik, Aksel Ojari (külalisena), Oliver-Marcus Reimann (külalisena), EMTA lavakunsti osakonna üliõpilased Simo Andre Kadastu, Maria Liive, Lena Barbara Luhse, Maarja Johanna Mägi, Mihkel Kohava, Ken Rüütel ning Viljandi Kultuuriakadeemia tudengid Elis Järvsoo, Kristi Kimmel, Karmel Naudre, Maria Paiste, Elise Pottmann, Mariann Tammaru, Marion Tammet, Rainer Elhi, Stefan Hein, Mihkel Kuusk, Mathias-Einari Leedo, Valdek Ott, Ruuben-Joosua Palu, Miika Pihlak ja Elar Vahter
Kestus: 3h 20 min
Esietendus: 16.06.2018
Millal nähtud: 29.06.2018
Minu hinnang: 3/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
"Ivo ei tule enam siia, Ivol on täna laulatus", "Minu laegas, minu kübar, minu mõõk! Minu pruut ootab mind!", "Matsid jäävad matsideks!", "Oled sa tont või inimene?!", "Siim on kloostri taga metsas" -- mitte ühtegi neist eestlaste keelde ja meelde sööbinud tsitaatides ei kõlanud uues Linnateatri suveetenduses. Ehk siis, need, kes plaaniksid minna antud tükki vaatama, et muuseas, tuntud dialoogi näitlejatega kaasa rääkida, saavad pettumise osaliseks. Etendus põhineb Eduard Bornhöhe samanimelisel jutustusel mitte filmil, millede vahel on omajagu erinevusi. Näiteks, puudus kirjateoses filmi pealkirjas figureeriv "viimne reliikvia". Kui see tõsiasi nüüd kedagi eemale peletas, siis lohutan sellega, et üksikud legendaarsed tsitaadid ikka kõlasid. Kui Kaspar Velberg tõi esile lause "Mitu korda ma pean ühte ja sama meest tapma?!", siis oli publikust kuulda saginat ning vaikset juubeldamist. Loomulikult, on etenduses ka muudki millepärast tavapärasesse Linnateatri piletite võitlusesse asuda, kui seos armastatud filmiversiooniga. Oli aga ka aspekte, mis kokkuvõttes, ei lasknud nähtul küündida lähedalegi legendaarsele tasandile, kus peesitab ikooniline film.

Välietendused on lahedad – värske õhk, elutruum keskkond ja ilmastikuolude "võlud" ning lotomäng nende heldusega. Pean mainima, et minu külastuse ajal ei olnud taeva seisud just ideaalsed ning üks hetk hakkas päris usinalt vihma sadama. Mitte just padukat, aga märjaks said nii publik kui näitlejad. Mis mulle aga tohutult meeldis, oli, et kui juba tükk ette võetud, siis ei heitunud ei publik ega trupp. Vaatajatel oli lihtsam end vee ja külma eest fliiside ja vihmamantlitega kaitsta. Esinejatel aga ei olnud võimalust peitu pugeda. Kuid näitlejad, nagu nende amet viitab, näitlesid nii nagu vihma ei olekski. Intensiivseim pahvakas langes lembestseenide juures, kus Agnes ja Gabriel koos reisisid, üksteisse armusid ning oma tunnetele vaba voli andsid. Seal märjas liivas vast väga meeldiv n-ö magada vist ei olnud. Minu respekt paarile! Priit Piusi improvisatsioon Gabrielina, viidates dialoogis ja žestiga vihmale, oli kümnesse, sobis konteksti ideaalselt ja oli mõnusalt ekstra vaimukas.

Kahjuks, või õnneks, ei saa üle ega ümber etenduse võrdlemisest filmiga, mis on visuaalselt, verbaalselt ja süžeeliselt nii mällu sööbinud. Mõlemal, loomulikult, oma head ja vead, eriti kui võtta kolmandaks mängu veel originaallugu. Positiivsena näidendis, võrreldes linateosega, tooksin välja teatud süžeeliinide loogilisema, selgema ja informatiivsema välja joonistumise. Näiteks, Gabrieli ja Ivo ühisosa, ehk siis, nende lapsepõlv ja minevik koos. Ning teiste tegelastevaheliste suhete lahti seletamist. Näiteks, Gabrieli pere, ajalugu ja taust. Mind alati hämmastas lapsepõlves filmiga seoses, et miks Gabrieli kõik vürstiks kutsusid. Film seda teemat ei lahanud, aga raamatust lähtudes, sai mees ühe monoloogiga kogu oma perekonna saladused tükis lagedale tuua. Koheselt oli tervikpakett palju haaravam ning täisvääruslikum, mainimata mõistlikum. Tegelasest, tema käitumisest, rollist ja motivatsioonist sai palju enam sotti. Filmis jäi Gabriel liiga salapäraseks ning tema eesmärgid ähmaseks, näidendis muutus tegelane palju kolmemõõtmelisemaks oma olemuses, sest infoaugud said täidetud.

Raamat kirjutati ajal kui pugeda oli vaja Venemaale ning seda lembust peegeldab agaralt ka näidend. Iseäranis, muutes positiivse kuvandiga reaalse isiku ajaloost, Ivo Schenkenbergi, pahalaseks ning rivaaliks üllale ja eeskujulikule, "Olen-Rootsi-kuningas", Gabrielile. Loo kontekstis on nende kahe vaheline konflikt ja vaenulik vennasuhe aga kõige intrigeerivam aspekt. Ivo annab värvi ja särtsu suhteliselt üksluisele ning tsipa igavale Gabrielile, kel nagu ei olekski iseloomuvigu. Gabriel aga annab Ivole põhjust näidata enda tumedat poolt. Etendusse oli kaasatud ka kolmas vend, kes kuigi, lõppkokkuvõttes, kasutu, aga siiski sujuv vahelüli kisklevate meeste vahel oli. Kui täitsa aus olla, siis oleksin hea meelega Agnese süžeest üldse välja jätnud ja keskseks paigutanud hoopis Ivo ja Gabrieli ning nende jagelemise -- see oleks igatahes kaasahaaravama etenduse garanteerinud. Kaspar Velberg oli üllatavalt intensiivne ja musta- ja hallivarjulise iseloomuga Ivo ning, Gabriel, punapõskne õilis kangelane. Nendevahelist sädet oli enam tunda kui Gabrieli ja Agnese vahel. Üks suhe elas, teine hingitses. Siin ma ei paneks süüd isegi armastajapaari näitlejatele, pigem on viga karakterites.

Ma olen tegelikult jõhker -- jah, jõhker -- taoliste vastandid-tõmbuvad armulugude fänn, kuid pean tõdema, et asi toimiks, on vaja tegelasi, kes on värvikad. Või vähemalt üks peab natuke enam koloriidsem olema. Asjaliku loo tarvis ei saa fookuses olla pesuehtsad klassikalised klišeed. Gabrieli rolliks on olla kangelasliku kangelase etalon, seega, Agnes, oleks võinud olla rohkem kui kaunitar, keda kõik tahavad, kes peab muudkui põgenema ja keda peab koguaeg päästma. Kahjuks, ei tasu oodata midagi erakordset õhukesest originaalmaterjalist või tegelastele ettekirjutatud kuvanditest tol ajal. Rollipiirid olid nagu nad olid. Filmis see tõsiasi mind väga ei häirinud ning film on muutunud ka puutumatuks. Näidendis aga oli paari üksluisus veidi igav. Suudan andestada tõmbe naise ja mehe vahel esimesest silmapilgust, jäägitult armumise vaid paari päeva möödudes -- mis kõik aitab kaasa kaheldava väärtusega lembeloole -- kuid ma ei suuda andestada ühetoonilisi peategelasi.

Kuigi Sandra Uusberg, Agnesena, oli minu silmis just nagu Agnes peaks olema, nii välimuselt kui olemuselt, mis oli küll asjalik, kuid veidi ettenähtav näitlejanna valik, siis Priit Pius oli kindlalt viimaste variantide hulgas, keda ootasin näha Gabrielina, kui kuulsin, et lugu lavale jõuab ning trupp ei olnud veel koos. Eeldasin mõnda vanemat ja mehelikumat näitlejat ning seda kübemegi soovita meest maha kanda, sest Priit Pius on pigem poisilik, sarmikas ja riukalik noormees, kui tõsine, asjalik ja mehelik vabamees Gabriel -- lähtudes viimase tüüpkuvandist. Selline tegelase imidžile vastu rääkiv rolli täitmise valik osutus aga boonuseks, sest lõhkus eelpoolmainitud klišeed sellest, milline Gabriel peaks olema ja tegi tegelase põnevamaks. Käesolev versioon karakterist oli krapsakam, nooruslikum ja energilisem, kui filmist meelde klammerduv arusaam tegelasest. Igati kiiduväärt, kui siis ootamatu, valik konkreetseks peategelaseks!

Kui juba näitlejatest rääkida, siis on mitmeid keda esile tuua. Agnese isa, Allan Noormetsa kehastuses, oli suurepäraselt imposantne ja, teisalt, üks tola. Alo Kõrvet, legendaarse tola, junkur Hans von Risbiterina, oli lust vaadata -- mees suutis olla pesueht koomiline hädapätakas. Indrek Ojari, kaksikrollis, oli kord väärikas junkur ja siis tolast kõrtsmik. Viime suutis oma karate stseeniga publikust hulgaliselt naeru välja pigistada, kuid minu jaoks oli see samm liiga palju. Ja liiga pikk. Ja liiga fookust sujuvalt keskselt süžeelt eemale tõmbav -- natuke odav huumor. Etenduses tuli ette omajagu tolasid. Vastupidiselt, oli Siim, Andres Raagi kehastuses, seekord üllatavalt asjalik. Ikka tola, kuid ju siis eelmainitud trumpasid ta selles vallas üle. Neile meestele vastukaaluks oli Epp Eespäev, Pirita kloostri abdissina, kalk, kalkuleeriv ja kättemaksuhimuline naine, kelle halba nimekirja ei tahaks küll sattuda. Mulle meeldis kuidas Agnese ja tema abdissist tädi seos igati loogiliselt ja huvitavalt süžeesse põimiti. Taaskord oli filmis toimunu arusaadavam, sest näidendis toodi esile taustaseosed tegelaste vahel.

Õnnestunud oli toetava keskkonna loomine vastavalt süžee vajadustele, kuhu õuelava ideaalselt passis. Tegu on ju seiklusega ning kõige paremini seikleb ikka lageda taeva all, mitte kuskil kitsas uberikus. Etenduse kujundus, liikumine ning ümbruskonna kasutamine loo eesmärkidel oli nutikas, dünaamiline ja kohati oli näidend otsekui publiku keskel. Mulle meeldis lava ette istutatud lillede peenar, lavaaugu hoonete ja ehitiste arukas ning ökonoomne kasutamine ning eelnevatega eri paikade loomine etenduses. Näiteks, oli kihvt mässajate rünnak uhkele peole, kus peoruumid olid kõrvalmaja toad ning akendest karjusid külalised ja lasti autentsuse tekitamiseks suitsu. Ohtralt tuli ette ka kaskadörilikke trikke, nagu näiteks, Agnese põgenemine, eelnevalt mainitud peolt, nööril end alla lastes kõrvalt maja aknast lavale. Ja, muidugi, leidus rohkelt uljaid mõõgavõitlusi! Loo kulminatsiooniks olev Agnese päästeoperatsioon ja Pirita kloostri põlemine oli kõrvasti dramaatilisem kui filmis. Esiteks, tuleefektid ja lavakujunduse lahendused olid vinged. Teisalt, tegelaste vahelised vastasseisud ja üksteise leidmised mõjusid intensiivsemalt ja terviklikumalt kui linateoses. 

Kui nüüd tagasi süžeele tulla, siis kuigi film oli efektsem ja, on iseenesest mõistetavam, et ta on enam mällu sööbinud, klappis minuga enam etenduse lähenemine loole. Tulemus oli lihtsalt ladusam ja ühtsem -- puudusid süžeeaugud ja konarlikkus. Samas, ma ei oska seda väga seletada, kuid avastasin end pärast näidendi nägemist vähem vaimustuses kui oleksin lootnud. Olin igati valmis nähtut jumaldama, kuid mida aeg edasi, seda vähem meeletut muljet mulle tükk valmistab. Kuidagi kuiv oli ja ma ei oska seda kuidagi paremini lahti seletada. Tegu on suurepärase suvetükiga, mis vajutab just õigeid nostalgianuppe ja on ka ilma filmi nägemata tore romantiline ajalooline seiklus, kuid midagi jäi puudu. Kas selles puudusjäägis on osati süüdi film või mitte, see jääb müstikaks. Nauditav suvenäidend oli ta igatahes!