teisipäev, 1. oktoober 2019

Teater: "Kolm versiooni elust"

Tervitus!

Ilusat sügist! Alustame teatririndelt.


Pealkiri: Kolm versiooni elust

Teater: VAT Teater
Lavastaja: Karl Koppelmaa (Teater KELM)
Näitlejad: Elina Reinold, Harriet Toompere (Eesti Draamateater), Tanel Saar, Margo Teder, Jakop Nõmmik
Kestus: 1h 30 min
Esietendus: 06.04.2019
Millal nähtud: 10.05.2019
Minu hinnang: 4/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt
Olen äärmiselt tänulik, et loost oli kolm versiooni, mitte ainult see esimene. Olen ka meeletult tänulik, et lood samm-sammult ainult ülesmäge liikusid. Nimelt, oli üks kolmandikku jõuliselt, teine üks kolmandikku omajagu ning viimane üks kolmandikku põgusalt, nakatunud minu vähem meeldivamasse näidendi nakkusesse: üle taluvuse piiri ärritav tegelane, kes ajab mu hulluks! Nõustusin Henriga: "Andekas naine ja luuserist mees." Sonia oli mu kangelane, mu eeskuju, mu mõistja! Henri... kust sellised tulevad? Ja kuidas õnnestub neil endale saada selliseid pärle nagu Sonia? Miks Sonia edasi rühkis ja olukorda talus? Müstika. Kuigi, ega naine enda rahulolematust just ei varjanud, ta pani vastu sarkasmi ning ilmselge trotsi ja tüdimusega. Henrile olid vihjed aga kui haneselga vesi.

Näidendi formaat oli lihtne, kuid samas isepärane ning isegi ootamatu. Kaks pealtnäha igas mõttes erinevat abielupaari veedavad koos õhtu. Üks paar külastab teist. Kogu asi eskaleerub sealt, kõikudes teraval noaäärel, kus mõlemale poole kallutades ootab kuristik, ehk siis, tragöödia. Süütu õhtu muutub ohtlikuks ja vaid üks hingetõmme on puudu õudusest. Ja siis äkitselt tehakse restart ja õhtu algab algusest peale. Inimesed on samad, asupaik on sama, aeg on sama, teemad on samad, mured on samad, rõõmud on samad. Erinevus on detailides ja tegelaste endi suhtumistes ja reageeringutes. Viimastel on aga märkimisväärne mõju, sest sama õhtu on automaatselt drastiliselt erinev eelnevast. Ja nii kolm korda järjest. Vaatamata sellele, et toon eri versioonides on kord süttivam ja kord helgem, on kõigil versioonidel potentsiaal muutuda katastroofiks, mõnel rohkem kui teisel. Ootamatusfaktor on igal ühel neist kõrge ja see teadmatus, kuhu suundutakse ning mil moel meeleolukas õhtu lõpu leiab, on üks etenduse võludest. Üllatus ja pinge liikusid sümbioosselt käsikäes.

Vaatamata pidevale potentsiaalsele tragöödiale kuklas -- valmis ennast iga sekund esitlema -- oli etenduse puhul tegu ka omamoodi komöödiaga. Seda juba alguses, mida illustreeris pikalt kestev trall lapsega, kus vanemad püüavad teda magama saada ning üks töötab teisele vastu. Üksteisega põrkuvad naise ning mehe lähenemised probleemilahendamisse nagu nad jookseks peaga vastu betoonist seina. Esimese viie minuti jooksul oleksin Henrist, ehk lapse isast, lahutanud. Ilmselgelt oli tema nägemus kasvatamisest ristivastupidi minu ja Sonia arusaamale. Koheselt oli aru saada, et tükk püüab oma tegelaste dünaamikas mängida publiku kogemustele, et luua kontakti laval toimuva ja vaatajate vahel. See toimis õnnestunult, sest enda ümber tajusin inimestes äratundmisrõõmu nende suhetele, kas siis lastega, abikaasadega või tuttavatega.

Veidral viisil tundusid etenduses olevad paljud seigad ja dialoogid autentsed ning sellised, mis tulevad ette paljudes peredes või tuttavate koosistumisel. See loodud side -- muutes publiku vaatajaks otsekui akna tagas ning mitte aktiivseks osalejaks sellistes hale koomilistes või ärritavalt absurdsetes olukordades -- tegi rahvale nalja. Mul endal oli keeruline samamoodi end tunda või enamus situatsioonidesse ennast paigutada, sest ma ei vasta tegelaste profiilidele just eriti lähedaselt. Üldiste inimtüüpidena oli võimalik ennast samastuda karakteritega ja toimuvaga aga küll. Siit tuleneb ka minu sümpaatia ning ühine mõtlemine Soniaga. Komöödia aga komöödiaks, üks vale samm ja pill tuleks (ja tuli) pika ilu peale suur plahvatusena. Balanss kerguse ja totakas koomilisuse ning ohtliku nihu minemise vahel oli õhkõrn ning, kordan, seda pinget oli põnev jälgida.

Mis mulle silma jäi ning eemaletõukavalt mõjust oli meeste ja naiste vaheline n-ö hierarhia etenduse kahe abielupaari hulgas. Sonia oli edukas jurist, Henri teadlane, kes juba pikalt midagi avaldanud ei olnud. Õhku visati etteheiteid ja torkeid sel teemal diskreetselt just Henri poolt. Pehmelt ja otsekui ringiga vastandus ta end pidevalt Soniale. See andis mõista, et ei ole normaalne ja aktsepteeritav, kui naisel läheb paremini ning see annab mehele õiguse oma enesehaletsust naisele näkku hõõruda. Kusjuures selline asjade seis Soniat ei paistnud häirivat ning naine oli mehe vastu ennast maha punnitavalt toetav ja mõistev. Kolmandas versioonis asi leevenes, sest muutus Henri enda suhtumine ning paugupealt paranes alaväärsuskompleks abikaasaga seoses. Henri oli võrreldes kahe eelmise variandiga tunduvalt n-ö mehelikum -- enesekindlam ja vähem enesekesksem. Teise abielupaari meespool, Hubert, ka teadlane ja teadusinstituudi juht, oli patroneeriv, üleolev ja alandav enda naise, Inèsi, suhtes. Tema pidev naise üle nalja heitmine, tema mõnitamine ning meeletu hoolimatus partneri tunnete vastu ajas öökima. Mees oli lausa vaenulik, passiivses või otseses mõttes, ning hooletult pidevalt alavääristas abikaasat.

Huvitav, kas sellist suhtumist meeste ja naiste vahel etenduses märkasin vaid mina? Kas tundsin seda sellepärast, et olen naine? Või ongi selline suhtlemine normaalne? Ma ei varjagi, et Sonia mulle sümpatiseeris. Isegi sahmerdis Inès, kes muretses pidevalt oma sukasilma üle, oli omamoodi poolehoidu võitev, sest siiralt püüdis olla enda võimetele vastavalt viisakas ja aktiivne külaline. Mõlemal juhtusid olema aga mehed, kes neid ei väärtustanud ning, mind ei üllata, kui naised mõlemad erinevat moodi frustreerunud olid. Jah, ei olnud nad süütud kukupaid ning tangot tantsitakse ikka kahekesi, kuid selles "sugude sõjas" võitsid minu silmis naised, seda just meeldivuses. Taaskord, nagu Henri, oli Hubert kolmandas versioonis nagu teine mees. Ikka arrogantne ja teravakeeleline, kuid suhtumises oli esil teine külg, ehk siis, ei mõjunud mees üdini pahatahtliku sitapeana.

Näidendit vaadates tekkis mul mitmeid etenduse sisu eksistentsiaalseid või tehnilisi küsimusi. Nähtu pani mind mõtlema aja kulgemisele, paralleeldimensioonidele ning muudele põnevatele teaduslikele fenomenidele, mida ei oska isegi nimetada. Igas versiooni tegelikkuses tuli esile detaile, mida teistes ei esinenud. Need panid juurdlema, et kas ka teises kahes eksisteerisid need iseärasused ja neid lihtsalt ei mainitud või ei kerkinud need esile? Või siis, olid need detailid omased vaid konkreetse versiooni maailmale? Sellest tulenevalt muutsin jooksvalt oma suhtumist suuremal või vähemal määral tegelastesse. Näiteks, tänu üllatavale suhtele kahe tegelase vahel. Kas tegu oli vaid ühe õhtuga, kus eri reaalsus lähtus ühest olevikust nagu ühe juuksekarva lõhiajamine, tulenedes samast karvast ja siis lahknedes? Või oli tegu eraldi paralleelselt kulgevate karvadega (loe: reaalsustega), mis kõik kulgesid oma teedpidi, peegeldades vahetevahel teineteist?

Samuti, kas tegu oli moraalilooga või siis õpetava looga, et kui muudad oma suhtumist, siis reformid tulemust ja sulle on antakse võimalus oma vigadest õppida? Kuigi tundsin, et üks aste jäi sellest nagu puudu. Esimene versioon tundus kõige nihum, teine juba vähem -- siis äkki oli puudu üks sild, ehk versioon, mis viiks neljanda, ehk, kolmanda variandini. Kas veel oleks pidanud olema mõni variant, mis oleks juba soodsamgi kui viimane, mis lavale jõudis? Muidugi, ei tasu väga põhjalikuks minna ning püüda piiluda näidendi sisu telgitagustesse, sest siis võib sinna ära uppuda, seal ei pruugi midagi ollagi või siis rööviks see tähelepanu laval olevast. Mõtlemisainet aga jätkus!

Mulle tohutult meeldis näidendi tekst ja üldine voolamine. Dialoog jättis loomuliku ja elusa mulje, olles terav, värvikas ning mahlane. Ma ei tundnud, et minu ees on neli näitlejat, vaid pigem piilusin ühest korteriaknast sisse -- kõik toimus päriselus. Olukorrad ja eskaleerumised õhtutes jätsid orgaanilise efekti. Mitte süžee ei dikteerinud arengust, vaid tegelased juhtisid olukorda vastavalt enda olemustele ja reaktsioonidele. Tegelastest meeldis mulle Sonia ning Elina Reinold suutis suurepäraselt esile tuua seda tarka, sarkastilist ja krapsakat naist. Minu vaieldamatu lemmik oli aga Harriet Toompere etteaste. Ta tõesti oli Inès, mitte enam Harriet Toompere. Ja ma soovin, et Inès teaks, et ta on vinge ja ärgu laske ennast ühest jätisest häirida. Naine hoolitses ka selle eest, et näidendis oleks ekstra doos huumorit, kuigi see oli kohati, halekoomika.

Kokkuvõttes, tõesti igati nauditav, mitmetasandiline ja isesugune etendus, mis tuletas veidi meelde tükki "Kes kardab Virginia Woolfi?", kuid oli siiski midagi unikaalset. Natuke raskesisuline või siis lõbus meelelahutus, kus tunda ära ennast või ümbritsevaid suhteid ning olukordi -- näidendi mõju varieerub kindlasti vaatajalt vaatajale. Soovitan!



teisipäev, 30. juuli 2019

Teater: "Windsori lõbusad naised"

Tere!

Nüüd on jälle pikk vahe jäänud eelmisest postitusest. Püüan end parandada ja siin ka kohe üks ülevaade teatririndelt.


Pealkiri: Windsori lõbusad naised

Teater: Endla
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Näitlejad: Ago Anderson, Carita Vaikjärv, Carmen Mikiver, Fatme Helge Leevald, Gert Raudsep, Ingomar Vihmar, Jaan Rekkor, Karl-Andreas Kalmet, Kleer Maibaum Vihmar, Lauri Kink, Meelis Rämmeld, Märt Avandi, Nils Mattias Steinberg, Peeter Tammearu, Sander Rebane, Tambet Seling
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 04.05.2019
Millal nähtud: 13.05.2019
Minu hinnang: 2.5/5


pilt piletimaailm.com kodulehelt
See tõlgendus küll vist pani Shakespeare'i hauas ringi keerlema. Ma ei ole üks neist näitekirjaniku mõndadest n-ö eliit fännidest, kes arvavad, et õiget Shakespeare'i peab esitama võimalikult klassikaliselt ja autentselt originaalile ning grammgi vähim on mehe ande mustamine. Ma hea meelega vaatan kõiksugu uusversioone ning värskeid nägemusi, mis nutikalt muudavad eri aspekte tükkides, alates ajastust kuni dialoogi modifitseerimiseni. Näiteks, mulle tohutult meeldis hetkel Linnateatri repertuaaris olev "Macbeth", mis viib tegevuse Šoti kuningriigist tänapäeva talisuplejate seltsi. Käesolev interpretatsioon aga kõikus väga ebatasakaalukalt hea maitse piiril ning, Shakespeare või mitte, nähtu oli kohati labane. Samas, jätkuvalt lahe on tõdeda, et autori teosed on nii universaalsed, et neid saab kõikvõimalikesse kontekstidesse paigutada. Küsimus on pigem selles, et kas alati on seda vaja teha. 

Olen endale eesmärgiks võtnud kõik Eesti lavadele jõudvad kuulsa näitekirjaniku teosed ära näha. Ning minu õnneks ei tulnud mul näidendi nägemiseks Pärnusse sõita (mitte, et ei oleks tore Pärnus käia, lihtsalt aega ei ole alati seda trippi ette võtta). See oli esimene kord kui nägin laval "Windsori lõbusaid naisi". Saal oli täis, kuigi pärast vaheaega oli rahvahulk hõredam. Esimese asjana panin tähele, et dialoog ei olnud originaaltõlge, pigem oli tegu modernse versiooniga tekstist. Teisena, märkasin, et kuigi promoposter andis mõista võib-olla just mitte kõige viksimat või viisakamat lähenemist, oli 90ndate stiilis lihtlabaste jorsside ja suuresti jokkis tegelaste pealetung mõnevõrra ootamatu. Kolmandaks, tõdesin juba esimestel minutitel, et originaalist võib leida siit vaid süžee kondikava. Nende faktidega kohanemine võttis peaaegu, et kogu esimese vaatuse ja suurema osa teisest. Ja lõpuni ma tegelikult nähtu suunda aktsepteerida ei suutnudki, kuigi inimene harjub kõigega, kaasa arvatud, käesoleva etendusega. Oli aga selge, et lavastus ei ühtinud osa publiku maitsega ning lahkujaid oli. Mitte meeletult, aga oli.


Lugu keerleb ümber napsu- ja naistemaia, hiigelegoga härra John Falstaffi, kes võtnud eesmärgiks linna rikkaima mehe naisega mehkeldada. Seda ikka esmalt raha nimel -- milline tagaajamist vääriv poissmees! Sobivad ka kõik teised naissoost tegelased, sest mehe arvates, kes siis suudaks sellisele armuahjule korvi anda. Windsori linna naised aga ei ole sellest suurest, karvasest, vaesuvast lumpenist vaimustuses ja hauvad talle lõksu. Samaaegselt, rullub ümberringselt lahti tüüpiline Shakespeare'lik "eksituste" komöödia. Kaasatud on trobikond erinevaid tegelasi nagu autori helgematele teostele omane, kellede rollidest, huvidest ja eesmärkidest -- või isegi tegelastest endist -- vahet tegemine oli algselt vaevaline. Erinevaid liine oli kulbiga ning iga üks neist ei põimunud teistega ja üldise kulgemisega just kõige vaevatumalt kokku. Samuti, ei olnud mitmetel märkimisväärset otstarvet, välja arvatud, et mängida mõnda väikest ühendavat rolli või lihtsalt enam bardakki tekitada. Segadust oli mitme euro eest: kes, kus, miks, kuidas ja millal. Tegu ei ole just kõige ühtsema ja ladusama autori teosega -- nimelt, peetakse näidendit autori üheks nõrgimaks. Kõik püüdsid kellegi tagumikku lohku tõmmata või susserdati endi või teiste huvide nimel. Ja otse loomulikult, garanteeris selline tohuvabaohu hulgaliselt natuke piinlikku, natuke head, väga head ja suurepärast huumorit. 


Minu maitsega Shakespeare'i komöödiate naljad üldiselt klapivad. Tekst suudab olla krapsakas, situatsioonid suurepäraseks arengupinnaks kõikvõimalikele valearusaamadele, süžee ideaalseks kontekstiks nii sõnalisele kui isegi füüsilisele huumorile ja tegelased valmis, kas tahtlikult või tahtmatult (nt ülevoolavatest iseloomudest tulenevalt), vimpkasid viskama. Segadust on palju, aga kaos annab teeb korrale ning kaos annab teed ka komöödiale. Ainuke huumori tüüp, mis mind näitekirjaniku teostes pigem aga ärritab, kui helgeid tundeid tekitab, on kuidas ühe illusioonides elava ullikese trikitamine alati ebamugava ja isegi tsipa ebaõiglase mõnitamisega kulmineerub, a la Malvolio "Kaheteistkümnes öös" ning antud tükis siis Falstaff. Jah, ega ta just puhas poiss ei ole, kuid teised tegelased ei ole tihtipeale just märkimisväärselt vooruslikumad, kuid see üks lihtsameelne pisipatustaja saab sajaga näpuvibutusi. Ühe juhmardi mõnitamine ei tee mulle nalja, mitte karvavõrdki. Ja seda kõike arvestades, et mulle tegelane tegelikult ju ei sümpatiseerinud. 


Suurimate naerutajate auhinna viib antud näidendilt koju Märt Avandi ühe Falstaffi narriks tegeva naise armukadeda ja petmist kahtlustava abikaasana. See kuidas ta maskeerus piiksuva häälega tohmaniks, kel kilekott täis raha, et Flastaffile seda pähe määrida, et viimane tema naist võrgutaks, et saaks naise ustavust kontrollida, teadmata, et naine omakorda rumalukest Falstaffi ringi laseb tiirutada -- pikk seletus, aga kokkuvõttes päris lustakas. Iseäranis tänu Märt Avandi loodud rotika blondi parukaga aliasele. Muigama pani ka Justin Bieber ehk Sander Rebane moosipoisi Fentonina, kes püüab oma noort kallimat Anne'i ära sebida. Arvan, et laval nähtav lendlev ja kohev unelmate tukk figureeriks ka teismelise Bieberi enda ideaalse tuka märgades unenägudes. Vot niivõrd suur tähelepanutõmbaja oli see laval -- nagu eraldi tegelane juba. Mainin lisaks Karl-Andreas Kalmeti prantsuse arsti esitust ja seda puhtalt klišee pärast, mida pakub alati toimiv kombo: priske aktsent ja kehkenpüksist kuke iseloom. Tähelepanuväärne on siin märkida, et eri rahvuste stereotüübid ja nende välja toomine, muuseas just esilekerkiva aktsendiga -- lisades siia tegelaste klasside ja varanduste erinevused ning nende stereotüübid --, on meelega niimoodi loodud ja olid juba originaalis, olles loo ühed alustalad ning põrandaalused konfliktiallikad.


Vaatamata meeste ülekaalule laval, võidutsevad näidendis sajaga just naised. Nad teevad meestele ära mitmel rindel korraga tegutsedes ja saavutavad just mida tahavad -- lõpuks mängivad kõik teadlikult või teadmatult nende pilli järgi. Meestel jäi vaid üle õlgu kehitada või siis ei saanud nad üldse pihta, et mingi vembutamine nende selja taga toimus. Huvitav on tõdeda, et naised on üleüldse näidendis märgatavalt intelligentsemad, asjalikumad, tasakaalukamad ja lõbusad, nagu pealkiri viitab. Nad on loodud peajagu meestest üle. Naised mõjuvad iseseisvate ja vabamatena, käivad trennis ja "mängivad" meestega. Viimased on erinevaid kombinatsioone armukadedad, iharad, kärsitud, emotsionaalsed, enesekesksed ja rumalad. Naised tõmbavad niite ja meestel on võim vaid pealispindselt. Sellist traditsioonilise soorollide jõulist vastupidist dünaamikat oli põnev jälgida, eriti teades, et lugu on kirjutatud üle 400 aasta tagasi. Samas, Shakespeare on oma teostes ennegi loonud tugevaid naistegelasi, kes mehi üle mängivad.

Kokkuvõttes, kuigi etenduse suund minu poolehoidu ei võitnud, ei olnud tulemus ka katastrofaalne. Otsus, et antud konteksti jaoks ei kasutata enamjaolt originaalteksti ning suuresti vaid süžee tulenes Shakespeare'ilt, oli olukorras ainuõige. Oleks tekst veel ka vanamoodne, oleks tulemus mulle kui jäätise hapukurgiga söömine -- on asjad mis lihtsalt ei klapi. Teisalt, pean kiitma julget valikut, et oma nägemusele truuks jääda. Ma vist ei ole näinud ühtegi näitekirjaniku lavaversiooni, mis nii ekstreemselt esialgsest eemalduks. Ebakõlasid kahe vahel esines küll, kuid need olid pigem kruusatükk kingas kui suur kivi, mis ei mahutaks jalgagi kinga. Lavastus ei olnud just minu maitse, aga oma publik on tal kindlasti!


pühapäev, 26. mai 2019

NuQ Treff 2019: "Mina, Sisyphos", Puppet's Lab Bulgaaria

Veelkord visuaalteatrifestivalilt NuQ Treff 2019: Bulgaaria teatrilt Puppet's Lab, lavastus "Mina, Sisyphos".

Pealkiri: "Mina, Sisyphos"
Teater: Puppet's Lab, Bulgaaria
Puppet's Lab, "Mina, Sisyphos"
Üritus: NuQ Treff 2019
Lavastaja: Veselka Kuncheva
Näitlejad: Stoyan Yovchev
Žanr: Visuaalteater, objektiteater, nukuteater, tants
Vanus: Noortele ja täiskasvanutele
Kestus: 1 tund
Esietendus: 2015
Asukoht: Kanuti Gildi Saal
Millal nähtud: 25. mai 2019
Minu hinnang: 5/5


Kui lavastus lõppes ja eesriie sulgus, siis ma mõtlesin tükk aega, et kuidas ma kõike seda, millele ma just tunnistajaks olin, kirjalikus vormis edastan? Kuidas kirjeldada midagi, mida on raske sõnadesse panna? Kuidas anda edasi lavastuse sisu, kui väga konkreetset süžeed ei ole ja mis ikkagi annab vaatajale ühe kauni tervikliku loo? Millise nurga alt peaks väljendama nähtut: kas objektiteatri, tantsulavastuse või hoopis mingi kolmanda žanri vaatenurgast? 

Üks on kindel, see, mida ma lavastust vaadates kogesin ja nägin, oli midagi, mida ma varem mitte kunagi ei ole näinud. Ja mulle see meeldis!

Sisu:

Vanakreeka mütoloogiast pärit Sisyphose legend on mehest, kellel õnnestus surmajumalat Thanatost petta ja surma vältida, kui ta lõpuks ikkagi Hadesesse viidi, siis oli tema karistuseks veeretada hiigelsuurt kivikamakat ülesmäkke ja sinna jõudes veeres kivi tipust alla tagasi. Ja Sisyphose igavikuks see jäi - kivi ülesmäkke veeretada, et see tipust jälle tagasi kukuks.

Puppet's Lab, "Mina, Sisyphos"
Kui lavastust vaadata, siis ühildub "Mina, Sisyphos" müüdiga ehk niipalju, et peategelane tassis terve lavastuse vältel suurt kasti endaga kaasas. Kast sümboliseeris sedasama kivi, mida Sisyphos pidi mütoloogias mäkke veeretama. Peale sümboliseeriva tähenduse kasutati kasti laval päris mitmeks erinevaks otstarbeks: kord sai selle peal tantsida, kord muutus ta nukulavaks, kord loodi sellega muusikat.

Sügavamalt lähenedes jättis lavastuse sisu kõlama minus mõtte, et me kanname kõik enda risti (kasti) ise kaasas. Ükskõik, kui palju me ka poleks mõjutatavad sellest, mis me ümber toimub ja mis meid väljastpoolt meid endid tabab, siis lõppkokkuvõttes on meie kõige suurem väljakutse elus see, mis toimub meie sees, meie mõtetes - igavene mõttelahing iseendaga. Ainuke vangla, kus me elus saame kinni istuda, on meie endi loodud, selle maailma poolt, mis meie sees on. Kõik piirangud, mis meil elus on, tulevad samuti meist endist, meie mõtetest ja sisevaatlustest.

Mis mulle meeldis?
Puppet's Lab, "Mina, Sisyphos"

"Mina, Sisyphos" oli põnev lavastus, sest sellesse oli kombineeritud elemente nii nukuteatrist, tantsutaterist, kui ka objektiteatrist. Tõeline visuaalne pärl!

Mulle avaldas kõige suuremat muljet näitleja Stoyan Yovchevi täielik kontroll oma keha üle ja tema käte ja jalgade plastilisus ja ilmekus. Kuna nukud ja objektid olid vahelduva eduga seotud näitleja nii käte kui jalgadega, siis näitlejameisterlikkuse tõttu tekkiski tunne, et näitleja käed ja jalad on osa nukust. Lisage sinna veel näitleja hääletoon ja miimika ja sellest saab unustamatu koosluse, mis jääb päris pikaks ajaks ajusoppidesse kummitama.

Näiteks oli näitleja ülakäte külge pandud inimpead ja kui näitleja laval liikus, koreograafia tõttu oli ühe näitleja asemel laval korraga kolm tegelast: on näitleja ja tema ühel õlal olev Hea ja teisel õlal olev Halb. Või teine näide, kus näitleja põlvede külge on kinnitatud inimese büst ja kui näitleja põrandal liikus, tekkis tunne, et ta kaklebki kellegi teisega. See kõik illustreeris Sisyphose sisemonoloogi, võitlust iseendaga.

Puppet's Lab, "Mina, Sisyphos"
Visuaalselt oli minu arvates lavastus piire ületav. Ma pidin päris mitu korda ekstra silmi pilgutama ja uuesti vaatama, et aru saada, kas tegemist on nüüd näitleja käte või hoopis jalgadega ja seda eriti just lavastuse esimeses pooles. Võibolla see tuleneb asjaolust, et ma tõesti pole midagi sellist varem näinud, aga peategelane suutis täita enda keha ja nukkudega/objektidega üksinda terve saali, tema kohalolek ja esitlus olid võrratud!

Nukkude geniaalsus seisis nende kunstilises kujunduses, tehnilises pooles ja selles, kuidas neid laval kasutati. Kui näitleja tantsis koos terve rea nukupeadega, mida sai akordeoni lõõtsa moodi lahti tõmmata ja kokku lükata, või kui nende jalad olid elastsete sukasarnaste asjadega soetud näitleja jalgade külge, siis ma mõtlesin, et see, kes selle kõik välja mõtles, on ikka tõsine "nuku-mastermind"!

Super elamus!

Lisan lõppu ka lavastuse treileri, et lugejal oleks võimalik saada väike pilguheit sellesse, mis lavastuses tegelikult toimub.





laupäev, 25. mai 2019

NuQ Treff 2019 - "Akvaarium", Ljubljana Nukuteater

Tere!

Meie suureks rõõmuks on visuaalteatri festival NuQ Treff tagasi! Ja siit tuleb ka esimene arvustus, Ljubljana Nukuteatri lavastus "Akvaarium".

Akvaarium
Pealkiri: "Akvaarium"
Teater: Ljubljana Nukuteater, Sloveenia
Üritus: NuQ Treff 2019
Lavastaja: Miha Golob
Näitlejad: Miha Arh ja Gašper Malnar
Žanr: Visuaalteater, lastele
Vanus: 3+
Kestus: 40 minutit
Esietendus: 16. veebr. 2017
Asukoht: NUKU Ovaalsaal
Millal nähtud: 24. mai 2019
Minu hinnang: 5/5




Sisu:

Lavastuse tegevus toimub akvaariumis, kuhu ilmub üks väike muna. Muna uudistab kõigepealt tühjas akvaariumis ringi ja avastab seal teda ümbritsevat maailma. Muna naudib päikese soojust, ronib treppidest ülesse ja alla, kukub ja ronib uuesti jälle ülesse. Eriti põnevaks läheb muna elu siis, kui ta saab akvaariumisse puhutud lehtede keskel hullata või proovida, mis tunne on esimest korda vees mürada või vettehüppeid teha ja avastada enda jaoks esimest lund ja purjetada jäämägede vahel mööda akvaariumisse tekkinud merd.

"Akvaarium" jutustab põnevaid objekte kasutades loo, mis võtab vaataja kaasa imelisele teekonnale, kus vaataja saab hingest kaasa elada muna seiklustele, olgu see siis suvel, talvel või sügisel.

Mis mulle meeldis?

"Akvaarium" on sõnadeta visuaal- ja objektiteatri lavastus, mis on mõeldud väikelastele ja koolieelikutele, aga mulle kui täiskasvanule lavastus väga meeldis! Hea teater ongi selline, mis pakub igas vanuses vaatajatele elamust.

Kui lapsed minu ümber elasid itsitades ja ahhetades kaasa munale tema teekonnal, siis mina täiskasvanuna imetlesin eelkõige, kuidas sellises kinnises keskkonnas nagu selleks on tühi akvaarium, saab objektide, värvide, laavalampide, tossu, pulbrite, paberitükkide, peegli, plastiktopsi, valguse ja vee kaudu luua midagi unustamatult kütkestavat, mis paneb unustama selle, et akvaariumi ja muna ümber tegutsevad kaks näitlejat, kes tegelikkuses selle maailma loovad.

Akvaariumis toimuv oli nagu õhu, magneti ja vee ning värvide ja mustrite kirev mäng, mis lõi ühe ilusa, lummava ja nauditava terviku. Geniaalselt läbimõeldud ja elluviidud tükk!




Infot visuaalteatrifestivali NuQ Treff 2019 mängukava ja lavastuste kohta leiab SIIT. Kindlasti on tegemist ühe unikaalse ja põneva teatrifestivaliga, kus iga vaataja leiab midagi enda jaoks olenemata vanusest või maitsest! Teile kindlustatakse maailmatasemel teatrielamus!




pühapäev, 19. mai 2019

Eesti Blogiauhinnad - Kultuuriblogid #EBA2019

Tere!



Esimest korda meie 10-aastase blogimiskogemuse jooksul kandideerime sel aastal Eesti Blogiauhindade kultuuriblogide kategoorias.

Oleme blogimisega kahe peale kokku tegelenud 10+6 aastat! Ehkki meie kultuuriblogi Harrastuskriitikud on tegutsenud alates 2014, alutasime blogimisega inglise keeles juba märksa varem.

Eesti Blogiauhindasid antakse välja juba mitu head aastat ja põhjuseks, miks me alles sel aastal esimest korda auhindadele kandideerime, on see, et tahtsime Harrastuskriitikud enne korralikult käima saada ja alles siis osaleda. Enne töö ja siis tulemused!

Kandideerime kultuuriblogide kategoorias, mida Eesti Blogiauhinnad on defineerinud järgmiselt:

"Kultuuriblogi kategooriasse sobib veebipäevik, mis keskendub kaunitele kunstidele (kujutav kunst, muusika, teater, kino, arhitektuur, muuseumid jm)."

Ja see on just see, millest me kirjutame ja mis on meie eesmärgiks olnud alates meie esimesest postitusest - kajastada kõiki kauneid kunste, mis meie ümber on, olgu see siis teatris, kinolinal, läbi muusika või mõne muuseumikülastuse. Arvame,e t eesti kultuur on ilus ja seetõttu jagamegi oma kogemusi teile läbi Harrastuskriitikute blogi!

Tulge hääletama ja kui teile on meie blogi sümpaatne, siis andke ka oma hääl Harrastuskriitikutele!
Meie jätkame kirjutamist niikuinii!

Oma hääle saate anda SIIN! Liikuge lehel allapoole ja sealt leiate meid kultuuriblogide seas teisel kohal. :)



reede, 10. mai 2019

Teater: "Mõnus maatükk"

Tervitus!

Seekord teatrist!

Pealkiri: Mõnus maatükk
Teater: Draamateater
Lavastaja: Priit Pedajas
Näitlejad: Jaan Rekkor ja Tiit Sukk
Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 02.11.2019
Millal nähtud: 26.04.2019
Minu hinnang: 3/5

pilt draamateater.ee kodulehelt
Ma võin olla üpris ebamõistlik, kergesti mõjutatav ja ärrituv, kui mõni detail mind häirib, siis on see kui tilk tõrva meepotis ja ma ei ole võimeline ka ümbritsevat nautima või tõsiselt võtma. See detail võib olla miniatuurne, kuid kui see käib minu põhimõtetele ja helladele puntidele intensiivselt ja just selle vale nurga all vastu, siis ei päästa enam miski. Samamoodi on, näiteks, filmide, etenduste ja raamatute tegelastega. Kui tambitakse minu õiglustundel, ollakse üdini enesekeskne, labane, põikpäine, ahne ja pahatahtlik, siis võib see kombinatsioon, teatud kontekstis, saada teosele saatuslikuks. Sedasi läks antud etendusega tänu Hugh Pugh'le, kelle ma oleks hea meelega ise sinna vanni ära uputanud, sest juba ammu ei ole minus mõni karakter niivõrd vastumeelne ja vastik olnud, kui see ülimalt tüütu iirlasest jurakas. 

Laval astusid üles vaid kaks näitlejat ning üks neist veetis kogu 1 tund ja 50 minutit räpases puidust vannis. Nööri ja konksuga tõmbas mees vahepeal õllepudeleid veel rokasemast WC-potist. No aga, täitsa kihvt kontseptsioon näidendiks ju! Siiralt. Kui vaid see isik seal vannis ei oleks olnud olemuselt veel solgisem kui vann ja WC-pott kokku. Mul oli etendusele eelnev töönädal väga pingeline ning juba varakult hankisin pileti, et reede õhtul pärast rasket nädalat ühte muhedat komöödiat nautida. Esimese 10 minuti jooksul sai aga selgeks, et ma ei olnud näidendi huumoriga kohe üldse samal sagedusel ning mitte ainult ei kulgenud see minust mööda, vaid see lausa töötas mulle vastu. Terve saal lõkerdas naerust ja ma, objektiivselt vaadatuna, sain põhjustest aru, kuid see ei olnud grammigi minu huumor. See oli nii kaugel minule passivast huumorist, kui veel võimalik. Ma ei mõista, mis on naljakat kui üks vastik vanamees sõna otseses mõttes ahistab, mõnitab ja santažeerib võõrast. Keerates vinti üle, kuigi teades, et teine oli enda olukorraga tupikus. Nõudes aplalt raha ja ähvardades kinnisvaraarendajast kaaslase maa serva, mis piirnes papi territooriumiga, sõnnikut tuua ja sellega teise äri saboteerida. Seda kõike, kui too ei maksa maa eest ulmeist ja ebaausat summat. Mõne jaoks nutikas ja rikastelt õiglast hinda võttev vanamees, kuid minu jaoks jäle näss.

Kaks tegelast laval esindasid otsekui Iirimaa stagnaseeruvat ja jäärapäist minevikku, Hugh isiksuses, ning edasipürglikku, tagasivaatamatut ja ambitsioonikat vastandsuunda, hotelliäriga seotud Rob McNulty, keda kehastas Tiit Sukk, kehastuses. Viimane otsustas vanemat meest tema kodus külastada, sest soovis hotelli ja sealsete golfiradade arenduseks osta väikse maatükk, mis juhtus olema täpselt keset juba noorema poolt omatavat territooriumi. Kuna papi kirju ei ava, sest "odavam on posti mitte avada" -- siis ei ava ta ka ju arveid -- läheb Rob teisega näost näkku kohtuma. Just siis kui Hugh on võtmas vist viimase kümnendi esimest vanni. Esmalt, ei lase papi teist üldse rääkima, sest tal oli ilmselgelt mölapidamatus ja null austust teiste inimeste ning nende sõnaõiguse üle. Sest midagi pole ju tähtsamat kui vanamehe pidev mulisemine, hoolimata, kas kedagi huvitab mida tal on öelda või laskmata midagi vahele poetada. Tekstitasakaal oli esimese vaatuse jooksul julgelt 90/10. Hugh oli ka tüüp kelle jaoks kõik teised on alati süüdi, kes kunagi midagi ise väära ei tee ning kellel on kolossaalne mina-ja-maailm ego. 


pilt draamateater.ee kodulehelt
Ma olen igati nõus, et ega Rob mõni kukupai ei olnud ning ka temal olid omad eesmärgid, rahamaitse suus ja soov olla edukas ning jõuda kaugele. Samas, ei andnud mulle mitte miski arvata, et tema eesmärk, hind mida ta esialgu maalapi eest pakkus ning suhtumine oli ebaõiglane, ebaviisakas või ebamõistlik. Otse vastupidi, kuulas ju mees vana porikärbse heietamist päris kaua, püüdes olla viisakas, kuid peatselt -- igati arusaadavalt -- kannatust kaotamas. Öeldakse, et kuulake endast vanemaid, sest nad on nagu elusad ajalooraamatud -- mida Hugh kindlasti oli. Tema lood olid elust enesest, naljakad, ilustamata ning puudutasid mitmeid Iiri rahva jaoks tähtsaid teemasid, isikuid, sündmusi või olukordi. Põnev oli kuulata iirlaste tegemistest Ülemaailmse majanduskriisi ajal 20ndate lõpus ja 30ndate alguses, iirlaste parema elu otsimisest USAs, kuhu satuti ehistöölisteks, näiteks, pilvelõhkujaid ehitama, kurikuulsast Iirimaa näljahädast, mida seostatakse kartuliikaldusega ning mis sundis iirlasi 1840ndatel ja 1850ndatel üle mere reisima, vabaduse teemalistest konfliktidest Inglismaaga, jne. Seda kõike toriseva vanamehe suust, kes oli ju mahlaka tekstiga särtsakas jutuvestja. Teisalt, austus ja kuulamine on kahepoolne, kui soovid, et sind kuulatakse, pead ka teisi vastu kuulama. 

Tiit Sukk on oma olemuselt ja tihti kehastab ta tegelasi, kes on aktiivsed, veidi naiivsed, poisilikud ja paistavad pigem siirad, või, vähemalt, ei ole automaatselt petjad. Seega, enamgi veel vastandus ta Jaan Rekkori mühakliku vanamehega, kelle kõrval noorem oli kui vaga kannataja ja, vanem, kui saamahimu maias mühkamist karu. Mõlemad olid nagu rusikas silmaauku enda rollidesse, kuid Jaan Rekkor oli veidi silmapaistvam ning passivam. Ta suutis mind tõesti seda meest vihkama panna. Mees oli ääretult veenev ja kadus piir karakteri ning näitleja vahel. Samuti oli märkimisväärt tegelastevaheline dünaamika. Mõlemad mängisid üksteisega igati sümbioosis -- mitte ei mänginud lihtsalt kahte tegelast, kes ühel laval. Eriti tore boonus oli näidendi lõpus aplausi saatel lillede asemel Tiit Sukale toodud vorstid (vist olid vorstilatid, raske oli 100% kindel olla). Ning nende jagamine enda lavakaaslasega, vahetades hämmeldunud ja nalja pärast näole manatud vastikusepilguga humoorikaid näoilmeid. Voolavusele, tempokusele ning tegelaste mõlemapoolsele arengule aitas kaasa ka sujuv, loomulik ning vürtsikas dialoog. Vaatamata minu ärritusele, sain paar korda isegi muiatud, just täna muhedale tekstile (näiteks, "pannkook jõhvika moosiga"). Aga, nagu mainitud, lasi publik päris usinalt kogu etenduse jooksul naerda.


Jah, Hugh Pugh ajas mu hulluks ning mul on meeletult kahju, et selliseid inimesi on ka päris elus olemas. Aga see on puhtalt minu kiiks ja isikupärast tulenev antipaatia. On neid, kes suutsid tegelast võtta kui ülepingutatud karikatuuri. Etendus ise aga ei olnud kehv, kaugel sellest. Siiski, olen mitmeid kordi öelnud, et minu jaoks on teater meelelahutus ning see jube jurakas ei lahutanud mu meelt. Ta viis mind endast välja ja mitte konstruktiivsel viisil. Seega, võin ma hinnata tükki kui soliidset lavastust, mis paljudele pakub lõbu, kuid emotsionaalselt ei mõjunud, vähemalt mulle, see soodsalt. 



esmaspäev, 6. mai 2019

Mida teha? Kuhu minna? (5) Moe- maali- ja skulptuurikunst - veel jõuab!

Tervitus!

Seekord kahest näitusest, mis peatselt end kokku pakivad!

Näitus: "Alguses olid … Köler ja Weizenberg"
Kus: Kadrioru Kunstimuuseum
Aadress: Weizenbergi 37, Tallinn
Näitus avatud: 07.12.2018-26.05.2019
Piletihind: 6.50 eur (täispilet - annab juurdepääsu kogu Kadrioru Kunstimuuseumile)


pilt kadriorumuuseum.ekm.ee kodulehelt

Üks minu lemmikumaid maale on Köleri "Truu valvur" ning tean ka mitmeid tema teisi kuulsamaid teoseid. Antud näitust külastades, avastasin, et minu teadmised kunstniku loomingust on väga kasinad. Samuti, oli mul arusaam tema teoste variatiivsusest suhteliselt kitsas ning eeldasin, et enamus on sama stiili ning õhkkonda, kui minu lemmik maal. Kohati olin näitusel positiivselt üllatunud, kohati aga veidi pettunud. Mulle avaldas muljet, et Köleri looming niivõrd erisuunaline on. Leidus maastikumaale, mütoloogiat, Piibli lugusid, loodust ja inimesi ses, portreesid ning, mulle üllatuseks, hulgaliselt akvarelle ning joonistusi. Uus avastus olid mulle viimased, kus suuresti kujutati itaallannasid nende värviküllastes hõlstides. Natuke nördimust valmistas aga tõsiasi, et kuna Köleri looming mulle tihti võrdub kui "Truu valvur" ning portreed emast ja isast, siis lootsin nähe enam samalaadse tooniga töid - iseäranis "Truu valvuri" suunalisi. Midagi muud mulle aga sama emotsiooni ei tekitanud. Siiski, on Köler võrratu, sest ta maalib klassikaliselt ning on, minu silmis, Eesti kunstis domineeriva modernismi, kubismi, impressionismi, jne, sigri-migri hulgas mulle just mokka mööda. Ma ei ole nimelt suur modernse kunsti sõber, kuigi ka selles on pärleid. Leidsin ka ühe uue lemmiku Köleri repertuaarist: "Päikeseloojang Nice'is". Lisaks, peab tõdema ikka, et mehel oli tõesti annet loomulike ja elavate portreede maalimiseks.


pilt erakogu
Näitusel on esindatud Köleri autoportree, kuulsad maalid isast ja emast, ohtralt tema poolt maalitud aristokraatide ja intellektuaalide portreepilte, Itaalia ja Krimmi maastikumaale, kus riikides ta, muuhulgas, pikalt aega veetis ning inspiratsiooni ammutas, mitmeid maale Itaalia naistest, akvarelle ning joonistusi, suurte ja kuulsate tööde etüüde, kavandeid ja eskiise (ka Weizenbergi teoste omasid). Viimast, näiteks, maalidest "Herakles toob Kerberose põrguväravast", "Lorelei needmine munkade poolt", jpm. Teoseid endid näitusel aga ei olnud, nagu ka minu tõmbenumbrit, "Truud valvurit". Selle eest sai nautida muid kuulsaid või vähem tuntud maale ja seda mitte ainult Eesti Kunstimuuseumi kogudest, vaid ka erakogudest ja teistest muuseumidest.

Skulptuurikunst on minu jaoks alati olnud võõras ning mul ei teki sellega seoses just ülevaid tundeid. Samas, on alati olnud hämmastav kuidas luuakse elutruusid ning ehedaid inimkujusid siledast ja sädelevast marmorist või robustsemast, kuid elavamast, kipsist. Eriti huvitav oli silmadesse elu puhumise lahendus. Nimelt olid enamus kujude pupillidesse täkked tehtud, et need elavamad tunduks. Silmad on ju need, mis teevad või ei tee skulptuurist hingega isiku peegeldust. Ma peaksin vist mõne Youtube tutoriali vaatama, kuidas kogu skulptuuritegemine ikka täpsemalt käib. Näitusel olid esindatud mitmed skulptori kuulsad teosed meie rahvuseeposest, nagu "Kalevipoeg", "Vanemuine" ja eskiis "Lindast" -- mis nägid liiga siledad, puhtad, ilusad ja klassikalised välja, võrreldes tüüpilisema visuaaliga neist tuntud tegelastest. Kalevipoeg nägi välja kui noor Kreeka jumal. Välja toodud olid ka "Hamlet", "Ophelia", "Hämarik", "Ideaalne", "Rahuingel", "Eva", jpt. Köleri ema ja isa portreega võrdluseks, leidus näitusel ka büst Weizenbergi emast ja tema onust. Hulgaliselt olid esitlusel erinevaid büste erinevatest isikutest erinevates vanustes. Millegipärast kõnetas mind aga kõige enam skulptuur "Romeo ja Julia", mis on tema vast ainud kahe isikuga looming ning asub Kadrioru lossi koridoris, kohe teisele korrusele viivate treppide juures. Kuigi lugu ise on mulle vastukarva, oli skulptuuriteose juures midagi tähelepanu haaravat.


pilt erakogu
Muidugi, ei puudunud ka mõlema kunstniku elulugude ülevaated ja ruum, kus oli seinal teler ja vastas diivan. Ekraanil käis läbi suurel hulgal erinevaid fakte mõlema kunstniku elus, tegemistest ja loomingust. Lisaks, põnev oli teadlikult või alateadlikult võrrelda mõlemat meest, mida soodustas näituse paigutus, teosed või meeste elulood. Näiteks, oli ühes ruumis uurimiseks ühest portreemaal ja teisest skulptuur. Samamoodi, sai võrrelda ka nende loomingut. Näiteks, ühe portreemaal ja teise skulptuur Friedrich Reinhold Kreutzwaldist -- kuulus kirjanik nägi mõlemal sarnane välja küll!

Eesti rahvusliku professionaalse maali- ja skulptuurikunsti algusepanijate, Johann Köleri (1826–1899) ja August Weizenbergi (1837–1921), ühine näitus oli kompaktne, ülevaatlik ning õpetlikult laiahaardeline, andes põhjaliku arusaama mõlema mehe kunstilistest tegemistest, fokuseerimata ainult teadatuntud teostele. Kõige põnevam fakt on aga see, et need kaks oma ala Eestis eestvedajat, tegelikult oma eluajal just teineteisega parimates suhetes ei olnud -- nüüd jagavad nad aga näitust ning nende looming saab üksteisega suurepäraselt läbi!



-------------------------------------------------

Näitus: "Moejoon: Pidulik rõivamood 1920-1940"
Kus: Ajaloomuuseum - Suurgildi hoone
Aadress: Pikk 17, Tallinn
Näitus avatud: 16.06.2018–13.05.2019
Piletihind: 8 eur (täispilet - annab juurdepääsu kogu Ajaloomuuseumile Suurgildi hoones)


pilt ajaloomuuseum.ee kodulehelt
Marion Laeva kureeritud viktoriaanlike rõivaste näitus paar aastat tagasi KUMUs ("Poeesia ja spliin. Viktoriaanlik naisekuju ja mood Aleksandr Vassiljevi kogu näitel"), oli lausa vaimustav. Loodan, et taolisi harivaid, ajaloolisi ning fastsineerivaid moenäitusi jõuab Eesti muuseumidesse veelgi! Üks väksemahulisem ja kodumaisem sellelaadne ettevõtmine on kiire pilk pidulikku rõivamoodi Eestis, aastate vahemikus 1920-1940, ning mida saab imetleda Suurgildi hoonesse Vanalinnas.

Esimene maailmasõda ja sellele järgnev impeeriumide lagunemine ning maailmakorra drastiline muutumine lainetas, muuseas, üle moevaldkonna. Lühenesid, näiteks, juuksed -- poisipea oli IN -- ning lühenesid, lisaks, seelikud. Iseseisev Eesti nihkus oma riidemoelt Euroopalikumaks ning ka siin jättis märgi maha art déco stiil. Milline nägi välja intelligentsi -- keskklassi ja rikkamate -- rõivamood omariikluse esimestel kümnenditel, erinevateks eluetappideks, sündmusteks või tegemisteks, siis just seda näitus esitleb. Näiteks, leidub rõivaeksemplare illustreerimaks naiste riietust pühadel, pidudeks, kuurordis ja leinaperioodil. Samuti, heideti pilk kirikuga soetud tähtpäevadele - pulm, leer ja ristimine. Vaesemate või maa- ja tavainimeste riietustrende siit aga otsida ei maksa. 

pilt ajaloomuuseum.ee kodulehelt
Välja oli toodud kõikvõimalikke kleite erinevate eesmärkide ja detailidega, kuid mitte ainult. Erinevaid aksessuaare, nagu näiteks, kotid, kaelakeed, lehvikud, kindad, jne, koos mitmete kingapaaridega, olid ka näitusel esitlusel. Pean mainima, et jalatsid nägid kvaliteetsed ja kaunid välja -- need peaksid vastu isegi praegu jalga panemisel ning oleksid jalas kihvtilt retro. Kõige enam tõdesin kuidas mood tuleb ja läheb, tuleb uuesti ja läheb uuesti, ning sedasi, mitmeid kordi. Paljude välja toodud riideesemete stiilid, lõiked, mustrid, materjalid või lausa terved esemed, oleksid leidavad praegugi poodidest ning need oleksid tänapäeval trendikad. Mood kordub ja retro on IN. Vahe on vast aga selles, et tolle aja riided olid kvaliteetsemad ja tehtud eesmärgiga vastu pidada. Tänapäeva massitootmise hilbud aga kuluvad ja kaotavad omadused peatselt ning need üle saja aasta niisama vastu ei peaks.

Lisaks riietele ja aksessuaaridele, sai näitusel tutvuda asjaliku väljapaneku n-ö sisu tutvustada kataloogiga, kus sai, muuseas, lugeda intervjuud moeajaloolase Mari Kanasaarega, lugeda üldiselt moe elust-olust 20ndatel ja 30ndatel, näituse eessõna kuraator Marion Laeva poolt, Eesti ilutööstusest 100 aastat tagasi ning -- salapärasest ja vallatust teemast -- pesutrendid näitusel eksponeeritud ajastul. Sirvides antud kataloogi, sai vaadata ka videod, mis oli jäädvustanud, näiteks, suvitajad Narva-Jõesuus, moeetenduse New Yorgi kohal lennukis ja hulganisti fotosid perioodist. Mulle meeldis tohutult tõsiasi, et iga riietuse juurde oli pandud selle endise omaniku, selle õmbleja või annetaja nimi. Nii muhe oli lugeda, et see kleit kuulus, näiteks, proua Leidale, kes oli tolles koolis inglise keele õpetaja, jne. Kahjuks, ühelegi näitusega kaasnevale publikuprogrammile ma ei jõudnud, kuid repertuaar oli igati soliidne! Loodan siiralt, et samalaadseid moenäitusi taas mõnes Eesti muuseumis külastada saab!

Näitus sulgeb uksed täpselt nädala pärast, seega, keda teema paelub, aga ei ole veel väljapanekut väisanud, siis nüüd on viimane võimalus!

kolmapäev, 24. aprill 2019

Mida teha? Kuhu minna? (4) Valimised 1992 ja minigolf

Tervitus!

Mõned tegevused kuhu oma aega loovutada!

Näitus: Sündmusnäitus "Vali parem minevik!"
Kus: Ajaloomuuseum
Aadress: Maarjamäe lossis, Pirita tee 56, Tallinn
Näitus avatud: 01.02-02.06.2019
Hind: 9.58 eurot (ekskursioon näitusel) - pileteid saab osta Piletilevist

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Olin 1992. aastal suhteliselt väike ning minust läksid esimesed taasvabanenud Eesti valimised täiesti mööda. Mäletan seiku Rock Summerilt, kus emaga käisin, mäletan krooni tulekut ja järjekorras raha vahetuse ootamist -- mäletan Nõukogude aja lõppu ja värske Eesti algust. Mõhkugi aga tule kuidagi midagi meelde valimistest. Et veidi nostalgitseda ja seda musta auku mu lapsepõlvemälestustes täita, sai sõbrannaga võetud ette meie esimene sündmusnäitus. Näitust saab külastada ainult ekskursioonide raames, mis toimuvad laupäeviti ja pühapäeviti ning mille kestus on orienteeruvalt 1 tund ja 15 minutit.

Kogunetakse väljas, kassa maja juures, kus ekskursioonijuht loob õhkkonna astumaks mõnikümmend aastat ajas tagasi. Küsitakse küsimusi, mida inimesed mäletavad selleset perioodist ning naised saavad kätte punased nelgid -- mis võib siis olla veel Nõukogude nostalgilisem kui need lilleõied? Tuletatakse meelde putkade (oh, putkandus, kuidas ma kohe melanhoolseks muutun!) ees järjekorras seismist ning, jõudnud emotsionaalselt õigele ajaloolisele sagedusele, liigutakse hoonesse sisse. Proloog jätkub omajagu ka sees. Tuletatakse meelde esimesi Eesti missivalimisi ning toimub n-ö talongimäng kohalikus "poes". Lõpuks siseneti valmismaailma ruumidesse, kus avanes pilt aastasse 1992. Soojenduseks sai räägitud ka Eesti kroonist (no küll oli meil kaunis raha!) ja Rock Summerist -- kaks teist tähtsat sündmust sel aasta. Siis läks valmiskampaania lahti. Tutvustati kõiki võitlusesse asunud parteisid. Olin sillas! Kuidas ma ei olnud neist geniaalsetest naerugeneraatoritest midagi varem kuulnud? Loodusseaduse partei, Õigusevastaselt Represseeritute Rahvuslik Erakond, erakond Halastus, ja -- täiesti võrratu -- Valimisliit Sõltumatud Kuningriiklased! Ma ei olnud teadlikki, et Eestist oleks võinud kuningriik saada! Ja nad said päris soliidse arvu hääli. Hämmastav!


pilt valiparemminevik.ee kodulehelt
Ruumi olid surutud kuulus Isamaa kampaaniabuss, mis oli seest hubane ning soodustas omal ajal kindlasti kamraadilikku keskkonda ja seda muheda stiiliga. Ma ei kujutaks küll ette, et tänapäeval mõni poliitik end sellise muheda sõiduriistaga "alandaks". Nüüd ikka Mersud pepude all ja max kaks ego ühes sõidukis. Jagatuna kahte gruppi, said mehed ja naised mängida valimisloosungite mängu, kus eraldatud esimene osa lausest tuli paari panna selle teise poolega magnetseinale. Minu lemmikud fraasid olid: "Telefon igasse tallu, igasse külla oma kaitse!", "Eesti taas mereriigiks!", "Austagem vanureid!" ja "Miinimumpalk ja alimendid maksuvabaks!" Loomulikult, sai räägitud ka presidendi valimistest, kus võidutses Lennart Meri, kuid kus oli päris värvikas seltskond, nagu näiteks, Lagle Parek ja, must hobune, Rein Taagepera. Mulle väga meeldisid vanaaegsed kineskoop telerid ruumides, mida sai nuppu vajutades tööle panna, ning kust esitati lühiklippe Rasmus Kaljulaidi esituses, Riigikogu saalis olles, erinevatest teemadest näitusel. Seda kõike värvikalt, vürtsikalt ja vaimukalt. Nautisin neid videosid väga!

Jõudnud punkti, kus osalejad said ise enda hääle anda, oli oma kümneks minutiks vaikus. Kuna 1992. valimised olid juba minevik, siis külastajad said anda soove Eestile tulevikuks. Nagu valimistele omane, sai soovisedelid pandud kitsa avaga kasti. Soojad mõtted kirja pandud, oli aeg avalikustada valmistulemused. Liiguti edasi eraldi ruumi, kus asetsesid kõik 101 võitjat seinal vastavalt parteile. Märkimisväärse ülekaaluga seljatas teised Isamaa valimisliit. Liikuvamaks illustratsiooniks taas lahe video, et toimunut koloriidsemalt lahti seletada. Põhiekskursioon oligi selleks korraks läbi, kuid meie giid viis meid ka püsinäitusele "Minu vaba riik", mida olen juba ammu plaaninud külastada, aga ei ole veel jõudnud. Seal tutvustas giid põgusalt, mis sai pärast valimisi edasi ja, näiteks, sai näha Lennart Mere legendaarset valget ülikonda, mis väidetavalt Soome turult ostetud.

Kokkuvõttes, kihvt tagasivaade neile, kes kogesid seda 1992. aasta mürglit, ja asjalik ajalootund neile, keda sel ajal veel ei olnud. Videod oli muhedad, giid oli tore ja, kuigi mitte midagi fenomenaalset, pakkus näitus väärt pärastlõunat!

-------------------------------------------------

Asutus: Elamusgolf - City Jungle
Asukoht: Vabaduse väljak 9, Tallinn
Piletihinnad: Leiab siit

pilt elamusgolf.eu kodulehelt
Vast oma 20 aastat tagasi sai sõbrannaga Toilas nalja pärast proovitud minigolfi, kuigi see on ala, mis minus erilisi emotsioone ei tekita ja pigem tuima spordialana näib. Mäletan, et palli auku saada oli keerulisem kui algselt võiks arvata ning huvipisikuga see kogemus mind ei nakatanud. Kui sõbrannale sünnipäevaks Elamusgolfi kinkekaardi ostsin, sattusin aga ise tema kaaslaseks ning taas sai golfimaailma varvast sisse kastetud. Etteruttavalt ütlen, et teine kogemus oli hulganisti meeldejäävam ning üleüldse meelepärasem.

Vabaduse väljaku all asub kahel korrusel 15 auguga minigolfiraja džungel. Iga rada neist on erineva raskusastmega, kuid eeldada, et nad liiguvad järjepidevalt kergemast raskemaks, päris eeldada ei maksa. Mis ühele on lihtne, on teisele keerukam. Seega, tundusid mulle mõned lõpupoole paiknevad augud hõlpsamini sihitavad kui alguses. Või oli selleks hetkeks juba mingi pädevus kehasse jõudnud ning arenesin koos raja tasemetega? Kes teab. Igatahes, nokitsemist jätkus kuskil tunnikeseks ning, üldiselt, vastavalt kodulehel olevale infole, läbitakse kõik rajad kuskil 1-1,5 tunni jooksul. Meil ka vedas, et väga palju teisi gruppe samal ajal rajal ei olnud, sest muidu oleks ilmselt liiga kitsaks jäänud. Paari välismaalastest grupiga sattusime samal ajal samasse staadiumisse küll, kuid erinevused kiirusel ning grupi suurusega (näiteks, meie kaks versus nende kuus), aitasid taas radadevahelisi ummistumisi harvendada. Kuigi kogu territoorium oli suhteliselt avar, ei tasu minna suure mängijate arvuga, sest endal lihtsalt on ebamugav kui keegi koguaeg ees kooberdab või kui liiga kaua peab enda löömiskorda ootama.

Kui esimestesse aukudesse edukalt palli sisse löömine käbedalt ei õnnestunud, otsustasime sõbrannaga, et ei tee mängust võistlust -- sest meil läks kohe sassi, kui mitu korda mööda läks -- vaid püüame lihtsalt palli auku saada. Kes tahavad võistlust teha, saavad paberi ja pliiatsi, kuhu siis kirjutada võistkonna osalised ja mitme löögiga pall igas rajas iga osalise poolt sisse saadi ning nendest arvudest selgub, kes oli grupis kõige osavam. Kel õige väiksem number, see on võidumees. Kuigi eelnev golfi mängimise oskus ei ole rajale astumisel vajalik, siis mööda külgi see maha ei jookse. Mul polnud aimugi, milline peab olema palli löömise poos, kuidas hoida keppi, kuidas sihtida või üldse, mida ma teen. Seega, võisin päris koomiline välja näha, sest ainuke, mis minu mängus golfiga ühist oli, oli kepp ja eesmärk saada pall auku. Samas, 15 auguga rajal õpib ja areneb kiiresti ning ega kõiki radu ei peagi perfektselt lõpetama. Lõbus võiks ju olla! Ning seda meil oli!


pilt elamusgolf.eu kodulehelt
Ruum ise oli suur ja lai ning rajad paigutusid sinna kompaktselt, kuid ikkagi eraldiseisvalt. Rajad, heas mõttes, ei valgunud üheks kokku ja, teisalt, heas mõttes, just valgusid üheks kokku. Sujuvalt sai liigutud ühest palliaugust järgmise juurde. Palju oli rohelist, looduse matkimist ning igasugu džungli elemente. Näiteks, alla kukkunud lennuk, koobaste moodi ruumid, purskkaev, metsaelanike hütt, eksootiliste kaladega akvaarium, jne. Ruum oli ka suhteliselt sume ja puudus erk valgus, mis taas võimendas ohtlikus metsas olemise tunnet. Palli auku saamiseks oli kord vaja pall saada kõrgustest üles, siis ringjalt liikuma, siis õigel ajal mööda liikuvatest palli takistavatest plaatidest, lennuki liikuvast propellerist, sisse august seinas, mille ees koguaeg midagi takistavat liikus, jne. Takistusi oli ohtralt. Oli nutikaid viise kuidas palli ja kuhu lüüa ning kuhu see sealt omakorda edasi veeres. Üllatusi sai oodata ka iga kord kui pall auku saadi, kas mingi hääl tuli, kas midagi vilkus, kas midagi liikus -- lahe!

Vast ei ole elamus midagi erilist neile, kes pikemalt minigolfi praktiseerinud või neile, kes on palli auku veeretamisel niisamagi osavad. Ma ei ütleks, et ma nii pea uuesti tahaksin antud rajale või üldse minigolfi mängida. Esiteks, ei ole see just minu tüüpi ala ning, teiseks, mu oskused olid ikka nii nigelad, et pigem tuleb jääda omade liistude juurde. Lustakas, aktiivne ja vaheldust pakkuv meelelahutus kuskil tunnikeseks oli see aga kohe kindlasti!


kolmapäev, 10. aprill 2019

Külastus ja etendus: Tbilisi - Gruusia ja "Georgia - The Musical"

Tervitus!

Töö viis mind seekord eestlaste saatusekaaslastest suurte sõprade grusiinide juurde, nende võluvas pealinnas Tbilisis. Oli november ning naiivsena eeldasin, et veidigi lõuna poole liikudes tuleb ka päike välja ja saan nautida soojust, sinist taevast ja valgust, millest Tallinnas meeletult puudust tundsin. Moraal sellest loost on aga, et ei ole lõunas see ilm midagi säravam. Iga päev sadas, taevas oli pidevalt pilves, värvigammas domineerisid hall, tumehall ja helehall. Päikesest polnud kõpsugi. Mõtlesin algul, et noh, vähemalt ei ole nii sombune kui kodus, kuid nädala jooksul mil ära olin, tundus mulle, et Tbilisis oli isegi veits viletsam. Muru pole kunagi rohelisem teisel poole aeda!

Kuigi olin õnnetu, et ilmastikuolud olid üpris nadid, siis nädal ise oli tegelikult väga lahe ning töö kõrvalt sain näha, nautida ja külastada mitmeid vahvaid aspekte ja kohti, mida Gruusial pakkuda. Näiteks, jubedad ummikud, millede sarnast ei ole ma oma reiside jooksul kordagi kohanud, isegi mitte Kairos. Riigid aitavad üksteist igast teemadel, seega teen ettepaneku saata sinna liiklusspetsialiste, sest mitte ainult ei olnud teedel liikluskultuuri ja teekaaslaste, kas teiste autode või isegi jalakäijate, austamist ollagi, vaid teede süsteem ise oli jabur. N-ö pudelikaelu, kus mitu rida viivad kokku üheks või kaheks oli naeruväärselt palju. Tehku kasvõi bussiread, sest tillukest tükki marsruudist sai pilgeni täis bussis olles läbitud terve igaviku.

pilt inyourpocket.com kodulehelt
Aga, nali naljaks. Tbilisi oli osati nõukaaegselt tuttav, osati eksootiliselt võõras ning osati hubaselt kodune. Linnaosa, kus tööga seoses suuresti aega veetsin, tuletas mulle tugevalt meelde Nõukogude aegset stiili ja hõngust, olles päevinäinud ning kohe kohe unustumas ja värske pealetungi alla vajumas. Keskuse vanalinna igast kübemest õhkas ajalugu, kultuuri ning Gruusia olemust. Iseäranis meeldisid mulle omanäolised rõdud, mida võis kõiksugu variatsioonidena ringi vaadates pea igas silmanurgas näha. Eestlastele mõjuvad tihti mäed, või isegi künkad, vaimustavalt ning mulle pakkus kesklinna paiknemine mäestiku nõkku, kust voolas läbi jõgi, tõelist ahhetamise efekti. Ümberringsete kõrgendike peal asuvad kindlused (nt Narikala kindlus), ehitised ja tornid olid kirsiks tordil. Meie grupil oli ka suurepärane kohalik giid, kes meile põhivaatamisväärsusi tutvustas, milledest eriti meeldejäävad olid modernne Rahu sild, maa-alune läbikäik, mis oli üks suur pood, kirik kus oli nende varandus -- pühak Nino juustest ja viinamarjaokstest rist, köisraudtee, kauni esifassaadiga avalik saun, kus kunagi käinud ka Puškin, Anchiskhati basiilika -- nägi välja kui kohe kokku kukkumas aga see tegi selle eriliseks ja ehedaks, Vabaduse väljak, nukuteatri lip-lipi peal, lap-lapi peal kellaga torn, jne. Kuna Gruusiat peetakse veini kodumaaks ning veini jälgi on välja kaevatud potikildudel leitud vanemaid kui kuskil mujal maailmas, siis on grusiinid väga uhked selle fakti üle. Seda illustreeris ka n-ö väike vanamees, ehk muhe skulptuur traditsionaalsest toosti tegijast (nimega otsetõlkes "tamada"). Lisaks rääkis giid põnevaid lugusid kohalikust ajaloost, kultuurist, huvitavatest detailidest, jne. Nt grusiinidel on täitsa ainulaadne tähestik ning on neid, kes usuvad, et just nende tähestikku on vaja tunda, et pärast Viimset päeva taevasse saada. Kahjuks, läks üpris kiiresti pimedaks ning kesklinna mastaapsust sai ainult põgusalt silmaga näha ja nauditud.

pilt museum.ge kodulehelt
Külastatud sai ka Gruusia Rahvusmuuseumi, millest tooksin välja kolm aspekti -- rohkem lihtsalt ei jõudnud seal aega veeta. Esiteks, rikkalik väljapanek Gruusia aardeid läbi aegade, iidsetest aegadest alates. Tegu on ju geograafilistel põhjustel ning maavarade poolest rikka maaga, mida illustreeris ideaalselt ohtralt kullast, väärismetallidest ja vääriskividest ehteid, kaunistusi ning nipsasjakesi. Tegu on ikkagi maaga, kuhu Kreeka kangelane Iason legendides Kuldvillakut otsima läks ning, kus tema tee kuningatütre Medeaga ristus. See on ikka hämmastav mida ajaloos on valmis nikerdatud ning mis kõiksugu võtteid kasutatud. Äärmiselt põnev oli näha kuidas stiil ajas muutus, mida ja kuidas ehiti ning kuidas teiste riikide ja rahvaste mõjutused Gruusiasse erinevate esemetena jälje jätsid. Suur, avar ja valge ruum täis hindamatuid aardeid. Seda näitust saatis meie grupil ka muuseumi giid, kes oli üks krapsakas ja väljapeetud vana daam, kuid kes oli suurepärase inglise keele ja põneva jutuga.

Teisena toon välja väljapanekud kohalike riiete näitamiseks -- mood läbi aegade. Gruusia meeste rahvariided tunnen vist igalt poolt ära. Eriti need padrunitaskud. Välja oli pandud rohkelt näiteid riietest Gruusia ajaloost. Kolmandana jäi emotsionaalse ja valuliku eksibitsioonina meelde ülevaade Gruusia kurvast ja pingelisest lähiajaloost koos Gruusia sõjaga, II Maailmasõja sündmustega, Nõukogude Liiduga, jne. Kohalik grupikaaslane rääkis eriti vahetult, mis riigis toimus ja ka praegu toimub, olukorras, kus nt Abhaasia küsimus on ikka veel poliitiliselt delikaatne. Kuna meie grupis oli tšehhe, poolakaid, leedulasi, jne, siis tundsime solidaarsust ja eriti teravalt saatusekaaslasest riigi läbielamistele kaasa. Kokkuvõttes, oli muuseum põhjalik, täis ülipõnevaid väljapanekuid ning külluslik nii ajaloos, kultuuris, kunstis ning õhustikus -- mulle igatahes avaldas nähtu muljet.

pilt agenda.ge kodulehelt; Jvari
Üks päev sai veedetud väljasõidul Tbilisist eemal. Näed mäed! Need mäed! Need mäed! Minu silmis oli kohaliku looduse iseärasused ikkagi nii eksootilised ja kihvtid, et siiani võtab sõnatuks. Eriti maagiliselt võrratu oli Jvari klooster, mis on üks riigi tähtsamaid pühapaiku ning, mis usutakse, et ehitati juba 6. sajandil. Iseäraline ja eriline on ta nii arhidektuurilt -- ülimalt minimalistlik ja tagasihoidlik -- kui asukohalt -- mäe otsas, serva peal, vaatega alla nõkku, kus avaneb imeline silmapiir -- jõed, rohelus, ümberringsed mäed ja asulad. Viimane on ka üks populaarsemaid Gruusia turundusfotode asupaiku. Koht ja vaade nagu kuskilt ajaloolisest filmist -- maalimine taust ning paiknemine otsekui maa ja taeva vahele. Külastasime ka Svetitskhoveli katedraali, mis, tõdesin, oli oma õhkkonnalt, olemuselt, arhidektuurilt ning mõjust ikka nii erinev kirikutest, mida Euroopas külastanud olen. Kirik on ehitatud 11. sajandil ning sellega seostatakse mitmeid legende. Näiteks, usutakse, et see on püha ehitis mille alla on maetud Jeesuse rüü, mida too kandis kui ta risti löödi. Samuti, on katedraali maetud paljud Gruusia kuningad. Lisaks, efektsele hoonele endale, oli ümberringi laialt jalutamisruumi, mille jooksul sai katedraali imetleda väljastpoolt. Ohtralt leidus sel igast põnevaid detaile.

pilt lonelyplanet.com kodulehelt; Svetitskhoveli
Viimane külastuspaik väljasõidu päeval oli veinivilla Chateau Mukhrani. Pika ajalooga ja Gruusia riigile tähtis paik. Esiteks, oli meil väga lahe kohalik veinivilla giid, Dimitri, mehise hääle ja musklimehe välimusega veiniekspert. Teiseks, väga lahe oli näha otsekui lõpmatuna näivates rivides vaate ja metallist konteinereid täis valmivat veini. Kolmandaks, Dimitri rääkis igast põnevaid fakte, mida ma ei teadnud ning tegi meile kolme veini degusteerimise erinevate juustudega. Tunnistan ausalt, ma ei tea veinidest mitte mõhkugi ja ei oska neid väga nautida ka -- alkohol on alkohol. See ei taksitanud mind kodustele ja sõpradele osta kokku oma 5 pudelit veini ning uhke ja suure pudeli chachatVäga põnev oli veinile lisaks kuulda ka kohalikust kangemast alkoholist, chachast. Seda tehakse viinamarja ülejääkidest ning, väidetavalt, ei tekita see pohmelli. Ehk siis, kes soovib juua, aga ei soovi füüsilisi tagajärgi järgmine hommik, siis chacha pidavat olema just see õige valik! 


Kaks tähelepanekut Gruusia reisilt veel:

- Saabudes öösel pelgasin, et kui hullult mul ikka tagumikku takso sõidu eest lohku tõmmatakse. Lennujaamast välja tulles olid rivistatud  n-ö ametlikud taksod ja siis kamp vanamehi, kes püüdsid võõraid konksu otsa saada. Jäin ühe sellise viimasega rääkima ja, kui aus olla, olin kurnatud pikast reisist ja tahtsin lihtsalt hotelli. Loomulikult sain vanamehega kiiresti jutu peale, sest oskan veidi vene keelt ja olen Eestist. See, et olen Eestist meeldis talle väga ja kohe oli vadinat, kuidas me ikka sarnase saatusega ja kuidas me Balti riikides ikka nii kaugele jõudnud. Telefoniga kutsuti kohale enda n-ö "takso" koos juhiga, või siis mina nimetaks parsaks, ja minek. Vanamees jäi ise järgmisi sõitjaid õngitsema. Kuna mulle varasemalt öeldi, et sõit turistile on kuskil 80 lari, siis olin rahul oma enne sõitu kokkulepitud 50 lariga. Kuigi kohalikud ütlesid, et max 25 lari on täitsa piisavalt. Aga, noh, oligi oodata, et turiste tõmmatakse -- olin sellega arvestanud. Olin ka eriti õnnelik hiljem, kui kuulsin, et mitmed mu kaaslased, kes ka lennukiga tulid maksid legaalse takso eest oma 80+ lari. Seda peab küll nentima, et kui tšekki makse eest ei soovi, on takso kõvasti odavam. Kui tahad tšekki, pannakse juurde ka maksud ja summa kasvab märkimisväärselt. Muide, väga hästi ja üli üli üli odav oli ka Uber. Kokkuvõttes aga nagu Eesti taksondus 90ndatel -- nostalgia missugune!

- Mis värk on neil nende öiste lendudega? Peaaegu võimatu oli leida lendu, mis ei saabuks Tbilisisse kellaaegade 01.00 kuni 06.00 vahel öösel/hommikul. Pea kõik lennud, sihiga Gruusia pealinn, maabusid öötundidel: Lufthansa, Air Baltic, LOT, jne. Lahkusid lennud samuti enne kukke, kuid see ei ole ju väga haruldane. Inimlikuim variant oli Turkish Airlines'i lend, kus olin sunnitud 7 tundi veetma Istanbulis ja sihtkohta jõudsin öösel kell 03.00. Hotellis sain pea padjale panna paariks tunniks ja siis juba 09.00ks töökohtumistele. Nalja sai aga tagasisõidul, kui juhtus see, millega ei ole mul varem kokkupuudet -- ja mida ma ei soovi kellelegi -- , nimelt, oli lennujaama jõudes mu lend tühistatud. Ma ei lähe detailidesse, kuid ütlen nii palju, et jõudsin koju vaid paar tundi hiljem originaalist, sest ostsin pileti LOTi lennule. Olin väsinud ja tahtsin lihtsalt koju. Huvitav kogemus oli kuidas piletit sai osta ainult sularahas, ning kohalikus valuutas, larides, -- päris 900 lari mul enam niisama taskust võtta ei olnud. Põhimõtteliselt, jooksin maratoni, sest LOTi check-in sulgemine oli 10 minuti pärast. Olen siiani üliõnnelik, et LOT lend oli just minemas, kui mu lend tühistati, ning mul õnnestus sinna koht saada -- üpris mõistliku hinna eest muide, mille mulle hea Salva Kindlustus hiljem kompenseeris (Turkishi lennud jäid kõik ära ja seda ilma pärast -- jäi vaid segaseks ilma pärast kus, sest Tbilisist läksid teised firmad tavapäraselt ning isegi üks Istanbuli, kuhu olin suunduma Turkishiga).

Ja nüüd põhi tõmbenumbri juurde! 

Ühel õhtul viidi meid vaatama muusikali, mis väga "originaalse" pealkirjaga: "Georgia - The Musical". Etteruttavalt, nagu mu Tšehhi kolleeg ütles, poleks ta kunagi arvanud, et naudib muusikali, kus tegelased ei tee põhimõtteliselt midagi muud kui rüüpavad veini ja ütlevad tooste ning vahepeal siis tantsivad ja laulavad. Oligi kõik! Süžee oli äärmiselt lihtne: Prantsusmaalt päris neiu armub Gruusia poissi ning viimane viib kallima esimest korda enda kodumaale pere ja sugulastega kohtuma. Need siis rääkisid oma kultuurist, riigist ja ajaloost ning tegid ühe suure laua taga pidevalt erinevaid tooste. Ilmselgelt, oli etenduse üks põhi sihtgrupp turistid ja välismaalased Tbilisis.

pilt musical.ge kodulehelt
Grusiinid on oma kultuuri üle väga uhked ning nad ei varjanudki seda: "We are proud of our history, culture and tradition, so if we don't shout about it, who will?". Enda üle ei peljatud aga üldse nalja heita, mis tegi grusiinid, etenduse ja tegelased sümpaatseks. Näiteks, sai Julie'le ka peatselt villanud sellest pidevast söömisest: "I really can't eat any more food!!!". Siis tunnistati, et kui pikemalt riiki jääda, siis "Soon, you will only see food on food on food." Nädalase külastuse ühel õhtul viidi meid ka traditsionaalsesse Gruusia restorani, kus oli vist oma 15 käiku ja mina ning mu kaaslased lihtsalt ägasid. Mingi hetk muutus juba koomiliseks, et kas tuleb veel üks käik? Ja alati tuli! Kuni lõpuks, mu üks lemmikuid, šašlõkk viimasena, mulle sisse ei mahtunud. Aga etenduse juurde tagasi. Veel heideti nalja ülipablavate ja erutuvate emade ja naiste üle, kui on teada, et poeg toob neiu majja. Need ülierutunud mega kiirusel vestlused ja emotsioonide välja elamised olid tõesti humoorikad ning ma täitsa usun, et, isegi kui üle võlli, siis nii neil reageeritaksegi. Mamma Maro oli eriti krapsakas.

Peale armastajapaari oli etenduse keskpunktiks tegelane Dimitri, kes oli n-ö jutustaja rollis ja kontaktiks publiku ning laval toimuva vahel. Ta oli osa etendusest ja peresõber, kuid ka keegi, kes seletas publikule lahti, mis toimub, miks ja igast muid huvitavaid fakte. Samuti, oli ta "tamada" rollis, kes on siis toostimeister. Näiteks, rääkis ta lahti klassikalised seitse Gruusia toosti, millest üks on, näiteks, armastusele ja üks elule. Mees oli muhe ja lahe ning rääkis suurepärast inglise keelt -- toreda kohaliku aktsendiga, muidugi. Publikut ei kaasanud ta ainult nendega suhtlemiseks ja neile toimuvat seletamaks, vaid ta pakkus lahkelt ka päris veini vaatajatele esimesest reast. Eraldi rääkis ta nelja vaatajaga ning küsis kust nad tulevad. Siis andis ta neile anuma veiniga, mida siis terve esimene rida jagas ja igaüks lonksu võttis, kes soovis. Mehe käest klõmaka sai venelane, tšehh, ukrainlane ja poolakas. Selle valguses rääkis Dimitri, et grusiinid on väga külalislahked ja neile meeldib eriti kaugeid külalisi võõrustada, mida nad illustreerisid tõsiasjaga, et nende kesklinnas on mošee, sünagoog ja kirik rahumeelselt koos eksisteerimas. Kõik sõbrad on teretulnud!

pilt musical.gee kodulehelt
Nagu mainitud, katkestasid toostide tegemist laulu- ja tantsunumbrid. Olgem ausad, need laulud, hämmastavalt kauni mitmehäälse harmoniseerumisega, olid ikka kananahka ihule võtvad küll. Koorilaul "You are the Vineyard" oli eriti imeline. Õnneks olid lava üleval inglise keelsed subtiitrid, et lauludest saaks aru ning dialoog oleks paremini jälgitav. Enamasti laulsid erinevaid palasid mehed. Lisaks, sai tegelane Julie mõned lauluviisid esitatud ja seda siis prantsuse keeles. Gruusia tants on omaette vaatamisväärsus. See on ikka vinge kui kiirelt nende jalad käivad. Nad hüppavad, liigutavad välkkiirusel enda sirgeid jalgu mööda maad ette ja taha, krapsavad mööda lava ringi -- ja ei ole üldse näha, et see neid võhmale võtaks! Ka vanemad mehed liikusid nagu noored kitsed! Naised olid aga uskumatud, sest liikusid käbedalt ja ekstra väikeste sammudega nii, et ümbritsevat kleiti jalad ei puudutanudki. Esitati traditsionaalseid pulmatantse kui ka kintouri (üks kohalik tantsuliik) kui kõike muud. Tõesti, omapärane, värvikas ja kihvt!

Kokkuvõttes, oli etendus ülimalt lihtsakoeline, peaaegu, et klassikalise sisu tühi ning natuke lääge -- abieluettepanek tõi mus esile suhkru üledoosi -- , kuid samas, äärmiselt sümpaatne, ehe ja siiras. Ning väga Gruusialik!

P.S. Miks ma enda tehtud fotosid ei kastuda? Lihtne! Mu mobiilifotokas tegi jubedaid pilte.

Visit Georgia!