neljapäev, 29. november 2018

Kino: PÖFF 2018 (5) "Lajko: mustlane kosmoses"

Tervitus!

Ja taas PÖFFilt!

Pealkiri: Lajko: mustlane kosmoses
Originaalpealkiri: Lajko: Cigány az ürben
Programm: Foorum
Riik: Ungari
Kestus: 1h 30 min
Millal nähtud: 25.11.2018
Minu hinnang: 3.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Ma teadsin, et ma tahan antud filmi näha kohe kui olin pealkirja lugenud, sest see lõhnas tugevalt kunagise PÖFFi programmi "Vitamiinilaks" repertuaari järgi. Üldiselt on PÖFFil ülekaalus trööstitud reaalsust ning inimkonna eri kitsaskohti nina alla hõõruvad teosed, kuid olukorda tasakaalustamaks on vaja ka helgemaid ning humoorikamaid filmivaheldusi. Just seda tundusid pakkuvat Lajko seiklused kosmoses või siis sinna pääsemisel -- seda muidugi üdini musta huumori kastmes ja kohati vast isegi masendavamas võtmes kui mõni tragöödia.

Film vajutas minus lisaks mitmeid muid õigeid nuppe. Ühine Nõukogudeaegne minevik andis niivõrd kuivõrd võimaluse näha sama perioodi, kuid Ungari vaates, ning tunda n-ö rõõmu sisenaljade ja detailide üle, mida suudavad hinnata vaid riikide kodanikud, kes on selles perioodis elanud. Alustades Brežnevist ja tema kulmudest ning lõpetades kutsu Laikaga. Kes, nagu välja tuleb, ei olnudki tegelikult esimene edukas kosmoselendur -- selleks oli hoopis mustlane Lajko, hüüdnimeka Laika. Mehe kinnisidee kosmosesse lendamisel viis juba varajases eas selleni, et mees poisina välipeldikut raketina kasutada proovides, ema selle abil kogemata taevasse õhku lasi -- koos hunniku fekaaliga. Film algas sõna otseses mõttes pauguga. 

Mis järgnes oli pahupidi pööratud allajääja lugu, kus vaatajana oli suur soov mehele kaasa elada, et ta võidaks n-ö võistluse ja ta lennutataks kosmosesse, kuid teisalt, tähendas see tõenäoliselt tema otsa. Lajko ei olnud nimelt ainuke kandidaat ja ohtliku teerajajast katsejänes Juri Gagarinile -- kes oli muide täitsa olemas ja tegelane antud loos -- , vaid neid "priviligeeritud" kosmosereisiks oli veel. Ja oli olnud juba lademetes enne käesolevaid, kelledel kõigil kole lõpp. Otse loomulikult oli viimnegi kui kandidaat mingil moel süsteemi vaenlane: Mongoolia munk, jäänuk natside ideaalsest aaria rassis loomingust ning, üllatus üllatus, eestlasest kontrarevolutsionäär. Viimane ajas äratundmisrõõmust ja absurdsusest naerma kui Brežnevit pommivööga õhtu püüdis lasta ning hõiskas tugeva aktsendiga eesti keeles "Vaba Eesti!". Lisaks, muutsid tegelaskonda värvikamaks Lajko enda arvates hurmurist ja päevavargast isa, Lajko geist kasuisa, Brežnev, kes ka täitsa olemas ja tegelane antud loos oli ning hulgaliselt Nõukogudeaegset nostalgiat. See periood on nüüd tagasi vaadates koomiline ja õudne samaaegselt ja, nagu näha, kõnetab inimesi jätkuvalt.

Vaatamata intrigeerivale, veidralt kodusele ning originaalsele süžeefookusele, ei küündinud antud linateos minu silmis eelmise aasta PÖFFi tippteose "Stalini surm" tasemele, ei huumorilt, tegelaste väljajoonistamiselt, absurdilt, tegevuse reaalsusmaitselt, ja paljult muult. Ühist oli neil märkimisväärselt, kuid toon, lähenemine ja sügavus olid täitsa üksteisest mööda. Näiteks, ma sain aru, et Lajko oli ühesuunalise eesmärgiga mees, kes mõnes mõttes peegeldas Nõukogude aegseid inimesi -- vaoshoitud ja emotsioonitu -- , kuid seesmiselt mässav. Siiski, olgem ausad, ta ei olnud oma monotoonsusega just kõige kaasahaaravam ning kergesti vaatajaga kontakti leidev peategelane. Sellest tulenevalt tekkis filmis ajavahemikke, mis olid veidi uimerdavad ja igavad. Minu rõõmustuseks aga kompenseeriti neid põuaperioode tihtipeale ka geniaalselt koomiliste seikadega nagu sakslasest kandidaadi lugu tema loomisest ja mitmetest õdedest, keda natsid disainisid erinevate jaburate võimetega. Mulle, ootamatult, imponeeris ka filmi lõppseis, mis oli üllatav, kuid ideaalselt sobiv punkt loole, mis tegelikult ei saaks kunagi õnnelikult lõppeda. Masendusetunnet see minusse aga ei istutatund, sest Lajko ise ei olnud masendunud -- otse vastupidi.

Kokkuvõttes, filmi kontseptsioon oli hiilgav, teostus veidi logises, kuid ühe paraja vitamiinilaksu sain ma kohe kindlasti -- ning see oli ka antud loole poolteise tunni pühendamise eesmärk!

esmaspäev, 26. november 2018

Kino: PÖFF 2018 (2) "F20", "Vangis Michael" ja "Suvi 84"

Tervitus!

Seekord ülevaated PÖFFi alafestivalilt Just Film!

Pealkiri: F20
Originaalpealkiri: F20
Programm: JF Noortefilmid
Riik: Horvaatia
Kestus: 1h 30 min
Millal nähtud: 20.11.2018
Minu hinnang: 2.5/5


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Linastub veel N 29.11!

Tänapäeval, kus psüühilised haigused on pidevas avalikus diskussioonis ning nende üle arutlemine või nende põdemine ei ole enam tabu ega häbiasi, jäi mulle natuke segaseks antud loo eesmärk. Kas haigus, kui närvekõditava thrilleri ja vägivalla vallandaja ning edasivedaja. Või, haigus kui hoiatus, et kui psüühilise vaegusega isikuid kohelda kui vatis -- eriti delikaatselt -- , neid isoleerida või isegi eeldatavat haigust peale suruda, siis on võimalik väljund reaalne oht ümbritsevatele. Esimene variant pakkust odavat pinget täis tiinekate draamat. Teise variandi puhul jäi tulemuseks pealiskaudne ja liialt ühesuunaline lähenemine niivõrd komplektsesse teemasse nagu skisofreenia. Mõlemad versioonid ei panustanud midagi uut, väärt või kaasahaaravat. Või oli loo moraaliks hoopis teadatuntud ja läbileierdatud: isal on alati õigus; ära usalda esimest armastust; hoia eemale veidratest kenadest poistest; liiga palju videomänge ei ole psüühikale hea, jne. Eelnevad on kõik stabiilsed alused asjalikule sisule, kuid midagi asist seekord ei realiseeritud. Samas, ega midagi konkreetselt jubedalt valesti ka ei läinud, tegu on lihtsalt okei põnevikuga, milles puudus aga originaalsus ning omanäolisus. 



-------------------------------------

Pealkiri: Vangis Michael
Originaalpealkiri: Michael Inside
Programm: JF Noortefilmid
Riik: Iirimaa
Kestus: 1h 36 min
Millal nähtud: 24.11.2018
Minu hinnang: 4/5
pilt piletilevi.ee kodulehelt

Ma ei eeldanud mõnda üliõnneliku lõpuga muinasjuttu, kuid midagi niivõrd realistlikku ning nördima panevalt usutavat ma ka ei osanud oodata. Tahaksin öelda, et mulle film üldse ei passinud, sest midagi nõnda trööstitut ja minu õiglustunnet mutta trampivat pole ammu enam näinud. Samas, olen sunnitud lugu imetlema selle inetuses, ilustamatuses ning karmile reaalsusele truuks jäämises. Dublinis on linnaosasid, kus generatsioon generatsioonilt ollakse ühes ja samas kriminaalses lõksus, millest välja murda on kui loteriivõit ning samm sammult sügavamale uppuda on igapäevane tõenäosus. Igas peres on keegi vangis või siis olnud vangis ning käbid ei kuku kännust kaugele. Korra komistades, kipub kukkumisi aga aina tihemini tulema ning ühe langemine on kui doomino, mis haarab kaasa ka süütud lähedased. Just viimasele keskenduti iseäranis antud filmis. Isegi kui lootus ja pääsemine on näpuotsa juures, ei luba sotsiaalne keskkond ühtegi põgenikku. 

Filmi stiil, õhkkond, tempo ning üldine lähenemine meenutasid dokumentaalfilmi -- nähtav tundus tõetruu ning nagu oleks vaataja tegevustel vahetu kaaslane. Kaamera fookus paigutus suuresti ka peategelase, 18-aastase Michaeli, näole, et peegeldada emotsioone ja läbielamist poisi ilmetes ning silmades. Vähesega suutis noor näitleja väga paljutki edasi anda -- hirmu, häbi, segadust, lootusetust, kurbust. Keeruline oleks olnud poisile mitte kaasa elada, sest tegu ei olnud südames ju siiski paadunud pätiga, vaid oma keskkonnast tuleneva surve ja eluolu ohvriga, kes korra lõksu jäädes, ei suutnud sealt enam pääseda, sest iga põgenemiskatse surus nagu vesiliiv vaid aina sügavamale. Tõmmates kaasa ka kõik ümberkaudsed. Film pakkus omamoodi põgusat pilguheitu ka vanglaellu ja sealsele ellujäämisvõitlusele, mis alati tundub kui suur katsumus, millele järgneb vabanemine vangist pääsemise näol. Nagu aga loos selgus, siis tõeline karistus algab alles vangla uste taga. Valgelt lehelt ei alusta keegi, pigem on leht veel räpasem. Ning just see on noorele, mõtlematu teo tagajärjel vanglasse sattunule, tihtipeale allakäigu trepi esimene samm -- mitte vanglas olek, vaid sealt pääsemine.



------------------------------------

Pealkiri: Suvi 84
Originaalpealkiri: Summer of 84
Programm: JF Noortefilmid
Riik: Kanada, Ameerika Ühendriigid
Kestus: 1h 55 min
Millal nähtud: 26.11.2018
Minu hinnang: 3.5/5


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Nostalgia missugune! 80ndad muutuvad aina popimaks oma meeldejääva popkultuuri, esteetika ning atmosfääriga. Selle kiirrongi sappa on end haakinud näiteks "Stranger Things", "Ready Player One", jpt. Film tuletas mulle igatipidi meelde selle kümnendi laste- ja teismeliste filme, mis natuke tõsisema kesega. Natuke nagu "Gremlins", seda loomulikult ilma killer karvapallideta, kuid niisama ühe tavalise killeriga. Ja, muidugi, toimus tegevus Ameerika ühes pealtnäha vaikses äärelinnas, kus peategelase sõnade järgi, aga kõige jubedamad, veidramad ning ootamatud asjad juhtuvadki. On ka teada, et kui midagi otsima minna, siis just selle võibki leida ning antud loos koperdab poiste nelik sarimõrvari otsa, keda nad ise liialt agaralt välja peibutasid ning liialt palju sabast tõmbasid. Pluss punktid, et tulemus oli realistlik -- sünge, aga palju usutavam kui enamus samalaadseid lugusid selleks võimelised oleksid.

Ma ei hinnanud loo juures tõsiasju, et poisid tegid sarimõrvarist otsekui mängu, kohati toetuti ülearu 80ndate nostalgia faktorile, esines mitmeid süžeeauke, ohtralt võeti kasutusele lihtsaid ja odavaid ehmatus-momente, osa filmist muutus päris õudukaks -- kas tõesti on tegu linateosega noortele? Teisalt, mulle meeldisid tegelaste omavahelised suhted, vaevatu poiste huumor, filmi õhkkond ja muusika, krimimüsteerium, pinge mis suutis end ikka üpris teravaks kruttida, ning puänt -- mis seisnes selle, et puänti tegelikult ei olnud. Ning lõpp, mis mulle subjektiivselt öeldes, peale ei läinud, kuid mis objektiivselt öeldes, oli täiesti ootamatu ja, seega, minupoolne kiitus -- kui arvad, et asi on läbi, siis mõtle uuesti! Asi pole kunagi läbi!



neljapäev, 22. november 2018

Kino: PÖFF 2018 (3) - "(I)Slämm"

Tere filmihuvilised!


PÖFF on aktiivselt käimas ja ka meie Liisiga kahekesi oleme võimaluste piires filme vaatamas käinud.

Kuna ma esimestel PÖFFi päevadel ise kinno ei saanud minna, siis kasutasin PÖFFi pressile ligipääsetava videoteegi suurepärast valikut. Esimeseks filmiks valisin PÖFFi põhivõistlusprogrammis osaleva Austraalia ja Prantsusmaa filmi (I)Slämm (originaalpealkiri on Slam).

Siin on minu mõtted vaadatu kohta.


(I)Slämm/Slam
PÖFFI põhivõistlusprogrammi fototeegist
Pealkiri: (I)Slämm
Originaalpealkiri: Slam
Žanr: Thriller, põnevik
Märksõnad: Ksenofoobia, armastus, vägivald, religioon
Programm: Põhivõistlusprogrammm
Riik: Austraalia, Prantsusmaa
Režissöör: Partho Sen-Gupta
OsadesAdam Bakri, Rachael Blake, Rebecca Breeds, Darina Al Joundi, Danielle Horvat
Kestus: 116 minutit
Esilinastus: Maailmaesilinastus 27.11.2018
Millal nähtud: 20.11.2018
Kus nähtud: PÖFFi videoteek
Minu hinnang: 5/5





(I)Slämm on film eelarvamustest, vihast, kadedusest, usust, sisserändajatest, kirglikust luulest ja armastusest.

Sisu:

Film algab stseeniga, kus noor hidžaabi riietatud palestiina päritolu arustraalia naine esitab kirglikult, silmade põledes ja oma hinge avades SLAMi nimelisel luuleõhtul oma luuletusi. Ameena luule annab mõista, et ta on pettunud ja kibestunud ja arvatavasti otsib oma tegelikke, palestiina juuri.

Järgmisel hetkel saab filmi peategelane Ricky (Tarik) Nasser oma emalt telefonikõne, kes teatab, et Ameena ei ole õhtul koju tulnud. Rickyl ei jäägi muud üle, kui teeb politseile avalduse kadunud isiku leidmiseks. Politseinik, Joanne, kes asub asja uurima, on aga oma pagasiga. Tema poeg sai surma välismissioonil terroristide tõttu. Esialgne mulje Joannest on kui läbipõlenud naisest, kes eriti Ameena otsimisega vaeva ei taha näha, aga loo arenedes see muutub.

Sündmused eskaleeruvad, kui uudistest teatatakse, et Süürias tulistati alla Austraalia piloot, kes võeti islamistide poolt elusalt kinni. Nagu teada, on hirmudel põhinev massipsühhoos kiire kasvama.

Rick on sunnitud Ameena elusse üha rohkem süvenema.Ta käib Ameena korteris, kust ta avastab islamiste toetavaid materjale ja ühiskonnakriitilist kirjandust. Kahtlus poeb vaikselt ka Ricky hinge ja tema idülliline äärelinnaelu mureneb. Ajakirjanikud jooksevad tema majale ja perele tormi nii, et asi lõpeb Ricky vangistamisega. Ricky äi peab sekkuma ja palub Rickyl teha ainuõiget asja oma pere jaoks. Ricky ütleb pressikonverentsil oma kadunud õest lahti, teadmata, mis ta õega tegelikult üldse juhtus. Ricky ema mõistab samal ajal Ricky vaikselt hukka, et ta nii kergelt oma perekonnast, juurtest loobub ja oma algupära unustab.

Paralleelselt areneb ka Joanne'i lugu. Kui Ameenat hakatakse kahtlustama islamistidega ühinemises ja Süüriasse lennus, sekkuvad tema tagaotsitava juhtumisse ka muud organid, kes tahavad patuoinast. Peale selle lisandub loole Joanne'i eksmees, kes tahab leida tagasiteed Joanne südamesse.

Kokku tuleb üks suur sündmuste pundar, mille harutamine on ksenofoobia tõttu keeruline ja mis viib üllatusrikka ja kõheda lõpplahenduseni. Ameena leitakse.


(I)Slämm/Slam
PÖFFi põhivõistluse fototeegist

Mis meeldis:

Filmi tempo on põneviku kohta aeglane, aga pinevus hakkab kasvama üsna filmi alguses. Tegemist ei ole tüüpilise põnevikust märulifilmiga, kus verd lendab ja konte murtakse. Pigem on tegemist psühholoogilise põnevikuga, kus väikesed detailid tekitavad kõhedust. Detailidel on üldse suur roll filmis. Näiteks stseenides, kus kas Ricky või politseinik Joanne autos sõidavad, tuleb raadios alati uudiseid, mis on filmi süžeega seotud: austraallasest piloodi allatulistamine Süürias, intervjuud ja arvamuslood islamistide kohta. Filmi autor annab kaudselt teada, et tegevus jõuab üsna kiiresti terrorismiteemadeni välja, seda enam et Ameenat selles kahtlustatakse, ka ilma faktide ja tõenditeta.

Kontrast, mis tekkis Ricky abikaasa pere ja Ricky pere vahel oli intrigeeriv. Ilmselt on Ricky proovinud sulanduda nii palju austraalia traditsioonidesse, arusaamadesse ja tavadesse kui võimalik, ta on teinud kõik selleks, et  tema naine ja naise perekond õnnelikud oleksid. Ricky pere, õigemini, see, mis on pärast Palestiinast põgenemist sellest alles jäänud, on teiste tavadega, nad on kokku puutunud sõja ja tragöödiaga ja mis kõige tähtsam, nad austavad islami traditsioone.

Filmi pealkiri oli samuti tabav. Kui sõnale slam i-täht ette panna, muutub kogu tähendus, mis tekitab ka küsimuse, mis jääb filmitegijate poolt vastamata, et kui ekstremistlik Ameena siiski oli. Kas üldse oli või oli luule tema jaoks lihtsalt oma kultuuri ja valu ja oma rahva tragöödiate väljendusviis?

Mulle väga meeldis, kuidas Ricky filmi lõpus oma õe luulet SLAMil esitab, see pani filmile võimsa ja emotsionaalse punkti.

Osatäitjad:

Minu südame võitsid ilma vähimagi kahtluseta peategelase Ricky rolli mängiv Adam Bakri ja politseiniku Joanne rolli mängiv Rahcael Blake. Ricky oli mitmetahuline, mitmekihiline ja Adam Bakri oskas imeliselt välja tuua Ricky sisemise lõhestatuse kahe kultuuri ja kahe perekonna vahel. Rachael Blake tegi suurepärase töö Joanne'ga, kelles ta tõi filmi alguses välja sügava sisemise valu lapse surma tõttu ja filmi lõpus oli just tema see, kes kandis edasi armastust ja lootust.
Ameenat kehastaval Danielle Horvatil oli väike aga kandev roll, milles oli kirglikkust ja usutavust.

Kokkuvõtvalt:

Partho Sen-Gupta on loonud põneva ja huvitava küsimusi esitava loo, kus ta on loominguliselt sidunud erinevaid päevakajalisi teemasid nagu usk ja religioon tavalise inimlikkusega, meie nõrkuste, eelarvamuste ja vigadega.

Kuna filmi maailmaesilinastus on 27. novembril Tallinnas, siis soovitan soojalt seda võimalust kasutada ja filmi vaatama minna. Elamus on garanteeritud!

Filmi näeb PÖFFi raames Tallinnas, 27 novembril kell 20:45 ja 1. detsembril kell 18:30. Tartus linastub (I)Slämm 28. novembril kell 21:00. Filmi kohta leiab lisainfot SIIT.





kolmapäev, 21. november 2018

Kino: PÖFF 2018 (1) "Igaviku väravas" ja "Eirates gravitatsiooni"

Tervitus!

Esimesed ülevaated 2018. aasta PÖFFilt!

Pealkiri: Igaviku väravas
Originaalpealkiri: At Eternity's Gate
Programm: Signatuurid
Riik: Ameerika Ühendriigid, Prantsusmaa
Kestus: 1h 50 min
Millal nähtud: 19.11.2018
Minu hinnang: 4.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Linastub veel L 23.11 ja P 02.12!

Mulle ei meeldi depressiivsed filmid -- kohe üldse mitte. Ma ei taha näha kinos, mis on mulle meelelahutus, midagi morjendavat. Või siis vähemalt ei taha ma näha midagi, mis mind muserdab ja seda väga hallides toonides, ülirealistlikult, päriselu inetust tõetruult peegeldades ning, otsekoheselt öeldud, koledalt. Ma leebun oma reegli vastu aga siis kui masendav lugu on kaunilt esitatud, värviküllane, ilma räpasuse ja rokata ning esteetiline nii silmadele kui kõrvadele vaadata ja kuulata. Just selline suutis vaatamata oma kurvale kesksele teemale olla antud film. Vincent van Gogh on nälgiva ja traagilise saatusega kunstniku etalon. Oma eluajal vääritimõistetud, mitte hinnatud ja kõrvale heidetud -- kunstnik, kes fenomenaalse populaarsuse saavutas alles pärast enda surma. Püüdes mitte hollywoodiseerida ning konkreetselt ka lähtematerjali dokumentaalfilmilaadseks mitte muuta, on tulemus lummav, omanäoline ja meeldesööbiv.

Film püüab vaataja transportida kunstniku keerukasse mõttemaailma ning elukonteksti. Kaamera liigub kohati lausa van Goghi seljas või osana temast, võimaldades lähedase pilgu mehe tegemistesse, pilkudesse, kehakeelde ning isikusse. Pidevalt tundsin end kui mehe kõrval, ees, taga, süles, kukil -- osana temast. Hulgaliselt kaadreid pani vaataja ümbrust kaema kui otse kunstniku silmade läbi. Autentsema mulje jätmiseks kasutati paljuski rappuvat ja ebastabiilset kaamerat, mis aga mingi hetk hakkas mu silmadele väsitavalt mõjuma. Vajaliku efekti saamiseks oli see siiski vajalik. Vastupidiselt kaootilisele kaameraliikumisele, mis osati illustreeris van Goghi meeltesegadust ja elavat siseelu, tasakaalustati kaost selguse ja sihikindlusega. Viimast esines siis, kui mees maalis. Näiteks, pikk ja stabiilne kaader keskendus ühele kuulsatest saabastega maalide valmimisele. Mulle tohutult meeldisid need püsivad pilgud fokuseerides maalimisele või loodusele, sest koos muusikaga mõjusid need lõõgastavalt ning meeldivalt hüpnotiseerivalt. Staatilisemad kaadrid pühendati ka kurikuulsale kõrva lõikamisele, kus rahulik ning pealtnäha selge mõistuse juures kunstnik püüab arstile seletada selle teo tagamaid.

Film püüdis võimalikult intiimselt puurida pilku kunstniku sisemaailma ning see õnnestus hiilgavalt. Iseasi, kas teda lähedalt tundes, meest ka mõista on võimalik. Tundsin, et sain temast aru, kuid siiski ei adunud teda, tema tegutsemisi ja valikuid. Ilmselgelt, mõjutasid van Goghi muuhulgas psühholoogilised vaevused, karm keskkond ja aeg, jne, kuid vaatamata sellele, et ta ennast ootamatult hästi ise nägi, tundis ja enda tegemisi, arusaamu ning motivaatoreid lahti seletada oskas, jäi ta mulle siiski mõistmatuks ning salapäraseks. Jutt selge ja isegi loogiline, kuid tegelikult mitte -- just selline nagu ta väitis olevat Shakespeare, kelle loomingut talle meeldis lugeda just teksti salapärasuse tõttu -- kõik ei ole alati nii nagu esmapilgul paistab, teksti taga võib hoopis midagi muud mõeldud olla. Iseäranis hästi illustreeris seda mõtet van Goghi vestlus preestriga (suurepärane kuskil kümne minutiline cameo Mads Mikkelsenilt), et miks mees maalib, selle seos jumalaga ja kas tema looming on ilus või kole -- preester püüdis, kui ratsionaalne mees, väga delikaatselt kunstnikule mõista enda, et viimase maalid on ju koledad ning kuidas saab van Gogh väita, et tal on jumala anne, kui see mida ta teeb on inetu. Siin tuli esile ka kunstniku teoseid kurbkaunilt seletav tõdemus: "Äkki on mu kunst mõeldud tulevatele põlvkondadele ja nemad näevad seda hinnata." Film kubises sügavatest vestlustest ja monoloogidest, mis ei olnud aga kunstlikult ja sunnitult diip, vaid mõjusid antud kontekstis seletavalt, toetavalt ning arusaadavalt.

Veel tõstan esile nukrameelse, kuid hurmava muusika, mis van Goghi jalutuskäike talle kallis looduses ning tegemisi saatis. Meeldiv oli jälgida kuulsate maalide ja nende inspiratsioonile -- kas loodus või inimesed -- valmimisele pühendatud seiku. Samuti, näisid filmis kasutatud ohtral hulgal kunstniku maalid äärmiselt tõepärased ning nagu päris. Põneva faktorina mainin ka, et film ei järginud tuimalt teadatuntud fakte mehe eluloost, vaid pakkus enda poolt alternatiive ning intrigeerivaid lahendusi tegelikkusele seal, kus neil võis täitsa reaalne statistiline võimalus olla. Näiteks, van Goghi väidetav enesetapp, ei olnud antud loos üldsegi enesetapp. Viimasena, esitan kiidusõnad Willem Dafoele, kes oli haavatav, inimlik ja ootamatult tõetruu traagiline van Gogh. Tegu on kindlasti ühe kohustusliku filmiga selle aasta PÖFFil!


----------------------------------------------

Pealkiri: Eirates gravitatsiooni
Originaalpealkiri: Free Solo
Programm: Eesti Olümpiakomitee Spordifilmide programm
Riik: Ameerika Ühendriigid
Kestus: 1h 37 min
Millal nähtud: 20.11.2018
Minu hinnang: 4/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Ma kardan kõrgusi ja ei hakka mitte iialgi aru saama, miks inimesed ronimisel -- ja seda ILMA igasugu turvavahenditega -- riskivad oma eluga. Üks vale hingetõmme ja on lõpp. Üks vale liigutus ja on lõpp. Üks libisemine ja on lõpp. Üks tuuleiil ja on lõpp... Aga, ma ei peagi kõigist aru saama ning, nagu ka dokumentaalist välja tuli, seletas kuulsa ronija ning antud linateose fookuses oleva, Alex Honnoldi, pidevat adrenaliini laksu vajadust ning aina võimsama väljakutse soovi, tema aju MRT. Selle põhjal selgus, et seal kus tavainimesel hakkaks ohufunktsioon tööle, on mehel vaja tugevamat stiimulit kui keskmisel kaaskodanikul. Lihtne ja selge -- asi seisneb erinevustes bioloogias, keemias ning füsioloogias. Kinosaali turvaliselt istmelt on aga päris põnev selliste hulljulgete seiklustele kaasa elada. Isegi kui tegu on dokumentaaliga, siis oli instinktiivselt teada, et ega mees selle jooksul otsi vast anna, ehk siis, nautisin kauneid vaateid, kaadreid ning pinget, mis kohati oli keha krampitõmbavam kui mõni kvaliteetne thriller. Tõesti, ma tõmbusin täitsa pingesse kui lõppvaatus käes!

Nähtu keerleb eelmainitud kuulsa ja, heas mõttes, täitsa segase mägironija ümber, kes elab selle nimel, et erinevaid mägesid neid ronides vallutada ja seda ilma turvavarustuseta. Töö- ja abivahenditeks ainult käed, jalad, musklid ja seljal rippuv kott talki. Keskendutakse tema konkreetse hetke eesmärgile alistada kurikuulus El Capitan, mis asub Yosemite looduspargis, Californias. Eelmänguks ettevalmistused, tagasilöögid, vigastused, pidev harjutamine, harjutamine ja harjutamine, et instinktiivset ja intiimselt tundma õppida mäe igat tahku, kallet ja detaili. Põhishowks mäe ronimine ilma abivahenditeta. Eeltöö on ajarohke, teguderohke ning planeerimisrohke. Inimesele, kes ronimisest mõhkugi ei taipa, oli päris põnev elada kaasa ning aru saada, kui mahukat ettevalmistust üks säärane meeletu ettevõtmine tegelikult vajab. Alex pidi iga väiksemagi detaili, igas väiksemaski etapis ronimisel meelde söövitama: aste risti, sõrm kinni, jalatõste kõrvale, käsi paremale, vasaku jala samm tagasi... See oli hämmastav millise detailsusega oli vaja töötada -- ma ei olnud seda mitte kunagi sellisena ette kujutanud. Andes mõista ka mehe ettevõtmiste tõsidust, mainiti ka mitmeid mitmeid tegijaid mägironijaid, kes on oma armastatud tegevust viljeledes oma elu kaotanud. 

Püüdes muuta seda inimvõimeid ületavat meest siiski inimeseks, keskendus dokumentaal ka tema suhtele värske tüdruksõbraga, sõpradest kaasronijatega ja filmimismeeskonnaga. Lisaks siis tema minevikule ja perele, mis osati seletas, miks ta on nagu ta on. Pean tõdema, et kohati oli Alexi iseloom isegi paeluvam kui tema ettevõtmised. Sarkastiline, brutaalselt aus, natuke sotsiaalselt kogenematu, suu peale kukkunud ning siiralt humoorikas vend! Kilde loopis ta nagu kuulipildujast ja seda nii vaevatult. Küsimusele, kas ronimine või tüdruksõber, ei pilgutanud ta silmagi ja vastas "ronimine". Saalis oli pidevalt kuulda naeru mehe järjekordse avameelse märkuse üle. Tema kommentaar külmkapi ostmisel: "See on... sügav" ajab siiani itsitama. Kuigi mehe suhtumine võis tema kauavaevatud tüdrukule, Sannile, üpris frustreeriv olla, paistsid nad üksteist piisavalt mõistvat ja aktsepteerivat, et nende suhe toimis. Iseasi, kui kauaks veel... Kuni järgmise ajuvaba ronimisplaanini?

Lõpetuks, mainin veel loomulikult hingematvalt kauneid kaadreid loodusest, mägedest ja ronimisest, viimast väga huvitavate nurkade alt. Visuaalselt oli tegu suurepärase dokumentaaliga. Liiga lihtne oli ka ennast unustada ning tunda, et oled Alexiga mäel enda eluga riskimas. Kokkuvõttes, igati soliidne dokumentaal, isepärase isiku surmapõlgavast tegutsemisest põnevas tegevusalas!

neljapäev, 1. november 2018

Teater: "Orpheus allilmas"

Tervitus!

Ja seekord teatrist!

Pealkiri: Orpheus allilmas 
Teater: Ugala (külalisena Rahvusooper Estonias)
Lavastaja: Ingomar Vihmar (Endla)
Näitlejad: Triinu Meriste, Rait Õunapuu, Adeele Sepp või Laura Peterson, Andres Noormets, Aarne Soro, Tarvo Vridolin, Terje Pennie, Jaana Kena, Kata-Riina Luide, Luule Komissarov, Vilma Luik, Vallo Kirs ja Peeter Jürgens
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 18.11.2017
Millal nähtud: 23.04.2018
Minu hinnang: 4/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt
Tennessee Williams on autor, kes suudab mind nii tugevalt frustreerida ja endast välja viia, et see on päris haruldane. Tema näidendites toimuv ebaausus, ülekohtus ja traagika, on nii efektiivselt vormitud ja esitatud, et mind piinavad tema lood üpris pikalt pärast teatrist lahkumist. Sama lugu on ka uusima versiooniga ühest tema näidendist "Orpheus allilmas". Elu on ebaaus ja n-ö pahad võidavad, ning vähesed autorid suudavad seda nii valulikult, lihtsate vahendite ja üledramatiseerimata välja tuua kui Tennessee Williams ning tema repertuaar. Tal on ka hämmastav võime tuua lootus ja pääsemise päikesetõus inimeste sõrmede kaugusele ning siis ühe sõrmenipsuga julmalt hävitada tegelased täienisti kas vaimselt ja/või füüsiliselt. Kui ühte antud autori näidendid garanteerivad, siis ängi täis õnnetust ning oma paarikas tunniks maailma headusesse usu kaotamist. Vot nii võimsaid emotsionaalseid rusikalööke otse kõhtu pakuvad tema näidendid mulle.

Etendust vaadates teadsin ja pelgasin vaikimisi, et millal küll kõik nihu kisub, sest süstikuid oli ohtralt ning pahaaimamatud peategelased kekslesid liialt hooletult lahvatusohtlike olukordade ja isikute keskel. Pean tunnistama, et kulminatsioon seekord oli iseäranis järsk, raskesti seeditav ja ekstreemne. Isegi teades, et midagi peatselt plahvatab, ei oodanud ma sellist jäledat usu kaotamist inimkonda. Südame ajas pahaks rõve labrakas pärast tragöödiat ning sellist jälkust. Näidend oli täis üht või teistpidi õnnetuid, lõksus või kibestunud hingi, kuid minu kurvastuseks müüsid paljud viimsegi endast maha, et eemaldada need, kes suutsid leida prao põgenemiseks sellest mudamülkast. Linn täis väiklasi, kadedaid, allasurutud, õelaid, võõravihaseid, egotsentrilisi ning haavatuid ja elus pettunud inimolevusi. Vaatamata sellele, kui ebaausalt saatus kedagi kohtleb, on igaüks siiski enda valikute eest vastutav ning need konkreetsed otsused viivad tegelased loodetavasti põrgu. Kuigi emotsionaalselt äärmiselt muserdavad, olid viimased 15 minutit etendusest meelde sööbivad, võimsad ning tõhusad loo eesmärgi ja traagilise reaalsuse kinnitamisel.

Peategelaseks oli ootamatult sümpaatne, asjalik ning igatpidi minu poolehoidu võitev Lady. Naine, kes oli üksik ja omamoodi kibestunud ning, kes abiellus ülepeakaela õnnetute emotsioonide küüsis olles mehega, keda ta tegelikult vihkas, suutis siiski mind oma viimase šanssiga õnnele endale varvasteni kaasa elama panna. Ta ei olnud kaugeltki perfektne, kuid tema valmisolek sellest lämmatavast linnast välja murda ning käituda risti vastupidi sellele, mida peeti aktsepteeritavaks, oli tegelase edu võtmeks. Peale selle, oli Lady niikuinii omamoodi võõras, sest tema itaallasest taust töötas selles verepuhtust hindavas lõuna osariigis asuvas kolkas aktiivselt tema vastu. Lady oli sarkastiline, otsekohene, järk, aus, teravmeelne, töökas ning tõsine. Mulle tohutult meeldis Triinu Meriste kangelanna rollis. Kombinatsioon nooruslikkusest ja eluväsimusest ning tugevusest ja haprusest koos, olid suurepäraselt esitatud ning ma tõesti nautisin naise suhtumist, kõnepruuki, miimikat, liikumist, žeste ning olemust. Olgem ka ausad, näitlejanna nägi imetlusväärselt hea välja. Pikalt arvasin, et tegu on maksimum 30ndates eluaastates krapsaka, kena ja saleda näitlejannaga ning peas tekkis konflikt tegelase vanuse ja näitlejanna vanuse vahel. Inisemiseks aga polnud mingit alust. Iseäranis stiilne ja efektselt mõjus oli millegipärast veel ka tegelase välimus: poisipea, triibuline särk, skinny teksad ja baleriinad.

Kolkalinna sattunud ning status quo'd rikkuv vabahingest muusik, Val, ei loonud tormi veeklaasi mitte ainult väikelinnas, vaid tegi seda samuti Lady seisva veena eksisteerivas elus. Samas, kui kõik teised nägid mehes võõrkeha, mis oli algul veidi tüütu asjade seisukorra rikkuja, ning peatselt faktor, mis tuleb jõuga eemaldada, võttis naine selle muutuse tooja käed avali vastu. Lady ei olnud oma küla negatiivsusest veel nii läbi marineeritud ning janunes teha teistele rasket valikut ja sealt pääseda, mis ülejäänudele näis äraütlemata keeruline. Val sümboliseeris muutust ja põgenemist ühele, ohtu mugavale ja tuttavale aga teistele. Ladys äratas mees lootuse, armastuse, kire ja võimaluse uueks eluks -- võib-olla kõigist enam just viimase. Val ise oli tegelikult hea mees -- hingeline, hooliv, abivalmis, heatahtlik -- inimene, kes soovis leida sügavamat mõtet elule. Ta oli musikaalne, filosoofiline ja tundeline rändaja ning väikekolka elanikest peajagu üle nii vaimselt kui füüsiliselt. Ka muidugi mitte perfektne, kuid just kõike seda mis linnarahva eluuskumustele vastu käis. Rait Õunapuu, oleksin tahtnud, et oleks tsipa kõrgemakraadiliselt poeetilisem ja õrnahingelisem hurmur, kuid tal õnnetus olla heas koguses salapärane ja otsekui teisest maailmast -- vähemalt loo kontekstis -- , et mind oma esitusega veenda.

Tehniliselt poolelt, hindasin ma näidendis voolavat, tihedat ja värvikat dialoogi, mis oli sügav, kuid selge, arusaadav ning kergelt jälgitav. Kohe üldse ei sobinud mulle aga lavakujundus ning seda pigem just Estonia lava pärast. Kinnikaetud lavaaugul tegevust väga ei toimunud ning seega oli tegevus paigutunud liiga kaugele lava tagumisse otsa ning, isegi esimeses reas istudes, jäi toimuv kuidagi ülearu eemale. Samuti, oli lava liiga mahukas ning lugu uppus kuidagi selle sisse ära. Enam mõjusam oleks olnud vahetum, pisem ja intiimsem etenduse paik -- ehk ta Ugala saalis seda vast ka oli. Lisaks, kuigi meeldejääv ning emotsionaalselt puudutav näidend, oli konkreetne autori teos ülemäära trööstitu ning see varjutas mulle teatri, kui meelelahutuse pakkuja, funktsiooni. Veendusin, et jätkuvalt, suudab ühe vähese näitekirjanikuna mu sisemist tasakaalu nii ohtralt paigast puksida vaid Tennessee Williams.