esmaspäev, 23. november 2020

Kino: PÖFF 2020 (2) "Barcelona vampiiritar", "Sherlock: Vene kroonikad" ja "Ütle mulle, kes ma olen"

Tervitus!

Järgmised kaks ülevaadet veebikino PÖFFilt!

Pealkiri: Barcelona vampiiritar
Originaalpealkiri: La vampira de Barcelona
Programm: Värsked hoovused
Riik: Hispaania
Kestus: 1h 43 min
Minu hinnang: 4/5
Veel jõuab vaadata: veebikinos saadaval kuni 6.12

Vot sellist ajaloolist, kunstilist, müstilist, krimi põnevikku kaldkriips traagikat ma sel hetkel vajasingi. Samas, ei ütle ma kunagi ühele ajaloolisele, kunstilisele, müstilisele krimkale "ei". Traagikat ma alati ei seedi, aga antud filmis mõjus see nagu rusikas silmaauku. Filmil oli oma kindel stiil, mis teeb sellest kohati otsekui õudusmuinasjutu, oma eriliste kujundite, lahenduste, kujutusvõime ning reaalsuse piiril kõikuvate stseenidega. Lisaks kergelt n-ö ebausaldusväärsele jutustajale, kelle vaatenurgast nähtut ei pea alati sulatõena võtma, kubises lugu lausa sellistest ebausaldusväärsetest tegelastest. Viimaseks mu poolehoidu võitvaks tõsiasjaks oli, et sain taas n-ö detektiivi mängida, sest krimkalaadi põnevike puhul on minu jaoks üheks peibutavaks osaks see, et need panevad mind kaasa mõtlema ja peategelasega koos salapäraseid sasipuntraid lahti arutama. Alati on lahe jõuda järeldusele, et kas ma suutsin toimunu lahti hammustada või mitte või siis mis kraadini. Kuigi mitte niivõrd komplitseeritud või vimkasid täis, olid süžee keerdkäigud ning lõppseis piisavad, et mu mõttekäik aktiivne hoida. Kas ta oli siis ikka vampiir? Vast ikka mitte? Aga äkki ikka? 

Film jälgib 20. sajandi alguses Barcelonas tegutsevat ajakirjanikku, Sebastiàd, kes püüab sotti saada salapärase vampiiritariks tembeldatud haige naise saatusest. Kas viimane on lastemõrvar või süütu ohver? Lisaks sellele, on kõigega seotud bordell, kus seksuaalselt kasutatakse ära lapsi. Mehe eesmärkidesse kuulub ka selle jõleda asutuse kinnipanek ja laste päästmine. Kõik see osutub palju keerulisemaks ja nii psühholoogiliselt kui füüsiliselt ohtlikumaks kui mees suudab ette kujutada. Samaaegselt püüab Sebastià toime tulla eratraumaga, mis teda surnud õe viirastusena siiamaani kummitab. Ilmselgelt on tema õigluseotsing ja tüdrukute ning nn vampiiritari päästeplaan alateadlikult seotud tema süütunde ja lunastusotsingutega oma õe surmale. Millegipärast on aga otsekui terve linn ja selle elanikud tõe otsimise ning laste päästmise vastu. Naine on kahtlemata hull mõrvar ja bordellis lapsi, kus mees tüdrukuid võigastes seikades nägi, seal tegelikult ei eksiseerinud. Vähemalt nii väidab maailm ajakirjaniku ümber. Kas mees on ise hull? Mis on tõsi ja mis mitte? Keda usaldada? Kas üldse kedagi? Kas isegi lapsed võivad mitte tõtt rääkida? Igati pingeline ja ka visuaalselt omanäoline oli seda traagikatantsu jälgida.

Kuigi oli üks aspekt, mida ma pusles ette ei aimanud, siis suurema osa suutsin tükk tüki haaval enne lõppmängu kokku panna. Kus leidub kuritegusid, ulatuslikku varjamist, prostitutsiooni, mõrvu ning igasugu pahesid, leidub tihti käsikäes ka korruptsiooni, võimu kuritarvitamist, eliidi enesekesksust ning ringkaitset. Just sellest teooriast lähtudes on lihtne seletada, mis, miks, kes ja kuidas neid õuduseid lastega korda saatis. Kõik on osa hästiõlitatud masinast. 

Kokkuvõttes tegu filmiga, mis on kurb ja ebaõiglane, kuid realistlik oma tões ja kaunis oma esituses.



-----------------------------

Pealkiri: Sherlock: Vene kroonikad
Originaalpealkiri: Sherlock v Rossii
Programm: TV BEATS
Riik: Venemaa
Kestus: 0h 52 min
Minu hinnang: 2.5/5
Veel jõuab vaadata: veebikinos saadaval kuni 6.12

Kas Sherlockist on saanud kohustuslik ekraniseering igale režissöörile? Varsti tundub tõesti nii ning ühe hea loo üleküllus ei ole enam kaugel. Samas, tegu on ju väärt tegelasega ning miks mitte teda erinevates kontekstides ja visioonides uuesti ellu äratada? Seda põnevam on neid eri versioone võrrelda. Teisalt, kui on soov krimkasid adapteerida, siis leidub palju hetkel veel raamatukaante vahel pesitsevaid detektiive, keda võib-olla suuremale ekraanile tuua ja live actionit austavale rahvale tutvustada. Aga kui antakse järjekordne Sherlock, siis selle ma aktsepteerin, sest krimkad on lahedad ja neid võiks alati rohkem olla. Ning, peab tunnistama, 19. sajandi lõpu Venemaa oma viimaste keisririigi aastakümnetega enne revolutsiooni on kahtlemata intrigeeriv kontekst kuhu see tegelane paisata.

Kahjuks, jäi esimene episood lahjaks ning mitte niiväga süžee kondikavalt või kontseptsioonilt, vaid selle liialt lihtsustatuse poolest. Lisades siia ka igasugu detailid, mis õõnestasid igasugu usutavust ja toimuva tõsiseltvõetavust, jäigi potentsiaal minu silmis saavutamata. Samas, ehk suudetakse panuseid tõsta edaspidistes osades, esimene osa on ju ikka tavaliselt pigem uut seriaalimaailma tutvustav. See omakorda aga ei välista loogikavigu ning toimuva võltsi maitset. Mulle meeldis, et sari otsustas jätta märkimisväärse osa Sherlocki ringkonnast ja tegemistest Londonisse ning tutvustas vaatajale pealtnäha põnevaid ja kohati salapäraseid uusi kõrvaltegelasi. Samas, nad olid paljuski klišeed ning läbinähtavad. Hindan väga, et Peterburg oli toimumiskohaks ning püüti keskenduda just selle suursuguse linna mitte niiväga veetlevale peidetud poolele. Samas, no kas tõesti saab olla just orvuks jäänud kerjustüdrukul niivõrd kaunis, puhas ja otsekui L'Oreali tippmeigi järgi tehtu välimus. Kindlasti tõi värkust juba teadatuntud Sherlocki lugude kurjamite hulka täiesti uus pahalane. Samas, Rappija Jack on igas meediumis juba sadakond korda läbi rapitud, et ta ei tekita enam vasikavaimustust. Selliseid poolküpseid või vastakaid aspekte leidus sarja esimeses osas hulgi.

Kokkuvõttes, mulle meeldis, aga samas ei meeldinud ka. Teise osa vaatamise vastu mul millegipärast siiski midagi ei ole.


-----------------------------

Pealkiri: Ütle mull, kes ma olen
Originaalpealkiri: Dime Quién Soy
Programm: TV BEATS
Riik: Hispaania
Kestus: 0h 60 min
Minu hinnang: 2.5/5
Veel jõuab vaadata: veebikinos saadaval kuni 6.12

Ma ei tea raamatust, millel seriaal põhineb, mitte midagi, kuid ma saan objektiivselt vaadatuna vast aru, miks antud lugu populaarne võiks olla. Kuidas klapivad raamat ja ekraniseering jääb aga mulle igavesti selgusetuks, sest kohe kindlasti ei sundinud mind nähtu originaali kätte võtma. Seega, kas seriaali möödapanek või raamatu enda või isegi hoopis minu mõistmatus, kuid mulle jäi täitsa arusaamatuks miks peategelane, Amelia, käitus, otsustas ja väitis nii nagu ta käitus, otsustas ja väitis. Võib-olla pakuks raamatu lisakirjeldused naise mõttemaailma enam konteksti ning aitaks minul, kui tema tegemiste jälgijal, mingit sidet temaga luua ja käitumisist lahti mõtestada. Seriaali näinuna ei ole mul Amelia tulevastest seiklustest sooja ega külma.

Sündmuste ajalooline kontekst, milleks oli II Maailmasõja eelne Hispaania, ning üleüldine arengupotentsiaal on paljulubav, kuid keskkond ei päästa tegelasi, kes on papist väljalõigatud nukud ning kelle motivaatoreid on keeruline mõista. Amelia jättis endast mulje kui tuimast kalast, kes sisemiselt oli väidetavalt mässaja ning õigete asjade eest võitleja. Minule näis ta kui ärahellitatud igavlev koduemme, kes ise ka ei teadnud, miks ta midagi tahab ning tegutses impulssidel. Kõige silmnähtavamalt illustreerib seda tema tundepuhang noore Prantsuse kommunisti vastu, kellega ta pärast kaht nädalat tutvumist oma senise elu ohverdab. See ei ole ju iseenesest ebatavaline ning tuleb ju ette, et ilukirjanduses või seriaalides keegi suure armukire pärast on nõus kõik muu maha jätma. Tavaliselt on see esimene samm suurejooneliste seikluste alguses. Probleem tekkis siinkohal aga sellest, et ma ei tundud nende kahe vahel grammigi keemiat. Mulle jäi mõistmatuks, mis neid üksteise juurde tõmbas. Jah, põhjus võib seisneda puhtalt selles, et üks oli mees ja teine naine ning kumbki pakkus teisele väljapääsu või siis muude varjatud eesmärkide täitmisvõimalust. Usutavate emotsioonide puudumine andis suurele žestile sunnitud ja võltsdraama maigu juures. Ma ei jäänud kumbagi uskuma, kõige vähem aga naist. Ja sellepärast ei hooli ma ka mis edasi saab.

Kokkuvõttes, ma olen kindel, et leidub paljusid, keda süžee ja seriaal kõnetab. Mina kipun tihti jääma kinni mingitesse konkreetsetesse arusaamadesse, et kuidas peab olema ning mis mulle mõjub ja mis mitte. Kahjuks, antud sari, vähemalt esimene osa, vajutas neid nuppe, mis mind eemale panevad pöörama. Tõstes enda kiiksud kõrvale, on objektiivselt öelduna tegu okei looga, mis ma olen kindel, et leiab oma lojaalse publiku.


kolmapäev, 18. november 2020

Kino: PÖFF 2020 (1) "Higi" ja "Võrku püütud"

Tervitus!

Käesoleval aastal osalen PÖFFil veebikino kaudu ning, kuigi igatsen tagasi päris kinno koos kogu PÖFFi meluga, on kodus voodis vedeledes päris tore järjest filme vaadata. Just siis kui tahan ja just seda filmi mida tahan. Veebikino filmivalik, kuigi palju limiteeritum kui kinodes, pakub igale maitsele meeleolukat pimedate novembriööde meelelahutust. 


Pealkiri: Higi
Originaalpealkiri: Sweat
Programm: Eesti Olümpiakommitee spordifilmide programm, Screen International kriitikute valik
Riik: Poola, Rootsi
Kestus: 1h 46 min
Minu hinnang: 4/5
Veel jõuab kinno: T 24.11 (veebikinos saadaval kuni 6.12)

Kas see ongi see kadestamisväärt sotsiaalmeedia suunamudija elu, kui lähedaseim suhe on sul enda stalkeriga? Olla ilus, noor, sale, tuntud, saada pidevalt tasuta asju ning tähelepanu sadade tuhandete järgijate poolt kõlab ju hästi, kuid millegipärast oli filmi keskmes olev, Sylvia, üksik ja õnnetu. Teadlased on välja toonud, et need, kes pidevalt sotsiaalmeedias end eksponeerivad, kelle ajajoonelt vastu peegeldav reaalsus tundub ideaalne ja keda kadestatakse, siis tihtipeale kipuvad just nemad oma eludega enim rahulolematud olema ning nende elud tühjad. Need, kes pidevalt tähelepanu otsivad, ei pruugi aga teha seda eneseimetlusest a la "vaadake mind, vaadake mind", vaid see võib olla nende viis leida lähedust, millest võidakse puudust tunda. Just samalaadses olukorras paistis olevat Sylvia.

Ma ei ole suunamudijate teemaga väga kursis, ka ei järgi ma ühtegi selle kategooria all olevat isikut mitte üheski kanalis. Ja kui aus olla, ei oska ma väga neist midagi arvata ning, kui midagi, siis pigem oman nende suhtes võib-olla põhjendamatuid negatiivseid eelarvamusi. Samas, tegi mind antud film härdaks ja puudutas emotsionaalset, sest peategelane oli, vaatamata kõigile, sümpaatne, siiras ja süda-õigel-kohal naine. Ta otsis meeleheitlikult lähedust, muutus inimlikult kadedaks kui emal õnnestus kaasalane leida, kuid omas kaastunnet oma stalkeri vastu (pärast igati arusaadavat hirmu ja selle kulmineerumist väga inetul viisil). Ta paistis hoolivat oma järgijaskonnast, vestles ja kuulas ära võõrast fänni, vaatamata sellele, et olukord oli ebamugavust tekitav. Kõrvutades suunamudijatega, kes otsivad ainult kuulsust ja tasuta nänni, siis Sylvia motiveeris oma järgijaid parema elu suunas, olgu see siis läbi trenni ja vormis keha. Kui ma aga ei oleks teda näinud tema kõige üksikumatel ja haavatavamatel hetkedel kulisside taga ning lihtsalt märkaks teda nt Instagramis, siis olen veendunud, et käiks mulle närvidele ja arvaksin, et tema hooliv ja ehe olemus on vaid pealiskaudne. Sylvia, kelle eri külgi ma filmis nägin, tõesti pani mind endale kaasa elama.

Pragu turvises on siiski sotsiaalmeedia maailmas nagu lahtine haav -- imidž peab olema perfektne ning nõrkusehetked ei ole lubatud, vähemalt kaameral jäädvustatuna mitte. Mis filmis ka küsimärgi alla pandi ning mis mõtteainet tekitas, oli see, et kas perfektsus motiveerib rohkem kui autentsus? Kas see, et Sylvia tunnistas avalikult pisarsilmi, et ta on igatseb endale kaaslast, teeb olematuks tema kõik muud saavutused ja soovi olla eeskuju enda järgijatele? Mõnede sponsorite arvates, nagu filmis näha, siis küll. Julgustava sõnumina jäi kumama, et üks ei välista teist, otse vastupidi. Kui ideaal tunnistab, et peab millegi nimel tõesti vaeva nägema, siis motiveerib see teisi enam. Samas, eks see balanss ole keeruline, sest tänapäeva välimusest kinnisidees maailmas kipub peale jääma ikkagi pealiskaudne -- ilu ja saledus.

Mulle tohutult meeldis kuidas film suutis äärmiselt lihtsate viisidega vaatajani tuua otsekui dokumentalistlikku vaadet armastatud fitness-influenceri tegemistest, mis tema järgijateni pidevate videode, fotode ja ülesastumistega ei jõudnud. Minimalistik, peaaegu olematu muusikaga, pikkade kaadritega, realistilike ja kohati isegi monotoonsete ning erilise iseloomuta võtetega (nt treppidest üles mineku filmimine), loodi kokku efekt nagu oleksingi pidevalt Sylvia kõrval, ees, taga või teda kaugemalt jälgimas -- nagu pesueht stalker. Iseäranis tekitasid seda tunnet kaks intiimsemat stseeni, mis mõjusid ootamatult, kuid irooniliselt üksteist reflekteerisid ning läheduse otsimise arusaamasse vimka sisse viskasid. Kokkuvõttes, kuigi ma ei pea põhjapanevaks eluterveks tõsiasjaks, et nn lähedus võrdub ka jälgijaskond, siis tegelikult mõjus mulle Sylvia lugu kõvasti rohkem kui ma oleks oodanud ning nähtu isegi leidis mu poolehoiu.



-----------------------------------------


Pealkiri: Võrku püütud
Originaalpealkiri: V síti
Programm: Doc@PÖFF
Riik: Slovakkia, Tšehhi
Kestus: 1h 44 min
Minu hinnang: 4.5/5
Veel jõuab kinno: E 23.11 ja K 25.11 (veebikinos saadaval kuni 6.12)

Ma olen traumeeritud. Tean, et internetis tegutsevate pervertide ja pedofiilide levimus ja hulk lapsi, kes nendega vähemal või rohkemal määral kokku puutuvad on raudselt mitu korda kõrgem ja nende ellu viidud kuriteod hullemad kui tavaüldsus üldse aimab. Ajakirjandusse, kohtusse ja veidikegi valguse kätte jõuab neid juhtumeid vähe. Aga, et see niivõrd labidaga näkku ilmselge, ilma takistuseta ja, võib isegi öelda, iseenesestmõistetavalt normaalne on, seda ma naiivsena ei eeldanud. Naiivne ma pärast seda dokumentaali vaadates enam ei ole. Oma viie minuti jooksul kui üks peibutuspart enda ilma igasugu provokatsioonita profiili ühte suhtlusvõrgustikku üles laadisid, jõudis temani oma paarkümmend n-ö vestlussoovi eri vanuses meestelt. Mis edasi hakkas toimuma oli rõve, jälk, vastik, öökimaajav, nilbe, võigas, tülgastav... Pole piisavalt ekstreemseid omadussõnu, mis suudaksid mu emotsioone sellega seoses väljendada.

Dokumentaal algab sellega, et loojad teevad castingu naistele, kes on täisealused, kuid võiksid oma noorusliku välimuse poolest sobida ka esinema 12. aastase lapsena. Trauma esimene peatus algas siit. Nimelt mainisid paarikümnest enamused, et on ise kokku puutunud netiahistajatega ja nad on teemaga sina-peal. Lugu ei läinud helgemaks. Kolm naist valitud, ehitati neile suurde stuudiosse kõrvuti kolm eraldi magamistuba, millede fookuspunktiks oli laual olev aruti. Ümberringi seati üles tehnika ja personal ning "näitlejannad", nüüd riietatud ja stiliseeritud kui teismelised, hakkasid vastu võtma sõbra- ja vestluskutseid. Seda kõike filmiti ja lindistati. Rohke meeskond, kuhu kuulusid ka psühholoogid, juristid, stilistid, jne, toetasid tüdrukuid läbi iga ilge vestluse ja kõne, mis nende arvutite kaudu noorteni jõudis. Paika pandi ka mitmed reeglid, nt pidid tüdrukud iga suhtluse käigus selgesõnaliselt mõista andma, et nad on 12. aastased ja alustama mitte ühtegi vestlus või kõne ise. Tulemus oli šokeerivam kui kunagi võiks veel naiivne mina arvata. Oli tavapärane kui pärast tervitust asuti kohe asja juurde, et "võta särk seljast", "kas sa seda oled teinud?" või sõna otseses mõttes asuti "oma asja juurde". Ja lihtsalt internetivahendusel suhtlemine ei olnud isegi veel kõige hullem osa sellest. Eksperiment eskaleerus ka väljapoole. See kõik oli sõnaseletamatult kohutav. Veel hirmuäratavam oli fakt, et kümne päeva jooksul otsiti "teismelistega" kontakti üle 2000 eri korra.

Tegu on suurepäraselt üleehitatud, esitatud ja loodud dokumentaaliga. Peibutuspartide kontseptsioon ja selle igaküljeline realiseerimine olid eriti märkimisväärsed. Rääkimata teema aina pidevama esiletõstmise hädavajalikkusest. Vaatamata grotesksele sisule, suutis dokumentaal aga esile tuua ka tõsiasja, et maailm ei ole ainult täis inimkiskjaid. Pisarad tõi silma ühel tüdrukul, südame härdaks meeskonnal ja ka minul, kui vaatajal, kui üks vestluskaaslane lihtsalt tõesti tahtis rääkida ja kuulas, kusjuures, elutervet ja toetavat juttu, millel tõesti ei olnud mingisugust räpast tagamõtet. Ei puudunud ka diskreetne ja kogemata-huumor, nt perverdi jopele pissiv koer või jänku, mis aknast alla "kukkus" (jänkuga ei juhtunud midagi!). Selle positiivse noodiga tuleb lõpetada, muidu on oht vajuda taas masendusse, et "mis haiges maailmas me elame!?"