Neljapäev, 7. mai 2015

Teater: "Joobnud"

Tervitus!

Seekord ülevaade eelmise aasta parimaks hinnatud tükist!

Pealkiri: Joobnud
Teater: Theatrum
Kestus: 3h 30 min
Lavastaja: Lembit Peterson
Osades: Maria Peterson, Eva Eensaar, Liina Olmaru, Laura Peterson, Anneli Tuulik, Piret Krumm (Eesti Draamateater), Andri Luup, Marius Peterson, Leino Rei, Mart Aas (külalisena), Helvin Kaljula, Tarmo Song, Sulev Teppart, Rain Simmul (Tallinna Linnateater)
Esietendus: 25.10.2014
Millal nähtud: 10.04.2015
Minu hinnang: 5/5

pilt piletimaailm.ee kodulehelt
Antud etendus süvendas mu veendumust, et ülejoomine ei ole piinlik, ebameeldiv ning ajuvaba mitte ainult kõrvaltvaatajale vaid ka joojale endale või vähemalt järgmine päev (peaks olema). Miks siis ületatakse alatase see õhkõrn piir enesekontrolli ja täieliku kaose vahel ja kammitakse ennast täielikult segaseks, vot sellele on mul vastusevariante hulganisti, igaüks neist põhjuselt isekam, arusaamatum ning vastutustundetum kui teine, vähemalt enda nägemusest lähtudes. Alati on kainena napsuste seltskonnas olla tunne otsekui ei oldaks samal planeedil ning kaaslased on kohati tundmatu tulnukad. Seda fenomeni oli eriti kentsakalt lõbus kogeda antud etendust jälgides. Hetkeks oli tõesti mulje nagu vaataks neid tulnukaid nende eraldatud puuris, milleks olid lava piirid või siis oli tegu absurditsirkusega.

Tüki sisu koosneb erinevatest seltskondadest, kes on kõik oma kokkusaamiste joomingute käigus jõudnud mõistus jookseb staadiumitesse. Loomulikult on kadunud piirid ning selle tulemusena hakatakse välja puterdama kõike, mis südant vaevab, olgu see siis varjatud tunded, petmised, igasugu kiiksud, reaalsuse eest põgenemised, alter egod tulevad pinnale ja tulemuseks on segadus, kuid samas ka selgus. Kuna ka koordinatsioonid enam ei funktsioneeri, siis on palju teatrit ka kehaga ning kukkumised, totrad poosid, tasakaalutus, asjade ümber ajamine, koperdamine ning järsud liigutused on põhi vaatamisväärsuseks.

Üks põhi tähelepanekuid, mis etendust vaadates selgelt välja kujunes oli tõsiasi, et ükskõik kes sa ka ei oleks kainena, alkoholi tilga saanuna jagunevad inimesed käputäitesse kategooriatesse oma käitumisest lähtudes ning ka teemad, mida üles võetakse ning millest kõik algab ja lõpeb on võimalik ühel käel kokku lugeda. Alustame purjus inimeste tüüpidest, keda etenduses kohata võis. Esindatud olid nii õnnelik ja lõbus joodik, aus joodik, filosofeerijaks kalduv joodik, kaine mõistusega joodik ning katus jookseb ja kohe oleks vaja ta tirida Paldiski maanteele joodik. Kahtlemata olid minu vaieldamatud lemmikud just kaks kaine mõistuse esindajat härra karnivoor (aga kus on liha!?) Mathias ja naiivse kalanäoga (silmad punnis ja suud maigutav) Loora, kes suutsid niivõrd kuivõrd ohjeldada oma ülekäte kaaslasi, teha asjalikke otsuseid või vähemalt nende algeid, öelda nii nagu asjad on ning seda kõike humoorikalt otsekoheselt ning ilma keerutamata. Siiralt mure tundsin aga härra Paldiski mnt, Gabrieli pärast, kes suutis mind ärritada kui ka minus kõhedust tekitada ning tal tundus olevat hädasti vaja psühhiaatri abi, sest oma religioossesse fantaasiamaailma minnes ei olnud ta enam täie mõistuse juures, kaugel sellest. Kohata võis ka teisi tegelasi, kelledele alkohol ei mõjunud just head tuju tekitavana, vaid lihtsalt keerati ära ning nende etteaimamatu käitumine tekitas sügavaid pingeid nii laval kui publikus. Kuigi enam mitte otseselt joobunud kategooriasse kuuluvad, olid ühed tähelepanuröövlid ka poissmeesteõhtu kainenevad peiu sõbrad, kes oma kommentaaridega olid ülivaimukad, teravad ja üdini ausad. Poisid olid lössis, rampväsinud ja alkoholi verest lahkumise tagajärjel tujukad ning pahurad, kuid uskumatult meeltlahutavad. Nende värvikas fraas "vinge pihv" on mul siiani meeles.

Peamisteks jututeemadeks olid klassikalised ja üllatusvabad Jumal/religioon ja armastus. Eks need ühed igihaljad baasteemad ole ning kuulda sai nii pärleid kui puhast ärritavat deliiriumis sogamise jama. Näiteks Jumala sosistuste teemal tundsin ennast aga juba lausa publikus ahistatuna, miks sundida kellelegi midagi peale, et tunnistataks asjaolu, mis ühe jaoks on tõsi aga ei pruugi seda olla teise jaoks või siis viimasele seda vaid sunniviisiliselt. Nagu eelnevalt mainitud, siis filosofeerijaid oli hulganisti ning ennastki pani mõni lause või idee mõtlema ning asju teise nurga alt vaatama, kuid kõige suuremat mõju avaldas mulle mitte religiooni või armastusega seotud ütlused vaid purjus vastabiellunud Lourenz'i ülimalt innustav ja sütitav kõne peakirjaga: ära põe! Sisu koosnes muuseas mõttest, et inimesed tahavad, et teised oleksid õnnetud, sest nad on seda ise, sest kardavad ning elavad eri komplekside taktikepi järgi. Tuleb aga elu nautida ning mitte niiväga kõige pärast muretseda, sest see on tühi tegevus, mis mõjub negatiivselt mõttemõlgutajale kui ka kõigele teda ümbritsevale. Tundub lihtne ja elementaarne, kuid esitus, kontekst ja sõnum olid väga meisterlikult ja tõsiseltvõetavalt vaatajani toodud.

Üldiselt oli tegu ääretult värske kontseptsiooniga ning mulle tõesti avaldas muljet selline ebatüüpiline formaat, sisu ning näitlemine. Kes meist siis ei taha vahetevahel põgeneda reaalsuse eest, aga kas mitte purjus olemine just ei olegi kõige ehedam reaalsus, sest nagu öeldakse in vino veritas. Inimene kaotab piirid ja ei allu ühiskonna sissetambitud reeglitele ning on see kes ta tahab olla või vähemalt ei varja nii kiivalt enda soove, iseloomu ja puudusi. Seega, kas igapäeva elu mitte ei ole fantaasia ja jokkis olek on tegelikkus? Inimpsühholoogia pool tükist oli ka äärmiselt haarav ja huvitav ning tõstatud sai igasugu küsimusi, mis diskussiooni tekitaks.

Näitlemine oli loomulikult igast küljest fenomenaalne ning ma olen arvamusel, et purjus isikut näidelda või järgi teha usutavalt on palju keerulisem kui esmapilgul eeldada, sest varbaotsast pealaeni tuleb ennast kontrollida. Samuti on igati loogiline, et hulganisti oli just kehalist näitlemist, sest kui ikka tasakaalu ei ole ning pidevalt tagumikule prantsatatakse, siis peab kindel haare enda üle olema, et konte mitte murda. Mul vilksatas läbi ka mõte, et huvitav, kas nemadki võtsid etenduse eel ühe lonksu, et veri kiiremini liiguks ning ikka pisike pune põsele kerkiks? Igatahes, suur aplaus kõigile näitlejatele. Eraldi pean aga välja tooma Gabrieli, kes kaheldamatult vajas abi, psühhiaatri abi, kuid need veised silmad, õhetavad põsed, lürris hääl... ta oli üllatavalt veenev purjus mees.

Kokkuvõttes: Hiilgav etendus, suurepärase näitlejatööga, sõnaka ja võimsa sisuga ning ebatraditsionaalselt köitev ning vaimustavalt koomiline.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar