neljapäev, 28. aprill 2016

Külastus: Tallinna Legendid - "põnev rännak minevikku"

Tervitus!

Seekord vahelduseks ühest omanäolisest ettevõtmisest Vanalinnas.

Elamus: Tallinna Legendid
Asukoht: Kullassepa 7 Tallinn
Hind: 20 eur täiskasvanule
Kestus: umbes 40 min
Millal nähtud: 09.2015
Minu hinnang: 4/5


pilt tallinnlegends.com kodulehelt

Kes oleks võinud arvata, veidi kaheldava väärtuse ning vähelubavate reklaamide põhjal, et väidetav “põnev rännak minevikku” on tõepoolest tohutult paeluv, hariv, nutikalt loodud ning pakub, vähemalt Eestis, harukordset võimalust endale muljet avaldada lasta. Olin skeptiline nii ürituse kvaliteedi, sisukuse kui kogemuse asjaliku efekti osas vaatajale, kuid mulle sai osaks selline ninanips, et nospel siiani paistes. Nähtu üllatab, paneb ajurakud tööle, tekitab kõhedust, paneb kaasa elama ning tõmbab endaga ühes avastama Tallinna mineviku koletuid seiku. Kindel on aga ka see, et kirjelduste põhjal ei ole võimalik edasi anda kogemuse meeliülendavat olemust ja õhkkonda, vaid erakordse elamuse saamiseks tuleb jalad ikkagi ise kohale lohistada. Hoiatan ka, et mõned interaktiivse ekskursiooni üllatused paljastan järgnevas jutus ja võib kaduda üllatusmoment, kui ise seda külastada.

Mis siis aga õige toimub, pärast pilgule peaaegu, et märkamatuks jäävatest treppidest suvalise hoone keldrisse alla laskumist, ja väiksesse koridori jõudmist? Esiteks tuleb varuda kuskil 40 minutit ja osta pilet. Etendused toimuvad nii eesti, inglise, vene kui soome keeles. Seega tuleb oodata ära sats endale sobivas keeles. Pärast pileti soetamist, oli minul ooteaeg kuskil pool tundi, mis sai kenasti täidetud kohvikus istumisega. Vast on aga mõttekam broneerida pilet telefonitsi ning kohale tulla just enne rännaku algust ning seda varianti ka kenasti võimaldatakse. Teiseks, tuleb panna oma pea häbiposti ja lasta kaaslasel hoida pea kohal kirvest, otsekui sooviks viimane sinu pead maha raiuda. Loomulikult saab hiljem sellest lõbusalt veidrast vahejuhtumist meeleoluka foto osta.

pilt tallinnlegends.com kodulehelt
Siis avanevad uksed ja etendus võib alata. Esimene ruum on otsekui sissejuhatus, kus saab luua omaenda visiooni Tallinnast. Järgmine ruum on aga paik, kus õrn kahanahk kisub juba kätele. Nimelt toimub sõit Oleviste kiriku tippu, mis oli kunagi Euroopa kõrgeim ehitis, ning mille püstitamine nõudis hulgaliselt inimelusid. Lisaks imelisele vaatele Tallinnale pilvepiirilt, saab osavõtja tunda ka mitmeid kordi torni tabanud pikselöökide mõju.

Pärast laskumist taevast, kohtutakse Neitsitorni sissemüüritud tütarlapsega, kelle mõttemõlgutusi oma julmast saatusest ja kurblikust eluolust saab vaataja, kaastunde ning nukruse paisumisel, kuulata. Tüdruku piinarikas surm ei ole aga midagi võrreldes katkuga, mis järgmisena Tallinna laastama asub. Vaataja astub platvormile ning kuulab hirmsaid fakte selle haiguse hävitustööst, samal ajal ringeldes, ning jälgides ümbritsevat õudustäratavat Bernt Notke “Surmatantsu” võigast showd, mis järgemööda hoogu kogub. Muusika, taustajutt, efektid, kujundus ja pildid tekitasid koosmõjul ääretult paeluva ja õudusttekitava õhkkonna, mis mulle tõesti muljet avaldas. Oleks olnud asjakohane näha ka, füüsilises vormis, kuulsaid katkumaske toimuvasse lisatuna, kuid see on vaid väike nokitsemine minu poolt muidu hiilgavasse katkendisse kogu rännakust.

Katku taandumine ei võimalda aga linnlastele hingetõmmet, sest uus kurjus on Tallinna jõudnud, Dominiiklaste kujul, kes pidasid end Jumala koerteks. Nende juhtimisel hoitakse igat hinge hirmuvalitsuse all, sest karistused on varmad kaela langema kasvõi väiksema möödaastumise tagajärjel või puhtsüütutele mitte ühegi eksimuse eest. Iidvana rauga juhtimisel viiakse vaataja seisma kohtumõistmise järjekorda ning vaatamata sellele, et tegu on etendusega, on selgelt tunda hirmujudinaid. Eriti efektne oli suur näo kujutis seinal, mis loodud otsekui paberilehe tükkidest, mis siis õrnalt liikusid ning jätsid mulje, et keegi hingab näkku ja ootab mu patutunnistust. Ka liikuvad koerad olid mõjusad, mitte just eriti realistlikud, kuid ajasid asja ära.

pilt tallinnlegends.com kodulehelt
Ja kui veel hullemaks minna ei saaks, järgnes inkvisitsioonile sõda. Siinkohal läks rännak aga ootamatult lustakamaks, sest sõda tutvustati vaatajale meeleoluka lauluga kena ja entusiastliku neiu esituses, kus taustalauljad olid surnud meeste liikuvad pead. Ka julgustati publikut kaasa laulma ning isegi sõnad anti ette. Tegemist oli väga meeldiva vaheldusega eelnevatele õudustele. Veidi veel illustreerivat juttu ning juba tuligi sammud seda järgnevasse ruumi.

Pärast jõledaid katsumusi, januneb linn millegi lootustandva ja ebamaise järele, mis laseb unustada surma ja pideva kannatused. Pead tõstab alkeemia. Ka Tallinnas leidus neid imemehi ning nende veidrad katsed panevad inimesi siiani kukalt kratsima. Just ühest kummalisest katsest saabki vaataja osa. Alkeemik tormab oma lae all olevas ruumis ühest otsast teise, tõmbab midagi seal, paneb midagi sinna, putitab seal midagi, väntab siin midagi, jne. Vilksalt ja aina jõulisemalt liigutakse eksperimendi kulminatsioonile lähemale. Mis sellest tohuvabaohust väljub, selgub juba etendusel. Katkend ise oli aga tempokas, müstiline, osavalt lahendatud ja põnev. Lisaks pakkus lõbus, kuid jabur katse kirjeldus taustatekstina palju nalja.

Kaunis, kuid salapärane leidlapsest neiu, keda süda intensiivselt vee lähedale kutsub, jõuab vaataja ette järgmises ruumis. Käesolev ruumikujundus oli ka minu lemmik. Seista sai otsekui kaevu äärel, mille ees, veidi allpool, oli vesi ning hulgaliselt tünne, mille peal neiu igatsevalt istus. Tagaseinal sillerdas pirakas kuu ning kuulda oli kaunist lauluviisi. Uneleva, melanhoolse, kuid lummava katkendina, toimis see legend enim muinasjutuliselt ning legendilikuna. Iseäranis mõjus paeluvalt järsk ja tihe veesadu ning sellele, otsekui seinale, projekteeritud kaunitari nägu.

pilt tallinnlegends.com kodulehelt
Lõpp juba sillerdab eespool ning olemegi jõudnud keskaja ühte sümboolsesse lõpusündmusesse ehk siis võidutseb talupoeg üliku üle. Vastavalt Lübecki linna seadusele, kui talupoeg suudab üks aasta ja üks päev linnas püsida, on ta oma peremehest vaba. Sellega ei nõustunud aga parun Johann von Uexküll, kes ei leppinud oma omandi põgenemisega ning hukkas mehe. Mõrva eest, kuna talupoeg oli vastavalt seadusele nüüd vaba, hukati parun kui kurjategija. Üleoleva ja ennasttäis paruni pead kaeblemas ja ülbitsemas saab näha viimases ruumis, kus on lõpuks võimalik kogeda õigluse võitu pärast igavikuna kestvat pimedat aega. Ja siis avanevadki uksed tagasi tänapäeva.

Kokku sai tutvutud üheksa legendiga ning lähtudes kodulehel olevatest fotodes ja infost, olen aru saanud, et pärast eelmise aasta septembrit, kui mina ekskursioonil käisin, on mitmeid asju muudetud, modifitseeritud või isegi välja jäetud. Seega, ei ole kõik rännakud ühenäolised ja formaat, sisu ning lahendused kivisse raiutud. Samas aga olen kindel, et elamusena on ta aga ükskõik milliste erisustega siiski igati väärtuslik. Kogu rännakut saadab kõlaritest ka jutustaja, kes räägib iga legendi kohta põnevat teksti ning aitab kaasa vajalike emotsioonide ja õhkkonna loomisel. Kes aga see tuntud jutustaja on, see tuleb ise kuulates välja mõelda. Tegu on aga igati asjaliku valikuga.

Miinusena tooksin aga veel välja tõsiasja, et samad näitlejad peavad arvatavasti tegema etteasteid eri keeltes ning ühelt teisele ümberlülitumine võib vahepeal keele sõlme ajada ning kohati oli vaja pingutada, et mitmekeele valdajatest, selgelt aru saada. Veel kord tahaksin aga kiita ideed, kujundust, etenduse voolavust, efekte, autentset ja õpetlikku keskkonda (vanalinna keldrid), tragisid näitlejaid ning üldse kogu kogemust. Loomulikult on tegemist ka strateegiliselt hiilgaval kohal oleva otstarbeka turistiatraktsiooniga. Minu poolt jõulised patsutused tegijate õlgadele!


kolmapäev, 27. aprill 2016

Kino: "Džungliraamat" ja "Batman vs Superman: Õigluse koidik"

Tervitus!

Jälle kinost!

Pealkiri: Džungliraamat
Originaalpealkiri: The Jungle Book
Režissöör: Jon Favreau
Näitlejad: Neel Sethi, Ben Kingsley, Idris Elba, Christopher Walken, Bill Murray, Lupita Nyong'o, Scarlett Johansson, Giancarlo Esposito
Žanr: Seiklusfilm
Kestus: 1h 45 min
Kinodes alates: 15.04.2016
Nähtud: 16.04.2016
Minu hinnang: 4/5


pilt superkinod.ee kodulehelt

Originaalne Disney animatsioon “Džungliraamat” ei ole just minu lemmik, sest lugu oli liialt tükeldatud lähtudes sellest, kui mitmete tegelastega Mowgli kokku puutus. Minu jaoks puudus sidusus ning konkreetne ja kaasahaarav süžee. Uusversioon kohati lapib eelnevad augud, kuid tekitab ka omakorda uusi. Üks asi on aga selge, visuaalselt ületas film aga kõik mu ootused.


pilt superkinod.ee koduelehelt
Animatsioonis olid mulle pinnuks silmas terviklikkuse puudumine ehk siis tundus multikas otsekui kokkuvõte erinevatest lühilugudest, milledel paar läbivat teemat ja tegelast. Uues filmis oli aga seda üksteisest eraldatust rohkem silutud ning lugu kulges sujuvamalt. Ka siin põrkub Mowgli järjest igasugu metsaelukatega kokku, kuid need kohtumised jätsid enam mulje kui ühe terviku osana, mis kõik olid vajalikud lõppmängule jõudmiseks, mitte lisatuna niisama, et saaks veidi laulu, tralli ja loo värskena hoidmiseks erinevaid tegelasi tutvustada. Tsirkuselik õhkkond vahetati seekord ka palju tõsisema ja realistlikuma üldmulje vastu ning puudust ei tulnud järsematest ja julmematest seikadest, mis kõik aga kontekstiga suurepäraselt klappisid.

Ma eeldan, et enamustele meeldis ka kui antud filmis paaril korral viisijoru üles võeti, kasvõi nostalgia mõttes, kuuldes originaalmultika meloodiaid, kuid mulle jätsid need palad üpris sunnitud ja ümbritsevaga mittesobiva mulje. Animatsioonis on laulukesed toredad, kuid antud film ei olnud muusikal, seega mulle viiside lisamine peale ei läinud. Ka lõppu oli radikaalselt muudetud ning selline lahendus mõneti toimis ja imponeeris mulle, kuid teisalt kaotati selle ümber kujundamisega hulganisti sisulist sügavust, mida pakkus animatsiooni lõppseis. Teisalt, võimaldas uus versioon omamoodi mõtlemisainet uuest vaatevinklist vaadatuna.


pilt superkinod.ee kodulehelt
Visuaalselt oli tegu hiilgava produktiga. Alati võib veidi nokkida, kuid üldine pakett oli siiski tippklassiliselt kokkupandud ning jäin siiralt uskuma, et džungliloomad räägivad. Loomulikult oli nende ilmeid putitatud inimlikemaks, väljendamaks kahejalgsetele omasemaid emotsioone, ning oli selge, et loomad konkreetset moodi ennast iialgi ei väljendaks. Siiski olin veendunud, et vaatan tõsielusarja džunglist, kus publiku ette on tiritud päris elukad, kes siis käituvad peidetud kaamerate saatel nii nagu nad tegelikult on, kui inimesi lähedal ei ole. Kõige enam meeldis mulle must panter Bagheera kujundus ning kõige vähem Shere Kahn, kes jättis kõige rohkem kunstlikuma mulje.

Film kubises kuulsatest Hollywoodi näitlejatest, kelledest kedagi filmis endas näha ei olnud, vähemalt oma tavapärastes kestades. Loomadele hääle andjad olid üpris asjalikult selekteeritud, kuid leidus neid, kes tabasid kümnesse ja neid, kes olid lihtsalt rahuldavad oma sooritustes ja kesised oma kehastava looma olemusega haakumises. Spektri edukamalt poolelt tooksin välja Ben Kingsley Bagheerana ja Christopher Walkeni King Louie'na. Minu jaoks sihist veidi mööda pannutena mainin Scarlett Johanssonit Kaana ja Bill Murrayt Baloona.


pilt superkinod.ee kodulehelt
Ainukeste inimsoo esindajatena astusid filmis üles Mowgli, vilksamisi tema isa ning mõned külamehed kaugelt vaadatuna ehk siis oli peategelast kehastanud Neel Sethi ainuke lihast ja luust näitleja kaamera ees. Seega, arvestades seda, et tegu oli tema ekraanidebüüdiga ja näitlema pidi ta rohelisel ekraanil koos eriefektidega hiljem lisatavate olematute loomadega, siis sai ta üllatavalt kiiduväärselt ja loomulikuna näivana hakkama. Rääkida mitte kellegagi, reageerida mitte kellegile, puudutada mitte kedagi, jne – tegu ei ole just lihtsa ettevõtmisega niivõrd kogemuseta noorele näitlejahakatisele. Esimese ürituse kohta igati hüva ponnistus.



----------------------------------------------------

Pealkiri: Batman vs Superman: Õigluse koidik
Originaalpealkiri: Batman vs Superman: Dawn of Justice
Režissöör: Jack Snyder
Näitlejad: Ben Affleck, Henry Cavill, Gal Gadot, Amy Adams, Jesse Eisenberg, Jeremy Irons
Žanr: Action, fantaasia
Kestus: 2h 31 min
Kinodes alates: 25.03.2016
Nähtud: 24.03.2016
Minu hinnang: 3/5


pilt imdb.com kodulehelt
Ebapopulaarse arvamuse hoiatus!

Ma ei ole jõudnud veel kribada ülevaadet, sellest eriti intensiivse porirahe alla jäänud, uuest superkangelaste filmist DC koomiksimaailmas, kuid panen siinkohal lõpuks ikkagi kirja mõned mõttemõlgutused.

Ütlen kohe, et mina selle õnnetusehunniku vastu nii hävitavalt kriitiline ei ole, kuigi tundub, et terve maailm on selle maha kandnud. Jah, oli mitmeid aspekte, kaasa arvatud alustalasid, mis ilmselgelt logisesid, kuid üpris värskendav oli näha uuemat koomiksifilmi, mis ei järgi Marveli mustrit ja tooni. Ka arvan ma, et osa kirumisest on kahtlemata seotud sellega, et Marvel on koomiksilinateoste turu viimaste aastate jooksul nii üleujutanud, et kohe kui teistsugust sorti superkangelaste žanrilisa vaatajateni jõuab, ollakse Marveli poolt veidi ajupestud ning ei suudeta teistsugust visiooni aktsepteerida. Näiteks, leidub ka Marveli maailma filmides samu puuduseid, mida ka käesolevas filmis ette tuli, kuid vahe on selles, et ühes pigistatakse silm rohkem kinni, aga teises tuuakse vead eriti aktiivselt esile. Kas tõesti oli "Tasujad: Ultroni ajastu" kordades asjalikum ja sisuliselt kvaliteetsem film kui "Batman vs Superman: Õigluse koidik?" Ma siiralt kahtlen selles: süžee kaootilisus, auklik loogika, sissetopitud kentsakad stseenid ja looliinid, kurikaelale pandud suurte ootuste hävimine, tulevaste filmide uute tegelaste ja teemade sunnitud tutvustused, jne. Mõlemad filmid on samavõrdselt patustanud, kuid ainult viimane pilluti kividega kutuks.

Kahjuks ei saa aga üle ega ümber tõsiasjast, et pettumus oli see film kahjuks küll, eriti arvestades taevani kerkinud ootusi. Lisaks eelmainitud vajaka jäämistele oli süžee laialivalguv, kohati keeruline oli toimuvat jälgida ning tegelastega ei tekkinud erilist kontakti, sest vaatamata nende hingepiinade aktiivsele õhutamisele, jäid nad kahedimensioonilisteks. Sellest tulenevalt mõjus ka veidrana Batmani põhjus Supermani äkitselt enam mitte tümitada (Martha?!). Ka põhikonfliktid punnitati otsekui suure ägamise peale välja ning need ei jätnud endast loomulikku muljet. Näiteks, häiris mind Batmani massiivse viha piisava põhjendamise puudumine. Põhjus loomulikult oli, kuid see ei kukkunud välja usutavalt. Vastandumised Batmani ja Supermani ning Lex Luhtori vahel olid ka kuidagi poolküpsed. Samuti ärritas mind, eriti lõpupoole, lähtudes ühest spetsiifilisest olukorrast, Batmani ja Supermani suutmatus teha midagi ennekuulmatut: omavahel rääkida ja tõtt tunnistada. Kogu jama oleks jäänud olemata, kui nad oleks kasvõi veidigi kommunikeerunud lausetega, mis ei sisaldaks üldist sõnumit: "Ma hävitan su, sest olen macho mees ja emotsionaalselt piinatud tänu oma lapsepõlvetraumadele." Pidevalt haarati õlekõrtest ja lokkas läbimõtlematus!

Miks ei rutta ma aga filmi maha tegema? Lihtne, seal leidus ka hulgaliselt nauditavaid aspekte. Mulle meeldis filmi tume ja rõhuv toon, mis oli niivõrd värskendav vaheldus pidevalt trallitavale Marvelile. Ka süžee oli kaasahaarav ning tekitas hasarti, et kumb siis ikkagi jääb peale, Superman või Batman. Nendevahelist viimast kätši nimetan ma aga eepiliseks -- vot niivõrd võimas oli see. Kõik tegelased, suurest hulgast, kes sisusse kaasatud, said särada just piisavas koguses, ilma üle võtmata kellegi teise tähtsust või ilma alahindamata üksteise rolle. Kartsin, et mõned lemmikud nagu Lois Lane ja Alfred jäävad oma kaaslaste varju ning on otsekui sümboolsetena süžeesse kaasatud, kuid need hirmud olid alusetud. Filmis leidus ka stseene, mis olid tohutult meeldesööbivad ning imeliselt esitletud: Superman päästmas inimesi üleujutuses, Superman üldse tegemas oma heategusid, ükskõik milliseid, pissi ehk mahla stseen, esimene kohtumine Batmani ja Supermani vahel, kus pinget sai lõigata noaga ja Batman ütles: "Do you bleed?" Wow! Samuti oli väga vinge Wonder Womani suurejooneline ühinemine võitlusega ning tema lakkamatu ja energiline kurikaelale tuupitegemine.

Näitlejatega jäin ka üpris rahule. Henry Cavill ongi Superman, nagu ta minu silmis olema peaks, just selline läikivalt puhas, kuid veidi igav tõelise kangelase kehastus. Loomulikult puhkab ka silm teda vaadates. Ben Affleck, kelle Batmani kehastamise uudis pälvis kõvasti negatiivset vastukaja, sai igati adekvaatselt hakkama. Jesse Eisenberg Lex Luthorina oli veidi kahtlane valik, kuid omamoodi mõjus ka tema okeilt, olles selline nohiklik hüsteeriline hullumeelne. Gal Gadot, kuigi veidike kleenuke, oli igati imetlusväärne Wonder Woman ja tõeline tagumiku kuumaks kütja kogu ettevõtmises. Silmad tehtid ette ka meestele. Enim aga üllatas mind positiivselt Jeremy Irons Alfredina -- täitsa kümnesse näitlejavalik!



neljapäev, 21. aprill 2016

Etendus: "Armujook"

Tervitus!

Seekord ooperit!

Pealkiri: Armujook (Gaetano Donizetti ooper kahes vaatuses)

Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 30 min
Lavastaja: Georg Malvius (Rootsi)
Esietendus: 15.05.2014
Millal nähtud: 08.04.2016
Minu hinnang: 4.5/5

pilt opera.ee kodulehelt

Koomilised ooperid on traagiliste kõrval massiivses vähemuses ning seega tuleb hinnata ja hoida igat ühte neist, mis ei tekita vastupidiselt žanrikaaslasele vaatajas ängi ja nukrust, vaid tõstavad tuju ning suudavad ka publikul naeru välja pigistada. “Armujook” on just selline lustakas päikesepaisteliselt tundeküllane ja humoorikas trall.

Nemorino oli üks kergeusklik äpu, kes just ei anna klassikalise kangelase mõõtu kaugeltki välja, kuid tema lontulik pühendumus Adinale ning siiras ja kõikehaarav armastus naise vastu kogusid hulganisti boonuspunkte. Võimatu oli tema ponnistustele mitte kaasa elada ning tema hingevalule mitte kaasa tunda. Adina oli särtsakas, eneseteadlik ja iseseisev naine, kes mind oma allaheitmatu ja õrritava iseloomuga positiivselt üllatas, kuid kelle hooletu mäng Nemorino emotsioonidega, mulle niiväga meelt mööda ei olnud. Vahelduseks oli aga värskendav näha ooperis naist domineerivamas rollis.

Nemorino armupiinu kirjeldas imeliselt tema aaria “Una furtiva lagrima,” mis on ooperimaailmas tuntud soolo. Mehe rusuvas ja meeltheitlikus võtmes, kuid õnnetunnet väljendav etteaste oli kurblikult kaunis ja võluv ning ideaalselt väljendas tema emotsionaalselt habrast seisu seoses siiani kättesaamatu armastusega. Loo meloodia, ettekanne ja sisu lõid lummava kombinatsiooni õrnast, ehedast ja hingelisusest nõretavast lembepalast. Nemorino oli üldse väga avatud ja puhtsüdamlik oma tunnete poolest ning see tuli tossikesele vaid kasuks võitmas vaatajate sümpaatiat.

Adina pideva tagasilükkamise ning mehe järjepideva korvi saamise traditsiooni toob aga suure muutuse küla väisav soolapuhuja Dr Dulcamara. Tänu viimase armujoogile, mis on tegelikkuses tavaline bordoo vein, avaneb Nemorinos viimaks lootus võita oma kallima kiindumus. Otse loomulikult sai armjoogist alguse lumepall, mis veeres muudkui kogukamaks ning tõi endaga kaasa hulganisti arusaamatusi ning naljakaid kui ka pealtnäha lootusetuid seiku. Ehk palju kära ei millestki. Kiiva kiskumisega aga ei liialdatud üle ning erinevad armujoogi mõjust tulenevad lustakad olukorrad olid loomulikud ning isegi nutikad, võimaldades peategelastel üksteisest kaugenedes hoopis lähedamale liugelda. Üks hetk oli seis niivõrd päästmatu, et mulle pakkus tõsist huvi, kuidas küll niidid pusast lahti harutatakse. Taas rajale tagasi liikumine aga toimus ja seda ootamatult vaevatult.

Peab ka tunnistama, et ma ei olnud veendunud, et Nemorino ja Adina teineteise leidmine suudetakse minuni tuua usutavana, mitte otsekui välk taevast sunnitud maitsega, arvestades nende eelnevat patiseisu. Olukord aga lahendati voolavalt ning igati loomulikult ja romantiliselt. Adina ja Nemorino moodustasid meeldivalt armsa paari. Ka oli tervitatav, et kuigi õhkkond oli täis emotsioone, ei üledramatiseeritud, nagu ooperites seda kombeks, ning isegi ahastuses Nemorino ei ületanud talutavuse piiri.

Visuaalselt oli tegevus toodud kaasaegsemasse keskkonda, väiksesse lõunamaisesse külasse, kus näiteks sõjaväepealikust sai kohalik maffia boss, mis oli minu silmis geniaalne lahendus, ja üldse oli nähtaval tunduvalt modernsem olemus võrreldes originaaliga. Küla jättis piisavalt autentse mulje ning eriti meeldisid mulle detailid, mis puhusid sinna elu, näiteks, hulgaliselt nööridel rippuvat pesu, sagimist täis turuplats, jne. Kujundus lõi loole sooja, hubase ja meeldivalt vaatajaga kontakti võimaldava tausta. Tõsiasi, et kujunduseks valiti elutruu ja konkreetne keskkond, ning mitte abstraktsem versioon, mis viimasel ajal äärmiselt populaarne valik ning mis võib küll nutikas ja põnevalt omapärane olla, oli mulle suureks kergenduseks, sest kunstilisemad interpretatsioonid on mulle hetkel üledoosi tekitanud. Nii virgutav on vahelduseks kogeda klassikalist üks ühele lavakeskkonda. Ka publik kaasati mingi hetk toimuvasse, kui külarahvas lavalt maha astus, ja see toimis suurepäraselt vahendina toomaks publikut ja lavastust üksteisele lähemale.

Ooper oli, nagu haružanr lubas, üpris humoorikas ning igasugu lõbusa tobuvabaohu juures suutsid mind eriti itsitama panna mehise maffiabossi, Belcore, õnnest taevasse tulistamine ning kogemata tuvi alla laskmine ja Adina sõbranna, kes oli tehtud eriti nohiklikult nunnuks. Ka Belcore’i, originaalis sõjaväelastest kamraadid, kuid siin versioonis tema ülikondades käsilased, olid omamoodi naljakad kujud. Just selline kerge, koomiline ja ilma suuremat keskendumist vajav süžee teeb antud etendusest ka suurepärase valiku sissejuhatuseks ooperivõhikutele ooperi maailma, nii lastele kui täiskasvanutele. Esimese ooperikogemusena on ta igati asjalik ja nauditav variant, mis ei hirmuta värsket verd kohe kaugele ja pikaks ajaks eemale.

Muusika vastas seekord täiuslikult sisule ning oli lendlev ja meeleolukas, kaldumata rõhuvaks või liialt raskekoeliseks, isegi vaatamata õnnetusehunnik Nemorino agarale panusele sel suunal. Palad olid lihtsasti jälgitavad ja kerged meelde jääma, viimast eriti tänu fraaside ja lausete pidevale kordamisele. Esinejatest tooksin aga eraldi välja Oliver Kuusiku Nemorinona, kes tervikliku paketina suutis veenvalt anda edasi tegelaskuju olemust ja hingepiinu. Alates ilmetest kuni kehakeeleni, oli tegu pesueht Nemorinoga ehk siis, laulmisele lisaks, toodi välja igati tõhus näitlemine.



teisipäev, 19. aprill 2016

Kino: JAFF 2016 (2) "Naruto. Viimane film" ja "Sõnade aed"

Tervitus!

Ja veel JAFFilt 2016!

Pealkiri: Naruto. Viimane film

Originaalpealkiri: The Last: Naruto the Movie
Kestus: 1h 52 min
Millal nähtud: 14.04.2016
Minu hinnang: 3/5


pilt wikipedia.com kodulehelt
Olen 15 aasta jooksul, mil “Naruto” manga on ilmunud, seda põgusalt lühikeste perioodide jooksul aktiivselt jälginud, kuid vahetult enne seal algavat viimast ninjade sõda, kaotasin loo vastu kuni lõpuni huvi. See ei ole minu jaoks ebatavaline, sest on vaid üks eriti pikaks veninud poistele mõeldud manga, mis hoiab mind algusest kuni siiani varvastel: “Hunter x Hunter.” Vat see on üks kaasakiskuv lugu!

Kui avastasin, et neli Naruto filmi jõuab see aasta JAFFi raames ka suurele ekraanile, siis viisin ennast manga lõpuga kurssi ja otsustasin vaatama minna filmi, mis paigatub end pärast manga otsade kokkutõmbamist: “Naruto. Viimane film.” Pealkiri on aga iseenesest koomiline, sest pärast väidetavalt viimast, on ilmuda jõudnud juba järgmine ehk viimane viimane film, mille keskmes Naruto väänikust poeg – käbi ei kuku kännust kaugele: “Boruto.” Muide, neile, kes originaallooga üldse kursus ei ole, ühtegi Naruto sarja filmi ma agaralt ei soovita, sest kuigi kõik peaksid olema eraldiseisvad, jääb taustainfost puudu, mis on aga täisväärtusliku elamuse saamiseks hädavajalik. Samuti võib vähemalt käesolev film, kogu sarjast väga vale mulje jätta.

Esiteks, kui ma oleks iga kord, kui keegi ütles “Hinata,” saanud ühe euro, oleks ma miljonär. Okei, ma liialdan, kuid mul jäi siiralt mulje, et oma 50% dialoogist oli tegelaste “Hinata” lausumine. Tekib küsimus, et kas tegijatele niiväga imponeerib see nimi või siis ei olnud neil midagi asjalikumalt alternatiivset pakkuda, et dialoogi kvooti täis saada.

Hinata on aga üks armas, tragi ja tagasihoidlik tüdruk, kes juba lapsest saati Narutosse armunud ning, kes nüüd püüab poisile oma tundeid teatavaks teha, talle oma kätega kootud salli kinkides. Loomulikult on Naruto aga täielik tohlakas, kes ei ole võimeline nägema asju, mis otse tema silme ees (olgu see kasvõi paljas ja tantsiks tema ees paberkott peab) ning tänu ühe ujedusele ja teise tainapeale, on paari üksteise leidmine täis frustreerivaid momente ja seiku, mis panevad kahtlema nende terves mõistuses. Tegu peaks ju olema tarkade ja võimsate ninjadega! Samas aga võimaldab see sihipärane venitamine aga üllatavalt eheda tundearengu kulgemise Narutole, tõdemaks, et keegi, kes teda armastab ja kelle kiindumusele ta ka vastab, on aastaid olnud tema nina ees. Ohmu on ta ikka, aga palju armsam ohmu, kes kord enesele avastuse teinud, pühendab ennast 110% eemärgile.

Teiseks, ole ettevaatlik sellega mida soovid, sest see võib täide minna. Ehk siis, on Naruto manga puhas action, kus omavahelised sügavamad suhted piirduvad tavaliselt intensiivse sõprusega ning mõne punastamise ja ühepoolse kiindumusega siin ja seal. Romantikat sealt just otsida ei maksa ja ega peagi leiduma. See aga on viljakas kasvumaa shippimiste tekkimiseks ning paari pannakse kõik kõigiga – keegi ei ole immuunne – ja see omakorda laseb fanfictionil vohada (näiteks on ainuüksi fanfiction.com kodulehel 400 000 fännikirjandust selle sarja kohta). Olles aga manga lugeja, kes hindab ka teatud koguses suhtedraamat ehk lembelugusid, siis omasin alati hukule määratud lootust, et ka antud mangasse mõned selgemalt väljajoonistatud ja tähelepanu saavad romantikaliinid sisestatakse, kuid iseenesest mõistetavalt seda ei juhtunud. Ja nagu mainisin, see et Sakural juba esimesest peatükist alates alati Sasuke jaoks ila tilkus ja, et siin mõne tegelase vanemate kohtumislugu paari peatükiga vilksalt tutvustatakse, ei ole just see mida silmas pidasin.

Igatahes, mu soov läks täide ning antud film keskendus otsast lõpuni Naruto ja Hinata omavahelisele leidmisele ning see piinlikest momentidest, Hinata ängist, Naruto juhmusest nõretav “Hinata” nime festival pani mind mõtlema, et ei vaja ikka küll iga action manga süvitsi keskendumist kellegi lembeloole. Siiski, arvestades konteksti, oli paar armastusväärne koos ning nende emotsioonid jõudsid vaatajale siiraste ja selgetena. Samuti suudeti nende suhteareng tuua minuni meeldivalt loomuliku ning veenvana. Ka tõsiasi, et Hinata lõpuks oma Naruto kätte sai ning viimane omale kallima leidis, tekitas pärast 15 aastat suurt rahulolu ja oli kui kena kirss tordil.

Kolmandaks, pahalased olid seekord kuidagi lahjad, sest liialt ilmne oli nende roll vahendina viimaks kokku Naruto ja Hinata, tekitades draamat ning andes võimalust suurteks üksteise tunnete tunnustamise žestideks. Samuti jättis see osa filmist üpris sunnitud maitse, sest vaatamata olemast vahend, ei sulandatud ikkagi edukalt ülejäänud aspektidega üheks. Action oli asjalik, kuid seda oli äärmiselt vähe, sest fookus oli halamisel mitte köitval kätšil. Üheksasaba rebast oli aga väga lõbus taas tegutsemas näha ning ka Sasuke üks lühike, kuid mastaapne etteaste, olid päris muljetavaldav.




-------------------------------------------------

Pealkiri: Sõnade aed
Originaalpealkiri: Koto no ha no niwa
Kestus: 0h 46 min
Millal nähtud: 14.04.2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Visuaalselt vaieldamatult meisterlik ja kõrgekvaliteetne “Sõnade aed” tekitas mus vastakaid tundeid. Ühelt poolt ei olnud seal leitav tundeküllane molutamine just meelelahutus minu maitsele, teisalt aga nägi anime ikka ääretult terav, autentne ja lummav välja, et peaaegu kaalus üle väsitava sisulise emotsioonipalangu. Anime kestis ka vaid 46 minutit, seega oli see minu jaoks piisav annus, et haarata nähtust kõik kiiduväärt ning mitte saada üledoosi järjekindlate lainetena ründavatest tunnete virr-varrist.

Lugu: Kingsepaks saada sooviv Takao kohtub ühel vihmasel päeval Shinjuku pargis paviljonis salapärase naisega, kellesse loomulikult armub. Vaikimisi saab neil traditsiooniks kohtuda seal samas iga kord kui õues on vihmane ilm. Kes on aga naine ning mille eest ta pidevalt parki põgeneb? Kas Takao arenevad tunded saavad väljendust ning ka vastamist samaga?

Visuaalne pool: Detailne ja tõeliselt realistlikult kaunis vaatepilt saadab vaatajat kogu filmi vältel. Rohetav ja lopsakas aed oli viimse leheni ehedalt välja joonistatud ning leidus stseene, näiteks kõrgelt ülevalt vaates, mis suutsid hetkedeks ka ära pette, et tegu on päris rohealaga. Nähtu oli põhjalik, intensiivne, ergas, pilkuhoidev ja igati elus. Iga stseen oli viimseni viimistletud ja läbimõeldud. Kombineerides visuaalne ka filmi taustaks saatva klaverimänguga, loodi suurepärane vastavalt olukorrale sobiv atmosfäär kõigi aspektide koostöös, võimendades nähtavat mitmekordselt.

Sisuline pool: Film oli väga sügavmõtteline ja tundeküllane, seda kõike aga kompaktselt ja võimalikult napisõnaliselt. Emotsioone väljendasid pilgub, kehakeel ning käitumine, mis suutis võimalikult realistlikult edasi anda tegelaste mentaalset ning füüsilist seisundit. Peategelaste vahel arenev suhe oli pealtnäha väga ühekülgne, kuna nähti teineteist vaid vihmastel päevadel, vesteldi minimaalselt jne, kuid mõju mida mõlemad üksteisele avaldasid ning mis tundeid äratati sisemiselt, oli massiivne. Väljastpoolt vaadatuna, otsekui nagu midagi ei toimunud, kuid seesmiselt mõlemad pulbitsesid. Need koosistumised olid mitmekordselt mõjusamad kui klassikaline teraapia. Lisades siia visuaalse poole, oli pakett väga efektiivne ning mul pigistati isegi pisar välja, sest ängi üleskeeramine oli niivõrd muljetavaldav. Eriti osavalt toodi vaatajani üksinduse teema ning selle kui koorma, mida mõlemad tegelased jagava ja mis neid kokku viib, tähtsuse kahe tegelase arengu kontekstis.

Vaatamata nii visuaalse poole, kui sisulise poole oskuslikule esitamisele, ei imponeerinud nähtu mulle aga nii palju kui anime seda vääriks. Loo olemus oli lihtsalt liialt melanhoolne, lakooniline, uimerdav ja igavavõitu. Kuidas saab samaaegselt olla nii imeline ja esiletõusev, kui tüütu ja igav? Minu jaoks seda antud anime oli. Ma suutsin seda objektiivselt üpris kõrgelt hinnata, kuid see ei tähenda, et kõik nähtu mind siiralt köitis. Viimane suur emotsionaalne väljapurse aga liikus üldisest loo kulgemismustrist kõrvale ning see oli ka vast põhjus, miks see seik mulle enim mõjus.



teisipäev, 12. aprill 2016

Kino: JAFF 2016 (1) "Hana ja Alice'i mõrvajuhtum" ja "Titaanide rünnak"

Tervitus!

Esimesed kogemused selle aasta JAFFilt!

Pealkiri: Hana ja Alice'i mõrvajuhtum
Originaalpealkiri: Hana to Arisu Satsujin Jiken
Kestus: 1h 40 min
Millal nähtud: 09.04.2016
Minu hinnang: 5/5

pilt wikipedia.com kodulehelt
Pealkirjas oli mõrvajuhtum ehk tõotas film põnevat äraarvamise müsteeriumit, plakatil oli kaks koolitüdrukut ehk lubati kellegi maha koksamist koolikontekstis ning sisukirjelduses oli mainitud kiustamist ehk siis võis eeldada ängistavaid tundeid ning Jaapani koolisüsteemi ja -keskkonna tumedamat poolt. Ootasin varjulistes toonides, nii emotsioonidelt, loo kulgemiselt kui visuaalselt, jutustust koolielu koledast poolest. Kuid vat sedavõrd meeldivat animeelamust ma küll oodata ei osanud! Samuti, pöörati ka kõik mu eelnevad prognoosid pahupidi, sest tegu ei olnud masendava pilguheitega koolilaste karmi olelusvõitlusesse Jaapanis, vaid minu ees avanes üks soojem, lustakam ning siiralt humoorikam anime täispikkfilm, mida vist eales näinud. 

Lugu on üpris värske õhkkonnaga, kuigi koolilood ei ole animes kaugeltki haruldased, sest suutis jätta endast vaba, loomuliku ning omanäolise mulje. Süžee oli kaasahaarav ja põnev. Kõik keerleb aga ümber Tetsuko (Alice), kes oma emaga, kes käitumiselt on rohkem teismeline kui ta tütar (stseenid kus Alice oma ema pärast piinlikkust tundis olid päris koomilised), kolib uude linna ning sellega kaasneb ka uus kool. Klassis pannakse tüdruk istuma aga kellegi Juudase kohale ning koheselt järgneb kaaslaste kius, sest Juudas, kelle väidetavalt tapsid tema neli naist, on sinna needuse peale pannud. Alice ei kavatse aga käed rüpes seda lollust taluda ning hakkab uurima nn legendi tagamaid.

Esiteks, Alice oli nii kihvt tots! Anime koolitüdrukud kipuvad üldiselt langema spetsiifilistesse klišeelikke kategooriatesse, millest ühed populaarsemaid on õrn lilleke ehk siis armas ja sõbralik, kuid naiivne, tuim ning üksluine näitsik või siis vastupidi, julge, kuid agressiivne, lärmakas ja mõtlematu chick. Alice kuulub omaette gruppi, sest ta suutis olla sümpaatne, avatud, mõistlik ja asjalik ning ka anda üks tou kui vaja, nii füüsiliselt kui verbaalselt. Eriti tore oli see, et tal puudus mainitud esimese kategooria pidev häbelik kokutamine ning teise pidev sõimusõnadevalang. Alice oli otsekohene, maitsekalt irooniline ja sarkastiline ning tal oli oma arvamus, mis garanteeris talle ka unikaalse iseloomu (mille puuduse all kannatavad suur hulk anime naiskaraktereid).

Hana tuleb mängu suhteliselt filmi keskel ning, kuigi me ei õppinud tundma teda nii lähedalt kui Alice’t, oli ka tema isemoodi tegelinski. Olles Jaapanis laialt levinud hikikomori (ühiskonnast vabatahtlikult eraldunud), oli tema esialgselt vastutahtmist Alice poolt peaaegu, et kogemata tirimist tagasi pärismaailma, üpris lõbus jälgida. Enim meelelahutust pakkusid aga kahe tüdruku omavahelised vestlused, tögamine ning kamraadilik keemia, mis vaevatult ja ehedalt üles kerkis. Alates esimesest “prantsatavast” kohtumisest kuni asjaolude sunnil ajaveetmiseni kaubiku all, oli nendevaheline side selgelt tunda ning selle arengut südantsoojendav jälgida.

Alice’i ja Hana seiklused Juudase otsingul oli täis viperusi ja totakaid, kuid koomilisi olukordi. Üleüldse oli film kaetud minule meelepärase, mitte minnes üle piiri või langedes klišeedesse, meeleoluka ning siiralt vaimuka huumoriga. Ka ei oldud selle jagamisel väga koonerdavalt meelestatud. Kõige põlevam teema oli aga küsimus, et kes ikkagi oli Juudas ja milline nägi välja realistlik ja tegelik lugu selle nn õuduslegendi taga. Lahendus oli mõneti üllatav, kuid teisalt igati aktsepteeritav ning sidus. Müsteeriumi lahendamine oli aga vahend loo jutustamisel, tegelik fookus paigutus siiski Alice ja Hana arenevale sõprussuhtele ning tegemistele.

Ka visuaalselt oli film veidi eraldiseisev tüüpilistest animedest. Näiteks olid tegelased kujutatud selliste õrnalt laialivalguvatena, hägustena (eriti näod) ning omades jooni mitte just detailselt väljakritseldatult -- nähtu meenutas mõneti vesivärvidega maalitut. Seda kõike aga vastupidiselt klassikalisele anime stiilile, kus tegelastel, nende olemuste aluseks, on just eriti elavad, peensusteni väljatoodud ning lahmakad silmad. Selline joonistuslaad ei olnud just antud anime juures mu lemmik aspekt, kuid taas kord oli tervitatav näha vahelduseks teistsugust lähenemist. Teatud stseene näidati ka väga huvitavate nurkade alt, mis omakorda lisasid nähtavale veel kihi iseärasust. Siinkohal meeldisid mulle balletitantsu stseenid, kus vaataja otsekui tantsiks kaasa.




------------------------------------------------------

Pealkiri: Titaanide rünnak
Originaalpealkiri: Shingeki no Kyojin
Kestus: 1h 38 min
Millal nähtud: 09.04.2016
Minu hinnang: 2.5/5

pilt wikipedia.com kodulehelt
Ma saan aru, et on isikuid, kes on teatud lugude kirglikud austajad ning võib täitsa valus olla minna kinno ning tõdeda, et raamat, koomiks, jm ei olegi suurele ekraanile jõudnud üdini originaalitruuna. See, et üks ühele samasugust versiooni ei loodud, ei tähenda aga, et tuleb kinosaalis oiata, kobiseda selle üle, et see on vale ja see on jube, ning hoida oma pead kätega kinni ja seda vangutada nii, et mind kui kaasvaatajat see juba tõsiselt häirib. Just niimoodi oma pettumust üks ilmselgelt agar fänn ka väljendas. “Attack on Titan” on hetkel ülipopulaarne ning hinnatud manga ja võib-olla tõesti ei vasta sellest vändatud kaks filmi kõikidele ootustele, kuid palun, saage endast üle juba ja nautige neid aspekte, mis on edukalt välja kukkunud ning tõsiasja, et üldse on võimalus vaadata oma armastatud mangat kinolinal. Kui see ei ole võimalik, siis saali uks on väga lihtsasti leitav, ka pimedas saalis, tuleb vaid evakuatsioonitulesid jälgida.

Nüüd aga filmist endast. Ma kunagi püüdsin lugeda mangat, millel film põhineb, kuid esimeste peatükkide sisu ei suutnud mind köita ning lugu ise ei vastanud just minu eelistussoovidele. Siiski, teades kui meeletult menukas see on, mõtlesin, et miks mitte minna kinno ning kompaktsemas formaadis lugu endale tutvustada. Kes teab, äkki ikkagi haarab kaasa. Väiksem faktor mu otsuses ei olnud ka tõsiasi, et peaosas on Miura Haruma, keda mäletan juba ajast kui ta mängis tuntud Jaapani seriaalis “Gokusen.” Puhtalt pealiskaudsetel põhjustel: nunnu poiss ju!

Nähtu mõnes aspektis avaldas mulle muljet, kuid teisalt valmistas suure pettumuse. Mis siis toimis? Üllatavalt, olid visuaalsed efektid ning filmi väljanägemine suhteliselt asjalikult välja kukkunud, eriti arvestades, et tegu on fantastika žanriga, mis vajab realistliku pildi loomiseks ohtralt mammonat ning Hollywoodi sügavaid taskuid käepärast ei olnud. Lavastatud ning võltsi maitset tuli omajagu ette, kuid arvan, et antud olukorras oldi igati rahuldavalt hakkama saadud. Ka märulistseenid oli päris pingelised jälgida. Eriti õnnestunud olid kõige suurem proovikivi ehk titaanid. Nad olid jälgid, kõhedusttekitavate nägudega, äärmiselt ebameeldivad inimnäljased elajad -- tõeline õudusunenägude materjal. Veidi kentsakad küll, isegi koomilised, kuid efektiivsed oma tülgastavuses. See kuidas nad inimesi nabisid ja mugisid ning veri purskas otsekui kui kraanist, jättis ka veidi imeliku mulje, kuid siiski, suudeti luua piisavalt võigas ja usutav vaatepilt. Ja eks Jaapani õudussugemetega filmid olegi veidi omapärasemad kui meie harjunud nägema oleme.

Mis mind aga segas oli filmi üleüldine sujuvuse ja kokkusulavuse puudumine. Leidus liialt palju seiku, mis ei tundunud loomuliku kulgemise või käitumisena, milledel puudus loogika ning mõttekus, mis kaotasid mõjususes, sest dramatiseeriti üle, ning milles leidus omajagu süžeeauke ja ebavajalikku. Samuti näideldi kohati häirivalt üle, eriti peategelase poolt (miks Haruma, miks? -- nunnu oli ta see eest ikka, väga kuri ja mossis ainult seekord). Üks hetk on vaikus, siis äkitselt karjutakse, siis hoobilt nutetakse ja seda kõike täie sajaga. On täiesti arusaadav, et keeruline on autentselt, jäädes loole ja selle õhkkonnale truuks, tuua päris maailma manga koomiksit, kus emotsioonid ongi pidevalt laes. Väljaspool mangat, ei jäta taoline ekstreemne lähenemine aga just eriti loomulikku muljet ning õige tasakaalu leidmine on äärmiselt peen teadus. Siiski, on see kõik võimalik, kuid antud film ei suutnud õigele tasemele jõuda ning tulemuseks oli voolavuse ja ehesuse vajaka jäämine. Ka tegelased jäid üldiselt pealiskaudseteks ning ma ei olnud võimeline nendega veel mingit tihedat sidet looma (muide, otse loomulikult ei puudunud üks tüüpiline kleenukesest tegelinski, kes oli meeletu õgard). Samuti tundus, et kohati keskenduti enam titaanide pugimisstseenidele, kui inimtegelaste iseloomude ja omapärasuste põhjalikumale väljatoomisele ning suhete arendamisele.

Tegu on esimese filmiga kahest ning, loomulikult, eeldas see järsku lõppu. Et lugu saaks otsas kokku tõmmata ning vaataja saaks terve pildi, tuleb külastada ka järge. Vaataja jäeti aga siiski rippuma ja seda eriti pöördelisel hetkel. Samas aga oli süžee selleks ajaks üpris kaasakiskuvaks muutunud ning mul isegi ei ole teise osa kaema minemise vastu vaja eriti palju puigelda.



pühapäev, 10. aprill 2016

Kino: "Kotkas Eddie"

Tervitus!

Ja nüüd jälle kinost!

Pealkiri: Kotkas Eddie
Originaalpealkiri: Eddie the Eagel
Režissöör: Dexter Fletcher
Näitlejad: Taron Egerton, Hugh Jackman
Žanr: Komöödia, biograafia
Kestus: 1h 45 min
Kinodes alates: 01.04.2016
Nähtud: 02.04.2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Allajääjate (underdog) võidukad lood, kus üks kaljukindlate veendumuste ja hämmastava tahtejõuga omamoodi, kuid sümpaatne, frukt ületab kõik takistused, võidab inimeste poolehoiu ning saavutab midagi erakordset, on just sellist tüüpi filmid, mis mulle alati on imponeerinud. Tohutut head tuju tekitav ning tõeline vitamiinilaks on neid takistusi täis teekonnaga väetatud tulemuste eriti magusaid vilju koos tegelastega maitsta. Käesolev film on taolise süžeega linateoste lausa musternäidis. Samas aga muutus see tõsiasi mõneti ka filmi nauditavust pärssivaks faktoriks. Muide, rohkem kui põgusalt tuletas “Kotkas Eddie” meelde kunagist lõbusat lugu Jamaica bobikelguvõistkonnast filmis “Cool Runnings,” millele muide käesolevas filmis humoorikalt ka viidatakse.

Film põhineb tõesti sündinud lool agarast ja aktiivsest Britist, kes andis endast kõik ja rohkemgi veel, et põikpäise veendumusega võtta osa 1988. aasta taliolümpiamängudest. Seda aga alal, kus ta oli oma riigi ainus esindaja ning milles riik ei olnud kedagi juba aastakümneid mängudele saatnud: suusahüppamine. Tulemus vastas kahjuks reaalsusele ning ime ei sündinud. Maailmarekord või hiilgav tulemus aga ei olnud õnneks ettevõtmise ja ka linateose alustala. Kuigi filmi sisu on modifitseeritud ning putitatud vaatajale kompaktsemaks, kergesti seeditavamaks ning sujuvamalt kulgevamaks ja seega, ei vasta kaugeltki kõik tegelikkusele, on väidetavalt Eddie Edwards ise sõnanud, et vaatamata muudatustele, on film oma sõnumi ja õhkkonnaga aga igati täppi pannud. Viimane on ka detail, mis kõrgub ülejäänud faktorite kohal ning annab nähtule hinge. Nagu filmis toonitati: ei ole tähtis saavutus, vaid tähtis on osavõtt.

Otse loomulikul elasin ma Eddiele kaasa nii sõrmi kui varbaid risti hoides! Seda isegi kui tema olümpia mängudest osavõtmise meeletult intensiivne sihikindlus oli veidi kaheldava väärtusega, vähemalt minu silmis, ning mitte 100% rahuldavalt põhjendatud, kuigi seda püüti vähemalt lahti seletada. Ning isegi siis kui mulle tundus, et pidev enda tümitamine enam küll normaalsuse piiri ei mahu (reaalsusest ei maksa siinkohal aga enam midagi mainida – sussid oleksid pidanud vennal ammu püsti olema) ning mehel peavad olema kalduvused suitsiidile või siis äkki oli pidevate prantsatamiste tulemusel üleval midagi kolisema hakanud. Inimteflon pann oli ta aga igatahes, kriitika, valu, kukkumised, mõnitused, tagasilükkamine jne, põrkusid talt tagasi ning kinni ei jäänud midagi, peale siira soovi võistlustele jõuda ning osa võtta.

Kaasaelamise taseme kõrgustesse üleskütmises omas aga otsustavat rolli peategelast kehastanud Taron Egerton. Mulle meeldis tema poisilik sarm juba “Kingsman: Salateenistuses” ning uus film veenis mind lõplikult, et tegu on väga sümpaatse näitlejaga, kes jätab endast rollides mulje kui kellestki käega katsutavast ning tavainimlikust. Kui kehastada päris elus eksisteerinud isikut, siis peab etteaste olema usutav ning filmis nähtava Eddie Edwardsi maneerid, liikumine ning näoilmed tundusid kiiduväärt autentsed. Kuigi esines hetki, kus näiteks fookus neile iseärasustele oli veidi lõdvemaks libisenud. Näitleja kasuks räägib alati pisut ka fakt, kui viimane on nõus ennast karakteri tõetruu loomise jaoks vähem atraktiivsemaks tegema, hoidmata ennast tagasi ja muretsemata pealiskaudsuse või imidži pärast.

Vaatamata sellele, et Eddie on pea terve filmi jooksul rohkem naerualune, kui keegi keda imetleda ning tõsiselt võtta, leidub ka temal toetavaid jõude, eriti kihvti ema näol ja ühe ootamatu toetuseavaldus saab ta ka ühelt konkreetselt tuntud kujult suusahüppe lifti mööda üles sõites. Mingi hetk saab ka endisest suusahüppe ässast, Bronson Peary'ist (Hugh Jackman), Eddiele asendamatu tugisammas. Teisalt tuleb aga tõdeda, et Eddie peab iga väiksemagi detaili nimel kõvasti tööd tegema ning ilma asjata ei lange ta sülle midagi. Otse vastupidi, neid kaikaid kodarates sajab kui oavarrest. Ta ise on ka aga mõneti takistuseks enda eduteel, sest ei oska ennast alati vajalikel momentidel veidigi tagasi hoida või spetsiifilisi olukordi taktitundelisemalt tajuda.

See, et tegu on südamliku filmiga, on iseenesest mõistetav, kuid ohtralt on seal ka huumorit. Tihtipeale heidetakse nalja Eddie kulul, kuid mõnitavaks ja inetuks ei lähe killud kordagi, sest vaataja naerab pigem Eddiega kaasa kui tema üle. Omajagu humoorikas on ka Norra suusahüppekoondis, kellega peategelastel ikka tihti kokkupuudet ning eriti meeldejääv oli stseen saunas. Eddie pere ja pilguheited tema lapsepõlve hoolitsesid ka koomiliste momentide eest.

Mis mulle endalegi üllastuslikult kohati häirivalt mõjus oli just see, mis teeb antud filmitüübist mu lemmiku. Allajääja loo klassikaline kulgemine: iseloomulikud detailid, vaheetapid, paar suuremat takistust, pidevad ja tõhusamad vastasseisud, soojenev kamraadilik side treeneri ja Eddie vahel jne. Kõik need olid liialt selgelt väljajoonistatud ning film oli otsekui ühenda punktid ettevõtmine. Ka Eddie algselt vastumeelt treener, Hugh Jackmani kehastuses, oli pigem Hugh Jackman kui karakter Bronson Peary. Keeruline oli näha konkreetset tegelast ja eraldada seda näitleja tavapärastest esitustest, võrreldes näiteks oma repertuaari kuulsaima Wolverine'iga.

Filmile eelnes ka tervitus režissööri poolt, mis oli meeldiv lisa ning, mis pani mõtlema, et huvitav, kas tegu on mõne uue trendiga, sest taolist eelklippi võis näha ka enne uut Batmani ja Supermani filmi.

Kokkuvõttes: Inspireeriv, naerutav ning lõbus lugu tahtejõust ja eneseületamisest. Suurepärane kerge ja head tuju tekitav meelelahutus. Etteaimatav ning jälgib juba sissekulunud mustrit, kuid siiski on võimatu nähtut mitte nautida ja Eddiele kaasa elada.