Tervitus!
Taaskord kinost, kuid mitte väga positiivselt meelestatult.
Pealkiri: Kuidas saada Broadway staariks
Originaalpealkiri: She's Funny That Way
Režišöör: Peter Bogdanovich
Näitlejad: Imogen Poots, Jennifer Aniston, Owen Wilson, Rhys Ifans
Kestus: 1h 33 min
Žanr: Komöödia, romantika, draama
Kinodes alates: 15.05.2015
Nähtud: 16.05.2015
Minu hinnang: 1.5/5
Vat see oli lausa piinlik, ma pole vist, julgen väita, et kunagi kinno sattunud filmi vaatama, kus mul tekib kiusatus keset seda saalist väljuda ja lahkuda. Eriti võimendas nähtu põrumist ja minu pettumust tõsiasi, et enne seda oli just kaemas käinud vaimustavat ning suurepärast visuaalset ja pingelist elamust "Mad Max: Raevu tee."
No aga mis siis ikkagi nii hullu oli, et ma algselt lausa hinnanguks ühe punkti oleks tahtnud loovutada?
Esiteks, film võttis ilmselgelt inspiratsiooni Woody Alleni loomingust ning see ei ole mingi saladus, et mulle sellised woodyallenlikud üllitised kohe üldse ei istu ning ma pole siiani saanud nende võlust ja külgetõmbejõust mõhkugi aru (välja arvatud "Maagia kuuvalgel," mis selgelt näitab seda, ka hunniku kehvukeste hulka võib ära eksida üks pärlike).
Teiseks, oli tegelasi hulganisti ning kõik nad olid veidratel ning ootamatutel viisidel üksteisega ühendatud, kuigi algselt ei oleks eeldanud, et nad kuidagi seotud oleks. See oli ka muide üks helgemaid hetki nähtus, üllatusmomendid, et kuidas keegi kedagi tundis. Aga vaatamata sellele, et tegelasi oli igasuguseid, siis reaalsus oli järgmine: võta üks ja viska teist. Neurootilised, kinnisideedega, ogarad, argpüksid, hüsteerikud, lärmajad, kiimas, vastikud, juhmid, tüütud, jne. Ühesõnaga igati ebasümpaatsed tegelinskid olid nad kõik. Pean aga ka tunnistama, et peategelane Izzy kohati tekitas minus kaasa elamise tundemärke ning midagi muud peale ärrituse, kuid ülejäänud kompleksi bande suutis selle kiiresti summutada. Ma ei saa aga filmi nautida ning karakteritele kaasa elada kui mul tõesti ei ole sooja ega külma neist ühestki, vaid tahaks hoopis kinga jalast võtta ja ekraani poole teele saata, lootes, et äkki kuidagi võluväel saab näiteks see vastik himur vanamehenäss vastu kupalt sellega.
Kolmandaks, puudus filmis igasugu huumor, mis on ju paradoks, sest tegu on komöödiaga. Polnud ühtegi tsitaati või stseeni ei tahtlikult ega tahtmatult, mis minus mingi muige algegi oleks välja pigistanud. Ju siis ei ole tegu minu stiiliga ühtivate naljadega, kuid ma ei kuulnud ka kedagi teist saalis ühtegi häält tegemas ja mitte piuksatustki millelegi, mis sarnaneks naeruga.
Neljandaks, peategelast kehastanud Imogen Poots on mu üks viimase aja lemmikuid suhteliselt pealiskaudsetel põhjustel, ta on nimelt tohutult armsa, sooja ja kena välimusega ning lisades siia inglise aktsendi, siis mul ei ole midagi selle vastu, et teda kinoekraanil vahete vahel näha. Antud filmis oli tal aga selline kahtlane aktsent, ma ei ole küll ekspert, et mis aktsent see tegelikult olema pidi, kuid see kriipis mu kõrvakile ning mul oli tunne, et ta on purjus ja püüab kedagi nalja eesmärgil matkida, kuid tegelikult paneb täiesti mööda. Kuna ma ei oska antud teemal oma ekspertarvamust anda, siis lähtun sellest kuidas see tundus, ning tulemus oli jõle, mind häiris ja see toimis võltsina. Palun, Imogen, ära enam kunagi hülga oma inglise aktsenti, sest see oli katastroof.
Ma võiksin vist lõpmatuseni jätkata antud filmi materdamist, kuid ma pooldan mõtet, et maaslamajat ei tohi lüüa.
Kokkuvõttes: Kuidas selline film üldse valmis ning kuidas on võimalik, et nii suurel hulgal andekaid ja asjalikke näitlejaid sinna osalema meelitati? Siin peab mingi santaaž mängus olema või tumedad väed.
Taaskord kinost, kuid mitte väga positiivselt meelestatult.
Pealkiri: Kuidas saada Broadway staariks
Originaalpealkiri: She's Funny That Way
Režišöör: Peter Bogdanovich
Näitlejad: Imogen Poots, Jennifer Aniston, Owen Wilson, Rhys Ifans
Kestus: 1h 33 min
Žanr: Komöödia, romantika, draama
Kinodes alates: 15.05.2015
Nähtud: 16.05.2015
Minu hinnang: 1.5/5
 |
| pilt solariskino.ee kodulehelt |
No aga mis siis ikkagi nii hullu oli, et ma algselt lausa hinnanguks ühe punkti oleks tahtnud loovutada?
Esiteks, film võttis ilmselgelt inspiratsiooni Woody Alleni loomingust ning see ei ole mingi saladus, et mulle sellised woodyallenlikud üllitised kohe üldse ei istu ning ma pole siiani saanud nende võlust ja külgetõmbejõust mõhkugi aru (välja arvatud "Maagia kuuvalgel," mis selgelt näitab seda, ka hunniku kehvukeste hulka võib ära eksida üks pärlike).
Teiseks, oli tegelasi hulganisti ning kõik nad olid veidratel ning ootamatutel viisidel üksteisega ühendatud, kuigi algselt ei oleks eeldanud, et nad kuidagi seotud oleks. See oli ka muide üks helgemaid hetki nähtus, üllatusmomendid, et kuidas keegi kedagi tundis. Aga vaatamata sellele, et tegelasi oli igasuguseid, siis reaalsus oli järgmine: võta üks ja viska teist. Neurootilised, kinnisideedega, ogarad, argpüksid, hüsteerikud, lärmajad, kiimas, vastikud, juhmid, tüütud, jne. Ühesõnaga igati ebasümpaatsed tegelinskid olid nad kõik. Pean aga ka tunnistama, et peategelane Izzy kohati tekitas minus kaasa elamise tundemärke ning midagi muud peale ärrituse, kuid ülejäänud kompleksi bande suutis selle kiiresti summutada. Ma ei saa aga filmi nautida ning karakteritele kaasa elada kui mul tõesti ei ole sooja ega külma neist ühestki, vaid tahaks hoopis kinga jalast võtta ja ekraani poole teele saata, lootes, et äkki kuidagi võluväel saab näiteks see vastik himur vanamehenäss vastu kupalt sellega.
Kolmandaks, puudus filmis igasugu huumor, mis on ju paradoks, sest tegu on komöödiaga. Polnud ühtegi tsitaati või stseeni ei tahtlikult ega tahtmatult, mis minus mingi muige algegi oleks välja pigistanud. Ju siis ei ole tegu minu stiiliga ühtivate naljadega, kuid ma ei kuulnud ka kedagi teist saalis ühtegi häält tegemas ja mitte piuksatustki millelegi, mis sarnaneks naeruga.
Neljandaks, peategelast kehastanud Imogen Poots on mu üks viimase aja lemmikuid suhteliselt pealiskaudsetel põhjustel, ta on nimelt tohutult armsa, sooja ja kena välimusega ning lisades siia inglise aktsendi, siis mul ei ole midagi selle vastu, et teda kinoekraanil vahete vahel näha. Antud filmis oli tal aga selline kahtlane aktsent, ma ei ole küll ekspert, et mis aktsent see tegelikult olema pidi, kuid see kriipis mu kõrvakile ning mul oli tunne, et ta on purjus ja püüab kedagi nalja eesmärgil matkida, kuid tegelikult paneb täiesti mööda. Kuna ma ei oska antud teemal oma ekspertarvamust anda, siis lähtun sellest kuidas see tundus, ning tulemus oli jõle, mind häiris ja see toimis võltsina. Palun, Imogen, ära enam kunagi hülga oma inglise aktsenti, sest see oli katastroof.
Ma võiksin vist lõpmatuseni jätkata antud filmi materdamist, kuid ma pooldan mõtet, et maaslamajat ei tohi lüüa.
Kokkuvõttes: Kuidas selline film üldse valmis ning kuidas on võimalik, et nii suurel hulgal andekaid ja asjalikke näitlejaid sinna osalema meelitati? Siin peab mingi santaaž mängus olema või tumedad väed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar