TREFF: "Faust" - VAT Teater!

Foto VAT Teatri kodulehelt

Visuaalteatrifestival TREFF on täies hoos! Esimene arvustus TREFFi raames tuleb VAT Teatri lavastuse "Faust" kohta.

Pealkiri: Faust
Teater: VAT Teater
Kirjanik: Johann Wolfgang von Goethe
Lavastaja: Aare Toikka
Kunstnik ja helilooja: Kaspar Jancis
Videokujundaja: Peeter Ritso
Osades: Katariina Ratasepp, Tanel Saar, Ago Soots, Margo Teder, Meelis Põdersoo, Madis Muul
Žanr: Visuaalteater, tragöödia
Kestvus: 1 tund ja 30 minutit ilma vaheajata
Esietendus: 29. 11. 2012
Millal nähtud: 05.06. 2015

"Faust" esietendus juba aastal 2012 ja sellest ajast peale on teda saatnud ainult positiivsed ja rajud arvustused. Tänu TREFFile võtsin ennast lõpuks kokku ja läksin vaatasin selle kiidetud ja auhinnatud tüki ise ka ära.

Kõigepealt, üks aus ülestunnistus. Ma pole kunagi VAT Teatrit nende kodukohas Rahvusraamatukogu Teatrisaalis vaatamas käinud. Ma olen nende lavastusi vaadanud küll, aga mitte kunagi nende enda väikeses saalis. Miks ma sellest üldse räägin? Sellepärast, et nende saali asukoht ja saal ise mulle väga meeldisid. Hubane, intiimne, sünge. Kuna saabusin natuke varem kui ettenähtud ajal, siis oli mul aega natuke ringi vaadata. Mitte saalis, aga selle eesruumis, seal, kus inimesed etendust ootavad. Lahedad fotod ja ülevaated nii VAT Teatri kui ka teater Variuse lavastustest, lõhnaküünlad, väga sümpaatne teenindus, lõõgastav muusika. Selline mõnus tunne tekkis justnagu hakkaks spasse minema. Inimesed sisenevad ruumi vaikselt ja ma olen täiesti veendunud, et ka nemad tunnevad täpselt sama või sarnast tunnet, mida mina, sellist kergelt pühalikku ja ootusärevat. Istutakse vaikselt ja kultuurselt. Terve see õhkkond nakatab inimesi.

Foto VAT Teatri kodulehelt

Teate, mis mulle veel meeldis? Etendust oodates kuulsin päris palju võõrkeeli ja seda ei juhtu just eriti tihti. Jah, soome keelt kuuleb hulgaliselt ja seda tavaliselt Rahvusooperis Estonia fuajees, sest soomlasi tuuakse Estoniasse bussitäite/laevatäite kaupa ja vahelduseks oli supermeeldiv kogeda seda, et vaatajaskonnas leidus ka teisi rahvusi. Sattusin rääkima noorte leedukatega, kes on teatritudengid, aga kes osalevad TREFFil ka selleks, et nagu mina kirjutada arvustusi. Muidugi, nemad on teatriprofessionaalid, kes teavad nähtavasti täpselt, mida kõike visuaalteatri puhul märgata. Teine asi, mida ma enne etendust märkasin, oli see, et väga erinevad vanusegrupid olid esindatud, teismelistest kõrge eani välja. Kindlasti tuli erinevate rahvuste kohalolu sellest, et osad teatrikülalised olid teised TREFFil osalevad näitlejad ja trupid, aga kindlasti ka seetõttu, et tegemist on visuaalteatriga. Ja see toobki mind tagasi konkreetse lavastuse juurde. Te vabandage mind, et ma koheselt arvustuse juurde ei asu, aga mulle lihtsalt väga meeldis see õhkkond, mis mind tervitas.

Niisiis, Faust!

Kõik need rajud ja positiivsed arvustused, mida ma Fausti kohta olen lugenud, need vastavad tõele! Aga alustagem algusest.

Fausti lavastus sisaldab endast kombinatsiooni nelja inimese mõjudest: Johann Wolfgang von Goethe, kes kirjutas värsstragöödia "Faust"algversiooni; Christopher Marlowe, kes tegi sellest näidendi "Doktor Faustuse traagiline lugu"; Friedrich Wilhelm Murnau, kes tegi Faustist esimese mustvalge tummfilmi ja viimaseks Aare Toikka (ja arvatavasti terve trupp), kes kõigist kolmest eelnevast mõjutatult pani kokku visuaalteatri lavastuse "Faust" just sellisel kujul nagu teda VAT Teatris näidatakse.

Tanel Saar ja Ago Soots. Foto VAT Teatri kodulehelt

Esimesena hakkab mulle silma lavakujundus, mis on väga lihtne: 4 valget seinaplaati (millest hiljem saab lava ja põrand ja tuleriit), paremal klaver (mida edumeelselt kasutas terve lavastuse jooksul Madis Muul), vasakul midagi, mis meenutab moodsat rätikuga Gotlandi käia (millega tekitati tuulevilinat nagu hiljem selgus). Kõik on läbimõeldult minimalistlik. Must-valge. Ei mingeid liigseid vidinaid, lihtsalt lava.

Lavastus hakkab videolahendusega, kus näidatakse Murnau tummfilmi algust, kus Jumal ja Saatan teevad kihlveo selle kohta, et kui hukas on inimsugu ja kellele kuuluvad inimhinged. Eks te võite ju arvata, et kumb kumma poolt kihla vedas. Inimsoo võimekuse ja tuleviku ja kihlveo objektiks osutub doktor Faust. Kui Saatan võtab linna katkuga, siis tekib juhtmetes lühis ja tummfilm tuuakse reaalselt filmist lavale. Ja hakkabki pihta.

Sõnateater vs visuaalteater:

See, mis järgnes, oli geniaalne, värske, uudne ja teistmoodi - vähemalt minu jaoks. See oli segu füüsilisest teatrist, pantomiimist, tantsust, sõnateatrist ja seda kõike esitati elava muusika saatel. Sõna oli selles lavastuses ilmselgelt tagaplaanil. Ma arvan, et seda lavastust oleks saanud ka täiesti ilma sõnadeta teha, aga inimestele, kes ei ole Goethe loominguga või siis Fausti looga üldse kursis - nende jaoks oleks ilma tekstita olnud lavastust arvatavasti raske jälgida. Olles lugenud Goethe teost ja näinud ka erinevaid Fauste nii laval kui kinolinal, siis lugu iseenesest oli mulle tuttav ja kui lavastaja oleks otsustanud sõna üldse lavastusest välja jätta, siis ka see oleks sobinud. Küll aga olen ma tänulik, et sõnateatri osa oli tükis olemas, sest näitlejad panid ka palju ilmekust, värvu, vürtsi ja huumorit oma hääletoonidega ja rääkimisega just lavastuse sõnalisse ossa.

Kusjuures, teksti ei esitanud mitte osatäitjad ise, vaid nende kolleegid, kes parasjagu laval ei olnud. Näitlejad laval ainult liikusid ja maigutasid suud, tekst ja sõnad tulid lava kõrvalt. Laval olev osatäitja sai keskenduda oma tegelasele, miimikale, kehalisele liikumisele. Ja ausalt, minu jaoks oli hämmastav, kui hästi näitlejad oma kehasid kontrollisid ja nad tegid seda, vähemalt pealtnäha, imelise kergusega. Ma kujutan ette, kui raske see puht füüsiliselt võis tegelikult olla, aga tõepoolest, mulle kui vaatajale tundus, et see tuleb mängeldes. Ja seda oli kohe ilus vaadata, kui heas füüsilises vormis need näitlejad on.

Näitlejatest:

Öeldakse, et üks kett on sama tugev kui on keti nõrgim lüli. Selles trupis ei olnud ühtegi nõrka lüli ja seetõttu jättis lavastus terviklikkuse mulje. Ago Soots Fausti ja Tanel Saar Mefistofelesena olid lihtsalt suurepärased. Oli uskumatu, kuidas Ago Sootsi pikk keha muutus vastavalt sellele, mis vanuses Fausti ta mängis. Kui vaja, oli ta plastiline, tugev, jõuline, õrn, graatsiline ja samas võis ta olla ka hädine ja kokkukuivanud vanamees. Tanel Saar oli minu jaoks selle õhtu suurim üllatus .. ja šokk. Just heas mõttes, sest tema Mefisto oli hirmutav, hurmav, flirtiv, meelitav, saba ja sarvedega selle kõige loomingulisemas mõttes. Tema näoilmed, käte ilmekus, miimika ja isegi keel - kõik, mis oli, see lasti käiku, et jätta Mefistost tõeliselt saatanlikku muljet. Ja see õnnestus tal väga hästi. Meelis Põdersoo ja Margo Teder kehastasid päris mitmeid rolle ja tegid seda sama ägedalt nii laval kui ka lava kõrval teistele näitlejatele sõnasid suhu pannes (teksti lugedes). Nende näoilmed olid hindamatud, kord naljakad, kord traagilised. Ma ei saa mitte mainimata jätta ka Katariina Rataseppa, kes täitis nii naispeaosalise Margareta rolli kui ka mitut teist rolli ja tegi seda sama hästi kui ta kolleegid.

Kokkuvõtvalt:

Suurepärane, maagiline, uudne, füüsiline, visuaalne! Ma loodan, et seda mängitakse ka järgmisel hooajal ja juhul, kui te kuulute nende hulka, kes pole veel VAT Teatri "Fausti" näinud, minge vaatama! Hea elamus garanteeritud!

Ilusaid teatrielamusi!

Teater: "Tsaar Saltaan"

Tervitus!

Seekord teatrisaalist!

Pealkiri: Tsaar Saltaan

Teater: VAT Teater

Kestus: 1h 20 min

Lavastuse idee: Tanel Saar

Dramaturg: Auri Jürna

Osades: Katariina Ratasepp, Margo Teder, Tanel Saar, Ago Soots, Meelis Põdersoo

Esietendus: 18.05.2013

Millal nähtud: 28.04.2015

Minu hinnang: 4.5/5

pilt piletimaailm.ee kodulehelt

Olen lapsepõlves seda tuntud Vene muinasjuttu multifilmina lausa nii palju näinud, et hulganisti fraase koos loo kulgemisega siiani meeles. Olles ka alati kaks kätt õhus valmis muinasjutte vaatama minema, ükskõik mis formaadis, ning soovides veidi nostalgitseda, siis saigi sammud taas VAT teater suunas seatud. Paistis, et just see nostalgia oli ka mille peale veidi mängiti, sest etendus algas erinevate lindistatud ütlustega, et mida tead sellest Puškini muinasloost. Enimmainitud fakt ei valmistanud mulle aga üllatust, loomulikult oli see tantsiv orav, kes ühe isiku poolt väidetavalt kuulub lausa maailmaimede hulka.

Etendus toimus Rahvusraamatukogu tornisaalis, kuhu tee oli pikk, käänuline ja treppe oli ikka omajagu. Ma ei saanud otseselt aru, et miks lavastus just sinna paigutatud oli, kuid oletatavasti pakkus see lihtsalt rohkem võimalusi igast trikkideks ning väike vaheldus on ju alati teretulnud. Publikuks oli enamjaolt loomulikult lapsed, kes vaevalt, et midagi eelnevalt sellest loost teadsid, õpetajad, kelledest oli näha kaasaelamise põhjal, et ka nemad tuletasid koos minuga oma lapsepõlve meelde ning samuti oli rahva sisse eksinud ka mõni, keda ma otseselt kategoriseerida ei osanud, et miks just seda tükki vaatama tuldi. Samas aga ei tasu eeldada, et see ainult lastele suunatud ongi, sest täiskasvanud ja mitte ainult minusugused materjaliga varem kokkupuutunud, leiaksid sealt kasvõi etenduse tehniliselt küljelt hulganisti meeltlahutavat. Mulle kohati tundus ka, et õhkkond oli noorte suurest konsistensist lähtudes vabam ning vaikseid kommentaare, mitte häirivat sorti, ahhetamist kui midagi ehmatas või siis julget ja tugevat lõkerdamist oli tihti kuulda. Kaasaelamine oli tavapärasest häälekam.

Suurimaks proovikiviks oli kahtlemata tõsiasi, et kuidas tuua piire tundmata, kirev ja suursugune muinasjutt, sealne maagia ja uskumatud olukorrad usutavalt publiku ette, ilma jätmata primitiivset või totrat muljet. Rääkiv luik, saarel kerkiv uhke linn, sääseks moondumine, laulev ja tantsiv orav – need olid vaid mõned aspektid mille lahendusi lavale sobivateks kujundamisel ootasin kannatamatult kaeda. Nii vähe oli aga tegelikult vaja, et midagi nii asjalikku, paeluvat ja meelelahutuslikult nutikat luua. Põhimõtteliselt loodi mitte millestki või äärmiselt vähestest asjadest terve suuremõõduline, maagiline, värvikas ja üllatusrohke etendus. Kasutati kõike ja kõiki, kõige ootamatumaid vahendeid, geniaalseid vahendeid ning koomilisi vahendeid. Kes oleks võinud arvata, et mõned tünnid nii multifunktsionaalsed ja asjakohased on. Samuti pidid osatäitjad ise palju panustama, valmis pidi olema akrobaatikas, lauluks, silmapilgutusega mehest naiseks ja vastupidi transformeeruma, ja palju muud. Kindlasti oli tegu füüsiliselt veidi üle keskmise nõudliku etendusega, kus vaid üks valearvestus, olenevalt olukorrast, oleks mitte nii meeldivate tagajärgedega. Eraldi pean mainima selle, et näitlejad olid isegi pillimängu ära õppinud või siis ongi nad nii multitalentsed, et ka lõõtspillist, kitarrilt või vilepillilt viisi välja pigistamine saavutati väikese vaevaga. Veel jäi mulle eriti meelde kui kihvtilt kaupmeeste laevad olid välja mõeldud ning esitatud. Põhiline oli aga see, et trupp tõesti suutis edukalt selle vägeva muinasloo publiku ette tuua, kõigi selle omapäraste ja realiseerimisel keeruliste kohtadega, mitte alati aga just nii nagu oleks oodanud või eeldanud, kuid ma ei saa väita, et palju loovust, higi ja verd (loodan, et viimast mitte) ei oldud investeeritud igasse trikki, vahendivalikusse ja lahendusse. Kahjuks olin veidi pettunud tõmbenumbriks pidanud oravas (kes laulu laksutas ja pähkleid praksutas), kuid pean tunnistama, et külmaks see stseen mind ei jätnud ning omaette itsitatud sai kaua.

Tegu on värssmuinasjutuga, kuid ei tasu karta, et tekst oleks keeruline või liiga luuleline arusaamiseks. Kuuldu oli selge, lihtne ja suhteliselt konkreetne. Kuna olen ka multifilmi näinud siis loomulikult teadsin ka paljusid neid ridasid peast. Samuti oli näitlejate eneseväljendus kui ka kõik ümbritsev piisavalt ühemõisteline, et kõigest aru saada isegi kui lahendused ei olnud alati üks ühele ning kõike ei olnudki võimalik ideaalselt muinasjutust täies hiilguses lavale tuua. Seega kui lapsed liiga ülemeelikud ja tähelepanematud ei ole, nagu minu nähtud korral kohati ette tuli, siis on tegu suurepärase tükiga, mis nagu reklaamitud, sobib igati koolilastele.

Versioon ise oli kaetud märgatava humoorika looriga ning meelega oli kohata ülenäitlemist ning teatud aspektide rõhutamist, mis tagasid loole, toimuvale ning tegelastele vaimukust ning omapära juurde. Tegu ei olnud iseennast ääretult tõsiselt võtva etendusega ning see vaba ja häbita enese üle naermine oligi, mis tüki sümpaatseks tegi. Meeldiv üllatus oli ka teatud kohtades vene keelse tekst kasutamine, mis mõjus koomilisena, kuid samas tegi kummarduse loo originaalile.

Kiituse on ära teeninud ka näitlejad, kes muuhulgas suutsid välkkiirusel ümberkehastuda kui ka mitmeid eri tegelasi mängida. Viis näitlejat olid võimelised enda õlgadele võtma kõik karakterid, küll oldi näiteks entusiastlik meremees, küll kade ja kibestunud vanamutt. Minu lemmikuid olid loomulikult kaks salakavalat ja vastikut õde, keda meesnäitlejad näisid lausa nautivat kehastavat, loomulikult oli ka ülilõbus neid selles näitemängus jälgida.

Kokkuvõttes: Suurepärane võimalus lapsepõlve meenutada neile, kes juba klassikaks muutunud looga multifilmi põhjal tuttavad, läbi uue omapärase, nutika ja värske versiooni. Laste jaoks on tegu lõbusa ja koomilise muinaslooga.