Kino: "Adaline'i aeg"

Tervitus!

Jälle kinost!

Pealkiri: Adaline'i aeg

Originaalpealkiri: The Age of Adaline

Režišöör: Lee Toland Krieger

Näitlejad: Blake Lively, Michiel Huisman, Harrison Ford, Kathy Baker

Kestus: 1h 52 min

Žanr: Romantika

Kinodes alates: 01.05.2015

Nähtud: 01.05.2015

Minu hinnang: 4/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

Hoiatus! Pisikesed spoilerid tulemas!

Ma pole enam pikka aega ühtegi klassikalist romantilist filmi vaatamas käinud ning ma ei saanudki aru kui palju ma nende nägemisest puudust tundnud olen kuniks antud film lõputiitriteni jõudis. Kogeda sai kõike mida selle linateose tüübile põhinedes oodata võiks: hulganisti emotsioone, lembestseene, sisemist võitlust, moosimist, kahetsusi ning pelgamist, võimsaid žeste, imekauneid moment nagu filmis (üllatus üllatus) ning samuti suutis see panna mind õhkama, pöidlaid hoidma, tiris naeratuse näol ning, mis kõige hullem, pani mind nutma. No andke andeks, aga kui te ikka lisate looma tegevusse, siis minu jaoks tähendab see automaatset veevärgi lahti keeramist.

Tegu oli rahuliku, tasakaaluka ning oma enda kindlat ja stabiilset joont mööda voolava filmiga, mis räägib naisest, kes on juba aastakümneid peatuma jäänud 29ndasse eluaastasse. Pärast autoõnnetust, ei vanane Adaline enam sekunditki ning vaatamata sellele, et tema seisundiga kaasneb igavene noorus ja ilu, tähendab see ka pidevat põgenemist, varjamist ning endale lähedaste suhete keelamist. Kaaslaseks vaid vananev tütar, kes tema saladust teab, viib saatus naise kokku helde ja ei-sõna mitte aktsepteeriva rikkuriga, kes suudab Adaline'i taas uskuma panna, et ka tema jaoks võib olla kuskil õnnelik lõpp ning ilma riskimata ei muutu midagi.

Ootamatult meeldiva ning kiiduväärt esitusega sai hakkama muidu minu jaoks ainult iluasjakesena tuntud Blake Lively. Ta oli elegantne, pehme häälega, voolavate liigutustega, sulni pilguga, salapäraselt seksikas, malbe ja üldiselt mõjus äärmiselt tagasihoidlikult ning üksildaselt, kuid soojalt ning paeluvalt. Mulle avaldas muljet kuidas tema pikk eluiga kumas selgelt läbi silmavaates, käitumises ning žestides, aga seda mitte väsinud oleku või vanamoodsusega, vaid sellepoolest ta paistis kui vana hing, keegi kes on palju kogenud, väga täiskasvanulik ja mõistatuslik. Südantsoojendav oli ka tema suhe tütrega ning kohati tundus, et nende rollid olid vahetunud ning laps hoolitses ja andis nõua emale.

Veidi kentsakalt mõjus filmis armukolmnurk, kuigi see otseselt seda ka ei olnud, siiski, pani see mind kulmu kergitama. Samas aga oli see kahtlemata põnev ning originaalne puänt muidu lineaarsele ning tüüpilise liuglemisega loole. Siinkohal peal ka mainima, et see oleks-võinud romanss tekitas minus rohkem uudishimu ning köitis enam kui põhiliin. Adaline'i kavaler Ellis, kuigi sümpaatne, aktiivne, lahke ning järjekindel, jäi minu maitse jaoks veidi pealiskaudseks ning ühedimensiooniliseks. Ka tema kinnisideed ning, sama hästi kui, armumist esimesest pilgust filmi kangelannasse suudan täies ulatuses mõista (seda suudeti suhteliselt realistlikult ning loogiliselt esile tuua), siis mõned võtted mida ta kasutas naise endale võitmisel olid aga veidi alatud või siis jälitajalikud, kuid mõned ilmselgselt peavad neid ülimalt romantilisteks. Üldiselt oli romantika poolt filmist igati õnnestunud ning kaunis jälgida, peale selle, leidus paari vahel ka piisavas annuses külgetõmmet ja keemiat.

Miinusena pean aga välja tooma kuidagi kohmakalt ja üldisest filmi õhkkonnast mööda toiminud asjaliku ja monotoonse, otsekui dokumentaalfilmi tüüpi loo jutustaja, kes püüdis seletada filmis toimuva teaduslikku poolt ning Adaline'i ajalugu. Filmi romantiline ning emotsionaalne sisu ei ühtinud kuidagi selle üliteadusliku pealelugemise lisamisega ning see jättis veidra mulje. Samas aga ei saa ma öelda, et loo täiustamine jutustajaga ei oleks omanud oma eesmärki ning poleks olnud väärtuslikuks abivahendiks mõistmaks, et mis loogilisusest lähtudes toimub ning kuidas nähtavat seletada. Pean ka mainima, et hindasin väga, et Adaline'i seisundit ei põhjendatud millegi üleloomulikuga vaid pigem teaduslikult ning seega ka usutavamalt.

Lemmik stseen: Kohtumine perega.

Lemmik tsitaat: "See on mu õde."

Kokkuvõttes: Omapärane, melanhoolne, värskelt vanamoeline ja lihtsalt kaunis armastuslugu, mis algselt on täis takistusi, kuid miski ei ole lõpuks võimatu. Kena ajaviide ühte sombusesse õhtusse.