Raamat: Krimi eri "Laibalill", "Tõelised mõrvad", "Mandariinimõistatus" ja "Tallinna intsidendid"

Tervitus!

Taas krimikirjandust. 

Pealkiri: Tõelised mõrvad
Autor: Charlaine Harris
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 2.5/5

Mingi vahe sai ühe silmaga vaadatud ekraniseeringut antud sarjast ning selles formaadis mulle lugu täitsa meeldis. Ei midagi ülemäära erilist, loogika ja usutavusaukudega, muidugi, kuid täitsa okei meelelahutus. Raamat jäi aga lahjaks. Ehk on asi selles, et esimene osa ikka mõnikord selline mittetäiuslik esmakatse kipub olema, kuid ei motiveerinud mind see järgmist osa kätte võtma. Arvan, et mõistlikum on jääda telesarja juurde. Milles siis probleem? Peategelane ei olnud eriti köitev, kuigi raamatukoguhoidjast krimifänn kangelannana on ju vahva kombo. Naise armuliinid potentsiaalselt kahe tüübiga olid kõike muud kui intrigeerivad, pigem tüütud. Kutid ise sellised suvalised ja sunnitud. Otse loomulikult tuleb midagi ajad selle ühe uustulnukaga linnas. Oleks rohkem tahtnud lugeda mõrvadest mitte kohmakatest romansi algussammudest. Üleüldse tutvustati esimese pauguga liiga palju tegelasi. Jäi segaseks, kes neist on süžeearengusse reaalselt panustavad ja kes lihtsalt leheküljetäide ning vee sogaseks tegijad. Mõrvade ümberringne pakend ei olnud lihtsalt eriti huvitav või piisavalt usutav või värvikas. 

Tõsiasi, et loos on kesksel kohal tõeliste mõrvade klubi, kus tuleb välja, et väikelinnas on kahtlaselt palju inimesi, keda huvitavad võikad ja salapärased mõrvad, teeks mind küll ettevaatlikuks ning paneks kõõrdi vaatama, kui seal nendega naaber oleksin. Hobisid on igasuguseid, kuid see teema küll tõotab olla nagu hädade magnet. Vaatamata sellele, oli taoline valik midagi originaalsemat, isegi kui eriti autentne ei tundunud. Tapmismüsteerium ise olid täitsa soliidne oma olemuse, arengu ja lahenduse poolest. See kananahka ihule toov telefonikõne esimese mõrva eel oli suurepärane kõheda ja kurjakuulutava õhkkonna tekitaja. Kohe kindlasti ei osanud ma ette arvata, et kes ja miks kõige taga oli. Mis mõnes mõttes oli nutikalt loodud, kuid, teisalt, äkki ei olnud piisavalt sidusalt ikkagi kaks otsa kokkupõimitud, et toimuv ja tegija hõlpsamini klapiks. Sest ma isegi kordagi ei tulnud selle peale. Kulminatsioonis oli, ootamatult, omajagu kätši ning ka pinget, sest olukord oli päris keeruline ning üks hetk sai kardetud hullemat. Kuigi vist selliste muhekrimidega ei maksaks, kuid siiski, viimane vaatus oli täitsa kaasahaaravalt kirjutatud. Kahju, et üldmulje ikkagi natuke nadiks jäi. 

---------------------------------

Pealkiri: Laibalill
Autor: Anne Mette Hancock
Kirjastus: Rahva Raamat Kirjastus
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3/5

Tegu on Taani krimkasarja esimese osaga. Mõnes mõttes tüüpiline skandinaavia noir. Keskseks paariks seekord detektiiv ja ajakirjanik. Esimene neist, Erik Schäfer, mulle läks täitsa peale, sest mees oli julge, selgrooga, otsekohene ning mõistis nalja. Sümpaatne ja muhe. Teine neist, Heloise Kaldan, valulise minevikuga naine, samuti vapper, pealehakkamisega ning teravmeelne. Sümpaatne ja asjalik. Kolmandaks oli salapärane Anna Kiel, kes oli teoses A ja O, kuid kelle konkreetsest motivatsioonist ja ajaloost oli saladuste avalikustamiseni natuke keeruline aru saada. Raamatu probleemkohad ei olnud aga peategelased. Nemad olid täitsa asjalikud, Erikuga sai itsitatud, Heloise'i suhe kavaleriga oli nunnu ning Anna oli halastamatu, selle sõna heas mõttes. Murekohad paiknesid süžees ja loo teatud elementides, mis lihtsalt nii tohutult vastumeelsed. Kuidas olid omavahel seotud Heloise ja Anna oli tegevustiku esmane ja baasina toimiv liin. Sealt edasi tuli küsimus, et mis Annaga tegelikult juhtus ja mida jätistest kurjamid talle tegid, et sellist brutaalset reaktsiooni ära teenida. Primaarse n-ö müsteeriumi vastus oli minu jaoks tagumikust välja tiritud. Kahe naise vaheline seos mõjus ootamatult ning mitte midagi ei viidanud varasemalt sellele. Vähemalt ei pannud ma seda tähele. Kogu kompott ei toiminud sidusa arenguna ning kokkupuutepunkt jäi nõrgaks. Paar eelnevat vihjet, mingi tagasivaade minevikule ja mitte üldises võtmes, mingigi eelmäng sellele, mis päevavalgele tiriti, oleks kulgemise palju sujuvamaks ja efektiivemaks teinud. Lisaks, et aru saada, mis rolli mängib "laibalill" oli vaja natuke kannatust. Samamoodi, oli seos tsipake liiga suure ja laia ringiga, kuigi põhjendus iseenesest eksisteeris küll.

Sekundaarne küsimus ja vastus, et miks Anna ringi mässas ning mis tema minevikuvarjudes tegelikult end peitis, oli minu jaoks nagu rusikaga kõhtu. Jah, päris elu ongi jõle ja jäle ning see on katastroofiliste tagajärgede ja jubeda reaalsusega teema, kuid, oeh, kuidas ma ei taha sellest detailselt kirjeldatult lugeda. Okei, need andsid mõista kui õudne see kõik oli ja aitas emotsionaalselt puudutada, kuid ma arvan, et ma ei oleks raamatut kätte võtnud, kui oleksin juba algselt enam teadnud. Mitte, et midagi peaks olema tabu, eriti kui tegu on žanriga, mis kipubki ekstra sünge olema, kuid ma ei lihtsalt tahtnud seda lugeda. Anna plaanidele heitis paljastus õli tulle ning naisele sai nüüd teadlikult pöidlaid ja varbaid hoitud. Lugu oli selles mõttes ka paljude krimkade stambist erinev, et kogu süžees toimuva vallandanud mineviku mõrva tegija oli juba algselt teada, selleks oli Anna, ning nende tapmiste, mis hakkavad siin-seal raamatus tänapäeval aset leidma, siis oli ka üpris selge, kes nende taha paigutus. Mõttetööd ergutavat arvamismängu detektiivikas, kahjuks, ei pakkunud. See ei ole ilmtingimata, muidugi, halb, kuigi eelistan alati lugusid, kus saan kaasa nuputada, et kes küll võib veretöö eest vastutav pahalane olla. See pakub eduelamust, kui suudan näppu õiges suunas vibutada. Iseenesest on tegu soliidse krimkaga, mis võib-olla just minu maitsele sobilikele nuppudele ei vajutanud, kuid ei saa ka kuidagi väita, et loetu kuidagi kesine. Ega kõik saagi alati 100% meeldida.

------------------------------------

Pealkiri: Mandariinimõistatus
Autor: Bob Mortimer
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3/5

Tsipake, killuke, tükike, teelusikatäieke jäi puudu, et seda krimkat võiks täitsa heaks lugeda. Kahjuks ei tulnud seda ühte lisatõuget, et teda kesise ja hea piiripealt kõrgemale nügida. See ei tähenda, et lugu ei olnud nauditav ning oma hiilgehetkedega. Kontseptsioon oli kentsakas ja vajas aega, et ühele lainepikkusele jõuda, noh, orav kellega peategelane pidevalt vestlust peab, ning ilmselgelt oli tegu paroodia, farsi, sarkasmi/irooniat nõretava, totakuse kombo laadse teosega. Aspektid, mis oleks võinud olla sutsuke enam üle vindi keeratud, et jätta mulje nagu oleks raamat nii idiootlik, et lausa suurepärane. Selle asemel jäi autoril kas julgust või kujutusvõimet või kirjutamisoskust väheks. Oli hetki, kus hea maitse piir ületati ja situatsioonid olidki üle võlli (nt Tunkemehe pissi ja nõgese teema), kuid sobisid konteksti ideaalselt. Oli hetki, kus lugu oli lihtsalt üks järjekordne koomiline mitte tõsiselt võetav krimka -- sama sügav kui porilomp. Süžee ei olnud midagi ennenägematut. Samas, see lihtsakoelisus passis kenasti. Üks pahaaimamatu tüüp satub info otsa, mille nimel kurjamid on nõus tapma. Väike romanss siin, tore abimees naaber seal, vahva koer siin, võitmatuna näivad pahalased, ootamatu abivägi, karakteriarendus -- julguse kokkuvõtmine ja aju nutikalt kasutamine -- , väike õnn, ja ongi kõik. Peategelased olid igati sümpaatsed ning alati on tore kaasa elada n-ö allajääjatele, neile, kes kipuvad elus lühikese liisu tõmbajad olema või on lihtsalt tossikesed. Gary, Emily, Grace ja Lassoo olid mõnus meeskond -- nagu pere, mis koondus täitsa orgaaniliselt.

Veider huumor püüdis olla raamatu põhi müügiartikkel. Kohati ta seda ka suutis ja leidus vaimukat teksti, mis tõesti muigama pani. Nt vestlus tunnistaja ja politsei vahel kus, peategelane, Gary, kes pakkus õigusabi, ütles kaitstavale, et too iga asja peale ainult "ei kommenteeri" kindlasti ütleks. Vestlus läks umbes nii: "Kuhu te sel hetkel sõitsite kui politsei teid kinni pidas?" - "Ei kommenteeri. Ütlen vaid seda, et läksime supermarketisse kassiliiva ostma." Ja nii terve ülekuulamise jooksul igale küsimusele vastuseks, esimese lausena "ei kommenteeri" ja siis puterdas mees kõik välja. Kui koomika oli hea, siis oli ta siiralt hea (nt Gary viimane vastuseis kurjategijatele ja tema üdini aus kõike otseselt välja ütlevad kommentaarid). Ülejäänud aegadel ei tabanud ta märki, mängis peitust või ei olnud lihtsalt minu maitsele. Huumoriga oleks autor võinud samuti enam üle mõistuse piiri minna, isegi opakaks, sest loo foon ise oleks selle välja kannatanud ja sisu oleks meeldejäävam ning särtsakam. Mahlasem dialoogi tekst oleks kindlasti varjanud autori natuke algajalikku või siis tiba sunnitud kirjutusstiili. Potentsiaal on olemas, sest ägedaid kilde ju pakuti ning, mis kõige tähtsam, tegelased olid värvikad ja meeldivad. Igatahes, raamat oli täitsa okei, oleks võinud olla enamat, kuid eks järgmise teosega tõstab autor panuseid ja ületab, loodetavasti, ennast. 

---------------------------------

Pealkiri: Tallinna intsidendid
Autor: Hoeps & Toes
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 2.5/5

Peab autoritele kiitust avaldama (tegu on tandemduoga). Ma reaalselt tundsin, et ma olen Tallinnas, kõikides neis paikades, mida mainiti. Oli selge, et autorid on Eestis käinud ja on detailselt pidanud järge, kes, mis ja kus. Lugu jättis asupaikade mõttes autentse ja läbimõeldud mulje. Oli hoolt kantud, et ei tekiks tunnet nagu võiks sündmused toimuda ükskõik millises linnas, sest kirjeldused ei olnud umbkaudsed ega üldised. Tallinn oli Tallinn. Kuigi nokkida oli. Ka eestlaste reaalsuse tabamisega ei mindud eriti mööda ning puudutatud sai eri teemasid meie ajaloost, majandusest ning poliitikast. Oli näha, et autorid on selleski aspektis usinat taustatööd teinud. Nii veider, kuid tervitatav, oli lugeda Eesti nimesid nagu Jaana Kivistik, Henrik Laar, Toomas Kiisler, jne sellises mitte eestlase kirjutatud romaanis. 

Mõtlesin naiivselt, et autorid on meie rahvust adekvaatselt tabanud kuni selle ühe intsidendini, millest sain aru, et, ei, autorid ei mõista eestlase sisemuse olemusest ikka mitte mõhkugi. Süžee keerleb linna vee teenuse üle ja, et seda siis mingi Euroopa Liidu süsteemi kaasata, mis teoorias, peaks tegema vee varustuse nii julgeoleku, jätkusuutlikkuse kui hinna-kvaliteedi suhtelt paremaks ning kindlamaks. Noh, et ei müüdaks seda erafirmale ega riigistaks, vaid siis mingi kolmas variant. Umbes nagu on riigi hõlma all ja erakätes mitmeid Eestile strateegiliselt tähtsaid teenuseid nt transport, elekter, post, meditsiin. Probleem seisneb selles, et seda suvalist Euroopa Liidu bürokraatidest töögruppi, kes pidi linnaga diili sõlmima, tulid hotelli ründama protestijad. Siit peale ei olnud loetav enam usutav. See on Eesti, mitte Prantsusmaa. Eestlased ei lähe isegi siis protestima kui rahvalt viimnegi kui sent ära võetakse. Veel vähem lähevad nad protestima, ja veel vägivaldselt, mingi ametnike kamba vastu, kellede eesmärk ei kõla kuidagi erinevalt sellest, mis meil pidevalt elutähtsate valdkondadega niikuinii toimub. Konstantselt müüakse neid erakätesse, hinnad tõusevad, või riigistatakse, hinnad tõusevad. Vahet ei ole. Eestlase silm ka ei pilgu, kuigi internetis kirutakse end pooleks. Süžeest lähtudes, kas vastaste poolt organiseeritud või mitte, siis Eesti kontekstis toimis rakettidega agressiivne protest kentsakalt ja tõsiseltvõetamatult.

Raamat ei olnud, kahjuks, üldiselt eriti põnev või kuidagi kaasahaarav. Peategelane jättis natuke ebakompetentse ja saamatu mulje. Mida ta üldse saavutas või millega hiilgas? Jäi segaseks. Naise imelik stalkeri kinnisideega kavaler oli isegi asjalikum ja põhimõtteliselt lahendas kogu müsteeriumi ise lahti, samal ajal kui teised uimerdasid. See oli kõik nii pentsik. Tüüp tahab naise tähelepanu ning on geniaalne idee seda saavutada nii, et sekkud end suvalise vennikesena mõrvajuurdlusesse ja poliitiliselt delikaatsesse olukorda, lahendad situatsiooni ise, mitte just kõige puhtamal viisil, ja siis esitad hõbekandikul tulemuse kallimale, lootes, et see nüüd sinuga enam aega koos veedab ja naise fookus ei ole edaspidi ainult tööl. See, kes siis lõpuks see kurjam oli, ei olnudki üdini igav ning see, et olukord ei lõppenud ilusti karbile lips peale tehtuna, oli tegelikult täitsa põnev. Eks neid helgemaid aspekte siit sealt raamatust läbi kumas, eriti Tallinna usutav kaasamine, kuid lugu ise just eredamaid mälestusi ei jätnud. 

Mida teha? Kuhu minna? (6) Miles Aldridge Fotografiskas

Tervitus!

Seekord minu ühe lemmikute hulka kuuluva Fotografiska näituse ülevaade. 

Pealkiri: "Neitsi Maarja. Supermarketid. Popkorn. Fotod aastatest 1999-2020"
Asukoht: Fotografiska Tallinn

Aadress: Telliskivi 60a-8

Näitus avatud: 21.04 - 08.10.2023

Link: https://www.fotografiska.com/tallinn/en/naitused/miles-aldridge/

Neitsi Maarja. Supermarketid. Popkorn. Need märksõnad ei võta näitust küll piisavalt laiahaardeliselt kokku, ega kata kõiki teemasid, kuid annab piisavalt vihjeid, et lähenedes tasub olles avatud vastandlikkusele ning valmis otsima nähtus vasturääkivust. Kõik ei ole nii nagu esmapilgul paistab -- vaata sügavamale. Esindades kas spetsiifilist fotot (Neitsi Maarja ja Popkorn puhul) või seeriat (Supermarketid) autori loomingust, annavad nende kontseptsioonide äärmuslikkused mõista, et ehk on neil rohkem ühist kui arvata. Või siis suudab autor seda ühisosa luua ja modifitseerida nii, et kõiki läbib üks ja seesama põhiliin. Erksaid, näkku kargavaid ja pilku naelutavaid värve leidub konstantselt pea igas teoses. See on autori üks n-ö firmamärke. Värvid tõmbavad su esmase tähelepanu, kuid vaade jääb püsima, sest ilusa kesta all hakkad märkama nii füüsilisi kui temaatilisi detaile, mis igale fotole võrratu pealispinna all sügavama eesmärgi annavad. Kaunid naised, kuid kas ikka on? Üleslöödud koduperenaine, kuid kas ikka on? Võrratu ema, kuid kas ikka on? Glamuurne näitlejanna, kuid kas ikka on? Veatu ingel, kuid kas ikka on, kui nimi on must ingel? Vinge ja popp abikaasa, kuid kas ikka on? Puhas ja püha naine, kuid kas ikka on?

Rikaste ja kuulsate elu kollaste ajakirjade klantspiltidel oli üks esmaseid mõtteid, mida fotod illustreerisid. Viimsegi kui üksikasjani läbimõeldud, et näidata just parimaid külgi, neid, mida kõik teised võiksid kadestada. Külgi, mis tegelikult on võltsid. Väärtusi, mis ei ole autentsed. Rikkusi, mis on tühjad ja kunstlikud. Umbes nagu, et need ajakirjade moe- ja elustiili pildid oleksid kui kõverpeegel ja näitaksid tegelikku elu. Perfektne ema ei olegi nii ideaalne. Kaunitaril teosel on vaid võrratu kest, kuid tühi sisemus. Emotsioonitud näod, isegi kõige frustreerivamates olukordades, nagu plastikust nukud. Autor püüab läbi visuaalselt üle produtseeritud ja -disainitud fotodega näidata erinevate teemade mõttetust ja ebaehedust. Nagu laitmatu praetud muna, erekollane nagu päike, milles sisse kustutatud suits, millel kärtsroosa huulepulga jäljed. Midagi on selles värvigammas imelist, kuid kontseptsioonis endas, midagi äärmiselt groteskset. Nagu tilk tõrva mees. Nagu argipäev oma ilusa ja koledaga. Raha ja ilu ei tee õnnelikuks. Ta peibutab ja meelitab, lubad ja eputab, kuid, lõppkokkuvõttes, satutakse võltside väärtuste lõksu. Enesekesksus ja eneseimetlus lokkavad, kuid äkki on selleks ka põhjust, sest kuidas on võimalik neid esteetilisi ja juusteotsteni lihvitud kaunitare fotodel mitte imetleda või kadestada. Vähemalt pealiskaudsetel ajenditel.

Samas, on tervitatav, et enamustes teostes ei lähe autor üle hea maitse piiri õhkõrna ääre. Kuigi ehmatavad, üdini kriitilised ja reaalsust paljastavad, kas ilustandardite, emaduse, religiooni, egoismi, glamuuri, moetööstuse, ja paljude teiste meta ning mitte nii meta teemade suhtes, ei püüta tähelepanu inetusega, vaid vastupidi. Pilku krabatakse ja hoitakse iluga. Maha kukkunud ketšupipudel, nagu veri, näeb välja kaunis; tüdinud ja röökiv näitlejanna näeb välja kaunis; plastilise kirurgia sidemed veel näos naine näeb välja kaunis; lapsi ignoreeriv igavlev kuulsus näeb välja kaunis; gaasipliidilt suitsule tuld võttev naine näeb välja kaunis; köögi põrandal katkiste nõude ees trossis näoga naine näeb välja kaunis. Isegi foto, kus paavstile on peale kukkunud komeet ning kõrval paljas ingellik, kuid seksikas femme fatale, on kaunis. Ühiskonna eliidi ja laiema üldsuse eluolu (nt keskklassi perenaiste köögikeskne igapäev) inetatumaid aspekte ei esitleta eesmärgiga šokeerida, sest need on nii realistlikult vulgaarsed, näotud ja maotud, vaid sest need on nagu magnetiline neoonroheline madu -- kui liiga kaua jääd imetlema, siis hammustab. Ja heidad hinge naeratus näol. Fotograafi teosed on otsekui paroodilised, satiirilised ja farsilikud kogumikud narratiive, kuid mitte ilmtingimata pahatahtlikult pilavad või võikalt meelde sööbivad. Neis on kergust, mis ei luba nähtut ülemäära tõsiselt võtta. Teatraalsed ja kinolikud, kuid piisavalt kaugel seisvad, et mitte tunda hirmu nagu peegeldaks neist vastu vaataja enda elu.

Värvidele ning võltsglamuurile lisaks, on fotodele omane detailsus ning lavastatus. Ükski stseen, mida vaataja teostel tabab, ei jäta orgaanilist muljet. Situatsioonid on heas mõttes tehislikud oma iga juuksekarva, ripsmekarva ning riideõmbluse ideaalselt paika sättimise poolest. Rääkimata taustast, keskkonnast ja rekvisiitidest. Kusjuures, fotodel olevate tegelaste silmi ja nende ümbrust tasub näitusel eriti tähele panna, sest need on kas esile tõstetud, pildi keskpunktiks, tugevalt kaunistatud ja välja toodud, või annavad edasi fotode eesmärki. Silmad kui hinge peegel. Selline üleprodutseeritus võimaldab aga täiuslikult tulipunkti paigutada pillavat luksust, eksesse ja ekstravagantsust. Peab tunnistama, et need moekad, kuid ülepakutud disainerrõivad, ehted, kingad, soengud, maniküürid, poosid, ruumid, võttepaigad, jne olid silmale lausa lust vaadata. Mitmeid kleite ja kingakesi kannaks lausa iga päev ise, kui ei oleks hirmu realiseerida fotodel kritiseeritava tegelikkust. Muutuda naisteks neis piltides. Veidral kombel, tuletavad esitletavad situatsioonid ja tihti ka emotsioonid (või nende puudumine) meelde Instagrami ja sotsiaalmeediat oma instamodellidega, kelle tuunitud ja lavastatud n-ö igapäeva elu fotod on tihtipeale teeseldud ning ebasiirad. Ühe hea pildi saamiseks tehakse kümneid, kui mitte sadu, pilte. Eesmärgiga müüa oma elustiili, toodet, ennast, teenust või lihtsalt demonstreerida võltsglamuuri. Just nagu antud näitusel üles astuvad naised kui nukud-mannekeenid. Sellest tulenevalt on fotod palju kaasaegsemad kui võiks esmapilgul arvata ning ka palju relevantsemad eri valdkondade ja elusfääride asjakohasel kujutamisel. 

Teoste pealkirjad on suhteliselt lakoonilised, kuid otsekohesed, ning ebamäärased oma konkreetsuses. Mõnikord on vaja natuke nuputada, et miks ikkagi ühel on selline pealkiri ja teisel hoopis teistsugune. "Kabaree", "Nuku maja", "Müstika", "Kodutööd", "Karje", "Toad", "Vaikelu", "Üliõpilane", jne. Siis on pealkirjad, mis avavad fotot diibimalt või annavad sellele lisakihi, nt "Nii palju küsimusi" -- teosel kaks naist, kellest vaataja poole näoga omab eriliselt tühja pilku, nagu ei aduks tegelikult midagi, nt "Moekapriisid" -- kus ülesvuntsitud naine kanseldab paljast beebit ja on näha, et talle see meeltmööda ei ole, kuid ehk oligi see laps naise moekapriis, sest kõigil ju see "aksessuaar" on? nt "Täiuslik ema" -- foto millel naine keset poiste jalgaktrenni kõnnib läbi aktiivse mängu elegantselt ja stiilselt nagu oleks modell catwalkil, täiusliku ema tiitel nagu sarkasm. Leidus ka mitmeid teemade seeriaid, mis mõni enam, mõni vähem, kaldusid näituse üldisesse fooni. Erinevad suurformaadis fotod tihke kihiga kõikvõimalikest värvilistest huultest ning Neitsi Maarja teosed "Pühast vaimust puudutatud", on kahtlemata efektsed, maagilised ja meeldejäävad. Enim jäi oma salapärasuse ja mingis mõttes teistsugusega meelde hoopis fotod, millel vähemalt ühel spetsiifiline ajalooline inspiratsioon ("Lucretia" Lucas Cranach vanem). Kolm teost punase seinavärvi taustal naistest, kellel punased juuksed ning haavatav, kuid aegumatu väljanägemine ja aura, olid näituse pärliteks. Ühte kehastas Lily Cole, modell, kes oma paljudest supermodellidest eristuva näoga, on end moodi jäädvustanud. Tasub mainida, et ühel fotol astub üles ka Eesti enda tippmodell, Carmen Kass, kes tervitab külastajaid kohe näituse esimeste teoste hulgas.

Arvestades seda, et autor kasvas üles kuulsuste ja kunsti keskel ei ole tema looming olemus ja suunad ülemäära üllatavad. Isaks Alan Aldridge, illustraator ja graafiline disainer, kes muuseas loonud ikoonilisi teoseid The Beatles'itele ning Elton Johnile. Ka mehe kolm õde on meelelahutusmaailmas aktiivsed, seda siis modellidena. Ruby Aldgride'i võib näha mitmel antud näituse fotol, nt naine katkiste nõudega maas. Enne fotograafiasse suundumist, töötas autor lisaks muusikavideote režissöörina ning pildistas tipp moe- ja elustiiliajakirjadele (nt Vogue). Näituselgi leidub mitmeid teoseid, mil prominentsed isikud fookuses, nt David Lynch, Viola Davis, Michael Fassbender, Sophie Turner, Maisie Williams, Donatella Versace, PJ Harvey, jne. Tema loomingut on tugevalt mõjutanud lapsepõlv, kodune elu ja kuulsate elustiil. Eriti aga ema, kelle inspiratsiooni viiteid leidub kõigis emadust ning kodust sfääri kujutavates fotodes. Mehi on, kusjuures, märgata vaid üksikutel fotodel ja ei ole nad ka pea kunagi teose keskpunktiks. Miles Aldridge'i fotod on naise nägu. Kogu näitus on naise nägu. Ideaalse naise? Kindlasti mitte. Inimliku naise, kindlasti.

Imeline näitus!

Teater: "Ajurünnak" ja "Kaheteistkümnes öö"

Tervitus!

Taaskord teatrilavadelt. 

Pealkiri: Ajurünnak
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Taago Tubin
Näitlejad: Grete Jürgenson, Imre Õunapuu, Peeter Rästas, Elar Vahter ja Märten Matsu
Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 14.10.2022
Millal nähtud: 19.05.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Näidendi pealkirjaks võiks olla ka: inimpsühholoogia kaootiline maailm, ehk kuidas tekivad vandenõuteooriad, hüsteeria, massipaanika ning kaine mõistus haihtub isegi tavapäraselt ratsionaalsetes ja külmanärvilistes isikutes. Info üleküllus või, antud olukorras, selle limiteeritus, võib pingelistest hetkedest õhutatuna kiirelt eskaleerida ning juba veerema lükatud lumepalli on keeruline peatama panna. Olles üksteist üles kütnud, võib üks moment iga argine või tähtsusetum detail mõjuda kui trepina millelegi veel ekstreemsemale. Nähakse kolli seal, kus seda ehk ei ole. Või äkki on? Kaheldakse kõiges ning mitte miski, mis varasemalt kindel ja selge, ei ole enam usaldusväärne. Lokkava desinformatsiooni ja vandenõuteooriate ajastul mõjus lavastus otsekui realistliku minimaailmaga ühes ruumis, millele võis anda eri tõlgendusi, kontekste ja sihtgruppe. Oma ala ühtede vingemate spetsialistidest ärikonsultantide meeskonnale antakse poolteist tundi, et mõelda välja praktiline plaan, et kuidas teoreetiliselt elimineerida suuri hulki inimesi, kes on vaja ühiskonnast eemaldada. Veider, kuid, noh, kui küsitakse, siis proffid ka lahenduse pakuvad. Aga milleks üldse selline groteskne ja brutaalne ülesanne? Kas see on puhtalt hüpoteetilise teemaga test või teab lähtetöö andja midagi jubedat, mida teised ei tea? Ja nii hakkabki kahtluseuss ja miljonid küsimused end tegelaste mõtetesse uuristama, mis paneb neid süüdistama kaaslasi, tööandjat, valitsust, ennast ja demonstreerib, kuidas paranoia ning kulutulena nakatav hullumeelsuse laine käib lavast üle ja jätab end järel hävingu. 

Viis tegelast moodustavad omamoodi ühiskonda eri tasanditelt peegeldava grupi, keda võib näha mikroversioonina nt mõnest riigist, klassi-, majandus-, regionaalsest-, etnilisest- või eagrupist. Ja ka väiksest seltskonnast inimestest, nt töökollektiivist või perekonnast. Psühholoogiline aspekt toimib enam vähem sarnaselt, olenemata, kes täpsemalt tuulekeerise keskpunkti on paigutunud. Huvitaval kombel, seostub süžee teravalt hiljutiste pandeemia aastatega, ning mis tohuvabaohu sellest tulenevalt ühiskonnas käima tõmmati, nii üksikindiviidide peas, kogukondades laiemalt või riiklikul tasandil. Oli ju ka lähteülesanne seotud meditsiinilistel põhjustel massigenotsiidi kavandamisega -- olgu need n-ö õilsatel põhjustel (peaaegu 100% fataalse nakkuse leviku peatamine) või mitte (keemilised relvad?). Esimene mõte oli, et raudselt on tükk kirjutatud reflekteerimaks koroonakogemust. Teadvustan jõhkrat tegelikkust: ei oleks ulmeline eeldada, et eksisteeris seltskond, kes pandeemia ajal analoogset dilemmat lahendama olid kokku kutsutud. Võta aga näpust, lavastuse esietendus on aset leidnud juba aastal 2013. Veider on tõdeda, et tõsiste haiguste laialtleviku oht on tegelikult käega katsutav mure läbi aegade ning ei ole midagi ennenägematult ebatõenäolist ka Läänes, mis mõnikord võib nii tunduda ja muuta näidendi esmapilgul millegi ennekuulmatu ehmatavaks ettekuulutuseks. Seda kaine mõistusega analüüsides, ei ole lavastus tagasi vaadates niiväga ahhetama panevalt prohvetlik või kuidagi ajast ees -- näidendikirjutaja reisis tulevikku?! -- , nagu korraks mõtetest läbi käib, kuid lihtsalt potentsiaalne stsenaarium realistlikust situatsioonist. Rõhuga pigem vaimsele ning inimeste ja masside käitumise lahti mõtestamisele ja illustreerimisele. Ükskõik siis, mis ekstreemses olukorras, olgu see siis kasvõi makro astmel asetsev sõda või mikro nivool poliitparteide omavahelised mõttetud skandaalid. Loos ei olnud fookus niiväga põhjusel, et miks vaja inimestest lahti saada, vaid kuidas teadmatus mõjutab mõtlemist. Kuidas tuleb mängu moraal, kontrolli omamine ja kaotamine, paranoia, hirm ja ratsionaalsuse kaotamine. Kuidas tühisest olukorrast kerkib vandenõuteooria ja massipsühhoos. 

Pinge saalis muudkui tõusis ja tõusis, kuni jõudis keemispunktini. Ootad kannatamatult vastuseid, sest anarhiasse peab ju mingi selgus saabuma. Mingi seletus, et kõik on süütu valesti mõistmine või siis tõesti on midagi armutut teoksil. Kuigi kulminatsioon tuleb, ei jõua see kohale koos rahuldust pakkuva seisakuga ning kogu palagan jääb õhku rippuma. Okei, aga mis nüüd siis oli? Mis edasi? Ühelt poolelt on selline seis võrdsustatav reaalsusega, sest me ei saa ju üldiselt kunagi teada, kas mingil vandenõuteoorial on tõepõhi all või on tegu suure eksitusega või pahatahtlikkusega. Kuklas ju ikka kripeldab, et aga äkki ongi nii...? Teisalt, narratiivselt sai etenduselt lahkutud tsipake frustreerunult, sest kasvõi kübeke põhjendamist või protsendike saladustelt kaane tõstmist, oleks selle hüsteeria natukegi enam talutavamaks muutnud. Aga, no, mis siis ikka. Iseenesest oli lavastusel veel mitmeid paeluvaid lisandväärtuseid mida teadvustada ning mis ehk kulminatsiooni pettumust aitasid korvata. Huvitav oli kuulata tegelaste analüüsi-, infoliikumise- ja süsteemide teooriaid, et kuidas korralagestust aduda ja konteksti interpreteerida. Energia näitlejatrupi vahel oli särisev, kärme ja pidurdamatult hoogne nagu kiirrong, kes ei suuda enam peatuda (või ei tahagi). Oma maniakaalses keeristormis otsitakse enda hulgast spioone, pööratakse mööbel pahupidi ja kaotatakse enesekontroll. Eraldi tegelane oli see valge tahvel, mis kogu nõdrameelsuse hoo kulgemist kirjalikult matkis. Muuhulgas oli seltskonnas ka huvitav täheldada korporatiivkultuuri toksilisust ning naiste rolli juhtidena. See kontoriromanss aga kohe üldse ei passinud ja tundus nii sunnitud ning kentsakas, lõhkudes muidu intensiivset ja sõbrad/vaenlased energiat. Vaatamata komistustele saab saalist aga lahkuda üheaegselt nii ärev kui ergas surin sees. Peas uitamas idee, et mitte miski pole nii nagu paistab, kuid ära mõtle üle! Teadmatus on õndsus.

------------------------------

Pealkiri: Kaheteistkümnes öö
Teater: Ugala
Lavastaja: Tanel Jonas
Näitlejad: Oskar Punga, Margaret Sarv, Maarja Mõts, Vallo Kirs, Tarvo Vridolin, Terje Pennie, Rait Õunapuu, Alden Kirss, Margus Tabor, Aarne Soro, Luule Komissarov ja Jaana Kena

Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 06.04.2023
Millal nähtud: 09.05.2023 (Rahvusooper Estonias)
Minu hinnang: 3.5/5

Shakespeare'i komöödiad on võrratud -- isegi need vähem populaarsemad. Eriti aga need. Üks suur lemmikuid on pikalt olnud antud näidend, mis üldiselt autori ühtede menukamate hulka kuulub. Kuid kas liiga palju head asja üks hetk hakkab oma võlu poolest tuhmuma? Kas ülemäära ühte ja sama asja vaadates ei ole see mingi moment enam nii äge? Võib-olla tõesti, sest antud versioonis midagi otseselt kesiselt esitatud ei olnud, otse vastupidi, kuid kunagi saadud ülevad emotsioonid tükist jäid seekord suures hulgas kogemata. Kas muutunud on inimene või näidend ise pidevalt teiseneva maailma kontekstis? Tegu on jätkuvalt vahva segasummasuvila looga, kus ohtralt tundeküllasust, kaotamisi ja leidmisi, valu ja andestust, tõelist armastust nii romantilises kui platoonilises mõttes, ning uusi lootusrikkaid algusi. Mis aga sellest teadatuntud süžeest ikka ja uuesti lahti seletada, see ei ole ju muutunud, võib-olla ehk selle interpreteerimine maailma hetkeseisu konteksti raames. Pigem tuleb suunata tähelepanu nüanssidele, nii visuaalses mõttes, lavakujunduse- ja liikumise, kostüümide, rekvisiitide ja, primaarselt, näitlejatööle, sest need on aspektid, mis varieeruvad ühe ja sama algmaterjali puhul mõnikord nii ohtralt, et keeruline on aru saada, et tegu on sama näidendiga. Kaldun arvama, et aga just see süžee ise on end natuke ammendanud ja ei paku enam õhinat ja rõõmu, mida ta kunagi esile kiskus, sest lavastuses oli mitmeid kiiduväärt detaile just pakendi ja õhkkonna mõttes, mida märgata ja imetleda. Viimane sõltub puhtalt meeskonna visioonist ning võib üllatada nii negatiivselt kui positiivselt. Siinkohal oli mulje tunnustav ja suutis niivõrd kuivõrd edukalt peita loo kondikava subjektiivset materjali ületarbimisest tekkinud apaatsust ja kuluvuse emotsiooni. 

Viimasel ajal olen tähele pannud, et üle hea maitse ja mõistlikkuse piiri on hakatud kasutama võtet, kus teose esialgne ajaperiood vahetatakse modernsema vastu -- kas ta siis passib või mitte. Umbes nagu artistliku statementina, et nii lihtsalt saab ja, vot, kui nutikalt on midagi vana muudetud värskeks ning värvikaks. Tihti toimib muutus sunnituna, võltsina ja väsitavana. Ka Shakespeare'i näidenditega juhtub seda rohkem kui ei juhtu. Mõnikord selline lüke suudetakse orgaaniliselt toimima panna, teinekord aga mitte. Jättes väline originaalsesse ajastusse või vahetades see välja mõne ajaloolise vastu, on, seega, paradoksaalsel kombel just uuendusmeelne ja mõnusalt naturaalne -- mitte vanamoeline. Klassikaline ei võrdu alati tuhm ja tolmune. Kui valikuks langeb hoopis perioodi muutus mõneks teiseks ajalooliseks, siis on otsus lisa patsu õlale ära teeninud. Barokilikud rõivad, oma volangide ja lipsukestes kaelasidemetega, soengud, oma ekstravagantete valgeks puudertatud lokikestega, ja muud kaunistused oma absurdsete ilusünnimärkidega, jäid silma ning mahutasid ennast kenasti süžee DNA-sse. Eriti meeldejääv oli see juukseelukas Olivia peas ning dramaatiliselt ja kirglikult roosa kostüüm Orsino seljas. Veidralt, kuid karakterite olemustega ideaalselt klappivad. Erksalt esile tõusvad smaragdrohelised kostüümid Viola ja tema kaksikvenna seljas aitasid lavastuse fookust hoida neil kahel, andsid mõista, et nemad on peategelased ning õest-vennast saavad alguse pea kõik kesksed looliinid, ning leiavad neis ka suudme. Lisaks kõnekatele ja isegi strateegilistele kostüümivalikutele, oli lavakujunduski tegelasi esiplaanile lükkav, kuid piisavalt taustameeleolu pakkuv, et isegi oma mõneti tõsise ja marmorliku minimaalsusega tasakaalustada ning peegeldada süžee traagilisi ja koomilisi osapooli. Selle balansiga võib näidendi eri versioonides täitsa nihu minna, sest liialt modernne keskkond on kippunud toimuvat liiga kergekäeliselt naeruväärseks muutma, võtmata arvesse, et loos on tegelikult üpris süngeid ja kurblikke elemente ning neid ei tasu ignoreerida. Tasakaal peab mõlema aspekti vahel just õige ning võrdväärne olema. Seda suutis õnnestunult antud tõlgendus.

Näitlejatrupist tõusid seekord esile mõned ootamatud tegelased, keda tavaliselt iseäranis eesrindlikkuse poolest ära ei märgiks. Alden Kirss, narr Festesena, kuigi esimene pool etendusest pea nähtamatu, oli teises pooles kuidagi eriti sarmikas ja särtsaks. Tore oli näha nooremat meest tegelase rollis. Malvolio on karakter, kellele kaasa tunda, kuid peab tunnistama, et ta on ka üpris tüütu. Antud lavastuses Aarne Soro meest esitades niivõrd intensiivselt närvidele, üllatavalt, ei käinudki ning empaatia oli vaevatum tulema. Mis on kompliment rollisooritusele. Sir Andrew on alati lustakas igas versioonis ning ka siin tõi Rait Õunapuu mehe tohlakuse ideaalselt välja. Tarvo Vridolin ja Terje Pennie kahe kõige ebameeldivama tegelasena loos olid karismaatiline ja jõuline tandemduo. Särasilme ja headust ning naiivsust õhkav Maarja Mõts oli natike liiga lapselik, kuid seda ju Vilola isenesest oli. Armas ja siiras esitus igatahes. Kuid lemmikuteks kogu grupis olid sedapuhku Margaret Sarv, Oliviana, ja Oskar Punga, Orsinona. Esimene jättis seekord mulje eriti elegantsest, aristokraatlikust ja, vastupidiselt, tuulepealikult soojast naisest. Mees aga oli oma dramaatilisusega nii välimuses kui käitumises suurepärane üle võlli esitus karakterist, kui ühest siniverelisest hampelmannist, kes suudab olla samaaegselt mehelik ning õiglane. Tema puhul on alati humoorikas olnud kui väga ta armastab ideed armastusest ja olla armunud -- tahab väljavalitu seda või mitte. Teatud tegelaste vahelised suhted või keemia oleks võinud teravamalt välja joonistuda (Orsino ja Viola, Sebastian ja Antonio, Festes ja naljameeste gäng, Viola ja Sebastian, jne), kuid üldiselt koostöö näitlejate vahel toimis. Ning lavastus oli igati nauditav ja vahva, isegi kui süžee on vähemalt ühe vaataja jaoks ennast tibake ära kulutanud. Ehk on vaja pikemat pausi järgmise kohtumise vahele. Samas, kui ikka Eesti lavadele tuuakse Shakespeare'i komöödiaid, siis tunnen kohustust neid enda kohalolekuga toetada.

Teater: "Kunst"

Tervitus!

Seekord teatrist.

Pealkiri: Kunst
Teater: Draamateater
Lavastaja: Karl Laumets
Näitlejad: Jaan Rekkor, Tõnu Oja, Guido Kangur
Kestus: 2h 20 min
Esietendus: 05.08.2022
Millal nähtud: 29.09.2022
Minu hinnang: 3/5

Insener, arst ja müügiesindaja astuvad baari, et mõtteid mõlgutada ühe maali kohta. "Pask" ütleb insener, hoopis "maestroks" peab arst kunstnikku, ja viimane püüab lihtsalt laveerida kahe vahel, sest tema jaoks on primaarne sõprussuhted, mitte kemplemine selle üle, et kas pilt on geniaalne või rämps. Tõsiasi, mis kahjustab õhkkonda kolme vahel ja paigutab meeste kamraadluse ümber lõhkamisvalmis dünamiiti. Keskne teema on intrigeeriv, sest mis on kunst suure tähega ja mis väikse tähega, tekitab päris elus elavaid diskussioone -- või kas kunst lihtsalt ongi kunsti, olenemata esimese tähe vormist. Või mida võiks üldse selle sõnaga kirjeldada. Ei saa väita, et on palju neid, kes nt kahtlevad DaVinci maalide valdkonnas väärt positsiooni omamises. Tunduvalt enam leidub aga neid, kelle meelest kaasaegne kunst ei ole seda nimetust ära teeninud. Ega ülistust, millega arst iseloomustas tüki keskest maali. Teost, mis oli suur ja lai ning mis oli lihtsalt üks valgeks värvitud pind. Kui punnitada, siis võis selle pinnal näha pea nähtamatuid värvi pintslitõmbeid. Kunst eeldab esteetikat, andekust ning midagi, mille loomise nimel on vaeva nähtud, mis nõuab aega ja meisterlikkust. Mida on pea võimatu mõnel suvalisel tüübil järgi kopeerida. See on minu isiklik subjektiivne arvamus, kuid sõbranna, kes on valdkonnaga sina-peal annab vastulöögi, et mõne nt kaasaegse kunsti teose peale üldse tulemine ja selle välja mõtlemine annab konkreetselt mõista, et tegu ongi kunstiga. Mina ütlen selle peale, et kas iga asja peale, mida tänapäeval eksistentsi treitakse, on üldse vaja tulla. Ja see, et osatakse mõelda ja oma ideed ellu viia ei tähenda, et tulemus on Kunst. Sedasi need debatid hargnevad, üks argument siitpoolt, teine sealtpoolt. Kummal on õigus? Mitte ühelgi, sest nii nagu inimeste maitse eelistused on individuaalsed, on ka keeruline tõmmata jäik piir kunsti ja mittekunsti vahel. Kas ükskõik millise loomingu ja kunsti vahel saab panna võrdusmärgi? Kas kunstile annab selle tiitli tegija või vaataja? Või saab hoopis mainitud nimetust kanda vaid siis, kui teos omab kellelegi emotsionaalset väärtust, inimesed sellest räägivad või kui selle eest ollakse valmis maksma raha?

Tegu on äärmiselt põneva teemaga, mis tõotab olla kui lõputu jänese urg. Õhinaga sai oodatud sügavaid diskussioone ja mõttelende erinevate vaatevinklitega tegelaste poolt, kunsti tähenduse lahti harutamist, mitmekesiste lähenemiste illustreerimist ja halle ajurakukesi stimuleerivaid ahaaa-momente. Seda kõike muhedas huumori kastmes. Mis välja kukkus oli aga kolme lasteaialapse omavaheline nääklemine, millel kulminatsiooniks karakterite poolne julguse kokku võtmine ja tunnistamine, et mida kolmik üksteisest tegelikult arvab. Maal oli vaid impulss meeste egode võimuvõitluseks. Peab tunnistama, et selline suund oli ootamatu ja valmistas pettumuse. Keeruline oli kaasa elada Sergele (Tõnu Oja) ja Marcile (Jaan Rekkor), kes kumbki pidasid end teisest paremaks ning valasid oma üleolevuse ja, samaaegselt, kadeduse okse teineteise kaela, mida siis vaatajana pidi helpima. Peab ära märkima, et Marc oli suurem kurjajuur kui Serge ja lumepalli esimene veeretaja. Vaidlus läks aina enam ja enam isiklikumaks, inetuks, ebaratsionaalseks ja vastikuks. Tekkis küsimus, et miks on sõbrad inimesed, kes üksteist grammigi sisemas ei talu. Või siis teise eriarvamusi. Kuidas nad siiani teineteist ära kannatanud on jääb müstikaks. Ühelt poolt oli sellist psühholoogilist põhjakäimist huvitav jälgida, et kuidas ühest suvalisest ostust saab alguse sõpruskonna allakäigu trepp. Kuidas meie põhimõtted ja uskumused sõidavad sisse meie suhetesse teistega ning mitte selleks, et jagada ja õppida, vaid, et domineerida. Kunsti roll siinkohal oli huvitav, sest saab see ju mõtte siis, kui inimene sellele põhjuse annab, või kaotab see eesmärgi, kui inimene sellelt põhjuse eemaldab. Maal ise tükis ei omanud tegelikult mingit kaalu. See oli vaid tühipaljas vahend mille ajendil omavahelisi alateadlikke või isegi teadlikke probleeme lahendada. Konfliktiallikas ei olnud maal, vaid probleem seisnes meestes endis. Kas see mõra eksileeris juba varem või sai alguse tohutu suure rahahulga kulutamisega millelegi, mida üks ei pidanud õigeks? Ja lõhenemine sellest hetkest siis eskaleerus kiirelt. Kas konkreetne tegu lihtsalt pani punkti seltskonnale, kes nii ehk naa oleks üks hetk lahku kasvanud oma erinevate arusaamade pärast? 

Suutmatus leppida sellega, et ühele inimesele läheb peale midagi, mis teise väärtustega ei ühildu. Ja mitte olla võimeline aktsepteerima, et keegi kritiseerib seda, mida sina hindad, on mõlemad põnevad mõttearenduse alguspunktid. Jäärapäised tüübid, kes lihtsalt üks hetk annavad kõik, et teist maha teha, tulemata selle pealegi, et äkki targem võiks järele anda. Viimast mõtet kehastab igatpidi kolmas sõber. Kui Serge ja Marc verbaalselt üksteist sõelapõhjaks tulistavad, püüab Yvan (Guido Kangur) ennastsalgavalt neid takistada ja temperatuuri taas stabiilseks tõmmata. Talle olid emotsioonid eelkõige, asjad aga sekundaarsed. Yvan oli otsekui vastand teisele kahele ning funktsioneeris lepitajana, rahustajana ning kellegina, kes pigem ennast teiste heaolu nimel ohverdab. Vastupidiselt ennast jõuliselt läbi suruvate kaaslastega kõrvutades. Kuldse kesktee leidmine, järele andmine ja harmoonia oleks kuidagi midagi nõrka, sest meest ju pidevalt aasiti, et ta ei ole elus kuskile jõudnud ja pigem on teiste poolt kaasa tiritav. Isekus ja isetus, kas isekatel või isetutel eesmärkidel, oli intrigeeriv kombinatsioon, mida kõigis kolmes tegelases üks hetk märgata ja siis jälle silmist kaotada. Kolmik moodustas tasakaaluka miinuse, plussi ja neutraalse osapoole kombo, mis karakterite mõttes oli asjalik valik, sest võimaldas vaatajal analüüsida eri vaatepunkte. Pakkudes samal ajal hulgaliselt isiksusedünaamikat ning hasartset kaasaelamist, et kes siis lõpuks viimasena seisma jääb. Milline arvamus võidutseb. Või hävivad kõik ühiselt. Äkki leitakse kompromiss? Üks köitev tähelepanek titaanide kätši vaidluses oli ka teadmine, et peale jäämise nimel ollakse valmis lahkuma hea maitse piiridest ja minema isiklikuks. Mis jälle näitab kui dominantsed egod meestel olid või kuidas sõjas (ja armastuses) on kõik lubatud, kaasa arvatud allapoole vööd laskemoon. Tõsiasi, et Serge võrdsustas maali Marci naisega ning hakkas rääkima kuidas, vot, temale ei meeldi viimase teatud käitumine, viis konfrontatsiooni tipp-liigasse. Mis oli huvitav, sest kas Serge teadlikult tahtis lihtsalt Marcile haiget teha või arvabki, et inimene ja objekt on üks ja seesama ning naine ongi üks objekt. Või oli maal omanikule emotsionaalselt nii väärtuslik, nagu potentsiaalne abikaasa, ning pöördvõrdelises positsioonis Serge eneseväärikusega. Maali ja viimase vahele võib panna võrdusmärgi. Marc, riivates kaaslase väärikust ja seades kahtluse alla tema valikud, rahalise võimekuse ja maitse -- mehe eksistentsi -- , paneb Serge riivama omakorda vastase väärikust, rünnates sõbra tundlikku poolt, ehk siis, naist. Psühholoogilisel tasandil pakub tükk kulbiga olukordi ja käitumist, mida põnev lahata ja mõtestada. 

Head komöödiad, mis reaalselt naerma ajavad, ei satu tihti lavastuste hulka, mida külastan, sest isegi kiidetud ja populaarsed žanrinäited ei suuda pakkuda piisavas koguses koomikat. Kas huumor on täitsa sihist mööda või siis on keeruline aduda, et kuidas täpsemalt peaks see tükk kvalifitseeruma just komöödiaks. Kahjuks, on sama olukord ka antud näidendiga. Nimetaksin seda pigem inimpsühholoogiakeskseks draamaks. Minu isiklike isekate ja subjektiivsete ootustega olgu nagu on, kuid komöödia elemendid jäid tõesti nõrgaks, sest sahmerdav ja nämmutavalt sõpru lepitav Yvan, kelle tegemiste üle saalist enim naeru kostis, ei hiilanud just naljaka dialoogi poolest. Ja need ei korvanud ülejäänud kahe alfaisase omavahelist tüütut rinda täis puhumist ja domineerimismängu. Ei olnud tõesti eriti millegi üle itsitada või isegi muiata. Samas, veel kord, minu ootused komöödiatele on kahtlemata teised, kui ehk reaalsus eeldaks, sest nt paar istet edasi istus daam, kes lõkerdas kogu lavastuse vältel nagu vaataks Benny Hilli. Tegi natuke kadedaks küll. Näidendi näol on väidetavalt tegu pikaajalise ühe armastatuima Prantsuse komöödiaga kogu maailmas, mida on saatnud nii kriitikute kui publiku kiitus. Ehk on selle edu saladus loo lihtsus, inimlikkus ja intrigeeriv keskne teema, mitte niiväga teksti mahlasus. Süžee põhiküsimus onju paluv ning salapärane kunstimaailm ja meeletud summad, mis seal liiguvad, paneb kahtlemata paljusid kukalt kratsima. Otsekui käega katsutamatu kunsti toomine tava inimeste tasandile ning sidudes selle suhetega, sõprusega ja põhimõtetega, on samuti intrigeeriv. Siiski, oli minu jaoks asi komöödiast kaugel, pigem mõjus tükk kurvalt, kohati halenaljakalt ja tohutult frustreerivalt. Ja Yvanist, kes pidi huumoritaaka kandma, oli tänu sellele veelgi enam kahju, sest mitte ainult kamud, vaid ka nüüd publik ei võtnud teda tõsiselt ning nägi mehes vaid teistele meelejärgi olevat pugejast ampelmanni. Kelle ainuke eesmärk seisnes õhkkonna kergendamises ja helgemaks lahustamises.

Kolm näitlejat sobisid üpris edukalt neisse kingadesse, mis ette antud. Jaan Rekkor toimib ükskõik millises etenduses äärmiselt karismaatiliselt ja imposantselt ning mingi hetk oli tema intensiivsusest lähtudes hirm, et kohe kohe muutub olukord füüsiliseks ja ta kargab Tõnu Ojale kallale. Seda ei juhtunud, kuid verbaalselt andsid mehed üksteisele tõelisi tohlakaid ja rusika lööke makku. Kuigi Tõnu Oja jäi oma visuaalse oleku ja pehme tooniga tsipake lavapartnerile alla, suutis ta üllatavalt jõuliselt Jaan Rekkorile vastu mängida. Lavalises kohalolekus olid mehed võrdsetel positsioonidel, vaatamata sellele, et ühte võiks surmahirmus karta ja teine on kui üks tore onu. Kontrastsed nii välimuselt, kõnelt, maneeridelt kui auralt, olid mõlemad rollides ühtemoodi enesekindlad ja selg sirgelt oma põhimõtete eest seisvad. Guido Kangur Yvanina jäi pigem järgisörkijaks kelle emotsioonid lahvatasid natuke teises suunas. Ta oli suurepärane tasakaalustaja ja jahustaja -- mõnikord, ärritaja-- , kuid toimis vastandina ülejäänud kahele. Füüsiliselt Jaan Rekkori suunas, kuid sisemiselt nagu Tõnu Oja pehme ja sümpaatne välimus. Seda lõhe täienisti maha ei müüdud ning tegelase anumised lõpuni orgaaniliselt ei funktsioneerinud, kuid kui teised mehed olid üksteisele kontrastsed, siis Yvan oli seda enda isiku raames. Huvitavalt kombineeris end meestega ka lavakujundus, mis natuke sarnaselt Yvanile mõjus. Lava disain oli klassikaline, peen ja minimalistlik. Keskkond oli vastuolus keevaliste teemadega, kuid need kaks poolt omavahel klappisid kenasti. Mehed jõid veini, arutlesid kunsti üle, olid riietatud väljapeetult ning, pealiskaudselt, ei oleks üldse eeldanud, et need härrasmehed niimoodi kaklema lähevad. Laval toimuv ning selle kujunduse keskkond lisas suurepärase ekstra kihi vastandeid täis loo arengusse ja nähtu endasse haaramisse. 

Raske on siiski oma pettumust ignoreerida, et tegelik motivatsioon, mis mind teatrisse viis ei realiseerunud. Olin valmistunud selleks, et kuulen asjalikke argumente eri nurkadest kunsti olemuse defineerimiseks ning mõistmiseks ja ehk pannakse mind mu vaateid muutma või teises suunas pehmendama. Olukord, milleks kaks jurakat loos valmis ei olnud. Tegelikult juhtus aga see, et kunst ei olnud üldsegi peamine teema, vast isegi mitte reas kümnes, vaid kunst oli vahend, et vastandlikke inimsuhteid juba öökimiseni lahata. Mida võib isevärki süžee puändiks pidada. Üllatus! Näha saab intelligentse (ja humoorika) diskussiooni asemel hoopis verbaalset meeste wrestling maadlust, mis iseenesest ei olu ju ka midagi valet ega halba. Iseasi, kui asjalik ja nauditav kogu kompott lõpuks kokku oli. Vajakajäämisi leidus, vaatamata sellele, kas sain isiklikult mida ootasin või mitte. Samas, ei ole ka võimatu oimata, et miks ikkagi on lavastus niivõrd menukas ja kauaaegselt armastatud. Loos on midagi magnetilist või isegi masohhistlikku, et noh, kui kaugele mehed on valmis langema ning kuidas kõik lõpuks päädib. Teekond alla on räpane, kuid kas mõõnale järgneb tõus. Kas kolmiku sõprust on võimalik päästa. Ja mis saab sellest maalist? Kas see ohverdatakse kamraadluse altaril või jääb kunst võidutsema?