teisipäev, 28. aprill 2015

Kino: "Vehkleja"

Tere kena päeva!


Pealkiri: Vehkleja
Režissöör: Klaus Härö
Stsenaristid: Anna Heinämaa
Tootjad: Allfilm OÜ
Kestvus: 1 h 38 min
Žanr: Draama, biograafia
Osades: Märt Avandi, Ursula Ratasepp, Hendrik Toompere Jr, Jaak Prints, Lembit Ulfsak, Kirill Käro, Liisa Koppel, Tõnu Oja
Kinodes alates: 13.03.2015
Nähtud: 24.04.2015
Minu hinnang: 3,5/5

Vehkleja oli hea film hea looga.

Vehkleja on lugu meistersportlasest Endlist, kes saabub 1952. aastal Haapsallu ja asub sealses koolis tööle kehalise kasvatuse õpetajana. Koolidirektor tuletab Endlile meelde kohustust teha klassivälist tööd ja Endel otsustab teha suusaringi. Kui aga suusad koolist nagu võluväel kaovad, jääb Endel peale laste pealekäimist oma liistude juurde ja hakkab lastele õpetama vehklemist.

Koolidirektorile see ei meeldi, kuna vehklemine ei ole just kõige nõukogudelikum spordiala ja soovib vehklemisringi kinni panna. Ühe lapse vanaisa aga on nii julge ja tõstab vehklemisringi toetuseks käe ja arglikult üksteise järgi hääletavad ka teised lapsevanemad vehklemisringi jätkamsie poolt. See viib auahne koolidirektori selleni, et ta hakkab uurima Endli tausta ja Endlil on, mida varjata.

Film kulmineerub võistlustega Leningradis, kus Endel on enne Happsalusse naasmist pikka aega treeninud ja elanud. Endli sõber Aleksei hoiatab Endlit, et ta ei tuleks, aga Endel ei soovi lapsi alt vedada ja sõidab Haapsalu meeskonnaa kohale.

Mis mulle meeldis?
Inimsuhete peegeldamine filmis oli huvitav. Mulle meeldis väga, kuidas esialgu kinnine Endel lasi samm sammu haaval endale lapsed ligi. Laste suhtumine, nii Marta kui ka Jaan, oli väga hästi kajastatud. 50ndatel olid paljud lapsed ilma vanemateta, nad kas olid sõjas surnud, küüditatud või kaduma läinud ja lapsed kasvasid tihti vanemate õdede vendade käe all või siis vanavanematega. Ma nautisin Jaani vanaisa lugu, kes oli Leipzigi ülikoolis õppinud ja kes maksis oma julguse eest kõrget hinda. Kadri ja Endli suhe oli armas, mis algas aeglaselt ja arenes tasapisi, arglikult, aga kindlalt.

Väga tugev näitlejate trupp oli filmis, alates siis Endli osatäitja Märt Avandi, kes oli selles rollis sümpaatne, usutav ja pani talle kaasa elama, lõpetades Marta ja Jaani osatäitjate Liisa Koppeli ja Joonas Koffiga. Väga sümpaatse rolli tegi ka väikses,aga olulises rollis olnud Kirill Käro, kes mängis Endli Leningradi sõpra Alekseid. Kui sinna lisada veel ühte ebemeeldivamat, kooliderektori rolli mänginud Hendrik Toompere Jr, siis oli tegemist meeldejääva grupi näitlejatega. Eraldi tahaks esile tuua Jaak Printsi, kellel oli peaaegu, et sõnadeta roll, aga kelle koolidirektori assistent oli tõeliselt hirmuäratav ja salakaval. Ainult häid sõnu tahaks öelda ka vanameister Lembit Ulfsaki kohta, kes tõi soojust ja valgust filmi Jaani vanaisana.
Näitlejatöö oli Vehklejas suurepärane!

Mis mulle ei meeldinud?
Pinge oli filmis ühtlane ja sellist tõsisemat pingetõusu ega ka langust ma ei tunnetanud. Ta lihtsalt voolas. Isegi siis, kui meeskond Leningradi sõitis, oli peaaegu, et ette teada, mis toimuma hakkab ja mis Endliga juhtub. Üllatusmomenti ei olnud ja ega vist pidanudki olema. Ta ei jätnud mind kui vaatajat küll ükskõikseks, aga mingit suuremat emotsiooni ta samuti ei tekitanud.

Peale selle, ehkki film oli värvidelt ja valgustuselt nähtavasti ajastutruu, siis mõjus see masendavalt. Eks 50ndat olidki sellised. Ma usun, et filmitegijatel oligi see plaan, et anda selle hallusega edasi ajastu olemus, aga minus tekitas see liigselt unise tunde.
Oleks tahtnud rohkem tempot, liikuvust ja värve.

Kokkuvõttes:
Hea film oli! Ajastukohane, peegeldas väga hästi 50ndaid aastaid ja lugu, mille film jutustas, oli huvitav. Kindlasti tasub Vehklejat vaadata!






esmaspäev, 27. aprill 2015

Kino: "Emajõe veemaailm"

Tervitus!

Seekord lühike ülevaade kodumaal valminud värskest dokumentaalist.

Pealkiri: Emajõe veemaailm
Režišöör: Remek Meel
Kestus: 0h 57 min
Žanr: Dokumentaal
Kinodes alates: 24.04.2015
Nähtud: 25.04.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt kino.ee kodulehelt
Kuigi Eesti on pisike, võime me uhkust tunda oma suurte territooriumite puutumata, vaba ja puhta looduse üle. Samas, kahjuks, on aga äärmiselt kurb, et isegi kui kõik metsik ja kaunis on meile käegakatsutavalt lähedal, siis enamus inimeste kogemuste, teadmiste ja hoolimatuse põhjal võib arvata, et looduserüpp on meist sadade kilomeetrite kaugusel. Näiteks, kui palju ikka keskmine linnalaps teab linde peale tuvi, kajakas ja muude laialtlevinud liikide kõrval ka haruldasemaid, imeilusaid, omapärasemaid ja linne vältivaid variatsioone? Pean enda kahetsuseks isegi tunnistama, et ei olnud kuulnud ühestki filmis tutvustatud tiivulisest. Siinkohal tõttabi appi käesolev lihtne, lühike ja värvikas kokkuvõte kirevast elusikust ühe suurima Eesti jõe äärsetel aladel. Kuigi tegu on vaid killukesega Eesti rohepiirkondade eluolust, siis algatuseks on tegu suurepärase sissejuhatusega.

Saamaks selget arusaama Emajõest ning selle algusest, lõpust ja üldisest trajektoorist, tehti esmalt puust ja punaseks illustreeriv ülevaade jõe teekonnast ning loodusuurimine võiski alata. Vaataja ees avanes võimalus piiluda ühe esmapilgul pisikese maailma erinevate elukate igapäevaellu kõigi oma hallide argipäevategevuste, rõõmude, meelehärmi ja lihtsalt lõbusatele seikadega nende isemoodi elust. Kodamööda läheneti mõnele piirkonnas pesitsevale linnuliigile, loomaliigile, putukale või kahepaiksele ning neid kodukülastusi ümbritsesid võrratud vaated kõrgelt õhust erinevatele kohtadele eri võtmetes, küll talvel, päikesepaistes, hämaras, vihmahoogude keskel, maapinna lähedalt kui lähivaates.

Meeldejäävaid tegelasi oli kahtlemata hulganisti, kuid minu sügava poolehoiu ja austuse teenis ära kukkurtihane ning tema järjekindel ja väsimatu töö enda unelmate kodu loomisel, mis iseenesest oli puhas kunst ja loodusime -- kust tuleb see teadmine või instinkt selliseid tõesõnu meistriteoseid luua? Usin, asjalik ja eeskujulik väike töömesilane. Lindude rindelt sai muuhulgas veel kogeda iseäralikku pulmalaulu ning emme- ja issilinnu laste eest hoolitsemise õiglast ja tasakaalus töödejaotust. Pisikiskjat minki oli kihvt jälgida mööda jääd silkamas ning koprale aga oli tahtmine kaasa elada suure puuvõrse pessa tirimisel, kuid siiski suutis loomadest mu sümpaatiat enda vastu kinnitada saarmad, oli üliarmas kuidas nad energiliselt oma ninasid lume sees nühkisid.

Kogu seda imelist loodusmängu jäädvustavad isa ja poeg, kelle tegemisi filmimisel ja muhedaid omavahelisi vestlusi ka vahepeal ekraanil nähtusse sisse lipsatakse. Nad on otsekui raam ning ühendus metsiku ja inimese vahel ning tänu sellele sidemele sobib film ideaalselt ka lastele, kelledele vast ainuüksi loodusklippide jälgimine võib veidi monotoonseks muutuda. Lisaks ei ole filmis ka tekstirikas ning suuresti tuleb oma silmi kasutada ning näha on alati lihtsam kui kuulata. Kahe inimese aktiivne osalus võimaldab ka heita pilku loodusfilmide loomisprotsessi ja materjalikogumise telgitagustesse, mida on kahtlemata põnev uudistada.


Kokkuvõttes: Soe, sümpaatne ja meeldiva kodumaise maiguga lähivaade meie endi lähinaabrite paeluvasse maailma. Oleks aga tahtnud rohkemat, detailsemat ja suuremahulisemat, kuid ma olen ka väga ahne kui midagi huvipakkuvat ja kaasahaaravat mu silmapiirile satub.




pühapäev, 26. aprill 2015

Kino: "Suur mäng"

Tervitus!

Taaskord kinorindelt!

Pealkiri: Suur mäng
Originaalpealkiri: Big Game
Režišöör: Jalmari Helander
Näitlejad: Samuel L. Jackson, Ray Stevenson, Onni Tommila, Victor Garber
Kestus: 1h 22 min
Žanr: Action, seiklus
Kinodes alates: 24.04.2015
Nähtud: 24.04.2015
Minu hinnang: 3.5/5

pilt solariskino.ee kodulehelt
Oi, see on ju soome keel, oli mu esimene mõte kui filmi alguses saame tuttavaks noore poisiga küttide perest, kes nüüd ühe metsaeluka mahanottimisega meheks saamist tõestama peab. Enamgi veel, selle totakalt lõbusa märulifilmi tegevus toimub ei kuskil mujal kui Lapimaal. Lisaks, ootamatult tore ja koomiline oli mitte ainult minul vaid ka ülejäänudel vaatajatel omaette itsitada iga kord kui sõna "perkele!" meie kõrvu jõudis. Nii lihtne ongi inimestes naeru esile kutsuda.

Ma poleks uskunud, et mõni film suudab füüsika ja inimkeha vastupidamise seadusi niivõrd robustselt rikkuda kui "Kiired ja vihased 7," kuid ma eksisin, sest antud film suutis pea samale tasemele ennast tirida kui Vin Dieseli autopalagan. See on ikka uskumatu, mis kõik võib Ameerika presidendiga juhtuda, kelle lennuk teel Helsingisse konverentsile metsikus põhjas alla tulistatakse. Kui tema teele ei oleks sattunud tõsist ja asjalikku kütihakatist Oskarit, siis oleks publik kindlasti rohkemgi ebareaalseid ja ajuvabasid olukordasid pidanud taluma. Vähemalt andis poisi lisamine tegevusse veidi usutavama maigu kõigele, kuna ta tõesti omas mingisuguseidki ellujäämisoskusi, peale selle oskas väikevend kasutada vibu, kuigi mitte alati edukalt, kuid siiski, üks relv neil vähemalt oli. Igatahes, oleksid nad mõlemad pidanud sussid juba suhteliselt varakult püsti viskama, kuid ühest ekstreemsest olukorrast järgmisesse, oli ebatavaline paar edukas lipsamaks mööda metsloomadest (keda ei olnud), ohtlikust maastikust (mis ei olnud ka nähtavasti probleem) kui ka mingitest hulludest, kes presidenti tahtsid tappa ja kogu selle segaduse korraldasid (kes koguaeg neid üles leidsid, ma ei teadnuki, et Lapimaa on pargisuurune, kus juhuslikult koguaeg üksteisega kokku satutakse). Ma pean aga ka tunnistama, et vähemalt siin filmis oli rohkem verd ja riided läksid ka ikka mustaks, mitte ainult paar kriimu ja ikka lumivalge särk pärast kõva andmist (ma vaatan sind Vin Diesel). Seega tsipakegi usutavam kontekst ja tagajärjed andsid kõvasti juurde.

Kuid aitab ilkumisest, sest tegelikult oli film meeldivalt südamlik, ootamatult meeleolukas ja ta ei püüdnud kordagi teeselda, et on midagi tõsiseltvõetavat ja realistlikku või teadvustamata enda absurdset totrust. Peale selle, kes siis ei oleks tahtnud Oskarile kaasa elada enda saagi ehk presidendi oma isale toomises, sest vot see oli küll kõvem noos kui ükskõik mis kits või karu. Õrn sõprusside, mis poisi ja presidendi vahel tekkis oli ka üllatavalt siiras ning nende koostöö oli õnnestunud ja usutav. Oskari oli omapäraselt sümpaatne ja tõsiasi, et Samuel L. Jackson ei olnudki seekord mega tagumikkude tuliseks ajaja, oli äärmiselt värskendav. Kui see kõik ei ole piisav meelitamaks seda lahedat jaburust vaatama, siis hingematvad loodusvaated ja fakt, et selline pilt avaneb meist vaid veidi ülespoole põhjas, on kindlasti asi mida ekraanilt nautida.

Lemmik stseen: Iga kord kui Oskari vibu laskis.

Lemmik tsitaat: "See on Bill."

Kokkuvõttes: Jah, ega ta selline arutu meelelahutus ole, kuid mõnikord on just seda vajagi ning selles kategooriast lähtudes on tegu kihvti filmiga.


Teater: "Hõimud"

Tere kena päeva!

Käisin vaatamas Eesti Draamateatri etendust "Hõimud", mis oli erakordselt hea etendus. Siin on arvustus.

Pealkiri: Hõimud
Autor: Nina Raine
Teater: Eesti Draamateater
Žanr: Draama
Kestus: 2 h 20 min koos vaheajaga
Lavastaja: Priit Pedajas
Osades: Pääru Oja, Tõnu Oja, Tiit Sukk, Kaie Mihkelson, Piret Krumm ja Marta Laan
Esietendus: 21. september 2014
Millal nähtud: 24. aprill 2015
Minu hinnang: 5/5



Billy sündis kurdina, kuuljate pere kolmanda lapsena. Tema vanematel on omapärane arusaam, et kurti last tuleb kasvatada nii nagu teisigi ehk siis tema kurtusest mitte välja tehes. Billy õppis hiilgavalt huultelt lugema, kuid mitte viipekeelt kasutama. Aga füüsiline kurtus ja kuulmine on kommunikatsioonist vaid üks ja võib-olla mitte peamine osa, kuulmine ja kuulamine ja ära kuulamine ja kuulda võtmine on erinevad asjad. Nii ka Billy peres, kus üksteisega rääkimise asemel kõlavad pigem edevad monoloogid. Kus suhtlemine seisneb pigem võitluses ja esinemises kui mõistmise ja omaksvõtu püüus. Kus võib-olla kurt Billy on ainus, kes tegelikult kuulab. Billy oskab nii oma perele kui ka oma kurtusele uue pilguga vaadata pärast kohtumist naisega, kes vastupidiselt talle endale on sündinud kurtide vanemate kuulja lapsena, kuid on aegamööda kuulmist kaotamas. Billy leiab kurtide kogukonnas kuuluvustunde, mida kodu ei pakkunud.

"Hõimud" on mitmetahuline ja inimlkik lugu, mis räägib kuulumisest, peresuhetest, armastusest ja soovist, et sind mõistetaks.

Etendus algas ühe tavalise pere söögikorraga, kus kõik pereliikmed istuvad elutoas laua taga ja vestlevad. Ehkki vestlusest on asi kaugel. Kõik pereliikmed peale ühe peavad pikki enesekeskseid intellektuaalseid monolooge. Pereisa Christopher (Tõnu Oja) räägib pikalt kirjandusteadusest ja , semiootikast, pere vanem poeg Daniel (Tiit Sukk) vestab oma käsilolevast kirjatükist ja tsiteerib oma väitekirja ja peretütar Ruth (Piret Krumm) seletab vaimustunult oma esinemisest kirikus ja oma plaanidest saada ooperilalujaks. Pereema Beth (Kaie Mihkelson) sebib laua ääres ringi ja püüab kas vestluses tasakaalu leida või siis vaidleb kõikidega. Ainuke, kes istub sõnalausumata laua ääres, on Billy (Pääru Oja). Billy lihtsalt kuulab ja küsib vahelduva eduga: Millest te räägite? Ja keegi ei pane tähele, nad lihtsalt filosofeerivad, diskuteerivad ja räägivad igaüks oma teemast edasi. Billy aga kuulab. Billy on kurt, ta on sündinud kurdina ja teda on varajasest east peale õpetatud rääkima ja huultelt lugema.

Samm sammult etenduse edenedes hakkavad tegelaste maskid langema. Kui Billy kohtub kurdistuva noore naise Sylviaga (Marta Laan), siis ehkki Billy pere võtab ta soojalt vastu, muudab kohtumine Sylviaga Billy elu nii, et see kulmineerub Billy nõudmisega perele, et nad õpiksid ära viipekeele. Billy keeldub rääkimast enne, kui tema pere paneb ennast temaga samasse seisu. Terve elu on Billy elanud nii nagu kuuljad ja nüüd tahab Billy, et ta pereliikmed teda mõistaksid ja elaksid natukenegi sellist elu, mis Billy.

Mulle meeldis etenduses päris mitu erinevat asjaolu. Ma nautisin Billy ja Danieli sõprust ja üksteisemõistmisele jõudmist. Ilmselge oli, et Daniel vajas oma vaimse stabiilsuse säilitamiseks oma venda rohkem kui Billy teda. Billy oli alati olnud see, kes teda kuulab ja mõistab ja kui Billy Sylviaga Danieli elust eemaldub, siis Danieli habras vaimne tervis kukub kokku.

Ma nautisin vastuolu Billy ja Sylvia suhtes, kus Billy on sünnist saati kurt ja avastades kurtide maailma ja kultuuri, tahab ta jäägitult sinna kuuluda. Samas Sylvia aga, olles siiani olnud kuulja ja kaotades oma kuulmist, siis soovib ta kuuluda just rohkem kuuljate kogukonda ja mitte kurtide omasse. See vastuolu kahe inimese vahel oli väga hästi mängitud nii Pääru Oja kui ka Marta Laane poolt.

Ehkki tükk käsitles tõsiseid teemasid, siis oli seal ka väga palju huumorit. Dialoog oli väga hea ja naerda sai päris palju. See andis etendusele vajaliku tasakaalu. Etendus ja näitlejate trupp tõid minus kui vaatajas välja palju erinevaid emotsioone: kurbuse, kaastunde, imestuse, naeru, pereväärtuste tunnustamise, äratundmisrõõmu, igatsuse ja minu arvates peabki üks hea lugu seda tegema. Mind hoidis etendus kindlasti oma lummuses algusest lõpuni.

Näitlejad tegid väga head tööd! Eriti tahaks esile tõsta Pääru Oja, Marta Laane ja Tiit Sukka, kes kehastasid oma tegelasi mitmekihiliselt ja värvikalt.

Tehniliselt oli viipekeele tõlkimine väga huvitavalt lahendatud näidates teksti lava tagumisel seinal. Sinna ilmusid ka väljaöeldu tõlgendused, et kui üks tegelane väidab midagi, siis see, mida ta tegelikult mõtles, või tundis, tuli tekstina lavaseinal nähtavale. Väga hästi läbimõeldud lahendus, mis lisas etendusele väikse detailina päris palju juurde.

Lemmiktsitaat: Tal on sama palju karismat, kui on ....bussipeatusel! (Christopher Danieli eksi kohta).
Lemmikstseen: Etenduse lõpus, kui Daniel õpib, kuidas öelda viipekeeles: Ma igatsen (armastan) sind.

Kui tahate mida hingele ja südamele ja sealjuures ka naerda, siis minge kindlasti vaatama!





neljapäev, 23. aprill 2015

Kontsert: Ott Lepland

Tere kena päeva!

Käisin kuulamas Ott Leplandi kontserti Ööklubis Cafe Amigo ja siin on minu muljed.

Koht: Ööklubi Cafe Amigo
Esinejad: Ott Lepland
Kuupäev: 18. aprill 2015
Minu hinnang: 5/5

Laupäeva õhtul valisime väikese seltskonnaga oma sihtkohaks Ööklubi Cafe Amigo, et minna kuulama Ott Leplandi.

Kolmveerand üheks oli Amigosse kogunenud juba päris palju Oti austajaid ja kui bänd muusika saatel lavale tuli, suundus kogu see rahvas nagu üks mees lava ette, et Oti esinemisele aktiivselt kaasa elada. Nii ka mina koos oma kaaslastega.

Kontserdi avas lugu "Kohtume jälle", mis tõmbas rahva koheselt käima. Muidugi, sellele aitas kaasa ka Oti suurepärane oskus rahvaga laval olles suhelda, mida ta ka tegi terve kontserdi jooksul.

Üksteise järel kõlasid Oti tuntud hitid nagu "Üheskoos on olla hea", "Pool tundi veel", "Otsides ma pean su jälle leidma", "Sinuni", "See päev on käes", "Tunnen elus end", "Imede öö", "Läbi öise Tallinna", "Süte peal sulanud jää" ja veel paar head lugu. Mitte, et see oleks mind üllatnud, aga inimestel olid kõik Oti laulude tekstid peas ja tihti lasigi Ott rahval mikrofoni laulda.

Kontsert jättis terviklikkuse tunde. Esitatud lood olid valitud minu arvates heas järjekorras, sest vahelduva eduga tõstsid laulud kontserdi tempot ja lasid sellel siis hetkeks kukkuda, et seda siis edumeelselt lõpuni viia. Mul oli väga hea meel,et kontsertkavast oli välja jäetud "Kuula". :)


Oti vokaalsed oskused on muidugi suurepärased. Ma ei olnud enne Otti lives kuulnud, aga see, mida ma nägin ja kuulsin, oli lihtsalt üks väga hea esitlus. Muidugi, Amigo akustika ei ole just kõige parem ja eks see kontsert oligi ju eelkõige mõeldud klubikülastajatele. Millalgi sooviks Otti kuulata teistsuguses keskkonnas, kus ta hääl rohkem esile tuleks ja kus ta esineks näiteks ainult kitarri saatel.

Pillimehed olid samuti tasemel ja bändi heli oli hea. Liikusin kontserdi ajal lava eest nii lava kõrvale ja ka kaugemale ja bänd koos helitehniku hea tööga kõlasid ühtlaselt hästi pea ruumi igas osas. Eraldi tahaks välja tuua ka Marvi Vallaste kes oli Otile taustalauljaks. Ka temal oli meid ümbritsevas seltskonnas palju fänne, sest tihti hüüti lava poole ka tema nime.

Ott Leplandi bändi liikmed:
Ott Lepland - laul
Kaspar Kalluste - trummid
Kristjan Kaasik - kitarr
Tarvi Kull - klahvpillid
Viljar Norman - basskitarr
Marvi Vallaste - b.vokaal

Täitsa tore oli!




Teater: "Estonian Hikikomori"

Tervitus!

Seekord vahelduseks VAT Teatri uuslavastus!

Pealkiri: Estonian Hikikomori
Teater: VAT Teater
Kestus: 1h 25 min
Lavastaja: Margo Teder
Osades: Kristiina- Hortensia Port, Martin Kõiv ja Meelis Põdersoo
Esietendus: 24.03.2015
Millal nähtud: 21.04.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt piletimaailm.ee kodulehelt
Hikikomorid on Jaapani ülikiire, konkurentsitiheda ja ületöötamist soodustava eluolu tagajärg. Kui on igati normaalne, et enne ülemuse lahkumist ei lähe ka alluvad koju ning ülemus ei lähe ju loomulikult enne ööd. Kui on igati aktsepteeritav, et pärast tööd on soovituslikult kohustuslik veeta aega töökaaslastega, enamasti joomas. Kui pärast pikka koolipäeva poole ööni lisa erialakursustel ja süvakoolides veeta. Kui metsiku töö ja tuupimise tagajärjel sissesaadud kool ja ülikool dikteerivad ning seavad karmid mallid sinu ülejäänud eluks. Kui see kuidas teised sind näevad ning pereau ja hea maine on niivõrd kõrgel kohal. Siis need on vaid mõned näited, kuid juba nende põhjal võib tuletada, et pole mingi ime kui inimene mingi hetk ei suuda kõige sellega kaasa joosta või lihtsalt ei taha ning sulgub endasse ja eraldab ennast ülejäänud maailmast. Kuna maine on nii oluline ja mõjukas, siis tavaliselt ei tunnista ja avalda vanemad, et nende laps on langenud hädamülkasse ning seega on abi väga harv ning raske tulema, õigem lahendus on ju ikkagi varjata ning nii see probleem süveneb ja ühiskond ägab.

Enda kogemusele ja nähtule põhinedes ei saa ma õnneks väita, et Eestis on samasugune karm ja meeletu edule suunatuse, kõikide ohtudest ja ohverdustest hoolimata, mentaliteet niivõrd standard nagu see on Jaapanis, kuid see ei pruugi tähendada, et tänapäeva tugevam jääb ellu uue tasandi maailm ei võiks ängistavaks ja väljakannatamatuks muutuda ükskõik kus. Inimesed põdevad ja toimivad depressiooniga erinevalt, on kindlasti neid nagu tüki peategelane Kelvin, kelledel on võimalik ning kes tahavad põgeneda maailma eest ning turvaliseim koht oma haavu lakkumiseks on oma toas.

Kõrgelt kukkumine on valus, kui eeldad, et pärast gümnaasiumi on terve elu ees, kõik uksed valla, võimalusi igasuguseid ning kõik on käeulatuses, siis karm reaalsus ja argipäev aga sunnivad suurel kiirusel ja kõrgelt maaga põrkuma. Mingi hetk enesekindlus alaneb, iga läbikukkumine ja vastu seina jooksmine vähendab hoogu ja tirib tagasi motivatsiooni ja hakkamist. Isegi kui oled tegelikult päris asjalik, arukas ja andekas, siis alati, nagu peategelane ütles, on keegi parem, kes suudab rohkemat, paremini teiste mõtteid lugeda, rohkem panustada ja enam ennast ületada. Lisades siia ka katsumused lapsepõlves, võib-olla mitte just seltskondlik, sõpraderohke ja populaarsust sisaldav lapse- ja nooruspõlv, siis on tõenäosus vähemalt depressiooni kasvumaaks väga soodne. Muidugi on ka teisi versioone, miks keegi hikikomori eluviisi omaks võtab, kuid antud etenduses tundus eelnev olevat põhi motivaatoriks, miks Kelvin ennast oma ruumi sulges ja igasuguse tahtmise ning huvi välismaailmaga ühinemisest kaotas.

Eesti kohalik hikikomori ehk etenduse peategelane Kelvin oli tegelikult sümpaatne ning ma sain kohati tema suhtumisest ja põhjendustest aru ning ka ühinesin nendega. Ta tõstatas päris asjalikke küsimusi, mis panid kaasa mõtlema, pead noogutama või elu üle järele arutlema. Näiteks, miks peab õnnelikkust ilmtingimata väljendama kargamise, kilkamise ja endast välja minemisega, mõni inimene suudab head tuju ka vaoshoitult tunnetada, ilu on liialt ülitähtis, kui sa ei ole skaala ekstreemustes ja paigutud kuskile keskele, siis oled nähtamatu ja keegi ei vaevu reageerima. Mulle tegi nalja ka tema brändide vältimine põhimõtte pärast, isegi särgilt enda seljas oli ta välja lõiganud brändi tunnuse ning rinnal laius suur auk. Ka tema nägemus Soomest kui eestlaste tõotatud maast oli koomiline ja pilkav, samas ei meeldinud mulle tema arusaam, et kui inimene tahab elu parandada ja ta on nõus selleks midagi ohverdama, olgu selleks siis eneseväärikus või kellegi arusaama järgi paigutatud mõõtepuud, siis miks teda mõnitada ja hukka mõista, eriti kui ise ei suuda üldsegi midagi ette võtta. Ma ei kiida heaks ka Kelvini käitumist ja eriti viisi kuidas ta oma emasse suhtus kui kellesegi iseenesest mõistetavasse, kes toitis ja kattis, samal ajal kui poeg oma madalseisu välja elas. Siiski arvan ma, et kõik suudavad rohkemal või vähemal määral temaga samastuda, sest kõigil meil on hetki, kus lained löövad peakohal kokku ja tahaks lihtsalt oma urgu pugeda. Kelvni puhul jäi aga ta sinna liialt kauaks, kuniks see olek tundus loomulik ning jõudu ei jätkunud enam sammgi oma ruumist välja minemiseks.

Etendusel ei olnud just suur trupp, laval võis kohata vaid nelja tegelast kolme näitleja kehastuses. Kodukanale mõnes mõttes vastandiks oli punase jänese kostüümis lõbus ja tujutõstja rollis Kelvini ettekujutuste vili, kes oli nii toeks, mõistuse hääleks kui ka sisemiste kahtluste, hirmude ja ihade vokaliseerija. Kahtlemata oli tegu energilise, värvika ja omapärase tegelasega. Mulle meeldisid ka näitleja ilmed, kehakeel, häälekasutus ja üldine oleks, selline muhe ja rohkem karulik välimus, arvestades punast habe, kui jäneselik. Katja, loo "kangelanna," oli konteksti arvestades kui sõõm värsket õhku, sest ta suutis kahtluse alla panna kõik mida Kelvin oma masenduses õigeks pidas ning muidugi oli teda ka üldiselt naljaks jälgida oma kontsakingadel ringi tudisemas ning igas lauses peitupugejale "kuule mees" ütlemas. Samas oli ta aga just selline surakas elektrit mida urukoer vajas ning tuim ja tühi ruum kohe kihas ning Kelvinil hakkas nähtavalt veri liikuma ning mugavustsoonist oli vaja lahkuda. Näitlejate trio tegi igatahes väga veenva, kuid õnneks mitte liialt trööstitu ja raskemõttelise maiguga etteaste, kui lähtuda loo põhiteemast.

Kokkuvõttes: Kaasamõtlemist soodustava sisuga tükk, mis on mõnes mõttes helge,  motiveeriv ja ka hulganisti huumorit sisaldav, samas aga toob tähelepanu tõsistele puudustele ja tekkivatele tagasilöökidele tänapäeva kiiresti arenevas ja aina rohkem ja rohkem nõudvas maailmas. Soovitan lugu just eriti teismelistele ja veidi vanematele, kes võivad olla antud probleemi löögiulatuses. Mulle meeldis ka lavastuse reklaamlause, mis on kui rusikas silmaauku: Sa oled olemas. Sinna ei ole midagi parata.



kolmapäev, 22. aprill 2015

Kino: "Sügavasse laande"

Tervitus!

Taaskord kinorindel!

Pealkiri: Sügavasse laande
Originaalpealkiri: Into the Woods
Režišöör: Rob Marshall
Näitlejad: Meryl Streep, Anna Kendrick, Emily Blunt, Chris Pine, James Corden
Kestus: 2h 04 min
Žanr: Fantaasia, muusikal
Kinodes alates: 17.04.2015
Nähtud: 18.04.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt solariskino.ee kodulehelt
Kui tutvuda tuntud muinasjuttude originaalversioonidega, siis ei tohiks kohati neid üldse lastele suunatuks nimetada, sest võikaid, julmi ja õudseid seiku võib neist hulganisti leida. Kinolinal näeb aga suhteliselt harva muinasjutte tõsisemas ja täiskasvanulikumas võtmes või sedamoodi kui nad algselt loodud olid. Antud film aga püüab seda trendi muuta, tuues vaatajateni armastatud ning lapselikud lood tumedas kuues ning kui lisada siia veel tõsiasi, et tegu on muusikaliga, siis on lõpptulemus kahtlemata intrigeeriv.

Film põhineb populaarsel samanimelise muusikalil ning kui võrrelda nende sisusid, siis on lavaversioon tunduvalt süngem ning paljude tegelaste saatused ning olukorrad on tükis kõvasti koledamad ning tõsisemad. Aga ega Disney saa ju oma jumaldatud animafilmide tegelasi niivõrd karmilt kohelda ning nende mainet sedavõrd hukutavalt rikkuda, seega on filmi näol tegu helgema ning positiivsema versiooniga algsest. Kui filmi vaatate ja mõtlete, et oi kui kurb, ebaaus ja jube, siis etendus ise on palju hullem ja isegi surmavam oma tegelastele.

Mis juhtub pärast õnnelikku lõppu? Kes vastutab tagajärgede eest? Kas mõni ohverdus on väärt tulemit? Milline oleks muinasjutt realistlikumas kontekstis? Millised on need rohkem tõepärasemad tegelased ja mis neid motiveerib? Kui lähtuda sellest, et nad ei ole ainult ülihead või kurjamid, siis kuidas käituvad nad ohus või kompromiteerivates olukordades? Äärmiselt põnev oli näha millised need tegelased ja olukorrad originaalmuinasjuttude põhjal looduna võisid algupäraselt olla ning kuidas lood tänu sellele ümber transformeerusid. Muinasjuttudest olid esindatud ja läbisid sünge uuenduskuuri näiteks "Tuhkatriinu," "Rapuntsel," "Jack ja oavars" ja "Punamütsike."

Filmi muusika sobis ideaalset loo meeleolu ja eesmärkidega, soodustades rõhuvat ja raskemeelset õhkkonda. Lugude sisudeks ise olid tavapärased ja tuttavad teemad nagu suureks kasvamine, millestki loobumine, vanema käskude eiramine, petmine jne, kuid olles taustaks ja kaaslaseks kurvameelsetele, halastamatutele ning ebaõnnestunud toimumistele, siis andsid lood lisa kihi sellise kergelt ängistava üldise meeleolu loomisele. Tavaliselt teeb laulmine pildi lõbusamaks, kuid siinkohal oli vaid üks pala, mis eristus teistest oma humoorika ja lustliku sisu ja esituse pärast. Kahe printsi etteaste "Agoonia" oli vaimukas, ülepakutud, tobe ja sobis nende iseloomude ja suhtumistega suurepäraselt. Kahtlemata üks koomilisemaid hetki filmis. Visuaalselt oli tegu võrratu filmiga, mis nägi tõesti õnnestunud ja teemakohane välja. Värvikust oli suhteliselt vähe ning kogu teos jõudis vaatajani läbi tumendava filtri ning veidi tuhmistatuna. Isegi eredad värvid olid silmnähtavalt mustja alatooniga. Tehniliselt jäin tõepoolest väga rahule.

Kõige häirivama puudusena tooksin välja filmi kulminatsiooni ning sellele järgneva oma poole tunni, mis pani mind kukalt kratsima, sest pinge oli olnud laes, lahendused olid käes ning tipphetk läbi, vähemalt tundus nii sel hetkel, kuid siis film jätkus. Loomulikult oli sel osal oma eesmärk ja tähtsus üldpildile, kuid see mõjus kui eraldiseisev eelmisest loo osast ning üleminek nende kahe vahel ei olnud loogiline ja ühtlane. Hoog oli maas ning liikumas allamäge ning seega see ootamatu ja äkiline hüpe tundus kentsakas ning isegi tüütu. 

Tegelastest oli kõige meeldejäävam Chris Pine printsina. Oli näha, et ta nautis selle šarmantse, kuid mitte just laitmatu unistuste printsi kehastamist. Anna Kendrick oli ootamatult sümpaatne Tuhkatriinuna, ta oli haavatav ja tagasihoidlik, samas aga ka asjalik, realistlik ning hakkaja. Meryl Streep, kes nõia rolli eest kandideeris ka Oscarile, oli kahtlemata stseenide röövel, sest see tugev karisma sundis alati pilku tema poole pöörama. Emotsionaalne ja võimas etteaste väga vastuolulise tegelasena. Endalegi üllatuseks suutis ka Johnny Depp mu poolehoiu võita, ta oli kentsakalt õnnestunud valik mängimaks meelitavat ning libekeelset hunti.

Lemmik stseen: "Agoonia" laul loomulikult.

Lemmik tsitaat: “Tegelikult ma mõnikord isegi naudin koristamist.”

Kokkuvõtte: Vaatamata sellele, et tegu on muinasjutuga on see tõsine film tõsiste teemadega, mille sihtgrupiks on kindlasti täiskasvanud või vanemad teismelised. Samas on tore vahelduseks näha mõnda vanematele mõeldud muinaslugu, mis ei ole ainult kaunis, värviline, lihtsakoeline ja õnneliku lõpuga.


esmaspäev, 20. aprill 2015

Elamus: Öö Ööklubis Cafe Amigo!

Tere kena päeva!

See nädalavahetus oli väga elamusterikas ja ühte nendest tahaks teiega jagada - nimelt käisin koos Tallinnat külastavate kaassaarlastega Ööklubis Cafe Amigo. Mul olid mõned priipääsmed ja kuna sel õhtul esines ka Ott Lepland, keda tahtsin kuulama minna, siis just sellisel põhjusel ma Amigosse sattusingi.

Koht: Ööklubi Cafe Amigo
Esinejad: Ott Lepland
Kuupäev: 18. aprill 2015
Minu hinnang: 3/5


Ma ei ole Amigos käinud umbes 15 aastat. Kuna kaks asjaolu: see, et mu külaliste sooviks oli minna klubisse, kuhu sobib minna ka vanuses 35+ ja see, et mul olid vabapääsmed Amigosse ja see, et seal esines laupäeva õhtul Ott Lepland, siis otsustasime asjaolude kokkulangevuse tõttu Amigo kasuks. Teine valik oleks olnud Üllar Jörberg Sossi klubis, aga see tuli jutuks ainult naljaga. See oleks eeldanud juba vanust 50+ ja kuna me ei kuulu just täpselt sellesse vanusegruppi, siis jäime seekord Amigo juurde.

Ott Leplandi kontserdist kirjutan  eraldi postituse. Etterutatult võin öelda, et tema esinemine oli hea, aga nagu öeldud, sellest tuleb eraldi arvustus.

Jõudsime kohale kesköö ajal ja siis käis pidu juba täie hooga. Tantsupõrand oli täis, inimesi tuli kogu aeg juurde.  Tegime tiiru klubile peale, Leidsime ühe baaridest, kus oli vähem rahvast, sümpaatne baarman ja asusime joogivaliku juurde. Mis puutub jookide ja kokteilide valikusse, siis oli see tavalises kesklinna hinnaklassis ja valik oli keskpärane. Kõik standartsed joogid, mida enamustes teistes kesklinna klubides saada on. Küll aega ei seganud see Amigo külastajaid.

Teenindus oli äärmiselt meeldiv. Meid teenindanud baarman oli kahtlemata hea suhtleja, viisakas, ei kartnud silmsidet ja ka kerge flirt naisklientidega ei olnud talle võõras. Peale selle, enne kui õhtu oli lõppenud, oli ta meie silmis teeninud veel lisapunkte kuna meie ühisel otsusel, oli tema kõige kenam meesterahvas klubis. Seda me talle muidugi ei öelnud, aga hiljem, vaadeldes klubis olevat publikut, siis kahtlemata tegi meid teenindanud baarmen teistele meesisenditele silmad ette. Aga eks see ongi ju tema töö.

Esimesed joogid degusteeritud, suundusime tantsupõrandale, sest eks selleks me ju olimegi klubisse tulnud. Tantsupõrand on Amigos suhteliselt väike ja kui klubis on palju rahvast nagu ka antud õhtul oli, siis võib kindel olla, et tantsupõrandal tantsimine on üks paras nügimine. Eriti veel, kui mõni kodanik on kaotanud ka pisema koordinatsioonitaju ja enam jalgadel hästi ei püsi.

Muusika oli hea. Vähemalt ma usun, et need inimesed, kellele meeldib 90ndate aastate klubi- ja tantsumuusika, olid väga rahul. Muusika järgi sai ka hinnata, mis vanuses inimesed klubis olid, sest välimus võib ju petlik olla. Need, kes olid vanuses 30+ laulsid muusikale täiel rinnal kaasa ja näha oli, et nad nautisid seda täiel rinnal. On ju tore, kui sind viiakse aastaid tagasi ja lastakse tantsides meenutada vanu häid aegasid. Muidugi, mängiti ma päris uut muusikat, aga üldjoontes oli tegemist vanemate hittidega. Allakirjutanule muusika väga meeldis, aga siis kui DJ pani peale laulud "Mandoliinid öös", siis pani ikka muhelema küll. Tüüpilisest klubimuusikast oli asi kaugel, aga 90ndate hitid tõmbasid rahva kenasti kaasa ja käima ja sobis klubis olevale vanuserühmale. Mina siis kaasaarvatud.

Kui esimesed tantsud tehtud, suundusin üle vaatama Amigo suitsuruumi. Ehkki kell polnud veel öösel üks, oli suitsuruum hall. Ventilatsioon oli kehv, õhku üldse ei olnud ja mida hilisemaks öötunnid läksid, seda hullem seal oli viibida. Ventilatsioon oli alla igasugust arvestust.

Kui nüüd rahvast rääkida, siis oli klientuuri seas igasuguseid inimesi: peamiselt soomlasi, mis ei ole üllatav kuna tundus, et paljud hotellikülalised olid otsustanud just hotelli allolevas Amigos oma õhtut veeta ja kohal oli ka arvestatav hulk kaasmaalasi. Mis mind ühest küljest üllatas ja mis mulle teisest küljest meeldis oli see, et rõivastusstiil oli suhteliselt vaba. Uksel ei olnud tugevat nägude ja riiete kontrolli, mis tähendas, et teksapüks, toss ja t-särk olid igatepidi esindatud. See oli segunenud siis ülikondade, kleitide ja kontsakingadega.

Mis hakkas mulle veel silma ja erines paljudest teistest kohtadest, kus olen hilisõhtuid veetnud, oli ilma igasuguste piirideta tunnete väljendamine: küll sattus meie lauda paar, kes suudles 15 minutit järjest non-stop laskmata ennast meie kohalolekust segada. Või siis tugevalt üle keskea paar, kes pidid üksteist laua taga kirglikult peaaegu, et maha murdma. Jah, ega armastus ja kirg ei anna häbeneda ja eks vana hobu tahab ka kaeru, aga vahepeal tekkis küll mõte, et kulla inimesed, minge võtke omale hotellituba! Huvitav oli kõigele vaatamata ja nalja sai ka palju.

Kokkuvõtvalt:

Amigo eelised - mitu baari, proffesionaalsed baarmanid, DJ ja muusikavalik, palju istumiskohti jalgade puhkamiseks, piisav hulk bokse, kus lõõgastuda, asukoht, külaliste vanus
Amigo miinused - halb ventilatsioon suitsuruumis, kehv laudade koristamine tühjadest pudelitest ja klaasidest, väike tantsupõrand.

Peatse kohtumiseni!






Kino: JAFF 2015 (2) "Chi kallis kodu" ja "Nagu jumalad soovivad"

Tervitus!

Seekord taas muljeid selle aasta JAFFilt.

Pealkiri: Nagu jumalad soovivad
Originaalpealkiri: Kamisama no iu tori
Režišöör: Takashi Miike
Kestus: 2h 00 min
Žanr: Õudus, fantaasia
Kinodes alates: 10.04.2015
Nähtud: 14.04.2015
Minu hinnang: 3.5/5


Ma ei ole õudukate sõber ning eriti Jaapani psühholoogilised versioonid nagu “Ring” ja “Tume vesi” suudavad mul minestuse esile kutsuda ning oma paar nädalat ei suuda ma ilma lambi põlemiseta öösel magada. Jaapani slasherid on aga minu kogemust mööda rohkem koomilised ja niivõrd üle võlli, et jah, paar ebameeldivat ja tülgastavat stseeni võib olla, kuid kõik muu on niivõrd ajuvaba ja totter, et peale igavuse, vastikuse või naerupursete ei suuda nad minus midagi muud esile kutsuda. Õudusest on asi kaugel, pigem tunnen hirmu, sest film on nii kehv. Miks siis läksin antud filmi vaatama, kuna see tundus ideaalset ühtivat viimase tüübi stiiliga? No aga ikka sellepärast, et film on manga põhjal ning alati ja koguaeg olen nõus Jaapani koomiksite live-action tõlgendusi kaema minema.
Ühel hommikul avastavad teismelised õpilased ennast õudusunenäost. Nende klass on kaasatud julma mängu, kus kaotajaid ootab pea otsast plahvatamine. Võitjad aga ei pääse nii lihtsalt, sest mängule järgneb järgmine ja sellele järgmine ja sellele omakorda järgmine sadistlik mäng, kus surma saada on ülilihtne, kuid eluga pääseda pea võimatu. Õpilaste arv, kes katsed edukalt läbinud muudkui väheneb ja väheneb, kuid kõige selle toimumise eesmärk ja süüdlane aga ei saa kuidagi selgemaks.
Kui nüüd täitsa aus olla, siis ootasin midagi palju klišeelikumat, amatöörsema ja kentsakama väljanägemisega ning rõvedamat ja naeruväärsemat. Pean aga endale üllatusena tõdema, et see mida nägin oli ootamatult kaasahaarav, põnev, visuaalselt isegi päris aktsepteeritava ning usutava väljanägemisega ning üldiselt hästi kokku klopsitud. Mulle meeldis, et rõhk ei olnud jõledatel stseenidel ja nende näitamiseks soodsate olukordade tekitamisel vaid fookuses olid mängud, kuidas neid edukalt läbida ning tegelaste omavahelistel suhetel ja koostöö. Loomulikult oli seal ka kõike mida pelgasin, väiksemates kogustes, kuid siiski, näiteks suudeti sisse libistada üks päris ebameeldiv tapmise stseen spagaadi abil ning samuti oli leida tüüpilist võtet, kus liialt paljudel on tunded peategelase vastu. Filmis oli ka hulganisti puänte, kõik ei olnud alati nii nagu esmapilgul tundus ja kuna keskenduti mängudele siis suures plaanis mõtlemine ehk mis siis nüüd tegelikult toimus või miks, jäi tahaplaanile. Seega huvi muudkui tõusis, sest vastuseid sellele müsteeriumile oldi väga kitsid andma. Ka oli põnev tegelastega kaasa mõelda, et kuidas kurjamitele ära teha.
Mängud ja nendega seotud olendid olid kõik traditsiooniliselt Jaapanile omased ning olles usin manga lugeja, siis ei olnud mulle enamused võõrad. Kes aga midagi Jaapani kultuurist ei tea, siis võivad kõik need tegevused ja nendega seotud tegelased tundmatud olla. Samas aga leiab paralleele ka Eestist, näiteks Daruma mäng on sarnane meie Keerukujule. Ei olnud ka kõik niivõrd komplitseeritud, et asjale ilma tausta teadmata pihta ei saaks, otse vastupidi, mängud olid väga lihtsad ja selged.
Mind ärritas filmi puhul aga kõige enam selle lõpp, mis jäeti ühelt poolt täiesti lahtiseks ning isegi kui seda ei olnud kirjas siis “järgneb” oli sümboolselt viimasele stseenile lisatud. Asjalikke vastuseid üldisele toimuvale ei antudki, ilmselgelt on tulemas osa number kaks.

-------------------------------------
Pealkiri: Chi kallis kodu
Originaalpealkiri: Chi's Sweet Home
Režišöör: Mitsuyuki Masuhara
Kestus: 0h 43 min
Žanr: Kogupere
Kinodes alates: 11.04.2015
Nähtud: 18.04.2015
Minu hinnang: 4/5
Juba filmi alguses läks midagi valesti ehk siis hakkas üritus väga lõbusal noodil. Sissejuhatava loo ajal ütles keegi lindil “oot, oot, midagi läks nüüd valesti” ning järgnes paar minutit kus helidest lähtuvalt püüti asja korda seda, samal ajal, filmi teemaga kokkusobivalt, näugus üks pealelugejatest kuni vea parandamiseni. Siis aga hakkas kogu asi taas algusest ning kõik paistis toimivat nii nagu peab. Täiskasvanud osal publikust oli kahtlemata naljakas seda kõike kogeda.
Vaatamata lõbusale vahejuhtumile alguses, oli pealelugemine päris asjalik, sobis nähtuga ilusti kokku ja ei tundunud eraldiseisev ning teisel lainel. Loomulikult originaal on nagu rusikas silmaauku, mida oli ka õrnalt pealelugemise alt kuulda, kuid jäin eestikeelse versiooniga väga rahule. Teksti oli iseenesest ka suhteliselt vähe ja see vähene oli lühike, selge ja lihtne, seega sobis anime ideaalselt mudilastele.
Miks läksin üldse ühte väikelastele reklaamitud animafilmi vaatama? Manga mille põhjal see on loodud on väga populaarne ja armastatud ning seda just üllatuslikult täiskasvanute poolt. Mul endalgi on see sari koomiksite näol kodus riiulil ning alati loen seda üliheameelega, sest tegu on päikeseliste heatuju lugudega, mis ei nõua meeletult kaasamõtlemist ning ei sisalda ülikeerulisi ja rusuvaid teemasid (kuigi algus, kus Chi kaotab ja otsib oma emmet, on päris nukker), vaid vähesuses ja lihtsuses peitub võlu. Esmapilgul võib paista, et kassi igapäeva elu ja tegevusi jälgiv manga ei tundu just põnev, kuid siiski suudab see olla ootamatult värvikas ning naeratust näole manav. Minule mõjub see näiteks kui teraapia ning rahustab, lõõgastab ja aitab pead tühendjada kõigest rõhuvast. Sealt võib leida ka igasugu emotsioone (mis kõik hästi lahedalt Chi näos ja kehakeeles kajastuvad), kaasa elada on ääretult lihtne ning väikse kiisupoja seiklused võivad olla tegelikult tõeliselt lahedad ja sündmusrohked. Okei, jah on ka hetki, näiteks kui Chi õpib oma uut liivaga pissipotti kasutama, kus tõesti mõtlen, et mida ma küll loen, kuid see positiivsuselaeng, mille alati saan, kaalub kõik kahtlused ja miinused üle.
Manga on ise kogumik omavahel seotud lühijutte Chi elust ja toimingutest ning antud animes on võetud ette oma kümme peatükki ning kuigi oleks võinud pikalt edasi minna, siis anime kulmineerub sellega kui Chi saab lõpuks oma uue pere tõeliseks liikmeks ning otsustab, et pole midagi paremat kui kodu.

pühapäev, 19. aprill 2015

Kino: "The Longest Ride"

Tere kena päeva!

Lõpetasin hiljuti just The Longest Ride raamatu ja kuna mulle see Nicholas Sparksi teos väga meeldis, siis ootasin väga ka filmi. Käisin esilinastusel ja siin on muljed.

Pealkiri: Ristunud teed
Originaalpealkiri: The Longest Ride
Režissöör: Georg Tillman Jr
Stsenaristid: Nicholas Sparks (romaan) ja Craig Bolotin
Tootjad: Fox 2000 Pictures, Temple Hill Entertainment
Kestvus: 2 h 19 min
Žanr: Draama, Romantika
Osades: Britt Robertson, Scott Eastwood, Alan Alda, Oona Chaplin, Jack Huston, Lolita Davidovich
Kinodes alates: 17.04.2015
Nähtus: 17.04.2015
Minu hinnang: 4,5/5

HOIATUS: Arvustus sisaldab mõningaid sisuvihjeid filmile!



The Longest Ride on draama, mis käsitleb kahe väga erineva paari elukäiku erinevatel ajastutel. Sophia ja Luke'i lugu toimub tänapäeval, kui kunstiajaloo tudeng Sophia Danko (Britt Robertson) läheb koos ülikoolikaaslastega vaatama rodeot ja kohtub rodeokauboi Luke Collinsiga (Scott Eastwood). Pealtnäha ei ole Luke'l ja Sophial midagi ühist, aga vaatamata sellele lööb nende vahel leekima armastus. Teine, paralleelne lugu viib meid tagasi Teise Maailmasõja aegsesse maailma, kus kohtuvad rõivakaupmees Ira Levinson (Jack Huston ja Alan Alda) ja kunstiarmastaja Ruth, kelle suhte proovikiviks saab sõda ja sellest tulenevad hilisemad probleemid.

Filmi (ja ka raamatu) eestikeelne pealkiri on minu arvates geniaalne, sellepärast, et kahe paari teed ristuvad päris ootamatutel viisidel. Mulle tavaliselt ei meeldi, kui filmi originaalpealkiri erineb totaalselt tõlgitud pealkirjast, aga selle filmi puhul on Ristunud teed väga hea valik. Esiteks, kui Ira satub kõrges eas autoavariisse, siis on need just Sophia ja Luke, kes ta päästavad ja haiglasse toimetavad; peale selle on nii Ruth kui ka Sophia kirglikud kunstiarmastajad ning kummagi paari elus tuleb ette sarnaseid ja karme väljakutseid, et kokku jääda.

Kõigepealt, tahan ma seda või mitte, aga ikkagi ei saa ma filmi ja raamatut võrdlemata jätta, seda enam, et raamatut lugesin just hiljuti ja kõik muljed on veel värsked. Filmi on kritiseeritud seetõttu, et ta ei ole tehtud üks ühele raamatuga. Mina selle kriitikaga ei nõustu, sest režissööri ja stsenaristide poolt leitud lahendus on vinge. Film oleks olnud igav, kui pool filmist oleks toimunud autos, kus Ira näeb enda kõrval selleks ajaks juba aastaid surnud naistja peab temaga maha pikad vestlused. Seda oleks olnud filmis väga raske teha nii, et ta oleks vaatajale põnev ja huvipakkuv. Mulle meeldis, et filmis lasti Iral reaalselt kohtuda ja suhelda Sophia ja Luke'ga, mida raamatus ei olnud. Väga hea lahendus oli see, et Sophia luges ette Ira kirju ja just kirjade lugemine viis vaataja tagasi minevikku, kus kohtuti noorte Ira ja Ruthiga. Mis peamine, lõpptulemus on nii filmil kui ka raamatul täpselt ühesugused. Tulem on sama, aga protsess tulemini lihtsalt erinev ja mulle oli see sümpaatne.

Näitlejatest
Kui ma raamtut lugedes elasin kõige rohkem kaasa just Sophia ja Luke'i käekäigule, siis filmis ma nautisin just Ruthi ja Ira lugu. Nii Jack Huston kui ka Oona Chaplin tegid suurepärased rollid ja nendevaheline keemia oli äärmiselt nauditav! Oona Chaplin oli imeliselt särav Ruthina! Siiras ja ehe esitlus minu arvates. Ma ei ole kunagi olnud Alan Alda suurim fänn, aga see roll Irana oli super! Ta on mänginud väga paljudes Woody Alleni filmides ja enamjaolt veidraid tegelasi, aga tema Ira oli selline, et oleks tahtnud teda peale filmi lausa kallistada. Mulle väga meeldis see, kui suure sügavuse ta suutis oma rolli panna.

Mis puudutab filmi noori armastajaid, siis Britt Robertson oli veenev. Ma olin esialgu häiritud, et just tema valiti Sophiat mängima, ma millegipärast ei arvanud, et ta selle rolli välja kannab, aga tema oli selle filmi kõige suurem üllatus. Muidugi, kui Scott Eastwood oma esimeses stseenis ekraanile ilmus, siis mind võttis täitsa pahviks - ta on nii oma isa sarnane. Isegi see viis, kuidas ta kõneleb on täpselt nagu ta isa mõnikõmmend aastat tagasi. Scott Eastwood oli ainuke, kelle puhul mind häiris üks asjaolu. Nimelt, ta on ääretult veetlev ja kena mees, aga mul oli kahju, et kas siis režissööri töö tulemusena ja valikul või näitlejaoskuslikkuse tõttu ei tulnud Luke'i sügavus ja valu filmis esile. See on koht, kus raamat oli parem. Lugedes ma ootasin kohe rõõmuga, millal tulevad peatükid tema vaatenurgast, aga filmis jäi tema siseheitlusest puudu.

Lemmiktsitaat: Armastus nõuab ohvreid. Aga see on seda väärt. Alati. (Ira)

Lemmikstseen: Luke läheb esimest korda Sophiale järgi, et teda kohtamisele viia. Ta ei tea, et Sophia elab ühes korporatsioonimajas koos paljude teiste tütarlastega. Ta ilmub Sophia ukse taha kauboi vormis,  tütarlaste sekka, lilled käes ja puha. See oli lõbus, humoorikas ja jube armas!

Kokkuvõttes võib öelda, et film oli väga hea. Ta oli igatepidi dramaatiline, tekitas palju erinevaid emotsioone alates naerust, mis oli tingitud siis elulisest situatsioonikoomikast kuni pisarateni, mis olid tingitud filmi sügavusest ja heast süžeest ja dialoogist lõpetades siis suurepärase operaatoritöö, näitlejatöö ja filmimuusikaga!




reede, 17. aprill 2015

Kino: JAFF 2015 (1) "Mälestuste Marnie"

Tervitus!

Pealkiri: Mälestuste Marnie
Originaalpealkiri: Omoide no Marnie
Režišöör: Hiromasa Yonebayashi
Kestus: 1h 43 min
Žanr: Draama
Kinodes alates: 11.04.2015
Nähtud: 16.04.2015
Minu hinnang: 4.5/5



Oh, kuidas ma töinasin! Lõpupoole, kui tunded olid laes, pinge ülekruvitud, saladustelt langes loor ning toimunul hakati nööre kokku tõmbama, püüdsin ennast järjekindlalt pisaraid valamast tagasi hoida ning mõtlesin kõigele muule peale nähtu ja ei pilgutanud kordagi silmi. Kahjuks oli see võitlus mille ma olin loodud kaotama, sest kui sind pommitatakse üksteise järel ühe emotsioonidega laetud hoobiga teise järel, siis ei küsi nutt enam luba vaid lihtsalt purskab kõikidele protestidele ja ettevaatusabinõudele vaatamata välja. Ma ei olnud õnneks ainuke, sest isegi üks mees minu kõrval püüdis diskreetselt pisaraid pühkida.

Kuid nüüd algusest. Studio Ghibli animafilmid ei ole mulle siiani kordagi pettumust valmistanud ning tõsiasi, et neid niivõrd kõrgelt hinnatakse nii täiskasvanute kui laste poolt ülemaailmselt kinnitab nende kvaliteeti ja seda just eriti sisu poolelt. Võid kindel olla, et ükski neist ei jäta sind külmaks, otse vastupidi, emotsioone tõuseb esile nii palju ja suurel hulgal, et neid ei ole võimalik enam enda sees hoida ning tulemus on nende välja imbumine pisarate näol ja seda mitte alati sellepärast, et nähtu on kurvameelne vaid kõik detailid suudavad nii õigetele nuppudele vajutada, et sulle lihtsalt läheb nähtu ääretult korda. Ghiblil on avastanud maagilise valemi, kuidas suurepäraselt tasakaalu panna visuaalne osa, tempo, sõnum, emotsionaalne pool, rõõm, nukrus ning südamesse pugevad tegelased. Kui kurbuse tipp minu jaoks on “Jaanimardikate haud” ja fantaasiarikka ning romantilise kategooria lemmik on “Howli liikuv kindlus” siis “Mälestuste Marnie” on imeline lisa pere- ja sõprussuhetele ning enda puuduste/murede ületamisele keskendunud gruppi.

Lugu ise räägib endasse tõmbunud ja tagasihoidlikust 12-aastasest orvust Annast, kes elab koos oma tädiga ning kuna tüdrukut vaevab astma, siis saadetakse ta suveks tädi sugulaste juurde maale, et ennast värske õhu sees turgutada. Usinalt joonistamisega tegelev tüdruk sattub üks päev aga ühe suure rannaäärse maja juurde, mis esialgu tundub mahajäetud, kuid selgub, et seal elab temavanune kaunite blondide kiharate ja siniste silmadega tüdruk Marnie. Mõlema vahel tekib soe sõprus ning koos veedetakse palju aega, kuid peatselt hakkab selguma, et Marnie'ga ei ole kõik nii nagu peaks ning nii Annal kui vaatajal tekib küsimus, et kes Marnie ikkagi on ning mis tegelikult toimub.

Filmi algus oli veidi veniv ning igavavõitu, kuid võimaldas vaatajal samm sammult filmi olemusega harjuda ning peategelase Annaga tutvuda. Selline unelev, rahulik ning päikeseliselt salapärane ja melanhoolselt lootusrikas maik jäi aga kogu filmi katma. Tegevusrohkuse poolest ka ei olnud sisu ääreni täistopitud vaid enamus stseene jälgisid Annat tema igapäeva talitustes, näiteks minemas Marnie juurde, jalutades, maalides ning palju oli niisama kauneid taustastseene. Tempokamad osad olid vaid Marnie'ga seoses ja see kontrast toimis suurepäraselt. Üldiselt ei olnud filmil kuskile kiiret, tormamisega oleks kaotatud kogu võlu, kuid mulle algselt täiesti teadvustamatult suudeti vaikselt mööda treppi üleshiilitud kuni üks hetk avastasin, et pinge on laes ning minu ees avanes tundeküllane ning avastuste rohke lõpp. Kogu viimane osa filmist oli meisterlikult loodud.

Vaatamata sellele, et tegu oli esmajoones kauni looga sõprusest, aktsepteerimisest ja endaga leppimisest, siis Marnie ümber keerlev müsteerium oli minu jaoks kahtlemata üks põnevamaid seiku. Ma küll kahtlustasin paari fakti ja mul oli mitu teooriat seletamaks lahti toimuvat, kuid tegelikult ei suutnud ma oma näppu tõele peale panna ning üllatusmoment oli päris suur kui kõik lõpuks päevavalgele tuli. Tõsiasi, et lahendus ei olnud ilmselge ja väheste vihjete põhjal kergesti tuletatav oli äärmiselt tervitatav ja kiiduväärt, sest tihti ei suudeta puändini lahendusi nii kiivalt kaitsta, et uudishimu ja põnevus on ikkagi kõrgele aetud, kuid tulemus ei ole suures osas nii lihtsalt välja mõeldav. Lõpplahendus mulle muidu väga imponeeris, sest see andis kogu eelnevalt toimunule sügavama mõtte ning ma vaatasin kõike kohe teise pilguga.

Kokkuvõttes: Järjekordne võit Studio Ghiblile!