Manga: "Crown of Love" - Yun Kouga

Tervitus!

Seekord ülevaade ühest Jaapani graafilise romaani sarjast.

Pealkiri: Crown of Love
Autor: Yun Kouga

Kirjastus: VIZ Media

Pikkus: 4 köidet

Avaldamine (inglise keeles): 2010

Originaalne avaldamine (Jaapanis): 1998-2002

Minu hinnang: 2.5/5

Iidolite elu on keeruline. Nende maailm on minu jaoks otsekui teisest dimensioonist, mis ei allu tavaelu reeglitele. See sub-kultuur on, samas, äärmiselt põnev oma eri tahkude ja n-ö rituaalidega. Ka läänes on olnud iidoleid ja pop-bände, kes sinna alla kvalifitseeruksid, kuid Aasia, eriti Jaapan, Lõuna-Korea ja Hiina, on selles aspektis täitsa omaette maailm. Oma spetsiifiliste erisuste kõrval, leidub neis kõigis hulganisti paralleele ning ühega tutvudes, saab hea pildi iidolikultuurist teises. Antud manga ei fokuseeri niivõrd tugevalt neile omadustele ja ilmtingimata alati negatiivselt, kuid ridade vahel loeb paljutki välja ning tulemus on päris kõhe. 

Nunnude visuaalidega mangas näeb alati kõik palju helgem ja ilusam välja kui päris elus. Nt Shingo, kes on peategelase, kuulsa iidollaulja, Rima, andunud fänn, on veel pealekauba rikas ja veedab oma aja tüdrukul sabas sörkides, ostes nt viimasega samasse vagunisse rongipileti. Lugejana panen ma selle tõsiasja suunas silma kinni, sest poiss on 10. aastane, armas ja väike-vaene-rikas-laps, kuid reaalses elus nimetaksin ma teda Lõuna-Korea fraasiga "sasaeng". Sedasi kutsutakse fänne, kes elavad kinnisideena oma iidolite nimel, jälitavad neid igale poole (sõna otseses mõttes), varastavad nende asju, püüavad neid katsuda ja veel kõiksugu hullemaid asju. Põhimõtteliselt, on neil sabas 24/7 ja teevad oma kiindumusfookuse elu põrguks. Teisisõnu: stalkerid. Talentide (nii nimetatakse lisaks iidoleid Jaapanis) agentuurid ei ole aga agarad midagi selliste austajatega peale hakkama, sest need eriti ekstreemsed toovad ju sisse mammonat ning ei saa ju kritiseerida oma rahalehma poolehoidjaid. Shingo vist ei paista enam nii nunnu? Või ikka on, sest ta on ju armsakeselt joonistatud entusiastlik poisiklutt? Tegemist on manga paradoksiga. Ja veel, iidolid on tavaliselt teismelised või vähemalt alustavad selles eas. Nad on lapsed, kellel on stalkerid ja kõik mu kaheldava ja veel enam kaheldava väärtusega aspektid, mis moodustavad kokku ühe imetlusobjekti elu. Päris hirmus.

Teades konteksti, ei keskendu antud sari aga üldse staarielu varjupoolele, vaid pigem isegi idealiseerib seda. Rima on õnnelik olles teiste kire objekt. Ta naudib seda elu, leiab sellest lohutust ning tunneb, et see on just roll, kus ta saab olla keegi, kes loeb ja kellel on eesmärk. Ta usub, et tavaelus ta läbi ei lööks, sest ainuke, mis tal on, on kaunis välimus, lauluanne ja see midagi salapärast, mis teeb temast armastatud ja karismaatilise staari ehk tähe, keda kõik jumaldavad. Muidu heatahtlik ja särasilmne, võib Rima olla ka üpris tõsine kui keegi tema positsiooni hakkab mõjutama. Tema jaoks on teine peategelane, Hisayoshi (hüüdnimega Kumi), rivaal, kellega ei tasu liialt sõbrustada. Kuigi see suhtumine võib olla suuresti tingitud hoopis sellest, et viimane hakkab tüdruku peas alateadlikult sümpaatiat uuristama, mis toob Rimas esile intensiivse vastumeelsuse, sest see koht on juba pikalt reserveeritud tüdruku mänedžeri poolt. Iidolielu illustreeritakse hoopis millegi toetava, enese realiseerimise vahendi ning millegi pigem positiivsena, vähemalt Rima elus. Kuigi tülikad fännid astuvad üles siin ja seal ning kulmu paneb kortsutama, et tegu on ikkagi 16. aastase tüdrukuga. Lapsega, kes elab üksinda ning kellesuguseid otsivad ja rakendavad iidolielu puuri, Rima mänedžeri, Ikeshiba, sarnased isikud, pannes nad agentuuride heaks tööle. Viimased hakkavad aga dikteerima pea kõiki aspekte nende teismeliste elus. 

Kui iidoli elustiilil on pigem magus maik, siis sarjas on peksukotiks düsfunktsionaalsed pered ja hoolimatud või isegi vägivaldsed vanemad. Saada kuulsuseks ja kogu glamuur selle ümber näib väljapääsuna rõhuvast ning masendavast tavaelust koduseinte vahel. Rima ema on nagu teismeline, kes on vastutustundetu, jahib mehi, mängib raha maha ning käitub nagu laps. Ta on suureks koormaks tütrele, kes vajab stabiilsust ja tuge, kuid peab hoopis muretsema ema pärast ja toda kantseldama. Rima tunneb ema pärast tohutut piinlikkust ja häbeneb, kuidas naine teistele tema ümber pidevalt tüli teeb. Kumi perekond on aga õpikunäide alandlikust emast, kes on mehe jalamatt ja kelle silmis mees ei tee kunagi midagi valesti, isegi kui too kolgib nende poega. Kumi isa on kuulus ooperilaulja, kes lisaks oma pojale peale pandud ideaalide ja ootuste vahel annab talle tappa kui poiss julgeb enda eest mõelda või tahab teha midagi, millega isa ei ole päri. Väga ebameeldiv oli jälgida kuidas Kumi isale vastu hakkab ja lausa koolis plaaster näol ja sinikates ringi käib. See oli ilmselge, mis toimus, aga millegipärast ei arvanud keegi, et ehk oleks vaja kõrgemate instantside abi või kaasamist. Ju siis ei luba kultuur sekkuda kellegi pereellu. Samas, on Kumi piisavalt sirgeseljaline, põikpäine ning järjepidev, et ta ei lase sellest end segada ja lõppkokkuvõttes teeb ikkagi seda, mida just tema tahab. Kui on vaja selle kordasaatmiseks kodust põgeneda, siis poiss nii ka teeb. Kui Rima oma emaga sarja teises pooles enam vähem rahu teeb ning mõlemad üksteist rohkem mõista püüavad, kuigi suhe ei ole kuni lõpuni ideaalne, jäi Kumi leppimine enda perega poolikuks. Jah, kuigi sinnagi saabub mõningane arusaamine, oli keeruline vaadata mööda eelnenud füüsilisest ja vaimsest vägivallast. Mis isa viib oma teismelise poja host-baari (kus naised pakuvad külastajatele seltskonda -- mitte ilmtingimata seksuaalset) ja annab talle alkoholi? Sellist dünaamikat ei saa lihtsalt kõrvale pühkida. Teisalt, sellised suhted ei pruugi ka päriselus paraneda, seega, peegeldas sari reaalsust.

Enne loo kesksesse teemasse, milleks on armastus, sukeldumist ja sellele lähenemisvaliku üle hurjutamist, ka natuke süžeest. Kumi on nägus, andekas ja meeldiv koolipoiss, kelle miinusteks on, et ta kipub näima natuke kauge ja eemalolev. Kui ta juhuslikult kohtub kuulsa staari, Rimaga, lööb tema siiani vaoshoitud südames lõkkele selline armastus, et mulle kui lugejale, oli see natuke kõõrdivaatamist väärt. Kuidas mind need n-ö instantsed lembelood ei kõneta! Kuna tavalise õpilasena on poisil keeruline tüdrukule ligipääsu saada, otsustab too hakata ka iidoliks, et Rima lähedal olla. Õnneks peab viimase mänedžer, Ikeshiba, poissi suurepäraste eelomadustega potentsiaalseks staariks ning on valmis teda sellel teekonnal saatma. Paar satub nüüd tihemini kokku ja see hulk suureneb veelgi kui Rima tuleb õppima Kumiga samasse klassi. Poisi plaanis aga esineb suur tagasilöök, nimelt ei vasta tüdruk grammigi tema tunnetele, otse vastupidi. Kumi ärritab oma jutuga armastusest Rimat ning nende vastuseis kulmineerub päris intensiivse stseeniga, kus poiss ütleb teisele, et kui sa veel kord ütled, et vihkad mind, siis ma ei pööra sulle enam kunagi kübetki tähelepanu ja sind ei ole enam minu jaoks olemas. Otse loomulikult, Rima ütleb need saatuslikud sõnad ja Kumi eemaldab end tema elust. See stseen oli pilku naelutav ja kaasahaarav ning mulle see väga meeldis, sest viis emotsioonid lakke. Olles pettunud, kui lõpuks õnnestub tüdrukul saada korraks oma armastatud mänedžeri lembemoment ning olles Kumi kaotanud, hakkab Rima mõistma, et äkki ta ikka ei vihanud poissi. Aga selleks hetkel on juba hilja. Või siis mitte? Paari saadab nende tundesegapudrus mitmeid kõrvaltegelasi. Mainitud Shingo, kellega Kumi saab heaks sõbraks ning kes hakkab Rima mänedžeri samavanalise tütrega süütut lapseromansiliini ajama, Kumi klassikaaslased, eriti, Yurie, kes on Kumisse lootusetult armunud, ja muidugi mainitud mänedžer, kes on poisile ja Rimale parem lapsevanem kui nende päris pered. Kuigi veidi salakaval, oma kasu mängus ja mitte üdini puhas poiss, oli Ikeshiba alati paari jaoks olemas ning püüdis neid vast ridade vahelt lugedes kokku tüürida juba algusest peale (muide, mehe tütred olid hästi asjalikud ja kihvtid).

Oeh, seda armastust küll! Ma ei mõista ühe hetkega esile kerkivat kustumatut kirge, mis põhineb vaid välimusel. See on nii pealiskaudne ja narratiivselt laisk. Samas, iidolite maailmasse kuidagi passiv kontsept. Pean tunnistama, et mulle ei meeldinud üldse sarja lähenemine armastusele. See teema oli tegelaste kõnes ja mõtetes liialt filosoofiline, sügav, tõsine ning ülevoolav. Muud ei eksisteerinud. Kui mõelda, et selliseid nietzschelikke ütlusi ja mõttemõlgutusi väljendasid teismelised, siis oli tulemus natuke nihu. Igavene armastus, põhjatu kirg ja lõputu kiindumus ning puberteedid, ei ole nagu teemad, mis minu silmis kokku loodud. Jah, eks teismelisena tunneb palju intensiivsemalt ning kõik tundub, kui maailma lõpp, kuid kuidagi tühi oli kuulata selliseid meeletuid armuavaldusi ning emotsioone, teades, et statistiliselt, mõni aasta või isegi kuu, ja ongi tunded läinud, nii kiiresti kui tulid. Ma lihtsalt ei suutnud sega pidevat soigumist armastusest tõsiselt võtta. Ja siis veel ka Kumi käitumine. Ta oli peaaegu nagu Rima teised stalker fännid, kes ka samamoodi talle igavest kiindumust vandusid, tüdrukut tegelikult tundmata. Vahe oli ainult selles, et Kumi oli kuum kutt, teised austajad ei olnud. See on päris koomiline kuidas hea välimus otsekui eemaldab tema tunnetelt selle kinnisideelise, ahne ja vastiku armastuse, mida teised, mitte nii moosipoisid, Rima suunas projitseerisid. Mulle oleks rohkem huvi pakkunud lugeda Kumi iidoliteekonnast. Viimane jäi aga katki ja tahaplaanile kohe kui Rimale lähedalolek oli võimaldatud. Samas, see ju poisi siht ainuüksi oligi, et staariks saada. Kui eesmärk oli täidetud, siis ei olnud vaja ka vahendit, mida läbi selleni sai rühitud.

Lugu voolab suhteliselt stabiilses tempos ning kipub olema natuke aeglane ja uitav. Eriti kui jälle filosofeerimiseks läheb. Tegelaste suhted arenevad enam vähemalt loogiliselt (sarja kontekstis) ning mu tähelepanu ei tõmmata lugemiselt eemale. Kuskil köite 3 ja 4 üleminekul aga toimub suur muutus nii joonistusstiilis kui tempos. Lugu hakkab venima ning pinnalaotus on palju tühjem ja täis veel enam sügavaid mõttemõlgatusi. Süžees toimub otsekui murrang ning tegu oleks nagu looga, mille loomise on keegi teine üle võtnud. Tegelaste tegemised ja olekud ei ole enam järjepidevad sellega, mis eelnevates osades. Siis äkitselt satub Kumi mingi hotelli põlengusse ja see mõjub veidralt ning suvaliselt. Lõpp on muidugi tore ja õnnelik, kuid ma ei tundnud enam rahuldust sellest, sest tegelased ja manga ise oli justkui võõras. Nagu ma aru sain, siis autoril oli mangat luues paus ning muud segadust ja finaal, mida lugesin, oli hoopis originaali ümberkirjutamine, sest algselt lõppes sari järsult ning ilma lugejale sobiliku kokkutõmbamiseta. Teades autorit, ei ole sellised augud, ümberkirjutamised, õhku rippuma jäämised ning sarjade muutused väga üllatavad. Ma olen aru saanud, et ta pidevalt alustab sarju, kuid ei suuda neid alati edukalt lõpule viia.

Yun Kouga mangasid olen enne lugenud ning ta on üks omapärase kiiksuga autor. Mitte, et paljud teised manga loojad seda ei ole. Tema lood on kuidagi kummalised, alateadlikult häirivad, tõsiste teemadega kuidagi ilusas kuues ning tekitavad veidraid emotsioone. Nt ma ei tea väga mida arvata "Loveless" sarjast. Selles on midagi magnetilist ja veidrat sarmi, aga teisalt, sisu on üpris problemaatiline erinevate alateemade käsitluse tõttu. Siis on mu silme ette jõudnud manga, kus poiss tahab saada parimaks prostituudiks, et oma kallimaga kohtuda ja siis olen lugenud sarja, mis räägib inglitest. Yun Kouga on autor kellele ma ei suuda sõrme peale panna, kelle teosed on täitsa absurdsed ja kohati isegi äärmiselt küsitava sisuga (nt hõlmates teemad nagu homoseksuaalsus, vägivald, verepilastus, alaealiste seksuaalsus ja palju muud "lõbusat" eriti isevärki kuues), kuid midagi on tema lugudes, mis paneb neid kätte võtma ja nuputama, et mis on autori eesmärk, mida ta tahab saavutada, miks ta loob selliseid imelikult kaasatõmbavaid ja hüpnootilisi sarju. Käesolev "Crown of Love" on üks tema normaalsemaid, mida olen ette võtnud. Yun Kougal on ka väljapaistev joonistusstiil, mille tunneb alati ära. See ei ole pealtnäha midagi märkimisväärset, kuid sel on oma ilu, mis on pehme ja liuglev. Kindlasti tõmbab mind tema loomingu juurde lisaks just see stiil, mis on eriliselt ebaeriline.

Kokkuvõttes, mulle meeldis ja ei meeldinud ka. See aga on Yun Kouga teoste puhul minu jaoks tavaline.

Raamat: Ajaloo eri "Jaapan läbi aegade" ja "Vana-Rooma kuriteod"

Tervitus!

Ja taaskord raamatute maailmast.

Pealkiri: Jaapan läbi aegade

Autor: Olaf-Mihkel Klaassen
Kirjastus: Argo
Ilmumisaasta: 2008
Minu hinnang: 2.5/5

Mul on raamaturiiulitel hulk Jaapaniteemalist lugemist, alates teetseremooniast kuni Jaapani ajalooni välja. Millegipärast on see riik mulle alati ekstra salapärane, põnev ja eksootiline näinud. Samas, ei ole ma ühtegi neist mitmetest raamatutest veel kätte võtnud, et neisse süveneda. Üks õhtu aga haaras käsi just antud teose, mis on tegelikult suurepärane sissejuhatus või epiloog kõikidesse teistesse selleteemalistesse raamatutesse sukeldumiseks. Tean tegelikult Jaapanist üpris palju, sest olen õppinud jaapani keelt lausa kolm aastat (mul on isegi A2 tase käes) ning olen siit ja sealt saadud teadmiste kohalt selle kultuuri, ajaloo ja inimeste olemusega niivõrd kuivõrd sina-peal. Nende teadmiste kogumine on olnud kaootiline, seega, on asjakohane ametlikult rohkema ning mõtestatuma info koondamist alustada just käesoleva ülevaatliku teosega. Kohe kindlasti saab sellest soliidse kokkuvõtte eri teemadest ja aspektidest saareriigi ja selle inimeste kohta. Kui hästi aga on info struktureeritud, esitatud ning teemavalikud ise, siis see on pigem maitse ja prioriteetide küsimus. Minu jaoks jäid valikud kohati vajaka või mõjusid seosetult või puudulikult. Esines isegi lohakust (kas Taist on saanud Tailand?).

Kakskümmend sisupeatükki käsitlevad teemasid nagu mütoloogia, ajaloo periodiseerimine, ajaarvamine, seisus, ajaloolised kirjalikud allikad, usundid eri perioodidel, haridus, jne. Põgusalt keskendutakse ka kultuurile, nt maalikunst, skulptuur, teater, sport. Ma tundsin, et sain väga põhjaliku ülevaate just Jaapani usundite ajaloost, fookusega shintol ja budismil. Ning kuidas just need on vorminud Jaapani ühiskonda ning arusaama maailmast. Põnev peatükk oli mütoloogiast, millest ma natuke teadsin ja suutsin tuttavat kohata, kuid mis mulle kindlasti sellest valdkonnast terviklikuma ülevaate andis. Maailma loomine on vast igas religioonis pehmelt öelda veider ja omanäoline, kuid Jaapani jumalused on omaette klass. Eriti lõbus oli Amaterasu, keda koopast välja meelitati strippi tantsides, mille peale too naerma hakkas ja välja oli nõus vupsama. Huvitav oli tutvustus jaapanlaste etnogeneesist, millele ma pole varem mõelnud. Minu arusaam Jaapanist enne Teist maailmasõda on pilt suhteliselt isoleeritud riigist ja rahvast, kes otsekui teistest saarestiku ümberringsetest inimestest täiesti eraldi eksistentsi tekkinud. Siiski, ei ole nad nii unikaalsed kui pealtnäha paistavad. Nende geneetika moodustab kolm gruppi: ainud, malai-polüneesia hõimud ja protojaapanlased. Iseäranis intrigeeriv seltskond on ainud, kes on saarestiku vanim elanikkond ning nad eksisteerivad siiani kui iidsed pärismaalased. Natuke koomiline fakt nende kohta on see, et neid kirjeldatakse kui tohutult karvaseid. Tsiteerides teadlasi raamatust: "Karvkate kehal: rikkalik, vähekarvast ainu meest on raske leida".

Detailse, kuigi samas kuiva, kokkuvõtte sai poliitikast pärast feodaalsüsteemi lõppu ja pärast Teist maailmasõda. Mis parteid, kuidas on tekkinud, arenenud, kadunud ja tõusnud. Iseäranis asjalik oli lugeda sellest, et mis viis ikkagi riigi sõtta naabrite vastu ja hiljem Saksamaa liitlasena USAga katastrofaalselt lõppenud konflikti. Nt minu kooli ajalootunnis uskus õpetaja, et just Jaapani rünnak Manžuuriale oli Teise maailmasõja algus, mitte Poola vastu minek. Jaapani agressiivne ja ennast paremaks pidav lähenemine 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses on intrigeeriv eskalatsioon, mis kohati jättis mulje kui peata kanata rapsimine, kus keegi ei vastuta ja ega adu tehtut. Teisalt, loomulik kulminatsioon ning langemine, mis algas intensiivse rahvusliku enesetunde süvenemisega. Kõigest sellest saab, õnneks, erapooletult lugeda antud teosest. Delikaatse poliitilise ajaloo juures oleksin aga väga tahtnud lugeda ka konkreetselt Jaapani ja tema naabrite suhete kulgemisest läbi aegade. Eelkõige Hiinaga, mis on riiki tohutult mõjutanud (nt kanjide kirjasüsteemi eeskuju, budismi levik) ning kellele, mulle võib-olla pelgalt tundus, et Teise maailmasõja laastamistöödega sooviti osati lihtsalt lõpuks "ära teha", "peale jääda" ja näidata "kes on tegelikult parem". Neid suhteid küll puudutati, kuid oleksin tervitanud ühte eraldi peatükki.

Kellele pakub Jaapan huvi ja soovib saada kiire ülevaate baasi, siis selle raamat igati võimaldab. Samas, võib häirida teose referaatlik lähenemine ning esitlusformaat. Kohati on tunne, et loen kellegi erinevatest kohtadest kokku kogutud märkmeid, mitte sidusat raamatut. Ja selline refereering tegelikult teos oligi, millele eessõnas viitas ka autor ise. Kirjutatu koondab endas põhimõtteliselt kokkvõtet konkreetsetest teemadest teiste mitmete autorite teoste põhjal. Teisalt, selline hakitus iseenesest ju toimis ja aitas loetavat mõtestada, kategoriseerida ja jälgida. Oleksin siiski eelistanud pigem kirjanduslikumat ning sidusamat stiili, aga eks see ole taas maitse küsimus. Kuigi sain asjaliku ülevaate usunditest ja nendest sotti saamine on, kahtlemata, Jaapani kultuuri mõistmise aluseks, oli seda mingi hetk liiast. Eriti peatükk uususunditest, mis oli küll silmi avardav (issake, kui palju neil neid on ja kui palju järgijaid), kuid selle asemel oleks lootnud süvitsi minemist teemadesse nagu Jaapani perekond, suhted, kombed, toit, majandus, keel, jne. Aga, noh, ega kõike kompaktse ülevaate käigus ei olegi võimalik puudutada. Järg kuluks siinkohal ära: "Jaapan läbi aegade. Osa 2".

----------------------------------

Pealkiri: Vana-Rooma kuriteod

Autor: Jerry Toner
Kirjastus: Tammerraamat
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 4/5

Ainuke mõte, mis mul pärast lugemist pähe kummitama jäi oli, et must miljon tänu selle eest, et sündisin praegusesse ajajärku, mitte Vana-Roomasse. Põhimõtteliselt, ükskõik kes sa selles impeeriumis, ükskõik mis perioodil olid, tegelikult ei olnud mitte keegi kaitstud kuritegevuse eri vormide eest. Jah, kraad ja spekter väärtegusid, mille ohvriks võisid langeda tõusis proportsioonis sellega mis klassist sa olid ning kui rikas, kuid ka eliit ning kasvõi keisrid ise ei suutnud olla hoitud nt vägivaldse surma eest. Sama on tegelikult tõsi tänapäeval -- kellelgi pole üdini ohutu -- , kuid saame ikkagi toetuda seadustele ja riiklikele kaitse intstantsidele kui midagi peaks juhtuma (teoorias vähemalt). Vana-Roomas oli tohutult seaduseid ning niivõrd kuivõrd erinevaid viise kuidas õiglust, tuge ja kompensatsiooni saavutada, kuid tõenäosus saada rahuldavat tulemust oli suhteliselt olematu. Isegi neile, kel mammonat oli priisata. Kui sa just asju enda kätesse ei võtnud ning pöördunud nt needuste poole abiks (mis oli äärmisel põnev alapeatükk, eriti needuste "poeetilise" sõnastuse pärast). 

Ka praegu lokkab ebaõiglus ning kaitsekilp kuritegevusele võrdub rahakoti paksusega, mõnes riigis vähem, mõnes riigis rohkem, aga sellist lootusetust enda olukorrale õiglane lahendus leida nagu Vana-Roomas, nt sõjakuritegudes, seda on psühholoogiliselt raske seedida. Või isegi tõsiasja, et mis neile õiglane ja õiglus, oli minu silmis üpris mööda minu arusaamast neist definitsioonidest. Samas, veider oli lugedes mitte mõelda selle üle, et rohkem kui 1500 aastat hiljem (pärast Lääne-Rooma langust) ning teatud maailmajagudes ei ole Vana-Roomalikust ebavõrdusest ning kahjust kuigi kaugele edasi arenetud. Ehk siis, äkki peaksin oma esimese lause ümber parafraseerime: mul on hea meel, et olen sündinud praeguses ajas n-ö arenenud lääne maailmas.

Raamat on jagatud kaheksaks peatükiks, mis kõik käsitlevad erinevat kuriteo liiki või sarnaseid teemasid. Nt "Väikevargustest ulatuslike riisumisteni", "Pettused, võltsingud ja riiklik korruptsioon", "Kuriteod jumalate vastu", "Seks, joomine ja õigimine -- kuriteod moraali vastu", jne. Teos oli struktureeritud otsekui kohtuistung, kus esmalt esitatakse proloogina peatükk "Süüdistus" ja kui kõik pahateod on letti laotud, siis tehakse epiloogina "Kohtuotsus", kas riik on süüdi või mitte. Autor rõhutab alatihti, et loetut ja tohutult näiteid tuleb võtta väikse skeptilisusega ning panna nad konteksti, mida me alati ei pruugi mõista. Nimelt, olid ajaloo ülesmärkijatel omad agendad (nt mitte sattuda kaasaja keisriga pahuksisse), piiratud vaade lähtuvalt klassist (autorid olid tavaliselt kõrgkihist), näited kajastasid pigem ekstreemsusi ning võisid olla liialdatud või isegi valed (et luua fooni, kiita keisrit, moraalitseda, õpetada, vm), tegu oli peene sarkasmiga (nt keisrit kiites teda hoopis ridadevahelt kritiseerides) või autoritel ei olnud halli aimugi või vähimatki huvi korrektselt kajastada nt talupoegade muresid (kes moodustas umbes 95% impeeriumi elanikkonnast). Allikad, millest Vana-Rooma kuritegudest infot saadi ei olnud objektiivsed ning keeruline on siiski saada adekvaatselt pilti, et milline oli olukord tegelikult. 

Samas, pole põhjust kahelda, et seis oli päris karm ja nutune, olenemata, kes sa impeeriumi eri nurkades ei pruukinud olla. Loomulikult, olid hierarhia madalaimal orjad, kes, põhimõtteliselt, ei olnud enam inimesed, vaid asjad, ning kes oma meeleheites seisusest pääseda olid päris agarad kuritegude toimepanejad. Nt peeti üheks jubedaimaks neist isanda mõrvamist orja poolt -- ei omanud tähtsust, kui jõledalt viimast aga koheldi, et see drastiline samm ette võtta. Ka kristlased oli usinad kannatajad ning tagakiusatavad, kes hilisemas perioodis aga ise veel hullemateks käsuandjateks ning moraalitsejateks said. Nt lõi kristlus veel sügavama hierarhilise kihistumise ühiskonnas (uuristades kuristikku tulevase feodaalajastu talupoegade ja eliidi vahel), karmimad karistused, bürokraatia ja hullemini lokkava korruptsiooni kui eales varem. Lisaks, kristlusega tekkisid klikid, mis tundus mulle kui eelkäijad nt jalgpallihuligaanide kampadele. Positiivsena, aga hakati seksuaalkuritegevusse tunduvalt tõsisemalt suhtuma. Naisedki said tunda kahte spektri eri otsa enda positsioonil ning ei olnud tihtipeale paremas rollis kui orjad. Nt ei tohtinud mees vägistatud naist abielurikkumises süüdistada, mis on üpris progressiivne selle perioodi kohta, kuid, teisalt, oli vägistamine kui mehe või siis meessoost perepea au riivamine ning just see faktor paigutas teo kuritegude hulka, mitte tõsiasi, et naine oli ohver ja kannatas. 

Humoorikate seikadena tooksin välja vargused ning kui keeruline oli oma vara kaitsta, isegi kui olid rikas. Majad ei olnud just tugevast materjalist, ehk siis, kui pätid ei saanud varandusele ligi, sest seda kaitsesid orjad, koerad, paksud uksed ja lukud (puidust, mis just eriti turvalisust ei pakkunud), siis löödi maja seina auk ja napsati saak ikkagi minema. Kõige efektiivsem oli oma väärtuslikud esemed positsioneerida maja keskele kaevatud keldrisse. Kui juhtus aga hullem ja vargad pistsid putku, siis mida sai ohver teha? Nagu autor ütleb: "Tavaliselt mitte midagi." Selline huvitav paradoks oli ka orjade varastamine, mida võis ette tulla nagu teiste "esemete" puhul. Kui aga ori põgenes, siis varastasid need orjad end ise. Nad ei olnud ainult isanda eest minema jooksjad, vaid lisaks, vargad. Vana-Rooma loogika on lõbus loogika. Teisalt, nt sõdade, vallutustega ja mässudega kaasnevaid kuritegusid oli üpris ebameeldiv lugeda. See tase brutaalsust, mis sai omaks paljudele rahvastele või isegi roomlastele endile, oli ekstreemne. Või terroripoliitika tagajärjed kui võimul oli selleks võimalikult ebapädevaimad, julmemad ning kõlvatumad keisrid.

Eriti nigelaks läksid aga lood kui keiser oli lausa kurjuse kehastus, nt Nero, rikkudes nii palju seaduseid kui võimalik ning hoides kõiki hirmuvalitsuse all. Reetmine, kuulujuttude põhjal süüdi mõistmine, hirm rahvahulkade kogunemise eest, armuandmine kui manipulatsiooni relv, mässude julm mahasurumine, hullumeelsus, vägivaldsus ja palju muud toredat oli enamuste n-ö kehvade keisrite põhirepertuaaris. Vastukaaluks, leidus Augustuse tüüpi riigipeasid, kes püüdsid järgida seadust ning seda edasi arendada, et luua turvalisem ja korralikum ühiskond. Minu "lemmik" oli aga alaealine Elagabalus, kes nautis kaarikujuhtide, näitlejate ja gladiaatorite seltskonda ning paigutas neid tähtsatele positsioonidele. Ta esindas kõige kõlvatumat ja vääritumat käitumist ning teda peetakse hullemaks keisriks kui isegi nt Caliguat.

Kokkuvõttes, mulle raamat täitsa meeldis. Selles oli hulgaliselt detaile, näiteid illustreerimaks eri olukordi ning vaateid teatud tõsiasjadele erinevatest perspektiividest. Tegu on sisutiheda teosega, kus lugeja ette visatakse väga palju, korraga ning kiirelt. Samaaegselt, oli raamatut aga kerge lugeda ning tekst jooksis ladusalt. See oli informatiivne, kuid ei liialdanud võõrsõnadega või komplitseeritud kirjeldustega ega muutnud loetavat kuivaks. Raamat kubiseb igasugu põnevatest, masendavatest, lõbusatest ning üllatavatest faktidest, mida ma kõiki esile tuua ei jõudnudki, kuid enam põhjust on, seega, teistel teos kätte võtta ja ise teada saada, et kui kõlvatu see Vana-Rooma siis ikkagi oli. Nokkiva faktorina tooksin välja, et kirjavigu jäi mu silme ette omajagu ning vast oleks toimetaja võinud teksti üks kord veel üle vaadata (tagakaanel on lausa üks möödapanek), kuid mul on hea meel, et selline raamat tõlkimisele võeti ning, et seda eesti keeles lugeda saab. Olen agar inglise keeles lugeja, kuid ajaloolisi ja teaduslikke teoseid eelistan läbi töötada pigem emakeeles.

Raamat: Lastekate eri "Detektiiv Pepu", "Lumivalge ja Roosipuna" ja "Varastatud oranž jalgratas"

Tervitus!

Seekord mõned lasteraamatud.

Pealkiri: Lumivalge ja Roosipuna
Autor: Emily Winfield Martin
Kirjastus: Postimees Kirjastus
Ilmumisaasta: 2019
Minu hinnang: 3.5/5

Kes teab vendade Grimmide muinasjuttu “Lumivalge ja Roosipuna”? Ei, see ei ole jätk Lumivalgekesele või eellugu Okasroosikesele. See on täitsa eraldi jalgadel asetsev muinasjutt kahest ões, kellest üks on valgete juustega ja siniste silmadega ning teine mustade juuste ja kenasti punetavate põskedega. Nad elavad koos oma emaga metsas küll vaesuses, kuid kodus täis armastust. Üks õhtu satub nende ukse taha kobistama karu, kes soovib külma talve eest varju. Õed lubavad elukale ulualust ning peatselt läheb mesikäpp tänulikult taas oma teed. Siis kohtuvad tüdrukud ühe väikse vastiku vanamehega, keda nad mitu korda täbaratest olukordadest välja aitavad. Päkapiku moodi toriseja, aga karule vastupidiselt, ei näita neile grammigi tänulikkust või alandlikkust. Viimast korda pahura venniksega kohtudes, on seal ka mürakas metsaott ise, kes mehele üks-null teeb. Loom muutub printsiks ja tuleb välja, et paharet oli noormehele needuse peale pannud. Lumivalge saab endale abiellumiseks karu-printsi ja Roosipuna tolle venna. Ja kui nad veel surnud ei ole, siis elavad nad õnnelikult siiani… Mulle on alati see muinasjutt meeldinud, rohkemgi veel kui paljud hulga armastatumad ja populaarsemad sõsarlood. Kohe kui sellenimelist raamatut nägin, krapsasin selle oma ostukorvi. Ümbertõlgendus algsest jutust oli märkimisväärselt teistsugusem, kui oleksin soovinud, kuid omajagu kujutusvõime rohke, armas ning suurepärane lugemine lastele on lugu seekord igatahes. Enamgi kui originaal.

Mis siis uues versioonis teisiti oli? Taaskord on keskmeks kaks samanimelist õde. Iseloomud on aga seekord vastupidised. Lumivalge on julge ja temperamentne, Roosipuna aga vaikne ning asjalik. Originaalis oli vastupidi. Samuti, on õed seekord nooremad ning, sellest lähtudes, ei ole raamatus tilkagi armulugu või võlutud printse. Vähemalt õdedele mitte. Neiude vanemate lembelugu aga on palju prominentsemas positsioonis. Nimelt on karunahas needuse all kannatav hoopis pereisa, kes jäljetult kaob, tänu millele peab pere oma aadlikele passivast elamisest väiksesse hädisesse majakesse keset metsa kolima. Pere jaoks on see tragöödia ning kõik elavad seda erinevalt üle. Ema tõmbub endasse ja ei ole enam see, kes ta varem oli, Lumivalge muutub vihaseks ja laseb ebaõiglusel ja kadedusel tihti pead tõsta ning Roosipuna püüab teisi aidates oma kaotusega vaikselt toime tulla. Suur osa loost leiab aset metsas, kus tüdrukud ringi seiklevad, igasugu huvitavatesse või ohtlikesse olukordadesse satuvad ning sõpru leiavad. Nt seenekasvatajate pere võsuke, kleenuke, Ivo. Ja, muidugi, kohtuvad nad väikse kärsitu vanamehega, keda igast elukad püüavad ära röövida ja talle otsa peale teha. Tüdrukud tulevad appi, nagu alati, kuid papi reaktsioon on sama, mis algses muinasjutus. Sõim ja tänamatus. Õdede roll on üldiselt palju dünaamilisem, nende tegutsemine on aktiivsem ja nad on julgemad ning hakkajamad. Ka on needus laiahaardelisem ning see ei taba ainult laste isa, vaid mitmeid teisi. Jube väike kääbus omakorda on hulga õelam ja ahnem. Üks asi aga ei muutu vast kunagi, selleks on lõpp. Ja kui nad veel surnud ei ole, siis elavad nad õnnelikult siiani…

Uusversioon oli suunatud lastele ning kohaldatud enam just nende vajadustele ja tasemele. Olgem ausad, Grimmide muinasjutud ei olnud sisult kuigi laste sõbralikud, eriti tänapäeva mudilastele, kellede juturaamatutes ei tahaks eriti näha kuidas Tuhkatriinu õed endal kannad maha lõikavad, et kingake jalga mahuks ja muud brutaalsused, ekstreemsused ning õudused, mida originaallugudes võib tihti ette tulla. Käesolev raamat on, vastupidiselt, mõnus meelelahutus mõnele põnnile. Kuigi ka seal leidub natuke tõsisemaid seiku (nt kitsekese ja kana ära söömine). Täiskasvanu pilguga vaadates, oli süžee natuke laialivalguv, hekseldatud ja ei voolanud alati sujuvalt. Samuti, tundsin ikkagi printsidest puudust, kuid lasteraamatuna oli ta tõesti imetore. Iseäranis tänu illustratsioonidele, mis olid ilusad, soojad ja värvikad. Mõni lehekülg sisaldas ainult pilti, mõnikord isegi oli joonistus üle kahe lehe. Piltide lisamaine annab alati selle ekstra tõuke, et loetuga oleks kergem kontakti leida, kaasa elada ning tegevusi ja tegelasi visualiseerida. Eriti kuna joonistused olid tõesti hästi armsad ja kenad.

Kokkuvõttes, soovitan soojalt lastele õhtuseks ettelugemiseks ja täiskasvanutele tutvumiseks alternatiivse versiooniga muinasjutust, mida paljud ilmtingimata ei tea.

--------------------------------

Pealkiri: Detektiiv Pepu
Autor: Troll
Kirjastus: Hea Lugu
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 4.5/5

See on hämmastav, kui veidraid ja kiiksuga, kuid uskumatult kihvte ja unikaalseid asju jaapanlased välja suudavad mõelda. Olles nende kultuuriga natuke rohkem sina-peal, julgen ma seda väita. Ma millegipärast ei näe, et nt keegi Eestis otsustaks luua lastekrimi karakteri kelle nägu on suur ja roosa taguots ning panna ta geniaalse detektiivi rolli. Kui mulle ei oleks öeldud, et ta tuleneb Jaapanist ja peaksin arvama, siis just sinna maale ma sellise tegelase sünnikoha paigutakski. Lugu on interaktiive, vaimukas, originaalne, dünaamiline ning lihtsalt vinge. Oma poole tunniga on võimalik see algusest lõpuni läbi käia, kuid emotsioon, mis jääb õhku on muhe ja mõnus. Vot seda raamatut mitte ainult ma ei julgeks entusiastlikult, vaid lausa suruks õhinaga mõnele tsipagi nutikamale lapsele peale. Kõik ei pruugi selles peituvast absurdsusest ja irooniast aru saada ning idee mehest, kelle näoks on pepu, võib vuih-vastumeelne olla, kuid proovida tasub vast isegi ükskõik millisele lapsele seda ette pannes. Ma olen ilmselgelt sellest lookesest vaimustuses. Midagi teistsugust. Midagi lahedat. Midagi meeldejäävat.

Tundub, et tegu on Pepu ja tema assistendi, Brauni, esimene juhtumiga ning on põhjust oodata jätku või lausa jätke. Seekord lahendatakse kaks müsteeriumit: Proua Violeta maguskartulite aarde otsing ning maiuspala kadumise küsimus. Täiskasvanule on, loomulikult, selge mis juhtus ja kes millega hakkama sai, kuid lastele pakutakse, mulle tundub, just parajal tasemel stimulatsiooni ja vihjeid, et nad suudaksid olukorrad ise lahendada. Pepu aitab pidevalt kaasa mõelda ning kohati tõstatab ja avaldab saladusi samm sammult, et pisem lugeja jõuaks kaasa mõelda. Kes tähelepanelik, peaks suutma lood ilusti lahti mõtestada. Et lahenduskäike veel lõbusamaks teha, laste mõtlemist tööle ärgitada ning tähelepanu ja põnevust hoida, siis leidub raamatus ka toredaid otsingumõistatusi, labürindi läbimisi ning muid nuputamismänge. Minu isiklik lemmik oli: leia pildilt kolm peput. Kõik need kõrval ülesanded olid orgaaniliselt lugudesse pikitud ning tegid rännaku eriti ägedaks.

Kõik eelnev aga kahvatub ühe fakti kõrval. Nimelt, kuidas karistab Pepu pahalasi pärast nende paljastamist? No oleks pidanud ju piisavalt tark olema, et üks ja üks kokku panna, kuid seda enam oli üllatusrõõm suur. Mida teevad pepud? See oli samaaegselt totakas, kuid, arvestades ülejäänud konteksti, igati asjakohane ja koomiline. Igatahes, minu poolt aplaus ja kiitus. Tõesti vahva lugemine oli! Soovitan soojalt mitte ainult lastele, vaid ka täiskasvanutele.

------------------------------------

Pealkiri: Varastatud oranž jalgratas
Autor: Mika Keränen
Kirjastus: Jutulind
Ilmumisaasta: 2008
Minu hinnang: 3/5

Mõned aastad tagasi nägin ära filmi "Supilinna salaselts", kuid muud kokkupuuteid mul antud raamatusarjaga puudusid. Linateos oli tore ja kerge meelelahutus nii lastele ja täiskasvanutele ning mulle see omajagu täitsa passis. Puhta juhuslikult sattud mu kätte Mari ja tema sõprade esimene seiklus raamatu formaadis ning, olles lastekirjanduse lainel, sai see ühe õhtuga läbi ludistatud. Ma mõistan igati, miks sari on mudilaste südamed võitnud, kuid minule jäi lugu kuidagi lahjaks. Jah, ma tõden, et antud sihtgrupile mõeldud lugemine ei peagi olema märkimisväärselt sisukas ja detailne, kuid mingi x-faktor jäi minu silmis eeskord leidmata, kuigi tegu on armsa ja lustaka suveseiklusega. Samas, kuna tegu on esimese osaga, siis on õnneks veel hulgaliselt arenguruumi järgmistes väljalasetes raamatu maailma arendada ning ka minusuguse vingatsi poolehoid võita. Tundub, aga et, olles leidnud tee mitmekordselt teatrilavale, suurele ekraanile ning igatpidi laste ja noorte teadvuses olles, on sari selle millegi erilise juba ammu leidnud ning särab järjekindlalt. Ka minu poolehoiuta.

Mis mulle loo juures peale läks ning mis selle sümpaatseks teeb on asukoht. Tegevus toimub Tartus, Supilinnas. Tegu on kodukootud kontseptsiooniga selle kõige positiivsemas tähenduses. Lugedes on tunne, et tõesti loed päris kohast, mida autor tunneb seest ja väljast, mida kirjeldatakse piisavalt detailselt ning mida on, tänu sellele, äärmiselt lihtne visualiseerida. Supilinn on suhteliselt väiksel territooriumil, seega on imekerge neid erinevaid mainitud tänavaid, käänakuid, poode ja maju ette kujutada. Üllatavalt, ma ei ole ise kunagi sinna kanti sattunud, kuid autor tekitas piisavalt huvi, et tollesse õdusasse ja huvitavasse piirkonda mingi hetk enda sammud suunata. Äratundmisrõõmu leidub kindlasti hulgi. Raamat tuletas mulle eredalt meelde minu enda lapsepõlve Harkus teiste jõmpsikatega igast totakaid, kuid vahvaid ettevõtmisi korda viimas. Meeldis mulle, lisaks, väga loodava salaseltsi sõpruskonna kujunemislugu, mis ei olnud algusest peale just roosiline. Poisid versus tüdrukud. Peatselt leiti ühine eesmärk ja keel ning koos pandi punkt rattavarastamise ärile. Kiitus autorile, et ta ei teinud lapsi üleliia nutikaks või nende tegemisi ebausutavaks, aga ei alahinnanud ka neid. Tihtipeale olen märganud, et täiskasvanud kirjutavad noori selliselt nagu nende mõtlemine oleks juba 18+ või isegi 30+. Kahjuks, ei ole sel juhul tulemus alati realistlik.

Muide, kas järgmistes osades Reilika kolib või kaob muudmoodi pildilt? Ma ei mäleta sellenimelist tegelast filmist. Ma ei suuda meelde tuletada ekraniseeringus ka Matit. Minu meelest, vaieldamatult, kogu raamatu staari. Ma siiralt loodan, et kutsuga edaspidi midagi ei juhtu ning filmis ei astunud koer sellepärast üles, et loomadega on keeruline võtteid teha.

Püüan tulevikus kunagi kindlasti järgmised osad sarjast käsile võtta, kuid arvestades kui lõputu juba minu to-read-list on, siis kes küll teab, millal selleni jõuan. Kokkuvõttes, nunnu raamat, lahe ja igati autentne asupaik, muhedad tegelased (Mati!!!), kuid midagi jäi minu jaoks puudu. Ja ma ei teagi, mis see "midagi" täpsemalt on. Siiski, ei ole keeruline aru saada, miks sari laste hulgas suurt populaarsust naudib. Mul on ka kahju sellest, ei käinud kunagi ühtegi Draamateatri etendust vaatamas, kus Mari ja tema sõprade lood keskmes. Oleks ikka pidanud end ikka kokku võtma. Midagi visuaalselt näha on mõnikord efektiivsem kui millegi kohta lugeda, et ennast kaasa haarata lasta.

Teater (online): "Kodumaa karjed" ja "CATS"

Tervitus!

Ja taaskord online etendustest.

Pealkiri: Kodumaa karjed
Teater: NO99
Salvestatud: 18.08.2015
Link: https://jupiter.err.ee/1608170653/kodumaa-karjed
Minu hinnang: 3.5/5

Minu jaoks oli NO99 looming alati liialt kaootiline ja aktiivselt etteantud raame kompiv, et ma suudaks seda nautida nagu minu silmis tuleb teatrist rõõmu tunda. Kunst spetsiifiliste seisukohtade pärast, mitte niiväga meelelahutuse nimel. Õige või vale arusaama (?), vähemalt selline mulje mulle kumama jäi. Korra elus külastasin nende teatrimaja, kui see veel eksisteeris, ning ma ei tunne, et ma millestki endale passivast väga ilma oleks jäänud. Seega, ma ei teagi, miks võtsin ette antud etenduse. Ju siis oli teatrinälg suur, aga asutused ise veel suletud. Välja tuli see, et ma olin täitsa võimeline nähtud nautima, vaatamata mu eelhoiakule. Siiski, ei pannud tükk mind taga igatsema veel võimalusi NO99 näidendeid kaeda. Mingid asjad ei käi lihtsalt kokku -- nt mina ja üli uuenduslik teater -- ja käesolev etteaste läks mulle peale paljuski tänu sellele, et mul ei olnud varasemast üledoosi selle teatri teiste väljalasete nägemisest tulenevalt. Andke mulle ikka pigem klassikat -- ühe etenduse keskpunkt peab asuma seal, ümberringne on teretulnud end igatpidi ümber vormima.

Etenduse kontseptsioon oli päris intrigeeriv ja köitev. Üks mees esindab tervet Eesti rahvast ning erinevaid hääli, mida indiviidid sealt massist on viimaste aastakümnete jooksul eriti eredalt välja hüüdnud. Mõnikord on hääl konkreetse isikuga seotud, mõnikord väljendab laiema kogukonna mentaliteeti ja emotsioone. Laval seisab üksik mees, kes lihtsalt räägib. Teemade ampluaa oli lai, kuigi pinnale jäi poliitika, sport ning venelased versus eestlased. Mainitud sai Eurovisiooni võit, Õnne 13, Herman Simm, geibaarid (miks ei ole ühtegi Pärnus?!), Estonia uppumine, pronksiöö, ostan-müün kuulutused, sundüürnikud, laulupidu, majoneesi Kundla, popmuusika, Bonnie Tyleri kontsert, Sõõrumaa, enesetapud, õllejoomise lembus, pankade põhja käimine, noorte väljavool riigist ja mida kõik veel. Põnev oli tõdeda, et mida pidas autor enda vaatevinklist lähtudes nendeks seikadeks, mis Eestis toimuvat just tabavalt ja asjakohaselt kokku võtavad. Poliitika on kuidagi loomulik teema, sest see annab fooni riigi toimimisele makro tasandist mikro tasandile. Välja toodi Ansipi seemnete söömine ja fooliummütsid ning "Sellises kriisis ma elada tahaksingi!", Ojuland versus vaesus, Edgari pildi tulistamine, Jürgen Ligi "Ära kaaguta!" ning, muidugi, Lennart Meri. Professionaalne sport on aga midagi, mis minu silmis on alati natuke ülehinnatud. Eriti arvestades, mis enamuste meie kangelastega on tänaseks juhtunud ja mis välja tulnud. Kas tõesti on kõikide murede ja rõõmude kõrval just see valdkond, mis kõnetab ja kaasab nii suurel mahul Eestimaad ja selle elanikke? Ju siis, sest märkimisväärset tähelepanu läks Värnikule, Šmigunile, Veerpalule, Salumäele ning spordikommentaatorite väljaütlemiste järgi matkimisele (mis olid üpris muhedad, iseenesest).

Kindlasti suutis etteaste minu tähelepanu naelutada, sest püüdsin pingsalt kaasa mõelda ja arvata ära, et mis teemast räägitakse, keda tehakse järgi või kas ma tean öeldud tsitaati või fraasi või, lausa, laulu. Ka tuletati mulle meelde mitmeid lõbusaid juhtumisi, mis juba ammu meelest läinud. Kui Best B4 pala "Ma armastan luuserit" sai ette loetud, siis olin alguses segaduses, et, huvitav, mis luuletusega on tegu. Nii tuttav. Vot, kuidas on võimalik mõtted sassi ajada kui midagi teadatuntut esitada teistsuguse pakendiga. Minu nooruspõlves oli see eriti kuum hittlaul. Ma arvan, et päris paljudele viidetele ma üldsegi pihta ei saanud, kuid selline nuputamismäng koos mälu turgutamisega oli hea lisategevus tükki vaadates ja näitleja meisterlikkust jälgides. Minu lemmik seik oli aga riburada pidi välja hõikamine, et kes ja mis kõik Tallinnasse või Eestisse tuleb, küll Michael Jackson, Madonna, Paris Hilton, noroviirus ja H&M. Ja lahkub, nt Marilyn Jurman, kapital, Obama, Fazer ja kümneid tuhandeid eestlasi. Kenasti stereotüüpselt passiv oli tüki algus ja lõpp. Avapauguks oli mitmekordselt korrutatud mantra, et kui raske Eestis küll on olla. Lõppes aga tõdemusega, et Eesti on ilus. Lihtne, aga efektiine, kompaktne ning mõtlema panev.

Jaak Prints oli, loomulikult, suurepärane neid sadu erinevaid isiksusi ning teemasid ühte isiksusse imedes ja välja paisates. Oli näha, et see nõudis temalt tohutut energiat ning pingutust. Mees oli üks hetk peaaegu ligumärg. Vast ei aidanud ka intensiivne rambivalgus näos. Tulemus oli aga seda väärt. Kuigi mulle jäid mõned teemad ja põhijooned arusaamatuks -- ma ei oleks nende kaasamisega sel tasandil nõustunud -- ning puudu jäi rohkelt võimalikku alternatiivset asjakohast materjali, oli tegu siiski autori nägemusega, et mis oli ja on tähtis, mis vormib ja vormis Eestit ja selle elanikke ning, mis on väärt hoida meie mälusoppides sügaval. Huvitav algatus oleks, et iga inimene looks enda versiooni kodumaa karjetest. Nii palju kui on inimesi oleks vast erinevaid kombinatsioone ja nägemusi. Ma ei olnud küll päri antud tüki iga valikuga, kuid vähemalt oli tasakaal paigas tõsise ja humoorika, kurva ja rõõmsa, ilusa ja inetu vahel. Alati hindan kõrgelt seda, kui ei hakata üleliia pilama, mõnitama või alandama riiki ja selle rahvast. Sellist suhtumist on kuidagi eriti intensiivselt viimasel ajal mulle silma jäänud. Eriti kunstis. Vajalik on balanss. Mitte ükski asi ei ole üdini hea või üdini halb. Kokkuvõttes oli nähtu tihke, sisukas ning suurepärane ajalootund. Mitte täienisti objektiivne, kuid mitte ülemäära subjektiivne.

-------------------------------------------

Pealkiri: CATS
Salvestatud: 1998
Link: https://www.facebook.com/showsmustgoon
Minu hinnang: 3/5

Mis asi see veel selline oli? Oeh, Andrew Lloyd Webber ja mina ei kapi kohe üldse, kohe absoluutselt mitte. Objektiivselt suudan võib-olla aduda, et miks tema loomingut niivõrd ohtralt imetletakse, kuid subjektiivselt ei sobi see grammigi minu maitsele. Ehk siis, on tegu järgmise muusikaliga tema sulest, mis mind enda kukalt kratsima pani ja silmi pööritama. Kuna antud etendus on üks väheseid, mida ma veel näinud ei olnud, siis ei kergitanud ma väga ka ootusi. Kuid sellist palagani ma ei osanud ette näha. Mis oli siis tegelikult selle sisu? Terve etendus koosneb sellest, et tutvustatakse erinevaid kasse, lauldakse, tantsitakse ja lõpuks läheb üks neist taevasse. Ja oligi kõik. See oli nagu reklaametendus kasside varjupaiga kasside kohta kiisuvõtust huvitatutele. Äkki soovite laiska kassi? Äkki soovite prisket kassi? Äkki soovite ulakat kassi? Aga äkki lausa võlukassi? Oot oot -- äkki just seda see metafooride keeles tegelikult oligi?! Kasside turundusaktsioon! Ja see, kes lõpus n-ö lahkus, saigi oma päris koju?

Kui aus olla, siis oli nähtu omamoodi paeluv ja tähelepanu haarav. Aga seda just visuaalsest küljest. Ülimalt eksentrilise, ekshibitsionismliku, värvikireva, lärmaka ja provokatiivse modernse tantsuetendusena, mis kombineeritud lauludega, on ta kahtlemata üks ainulaadsemaid, mis niivõrd laia levikuga tavapubliku hulgas on tuntud. Oma osa on kindlasti ka 80ndatel, mil ta esietendus. Arvestades selle kümnendi õhkkonda ning imidžit, on muusikal justkui oma ajastut peegeldav lapseke alates silmapaistvatest kostüümidest, lõpetades kummalise kontseptsiooniga. Koos pisikese jäägiga 70ndate diskosärast. Oma erksuse, veidruse, koloriidsuse ja üle võlli mentaliteediga sobib ta sinna nagu rusikas silmaauku. Võib-olla oleks ma etendust kõrgemalt hinnanud, kui oleksin seda väljatulemise ajal kaenud (kuigi ma polnud siis veel sündinudki)? Siiski, minu jaoks on tulemus liialt sigrimigri ja lihtsakoeline, kaks vastandit koos. Kassid, keda tutvustati, olid tegelikult päris ägedad ning, vastavalt nurriku eripärale, olid nende etteasted meeleolukad ja hoogsad. Või siis kurblikud ning melanhoolsed. Viimaste hulka kuulus nt ätist teatrikass ning kunagine populaarne glamuuritarist kiisu, kes nüüd oli ebasoosingusse langenud pärast parimate aastate möödumist. Maailmakuulsat "Memory" laulu esitab ka just see vanasid häid aegu taga igatsev kassidaam. Siinkohal peab mainima, et see pala on tõesti kaunis ja võimas. Ning tegi mind lausa härdaks. Ülejäänud lood, aga mitte nii väga. Energilisemad etteasted tegid raudtee kass, üleannetute kasside duo, võlukass ning isegi sõda koertega toodi publikuni. Lisaks, sai oma osa salapärane kriminaalset eluviisi viljelev kõuts, kelle roll jäi natuke poolküpseks ja eesmärgid segaseks.

Mis mulle aga üllataval kombel väga peale läks olid pilguheited, õpetussõnad ja tähelepanekud reaalsete kasside hingeellu. Rum Tum Tuggeri laul tõi esile hulgalt selliseid tüüpilisi käitumismustreid või kiikse, nt annad seda, tahan teist, koguaeg olen valel pool ust, jne. Täitsa kümnesse! Ja, nagu laulust välja tuli, ei ole alati seal mingeid põhjuseid taga, lihtsalt kiisu otsustab nii, ja nii ongi. Viimases grupi etteastes loeti publikule sõnad peale, et kuidas tuleb kassidega suhelda, kuidas neid tuleb austada ning milliseid meelehäid nad on ära teeninud. Nt ära kõneta kassi enne, kui kass sind kõnetab, kaaviar on väikseks eineks väga hea valik, ja palju muud. Nagu legendaarne fraas Chalice'i laulust ütleb: "Ori anna krõbinaid, muidu lasen sussid täis". Sellised muhedad ja koomilised lisad ülbetelt neljajalgsetelt, kes arvavad, et on maailma nabad, oli tõesti vahvad. Lõppkokkuvõttes, aga, ei sattunud ma etendusest vaimustusse. Seal leidus kihvte aspekte ja, kahtlemata, oli produktsioon tipp-klass, kuid lugu ise jäi natuke lahjaks, süžee oli suhteliselt olematu ning visuaalsele poolele lootma jääda minu puhul ei ole piisav.

Kino: "Kiired ja vihased 9", "Paljutõotav noor naine" ja "Palgamõrvari naise ihukaitsja"

Tervitus!

Pärast kinode avamist olen lausa kolm korda juba neid külastanud. Oh, kus ma olen ikka kinost puudust tundud! 

Pealkiri: Palgamõrvari naise ihukaitsja

Originaalpealkiri: The Hitman's Wife's Bodyguard

Režissöör: Patrick Hughes

Näitlejad: Ryan Reynolds, Samuel L. Jackson, Salma Hayek, Antonio Banderas, Morgan Freeman

Kinodes alates: 18.06.2021

Millal nähtud: 19.06.2021

Minu hinnang: 1.5/5

Kui nii meeleheitlikult punnitada ja punnitada ja punnitada, et oleks naljakas, siis ei tule pepust lõpuks lõbusat peeru, vaid välja libiseb hoopis törts fekaali. Oi, kuidas see film püüdis olla krapsakas, äge ja humoorikas, tulemus ei sisaldanud aga ühtki neist. Esiteks, pidev karjumine ei tee midagi krapsakaks, pidev ropendamine ei tee midagi humoorikaks ning pidev peategelase mõnitamine ei tee midagi ägedaks. Mis juhtub, aga on, et kõik need omadused vormivad filmi tüütuks, labaseks ning kriipivalt valjuks. Mul oli siiralt kahju Ryan Reynoldsi tegelaskujust, keda lihtsalt pidevalt maha tambiti, keegi ei austanud teda, keegi ei tahtnud teda ning see pidev alandamine oli tõesti häiriv juba. Kas see pidi olema vaimukas? Võib-olla mõne sadisti arvates, kuid piir ületati minu silmis juba filmi keskpaigaks, kui mitte varem. Pea kõik tegelased olid ebasümpaatsed (ja miks seda Bostoni venda ja tema Šoti tõlkijat üldse nii suures koguses vaja ole, et süžeed sogaseks ajada?) ning isegi tossike Ryan Reynolds oli liiga möku. Mees! Võta end kokku! Sa oled ju äss kätšivend. Näita ülejäänud nõmedikele koht kätte! Aga ei... Ja see metsik ropendamine, mis nagu järjepidev okse eriti Samuel L. Jacksoni ja Salma Hayeki suust välja paiskus. See oli rõve. Kuigi pidi vist "teravalt" humoorikas olema. No vabandage, oleks nad vähemalt natuke koloriidsemat sõnavara kasutanud. Röögiti vaid paari igavat roppust. No ei läinud mulle selline lame kombo peale, mis põhimõtteliselt keerles ümber ühe tegelase kiusamise. Kiusamine ei ole okei! Ka täiskasvanute hulgas. Enamgi veel ei ole see naljakas. No ei ole!

Positiivsena tooksin välja, et Salma Hayek on ikka võrratult kaunis naine ning, vaatamata sellele vastikule suuvärgile, oli ta karmi muti rollis päris värvikas ja kihvt. Richard E. Granti lühi etteaste oli ka üpris lõbus. Sellise intrigeeriva, kuid veidralt meeldiva detailina tooksin välja, et ma poleks vist kunagi arvanud, et minu silmad näevad aega kui Hollywoodi filmide kurikaelaks ei olegi mõni Lähis-Ida, Slaavi (eriti Vene taustaga) või Asiaadist tüüp või bande. Seekord oli tegelastel vastaseks... Kreeka ja mingi Kreeka magnaat (vist algselt Mehhikost pärit, muidugi). Jah, rahval on võimas minevik, kuid mulle ei tule esimese valikuna silme ette just kreeklased kui mõelda, et kes võiksid olla uued tuuled terroristide rindel. Nemad tuletavad pigem meelde randa, oliiviõli ja logelemist. Seega, ma aplodeerin filmitegijaid, et nad sissetallatud rajast välja astusid ning midagi uut ja põnevat tüüpiliste pahalaste ridadesse pakkusid. Nagu Antonio Banderase (!?) kehastatud pea kurjam oma missiooniks võtnud oli, peab Kreeka taas oma antiigiperioodi maailma liidripositsiooni taastama! Väärt eesmärk... Kuigi filmi kontekstis täitsa lambikas. Ja ma ei saanudki lõpuni aru, et mis värk Kreekal EUga oli, et nad mässasid ja Antonio pidi kõiki nottima hakkama. Kas Kreeka ei tahtnud oma hiilgellaenu tagasi maksta? Huvitav, huvitav.

-------------------------------------------------

Pealkiri: Kiired ja vihased 9

Originaalpealkiri: F9

Režissöör: Justin Lin

Näitlejad: Vin Diesel, Michelle Rodriguez, John Cena, Jordana Brewster, Tyrese Gibson

Kinodes alates: 25.06.2021

Millal nähtud: 26.06.2021

Minu hinnang: 1.5/5

Jah, ma tean, et see kiirete autode sari ei ole just kvaliteedi poolest tuntud, pigem kvantiteedi (palju igasugu sõidumasinaid, palju totrusi, palju muskleid ja palju kasutamist sõna "family"), kuid sellel on oma sarm -- ajuvaba sarm, muidugi. Lustakas ja igatpidi meelt lahutav on vaadata kuidas eirates kõiki füüsika ja tegelikult isegi muid loodusseadusi heidetakse vaataja ette tohutul hulgal pahvatusi, kokkupõrkeid, rusikahoope ja mida kõike veel, tehakse kurikaeladele üks-null ja head alati võidavad, tähistades koos õlle ja koduaia piknikuga. Kõlab nagu universaalne eduka kerge märulifilmi valem. Mida on siis kasutatud juba ühest filmist teise, ühest filmist teise, ja jälle ühest filmist teise, tõstes loogika ja reaalsuse puudumise taseme järk järgult taevani. Seekord tundsin, et ma ei suutnud enam huumoriga seda napakust võtta. Ma ei olnud võimeline seda sõgeust kaasaelava muigega jälgima. Üheksas osa oli see üks tilk, mis klaasi vett üle ajama sundis. Ma ei teagi väga miks just see osa, kuid ma lihtsalt ei nautinud nähtut enam. Süžee, tegelased ja kogu kontseptsioon muutus üleöö vastumeelseks, kulunuks ja igavaks. 

Võib-olla oli asi selles, et äkitselt ilmus välja Vin Dieseli tegelaskuju, Domi, kaua kadunud vend. Vend, keda keegi siiani maininud ei olnud, iseäranis peresse vasikavaimustusega suhtuv Dom. Või, et ammu surnud Han äkitselt elusa ja tervena kohale lendas. Viimane otsus nullis mitmes eelnevas filmis tema kaotusest tuleneva emotsionaalse kaalu. Ime, et nad Paul Walkerit eriefektidega tagasi ei toonud. Kuigi natuke imelik oli, et nad temast rääkisid nagu näitleja tegelaskuju, Brian, oleks veel elus. See ei jätnud aga loomulikku muljet ning mõjus järjekordse ebaloogilisusena: miks ei tulnud Brian neile appi? See, et ta lapsehoidjat mängis ei suutnud mind veenda tema kohalolu puudumises. Tore oli tõdeda, et nad seekord ka ise nalja heitsid selle üle, et keegi kunagi viga ei saa ning ükskõik kui absurdsest olukorrast tullakse puhaste riiete ja kriimudeta näolapiga välja. Samas, selle võlu oligi see, et nad varem sellele tähelepanu ei pööranud ning lihtsalt lasid edasi. Teema kõnetamine tegi kogu olukorra veel ebarealistlikumaks ning võltsiks. No tipp oli, muidugi, autoga kosmosesse sõitmine, rõhudes, et füüsika on paigas ja numbrid klapivad. Kui iga loru sellepõhjal atmosfääri kihutaks, siis oleks meil taevas autosid täis. Üks hetk ma lihtsalt hakkasin naerma kui neid kahte, maakera taustal, hõljumas nägin. See tundus ekstra tobe. Ja see megamagnet. Kuidas on võimalik, et magnet tõmbab endasse just ainult neid metalseid objekte, mida tegelased tahavad ja jätab rahule need, mida ei ole vaja? Oeh.

Positiivsest küljest. Tore oli näha Tbilisi tänavaid ja Helen Mirrenit. Kõik muu ei haaranud mind seekord, kahjuks, 200 km/h kaasa nagu tavaliselt. Kurb.

-----------------------------------------------------

Pealkiri: Paljutõotav noor naine

Originaalpealkiri: Promising Young Woman

Režissöör: Emerald Fennell

Näitlejad: Carey Mulligan, Bo Burnham, Clancy Brown, Jennifer Coolidge

Kinodes alates: 28.05.2021

Millal nähtud: 12.06.2021

Minu hinnang: 4.5/5

Kas pole mitte super tunne, kui lähed vaatama filmi, millest sa väga midagi erilist ette ei tea, kuid mis ületab olematud ootused lausa mitmekordselt? Antud linateos šokeeris, ajas naerma, tegi kurvaks, tegi vihaseks, pani tundma rahulolu ja õiglust, pani tundma lootusetust ja tülgastust. Ja tegi seda kõike veidralt esteetilises ja omanäoliselt kauni kinematograafiaga pakendis. Tegu oli otsekui sünge reaalsuse nägemisega kummalisest kõverpeeglist. Või vastupidi. Film oli intrigeeriv kombo thrillerist, komöödiast, romantikafilmist, draamast ja krimist. Kõik need elemendid klappisid ning tulemus oli terviklik ja orgaaniline. See on hämmastav kui ebamoraalsed võivad olla inimesed, keda nähakse nt ametist tulenevalt moraalsetena. Ja vastupidi. Samuti, inimesed võivad alati üllatada, nii positiivselt kui negatiivselt. Inimesed võivad siiralt kahetseda ja seda tegelikkuses tõestada. Inimesed võivad ebasiiralt kahetseda, valedel põhjustel, nt et midagi saada või kui teema puudutab neid isiklikult. Põhimõtteliselt, pealtnäha eeskujulikud inimesed võivad olla koletised ja need, kes viimaste arvates teevad koletuslikke tegusid, võivad sisemiselt olla pühakud. Huvitav on jätkuvalt tõdeda, et ühte ja sama olukorda nähakse vastavalt enda huvidele, soovidele, arusaamadele ning egole kategooriliselt erinevalt. Ilma mingite süümepiinadeta. Kas "ei" on "jah", kas "ei" on "ei", kas "jah" on "jah" -- kas olematu vastus on "jah" või on "ei"? Mõtlemis- ja arutlusainet leidus miljoni euro eest.

Põhimõtteliselt, ma ei taha väga palju filmist öelda ja pigem ärgitan seda nägema ilma ootusteta. Teada on vaja, et Carey Mulligan on korraga kaunis kui tagasihoidlikult võimas oma rollis. Vaatamata koledustele on filmi ilus vaadata ning taustal tasub tähele pannu igasugu sümboleid ja viiteid (nt voodi peats kui inglitiivad peategelase selja taga). Põhjatut emotsionaalset sügavust koos suurepärase dialoogiga leidub igas stseenis. Garanteerin, et süžee ja keskse delikaatse teema käsitlemine ei jäta ühtegi vaatajat külmaks ning tegu on hädavajaliku, isikupärase, nutika ning meeldesööbiva linateosega, mis paneb, loodetavasti, elu üle järele mõtlema. Või siis soodustab alati olukordi teise nurga alt vaatama ja mõtlema mitte nii lineaarselt ning klappidega silmadel. Soosib empaatiat ja arusaamist, eriti ebameeldivates ja keeruliste olukordades. Ja veel, mulle tohutult meeldis filmi lõpp! Ning julge otsus, mis selleni viis. Isegi kui pettumus oli alguses suur, suudeti mind üllatada ning rahulolevana saalist lahkuma panna.