pühapäev, 28. detsember 2014

Kino: "Seitsmes poeg"

Tervitus!

Ülevaade just kinno jõudnud filmist.




Pealkiri: Seitsmes poeg
Originaalpealkiri: The Seventh Son
Režišöör: Sergei Bodrov
Näitlejad: Jeff Bridges, Julianne Moore, Ben Barnes, Alicia Vikander
Kestus: 1h 42 min
Žanr: Fantaasia, action
Kinodes alates: 26.12.2014
Nähtud: 25.12.2014
Minu hinnang: 3/5

pilt solariskino.ee kodulehelt
Ma ei ole lugenud raamatusarja, mille põhjal antud film on tehtud ning ma ei ole ka niiväga huvitatud, et sedavõrd hulganisti aega nendele pühendada, kuid kuna veidi uudishimu ikka on, siis taas on film hea võimalus lühikese aja jooksul rahuldav kokkuvõte saada. Niipalju kui ma aga lugenud olen ei ole raamatuaustajad üldsegi lõpptulemusega rahul ning vist tegijad ka, sest filmi esilinastust on juba üle ühe aasta pidevalt edasi lükatud. Seega, suurte ootustega ma kinno ei läinud ning sellest tulenevalt vast ma nautisin filmi rohkem ja tulemus ei olnudki nii lootusetu kui sai kardetud.

Film räägid deemonite, nõidade, koletiste ja kõige muu kurja jahtijast Gregory'st (Jeff Bridges), kellel on vaja uut õpipoissi, et vastu astuda äsja oma vangist pagenud nõidade kuninganna Malkin'ile (Julianne Moore) ja tema kurjamite armeele. Õpipoisiks leiab ta seitsmenda poja seitsmenda poja Tomi (Ben Barnes) ning koos alustatakse jahti kurjusele.

Kuigi tegu oli ju tegelikult fantaasiarikka, tegevusrohke ja ideepoolest haarava looga, oli palju aspekte, mida film täitis vaid poole klaasini ehk siis oli algus ja potentsiaal, kuid seda ei suudetud lõpuni kanda ning täistulemusest jäi puudu. Kahtlemata on film fantaasiaküllas seiklusfilm, samas aga jäi segaseks, kes on vaatajarühm kellele see mõeldud on. Kas vanematele teismelistele ja noortele või ikka täiskasvanutele? Esimeste jaoks oli see liiga sünge ja vägivaldne, viimaste jaoks aga mitte piisavalt. Kui tulemus oleks olnud veidi rohkem kaldu õuduse ja tõsiduse poole või siis vähem verisem ja lapselikum, oleks selge, kes on selle filmi vaatajaskond. Tundus aga, et film ise ka ei teadnud täpselt, kellele ta on suunitletud ning lõppkokkuvõttes jättis ta sellise kentsakalt keskmise ja segaduses mulje. Samuti oli 3D efekt olemas aga mitte piisavalt tuntav ja seega mitte vajalik. Tundus, et see oli lisatud sinna lihtsalt järelmõttena ning tõelist eesmärki ta ei realiseerinud. Liialt oli filmi topitud ka kurikaelu ning kohati ma ei saanud aru, kas tõesti oli mõtet aega raisata nende peale, kes niikuinii peatselt ja vast suhteliselt mõttetult otsa saavad ning, kes ei anna loole tegelikult mitte midagi juurde, ainult püüavad näidata kangelaste teed võiduni pealtnäha väga vaevalise ja võimatuna ning tekitavad segadust.

Poolele teele jõudmine kehtib ka filmi näitlejate kohta. Jeff Bridges oli minu arvates nagu naela pihta löök oma rollis. Ta sai hiilgavalt hakkama sellise pahura, asjaliku, külma ning kärsitu mehe esitamisega, kes tundus, et ei hooli mitte millestki ja kellestki peale oma töö. Alicia Vikander noore nõia rollis oli ka kuidagi sümpaatne, tõetruu ja sulandus kenasti ümbritsevasse, antud näitleja kohe sobib visuaalselt ajaloolistesse filmidesse, milledes ma teda siiani ainult näinud olengi. Ben Barnes Tomina aga jäi kuidagi kesiseks, ma ei oskagi öelda miks, sest välimus ja oskused antud filmi ja rolli jaoks on olemas, kuid millegipärast asi ei toiminud. Kõige õnnetum olin ma aga, et Julianne Moore ei suutnud minu jaoks oma tegelaskuju realiseerida, ta tundus kuidagi kentsakalt mitte sobiv ja mitte piisavalt võimas ja kuritahtlik.

Vaatamata mu kriitikale film mulle ikkagi millegipärast meeldis ja toreda meelelahutusena oli ta täitsa aktsepteeritav. Näiteks oli armulugu väga armas ja kaasahaarav, kuigi väga üürikese aja jooksul armutakse ja väga pinnapealne eeltöö oli sellele. Ka Gregory ja Malkini minevik võimaldas põneva tausta mõlema tegelase vihavaenule.

Lemmik stseen: Gregory Tomi välja õpetamas.

Lemmik tsitaat: "Ma maksin sinu eest suurt raha!"

Kokkuvõttes: Kuigi veidi üksluine ja oma potentsiaali kaugeltki mitte täitev, on film ideaalne mõttetu meelelahutus draakonite, nõidade, maagia ning kurja ja hea vahelise võitlusega.



laupäev, 27. detsember 2014

Kino: Kosmos IMAX ja "Kääbik: Viie väe lahing"

Tervitus!

See nädal sai külastatud kauaoodatud IMAX kino ning, mis film sobiks avapauguks paremini kui "Kääbiku" triloogia viimane film.

Asukoht: Kosmos IMAX
Aadress: Pärnu mnt 45
Link: http://kinokosmos.ee/
Minu hinnang: 4/5

Nostalgia ja mälestused millised! Kunagi noorena sai pidevalt ainult Kosmose kinos käidud ning mul on ülihea meel, et kunagine lapsepõlve külastuspaik on välimuselt ja sisemuse disainilt pea muutumatu. Tehnika ja uuenduste poolest on aga kino kogemus võimas ja sisemus viimane sõna.

Esiruumid: Piletikassa oli seal kus ta alati on olnud ning selle ette on tehtud ka snäkipood, kust saab siis kõike tüüpiliselt söödavat ja joodavat, mida kinokülastajad nii väga nosida armastavad. Enne kinosaali on ka kohvikulaadi paik, mille ees siis ka lauad ja toolid. Üldiselt jätavad esiruumid aga väga kõleda ja tühja mulje, värvi annaks rohkemate posterite, plakatite ja muu filmidega seotu lisamine. Samuti oleks ma õnnelikum kui oleks rohkem istekohti, näiteks diivaneid jne. Samas aga võib-olla on paljud asjad veel tulemas ning lõplik pilt avaneb veidi aja pärast.

Heli: Ma kohe patsutasin ennast õlale otsusega võtta kaasa kõrvatropid. Mul on väga tundlikud kõrvad ja tugevad helid võivad olemise väga ebamugavaks teha. Ja tugev see heli tõepoolest oli, isegi läbi troppide oli kohati tahtmine kõrvu katta. Samas aga oli efekt võimas, palju erinevaid helisid ründasid igalt poolt ning oli tõesti tunne, et hääled ei tule mingist kindlast kohast vaid keerlesid ümberringi.

Pilt: Kaadrisageduse rohke arvukuse näitamise kohalt ei ole vaja uuel ekraanil ka häbeneda, pilt oli terav, täpne ning tundus nagu toimuks tegevus minu silme ees, niivõrd reaalne paistis kõik. Mulle meeldis ka veel, et reaks sai valitud neljas ning, kuigi ekraan oli niigi hiigel, mõjus see eespool istudes palju võimsamalt. Oma silmanurkadest ei olnud saali nähagi, ees oli vaid laiuv film ning kohati pidi pead keerama, et ühte või teist ekraaniotsa näha koos seal toimuvaga. 3D prillid ei olnud ka enam need pisikesed kandilised, kus äärtest on näha ka kõike muud peale ekraani, vaid sellised suured ja laiad, mis katsid kogu silmavaate.

3D efekt: Filmi eelne "Under the Sea 3D" reklaam oli tõesti uskumatu, mereelukad olid nii lähedal, detailsed, erksate värvidega ja tõepärased, et kiusatus oli käsi tõsta ja püüda katsuda. Vat see oli mulle tõeline erakordne kogemus ning just seda ma IMAX kinost ootasingi! "Kääbik" ise aga sellele tasemele ei küündinud, mida ma aga ei oodanud ka ning seega see mind ei muserdanud kohe üldse.

Isted: Nahk ei ole minu jaoks kõige mugavam ja pehmem istekattematerjal ning käetoed ei olnud täielikult riidega kaetud, seega eelistan ma teiste kinode istmeid, kuid mugav oli nad igatahes.

Saali disain: Saal ei ole täis topitud istmeid, mis mulle meeldis, seega hingamisruumi oli hulganisti. Saali üldpilt oli väga stiilne. Natuke vähe ruumi tundus aga olevat istete ees liikumiseks teistest istujatest mööda või lihtsalt inimesed olid laisad oma jalgade liigutamisega ja koomale tõmbamisega. Ning kui viimast ei soovita teha, siis ei saa ma ka selle vastu midagi, et kellelegi kogemata saabastele astun. Loodan, et see "daam," kes mu peale mühatas ja vihaselt isegi siis põrnitses, kui juba omal kohal olin, ei pelga tulevikus ka oma uhkeid saapaid veidi tooli poole nihutada.

Pileti hinnad: Hinnad jäävad 7 ja 12 euro vahele, odavamad piletid on 2D filmidele, suurema hulga raha peab välja käima aga täis 3D elamuse eest.

-------------------------------------



Pealkiri: Kääbik: Viie väe lahing
Originaalpealkiri: The Hobbit: The Battle of the Five Armies
Režišöör: Peter Jackson
Näitlejad: Martin Freeman, Richard Armitage, Ian McKellan, Orlando Bloom, Evangeline
Lilly, Christopher Lee, Lee Pace, Cate Blanchett
Kestus: 2h 24 min
Žanr: Fantaasia, action, seiklus
Kinodes alates: 12.12.2014
Nähtud: 24.12.2014
Minu hinnang: 3/5


pilt kinokosmos.ee kodulehelt
Kui aus olla, siis on kogu "Kääbiku" triloogia mind veidi külmaks jätnud ning mul on selle vastu vastakad tunded. Esimene film oli sisu poolest lausa väljakannatamatu, ma vaatasin seda kodus ja ei jõudnud ära oodata millal see läbi saab, sest sellist venitamist ja mitte kuhugi viivat sisu täis toppimist mõttetustega pole ma ammu näinud. Nad ei oleks seda pidanud vähemalt üle kahe tunni venitama, lühem kestus oleks kogu loo veidi talutavamaks teinud. Teine osa oli aga tubli edasiminek ning kiirema tempo ning põnevate ning haaravate tegelaste lisamisega tundsin, et hakkab juba looma ning kahtlemata jääb see minu jaoks triloogia tipphetkeks. Seega, kui esimene osa jääb viimasele kohale ja teine esimesele, siis kolmas on selline kuldne keskmine eelnevatele. 

Kolmas osa algab sellega, et lohe Smaug on lähenemas Järvelinna ning on valmis selle tulemerre uputama. Samal ajal kui päkapikud ja Bilbo jälgivad juhtuvat ohutus kauguses äsja tagasivõidetud mäelt, püüab Bard teha kõike, et tapvat noolt Smaugi kerre lasta. Info mäe vabastamise kohta hirmsa lohe käest on aga levinud kui kulutuli ka mujale, nii vaenlaste kui ka liitlaste kõrvu, ning nüüd on vaja mäge ründajate eest kaitsta. 


Tahes tahtmata pean tunnistama, et triloogia lahtiste otsade kokkutõmbamisega ja punkti panemisega sai film suurepäraselt hakkama. Samas aga teades, et järgmised kolm filmi on veel tulemas jätkamaks lugu, siis puistati ka piisavalt vihjeid sidumaks mõlemad triloogiad. Näiteks, Legolase edasine teekond filmi lõpus. Segaseks aga jäi Gandalfi jahe suhtumine Bilbo sõrmusesse võrreldes sellega, kuidas ta "Sõrmuse vennaskonna" alguses seda vaatas. Samuti olid efektid muljetavaldavad (vähemalt ei tundunud kohati nii võltsid, kui esimeses ja teises osas teatud kohtades ning IMAX andis ikka tunduvalt kogemusele juurde), asukohad olid võimsad ja kaunid, võitlused põnevad (eriti näiteks stseenid, kus päkapikud ja haldjad koostööd tegid) ning näitlemine oli igatpidi kiiduväärt. Viimane oli minu arvates tõeline tipphetk filmis, arvestades suhteliselt kesist materjali millega töötada. Siinkohal mainiks ära Thorin'i (Richard Armitage) väljendusrikka ning haarava sisemise võitluse endaga ning Bilbo (Martin Freeman) ja Thranduil'i (Lee Pace) heitlused valikute vahel, mis on õige ja mis on lihtne.


Nüüd aspektidest, mis mulle niiväga muljet ei avaldanud. Kogu romantikaliin Taurieli ja Kili vahel ei olnud lihtsalt piisavalt usutav, sellel ei olnud kandejõudu ning see jättis kentsaka kõrvalloo mulje, mis oli filmi topitud, et naisvaatajatele ka midagi kaasaelamiseks võimaldada ning veidi värvikust filmi tuua, kõigi nende meeste sõprussuhete kõrval. Smaugi lõpp tuli üllatavalt kiirelt, ma ootasin veidi rohkem pingekruvimist nendes stseenides, väga antiklimaatiline oli. Kõige rohkem aga kurvastas mind tõsiasi, et tegelikult ei juhtunud filmis ju nii väga midagi, oli lahing, erinevate tegelaste omavaheliste ja siseste probleemidega maadlemine ning tulemus, mis kokkuvõttes ei kandnud välja kaks ja pool tundi filmi, ja põhimõtteliselt oligi kõik. Selline niigi õhukese kummi viimseni venitamise maitse jäi. Vaatajatele heideti ette kõike peale kraanikausi: trollid, mingid kahtlased suured ussid, kotkad, mingid kahtlased koletised, päkapikud, orkid, haldjad, inimesed jne jne aga see ei suutnud varjata piisava asjaliku sisu puudumist.

Lemmik stseen: Bilbo tagasi kodus.

Lemmik tsitaat: "Jätke Sauron minu mureks."

Kokkuvõttes: Kõik triloogia vead saab kokku võtta ühe põhjusega, ei ole vaja ühte suhteliselt õhukest raamatut teha kolmeks pea kolmetunnisteks filmideks ja loota, et sellest piisab. Samas aga on ju maailm, kus tegevused toimuvad suur ja lai, seega materjali ju peaks olema, isegi kui raamatust veidi kõrvale kalduda. Siiski oli tegu visuaalselt imelise meelelahutusega!




reede, 26. detsember 2014

Teater: "Varesele valu..."

Tervitus!

Üks teatri ülevaade vahelduseks!




Pealkiri: Varesele valu...
Teater: Draamateater
Kestus: 2h 50 min
Lavastaja: Mari-Liis Lill ja Paavo Piik
Osades: Robert Annus, Henrik Kalmet, Piret Krumm, Ursula Ratasepp, Veiko Tubin
Esietendus: 15.03.2014
Millal nähtud: 05.12.2014
Minu hinnang: 4/5

pilt Draamateatri kodulehelt
Depressioon on tänapäeval üks segane ja vaidlusitekitav teema. Kellele moehaigus, kellele sõnakõlks, kellele mingi müstiline olevus, kellele simulantide lemmiksõna, kellele elu halvav õudusunenägu, kellele igapäevane kaaslane, jne. Siinkohal väita, et heal lapsel mitu nime väga paika ei pea. Olgu aga kuidas on, tegu on ühe eesrindlikuma haigusega, mida ideaalis diagnoosida ning välja ravida on äärmiselt keeruline, mis omakorda ka tagab selle, et iga väiksema tujumuutuse, tagasilöögi ning halva käitumise vabanduseks ja kirjeldamiseks kasutatakse just seda sõna. Seega, ei saa ka nii väga pahaks panna, kui inimesed ei suuda antud diagnoosi alati tõsiselt võtta, eriti kui tegu on enesemääratud diagnoosiga.

Esiteks tuleb ära mainida, et mulle meeldis väga etenduse formaat ning sellest tulenevalt ka edukas koostöö Draamateatri ja Linnateatri vahel, kus mõlemad teatrid esitavad tervikust ühe tüki ning täispildi saab kui kaeda mõlemad versioonid. Samas aga ei ole ühe täielikuks nautimiseks ilmtingimata vaja ka teist külastada ning vastupidi. Alguses ma ei hoomanudki, et samal ajal on Linnateatris etenduse kaksikõde toimumas ning mõtlesin omaette, et lavale projekteeritud lindistus näitlejast jalutamas läbi vanalinna ning oma lugu rääkimast, oli huvitav lahendus, et etendus ei muutuks väga monotoonseks. Ootamatu, kuid põnev oli avastada, et ta liigub teatri suunas, uksest sisse ning lõpuks jõuab minu ette lavale. Näitlejad liikusid kahe teatri vahel, et eri karaktereid mõlemas etenduses mängida ning kolm jäid näitemängu lõpuks antud etenduse lavale ning teised kolm Linnateatri publiku ette. Kihvt oli ka jälgida, taas projekteerituna laval asuvale valgele riidele, kuidas aplodeerimine ning millisena sündmuse kokkutõmbamine veidi kaugemal oleval laval kulges. Tekkis väike hasart, et kas meie näitlejad on kauem laval plaksutamise saatel või teisel.

Etendus koosnes monoloogidest ning vahepaladest. Kokku külastas lava, et oma elust ning
depressiooni haigusloost pihtida, seitse erinevat isikut. Valitud oli võimalikult eri inimesed, värvikate taustade ning erinevate elukulgemistega, mis taaskord kinnitab, et depressioon võib langeda oskas ükskõik kellele, ohutus kauguses ei paikne keegi. Näiteks, käis lavalt läbi aktiivne venelasest tantsija, vanem kõvast mehest ärihai ning edukas ja kõrgelt haritud naine. Kindlasti leidus keegi jutustajatest, kelle saatusega oli võimalik rohkemal või vähemal määral ennast samastada ning puutepunkte leida. Jutustusi oli sisupoolest ühest seinaotsast teise. Mõned tundusid leebemad ning mõned oli suhteliselt ekstreemsed, et mis ja kuidas kõik elus viltu võib kiskuda ning üle ei jää sul muud kui pealt vaadata kuidas kontroll ümberringse üle kaob täielikult või puudub üldse. Kohati tundusid kuuldavad õnnetuste jadad uskumatutena, nagu oleks tegu väljamõeldisega, kuigi väidetavalt on lood päriselus tegelikult ka juhtunud. Oli morjendav kuulata, mida inimesed kõik on pidanud läbi elama ning kuidas löögid aina tulevad ning pealekauba saab "kingituseks" ka depressiooni, mis on siinkohal juba aga paratamatu. Panin aga tähele, et enamikel oli üks haiguse põhjustajatest või siis allakäigu trepi ajendajatest seotud isaga või siis lähedase (isa) või enda alkoholismiga. Mõtlemispunkt siinkohal kõigile!

pilt Draamateatri kodulehelt
Lugudest jäi kõige järjekindlamalt meede positiivne ning energiline noor Vene poiss, keda esitas Robert Annus sellises kerges huumorivõtmes, mida läbis vahelduva eduga sügav kurb joon. Väga kerge oli talle kaasa elada, kuna tema elus ei olnud ainult läbikukkumisi vaid oli ka suuri õnnestumisi ning alati on lihtne pöidlaid hoida kellelegi, kes vaatamata takistustele suudab olla rohkem või vähem elujaatav. Teistest pealtnäha kergem juhtum, kuid samas vast kõige tavapärasem päriselus oli noore neiu lugu, kes oli juba lapsest saati suhteliselt iseseisev olnud, kelle vanemad olid alati tööl ning kes tegelikult sai väga hästi elus hakkama, kuid just see soojuse puudus lapsepõlvest tuli teda tulevikus kummitama. Mulle tundus see lugu kõige mõjusam, seda just oma lihtsuse, realistliku ning pidevate ekstreemsete olukordade puudumise pärast.

Ära tuleb mainida ka vahepalad, mis olid värvikad, illustratiivsed ning toetasid suurpäraselt eluloo pihtimusi ning tekitasid kontraste lugude ning palade vahel. Näiteks, huvitav oli võrrelda käitumist stressisituatsioonides ja pärast seda armastava ja üksteist toetava pere ning ükskõik millise depressiooniloos sisaldava pere käitumise vahel.

Lavakujundus oli minimalistlik, et kogu tähelepanu oleks jutustaval lool ning segavaid
faktoreid oleks vähe. Mööbel ja lisad laval (toolid, lauad, veeklaasid jne) olid ühe vaatuse ajal kõvasti suuremad kui tegelased, et istumiseks oli vaja toolile lausa ronida või siis teise vaatuse ajal nii tillukesed, et näitlejatel vaevu kogu tagumik pingile mahtus. Kõik see oli aga äärmiselt sümboolne käesoleva teemaga. Depressioonis olev inimene ei pruugi tunda ennast ümberoleva maailmaga kokku sobivat, midagi on paigast ära, kas liiga väike või liiga suur. Kuskilt pidevalt pitsitab, midagi ei tundu just õige ja paras ning oma keskkonnas ja enda nahas ei tunta ennast mugavalt ega turvaliselt.

Mulle üldiselt ei meeldi muserdavad filmid, etendused jne, ning depressioon on üks teema, mille jälgimine ei võrdu minu jaoks meelelahutusega, mida teater mulle ikka esmajoones kehastab. Ootasin etendusest, vaatamata kõigele ängistavale, kurvale ning lootusetule, ikkagi õrna päikesepaistelist lõppu. Mõnes mõttes ma seda ka sain, sest etenduse oli siiski lootuse maiguga ning mõttega, et iga tunnel lõpus on ikkagi valgus, ükskõik kui väike ja hädine. Samas aga ei kaalunud see kogu eelnevat vaevavat ja rõhuvat üle ja tegelikult ei peagi. Ei tasu ka oodata lihtsaid või lõplikke lahendusi jutustajate lugudele.

Kokkuvõttes: Esiteks, on tegu väga tänuväärt etendusega, et ta sellist tundlikku, segadust tekitavat ning keerulist teemat lahkab ning loodetavasti rohkem arusaamist inimesteni toimetab. Teiseks, on tegu haarava, mõtlema paneva ning formaadilt värske tükiga, mida julgen soovitada kõigile. 



kolmapäev, 24. detsember 2014

Rahulikke jõule!

Head lugejad,

Harrastuskriitikud soovivad teile kõigile rahulikke jõulupühasid!


Loodame, et saate need veeta koos armsatatud inimestega. Võtke aeg maha ja pühendage see nii endale kui ka oma lähedastele!



Armastusega,




esmaspäev, 22. detsember 2014

Üritus: Retro Planet klubis Hollywood. Peaesinejaks F.R. David!


Tere ilusat esmaspäeva!


Harrastuskriitikud olid sel nädalavahetusel aktiivsed ja võtsid ette ühe klubiürituse külastuse ja ka intervjuu. Intervjuu leiad SIIT.


Aga nüüd meie seiklustest ja kogemustest Retro Planet'il!

Ürituse nimi: Retro Planet
Korraldaja: MusicFactory
Peaesineja: F.R. David
Koht: Club Hollywood
Toimumise aeg: 20.12.2014
Fotod: Erakogust
Hinnang: 5/5






Meie seiklus sai alguse täpselt keskööl, kui saabusime seltskonnaga Club Hollywood'i, et osaleda Retro Planet'il.


Uksel võttis meid vastu naeratav turvamees, kes suunas meid garderoobi, kus vabanesime ülearustest riietest. Kuna meil oli ürituse jaoks tellitud VIP laud, siis anti meile ilusad VIP looži käepaelad ja meid tervitas üks kaunis daam, kes juhatas meid kombe kohaselt ja viisakalt teisele korrusele meie lauda.


Etterutatult tahan öelda, et MusicFactory korraldatud üritustel tasub võimalusel kindlasti võtta endale seltskonna peale üks VIP laud, sest see teeb terve õhtu mugavamaks. Laud on rikkalikult kaetud just selle alkoholiga, mida te endale eelnevalt olete tellinud. Teil on alati koht, kus tantsimise vahepeal jalga puhata, kus sõpradega vestelda ja te saate seda alati teha segamatult!


Meie õhtu algas kahe säraküünaldega Moet & Chandon Brut pudeli avamisega, mis olid ilusasti pandud jääämbritesse, et kihisevat mullijooki võimalikult kaua külmana hoida. Laual ootas meid peale kihiseva veel pudel Captain Morgan rummi ja Coca-Colat ja mahla ja kaks puuviljavaagnat, mis oli kõik kaunilt lauale kaetud.

Meie laud asus klubi teisel korrusel, kust avanes hea vaade ka tantsupõrandale. Mitte, et me oleks kauaks teisi tantsijaid vaatama jäänud, vaid kiirustasime ise peale esimest pokaali samuti alla korrusele tantsijate sekka, sest muusika oli hea ja kaasakiskuv.

Muusikat tegi (ja võib öelda ka, et näitas) videodiskor VJ Möls. Enamus kõlanud lauludest olid 80ndatest, kuhu vahele pikiti ka oskuslikult 90ndate muusikat, nii et nii see, mida ekraanidelt näidati ja mida meil kuulata lasti, tekitas tõelise ajarännaku tunde. Vähemalt mulle isiklikult. Olid ju videodiskod 80ndatel ja 90ndate alguses väga populaarsed. Ma pean tunnistama ka seda, et ma olin osad videod lasknud minna juba kaugetesse mälusoppidesse, nii et päris tore oli oma visuaalset mälu videote kaudu ergutada! Mulle meeldis ka see, et VJ lasi muusikat erinevatest žanritest: kõlas nii tõelist diskot, kui ka poppi ja poprocki ja RnB laule.

Teine asi, mis mulle Retro Planetil väga meeldis, oli see, et enamus pidulistest olid ikka üle kahekümnesed ja nendestki enamus üle kolmekümnesed. Ma olen tihti kuulnud 30-40 aastaseid kurtmas, et ega Tallinnas ei ole üritusi, kuhu "meievanustel" sobib minna. Retro Planeti üritused on kindlasti üks nendest võimalustest, kust kinni haarata. Te ei pea kartma, et tunnete end seal 21-aastaste kõrval liiga vana või veidrana! Mitte et vanus oleks mind kunagi häirinud, aga seltskond oli seal kindlasti vanem ja viisakam.

See, et publik koosnes mõistusega täiskasvanutest tähendas ka seda, et kakerdavaid ja purjus rahurikkujaid või umbjoobes tegelasi minu silm ei näinud. Jah, meil oli üks väike intsident, kus üks VIP loožis olev naisterahvas tikkus ligi meie seltskonnast ühele daamile, aga see olukord lahenes lõpuks ise ja õnneks on meil huumorimeelt, et asja mitte liiga tõsiselt võtta. Üldiselt oli seltskond väga äge ja inimesed nautisid tõeliselt pakutavat meelelahutust.

Muidugi, kui lavale jõudis 80ndate hittmuusik F.R. David, läks asi pööraseks ja seda eelkõige selle tõttu, et lava ette oli kogunenud hulgaliselt fänne, kes on lauludega "Words", "Sahara Night", "Taxi" ja teiste tema lauludega ülesse kasvanud. Inimesed elasid kontserdile entusiastlikult kaasa. Heli oli iseenesest hea ja muusikud andekad. F.R. David oli endaga kaasa võtnud nii trummari kui ka kitarristi Pariisist. Sealt, kus meie laud oli, käis trummide heli natuke ülejäänud muusikast üle, aga eks see tuli lihtsalt seetõttu, et me istusime just otse trummari kohal.



Ega me tegelikult istunudki live kontserdi ajal, vaid tantsisime ja elasime esinemisele agaralt kaasa. Minus tekitas F.R. Davidi esinemine positiivset nostalgiat, meenutas esimesi armumisi ja tõi nii mõtetesse kui ka huultele kaasa kauakestvaid naeratusi ja viis mind tagasi kaunisse varajasse noorusaega. Ja ma nägin, et ma polnud ainuke. Kui ikka Things I Missed või Music kõlasid, siis oli allkorrusel oleval tantsupõrandal näha tõelist jagatud rõõmu ja armastust! F.R. David tekitas sünergia, mis kandus inimesteni edasi puhta rõõmuna üksteisest.

Peale Live esitlust oli meil võimalik kohtuda F.R. Davidiga, kes oli ääretult sümpaatne ja tagasihoidlik vestluskaaslane, kellega veetsime meeldejääva veerandtunni. Peale seda jätkus tants varajaste hommikutundideni.

Üks väga omapärane ja hästi läbimõeldud asi, mida ma tahaks ürituselt esile tuua, on terve ürituse kujundus. Alates väikestest detailidest VIP piletite näol, mis olid kujundatud CD plaadina, valgustusest, Retro Planeti siltidest lõpetates diskokeradest ja ürituse reklaamtestidest! Väga professionaalne!

Lõpetaksingi oma arvustuse tsiteerides ürituse piletil ja reklaamplakatil olevat teksti:

"Tere tulemast rõõmude planeedile, kus ainult sellel ööl käivitub täielik rõõmuorkaan, mis uuesti täidab purjed kaasahaaravate 80-90ndate rütmidega ja seilab Teid täielikku rahulolu randa!"

Ei ole midagi öelda, nii oligi! Meie seltskond lahkus peolt väsinuna, kuid ülevate tunnetega. Väga äge pidu oli!




Hinnanguks on 5/5. 

Aitäh ürituse korraldajale MusicFactory'le! Retro Planet'i üritused toimuvad umbes korra kvartalis. Tulge kindlasti osalema!




Intervjuu: Vestlesime muusik F.R. David'iga!

Tere ilusat esmaspäeva!

Laupäeval avanes Harrastuskriitikutel teha intervjuu Eestit külastanud ja klubis Hollywood  ürituse Retro Planet raames esinenud F.R. Davidiga.

F.R. David on Tuneesias sündinud Prantsusmaa muusik, helilooja ja laulja, kes on aktiivselt esinenud ja laule kirjutanud alates 1967ndast aastast ja teeb seda aktiivselt tänaseni. Tema tuntumaks looks nii Eesti - kui ka maailma publikule on laul "Words" aastast 1982, mille läbimüük ulatus ühe kaheksa miljoni eksemplari. F.R. David on välja andnud 8 almbumit, millest viimane on 2013ndal aastal tehtud "Midnight Drive".


Üritus: Retro Planet
Koht: Hollywood
Kohtumise kuupäev: 20.12.2014
Esitatud laulud: Things I Miss, Rocker Blues, Don't Go, The Year of the Cat, Music, Words, Girl, I Need You, Taxi, I Like Chopin, In My Mind, Sahara Night, Words.


Küsitlesid Liis Raudsepp ja Inga Kupp-Silberg

Palun kirjeldage ennast mõne lausega. Kes te olete? Kes on mees nime F.R. David taga?

(Itsitab.) Mees, kes on minu nime ja laulja taga on inimlik, täiesti tavaline inimene. Ma olen abivalmis, mulle meeldib inimesi aidata ja mulle meeldib enda ümber koguda nii palju inimesi, kui võimalik ja ma annan endast parima, et muuta meid ümbritsevat maailma paremaks.

Mis teid inspireerib? Kes või mis on teie inspiratsiooniks? Kes on teie Muusa?

Teate, ma olen kogu aeg öelnud, te mu Muusaks on minu naine. Ta inspireerib mind, eriti siis kui ma aastaid Ameerikas elasin. Ta oli minuga Ameerikas, teisel korras kui Ameerika Ühendriikides elasin. Ta on sama hullumeelne, kui minagi, nii et me sobime väga hästi. Peale selle inspireerib mind ka muusika. Eriti hea muusika. Mulle väga meeldib originaalne R'n'B, Rolling Stones, mulle meeldib Clash, seda tüüpi muusika. Kui on hea muusika, siis see inspireerib. Väga lihtne!

Kui te ei oleks muusik, siis millega te tegeleksite, kes te oleksite?

Mulle meeldiks olla fotograaf, maalikunstnik ka. Muidu oleksin ma nähtavasti kingsepp nagu mu isagi. Aga ma pole nii kindel, et see mulle meeldiks (itsitab). Kui ma väike olin, siis koolis oli üks näidend, kus ma osalesin. Ma olin siis vist viiene ja olin juba viieselt esimest korda laval. Nähtavasti oli mu saatus juba sellest ajast paika pandud. Ma olen rõõmus et teen seda, mida ma teen. Mulle pakub esinemine suurt naudingut. Mulle meeldib esineda, eriti selle tõttu, et laval olles ma jagan kuulajatega midagi, meil tekib side ja see mulle meeldib.

Täna oli see sünergia kindlasti olemas!

(Naerab.) Jah, inimesed on siin väga soojad. Te (eestlased) asute ju põhjas ja mitte eriti kaugel Põhjapoolusest (itsitab). Aga inimesed on siin seevastu soojad. Te elate põhjas, aga olete soojad.

Te olete Eestis teistkordselt?

Teate, ma ei mäleta, kas see on teine või kolmas kord, sest kui ma midagi teen, siis teen seda südamega.

Mis on olnud kõige veidram või naljakam juhtum laval olles esinedes?

Kõige veidram asi juhtus minuga, kui esinesin ükskord Riias. Mul oli Riias esinemine ja kohale tuli ainult 4 inimest. Ainult 4 inimest. Suur saal, aga ainult 4 inimest. Nende nelja inimese seas oli üks isik, kes kogu aeg kaebas, et ma ei laulnud just neid laule, mida ta soovis. See oli päris naljakas, sest publikut oli nii vähe ja ma ütlesin sellele mehele, et teate, ma saan teile piletiraha tagasi maksta, kui te rahul pole. Ma rääkisin selle mehega, aga see oli päris hull kogemus. Ma olin muidugi üllatunud, et kohal oli ainult 4 inimest, see oli minu elus esimene kord.

Te mängisite siis neljale inimesele terve kontserdi?

Jah, loomulikult! Ma ju pidin seda tegema.

Kas te uurisite ka, mis juhtus, et nii vähe kuulajaid oli?

Jah.  ma uurisin oma agendi kaudu korraldajalt, et mis juhtus ja sain teada, et mees, kes seda kontserti organiseeris, alustas reklaamimisega samal päeval, kui kontsert pidi toimuma, samal pärastlõunal. See on väga hilja, et kontserti reklaamida. Hiljem kuulsin inimestelt, et kuna nii hilja reklaamiga alustati, siis inimesed ei uskunud, et ma esinema tulen. Ja nii ei tuldudki kohale. Inimesed arvasid, et tegemist on naljaga. Ja esineda neljale inimesel, see oli tõesti midagi uut minu jaoks. Intiimne, aga üks neljast kogu aeg virises, et ei, ärge seda lugu mängige, ma tahan teist lugu! Mängige lugu "Pick up the phone"! Ma siis vastasin, et oodake nüüd, las ma teen oma lood järjekorras. See tüüp oli lihtsalt tüütu!

Räägime natuke teie muusikast.



Laul "Words" on nähtavasti teie repertuaarist laul, mida te olete kõige rohkem pidanud esitlema. Kas te oskate öelda, kui palju kordi olete te seda laulu esitanud?

Ma isegi ei tea, kui palju kontserte ma olen oma elus andnud (naerab). Ma olen aastaid esinenud ja kui ma hakkaksin kõiki kordi lugema, siis läheks see päris keeruliseks.

Kas teil on kunagi olnud ka tunne, et olete selle laulu esitamisest tüdinud ja ei taha seda rohkem esitada?

Enne, kui lavale lähen, siis jah. Aga laval olles ja kuulajatega sünergiat tekitades ja kuulajatele rõõmu pakkudes, sest ma tean, et publikule meeldib see laul, siis teen seda rõõmuga. Ma olen laval publiku jaoks, mitte selleks, et teha muusikat endale, vaid ikka kuulajatele. Kui ma tahan endale muusikat teha, siis ma võtan kodus kitarri ja mängin endale. Kui ma publikule mängin, siis ma tahan, et nad rahul oleksid. Ja kuulajate soove ma austan.





Mis toimub järgmisena, kuhu te siis edasi sõidate? Kus toimub teil järgmine esinemine?

Mu järgmine projekt on Lõuna-Koeras.

See on päris kaugel kodust?

Jah ja ajavahe on õudne! See tapab! See pole esimene kord, kui ma sinna lendan, aga alati kui lendan just ida poole, siis see on raske. Ja kohale jõudes tuleb ju vormis olla.

Kuidas te üldse vormis püsite nii palju reisides ja esinedes?

Minu eeskuju on Ray Charles. Ray Charles oli mu hea sõber. Ta oli mulle ka toeks ja nõuandjaks, sest ta tegi tihti rohkem kui 200 kontserti aastas. Ükskord rääkisime sellest ja ma küsisin tema käest, et kuidas sa seda teed? Ja ta vastas, et iga kord kui sul on kasvõi mõni vaba minut, siis maga. Igal vabal hetkel, maga! Isegi kui oled lava taga, kui saad, siis maga! Magamine on abiks. Isegi tükike und - see töötab! Nii et ma olen teda kuulda võtnud. Mulle oli see tol ajal uudiseks. Minu jaoks, kes ma teda väga austan ja kes oli hea sõber, siis see on parim nõuanne, mis ma saanud olen.

Te olete loonud muusikat ka teistele muusikutele?

Jah, ka Ray Charles'ile olen lugusid kirjutanud! Ma olen ka prantsuse artistidele laule loonud. Mis ta nimi ongi nüüd? See naine? See punapea? Mylène Farmer!

Kas teie jaoks on mingi vahe ka, kui te muusikat loote? Enda või teiste jaoks?

Ei, üldsegi mitte! Ma kirjutan lugusid ja kui need kellelegi meeldivad, siis mul on hea meel, et nad tahavad minu lugusid laulda. Kui neile mu looming meeldib, siis olen nõus seda jagama.

Kas te jõuate jõuluks tagasi koju?

Jah. Teate, mu abikaasal on väga suur pere, mitte nii nagu mul endal. Neid on terve sõjavägi!  Jõulud on hea aeg selleks, et kohtuda kõikide pereliikmetega. Nii et olen perega, söön nagu tavaliselt häid jõuluroogasid, prantsuse omasid nagu hanemaksapasteeti ja loomulikult naudin ma häid prantsuse veine!
Aitäh intervjuu eest!
Suur tänu läheb ka Music Factory'le ja Gert Laasmele!

Liis, Inga ja F.R. David


Retro Planeti üritusest ilmub õige pea ka arvustus! Jääge kuuldele!



teisipäev, 16. detsember 2014

Teater: "Teed juuakse kell viis"

Tervitus!

Nädalavahetusel sai taas teatris käidud.

Pealkiri: Teed juuakse kell viis
Teater: Draamateater
Kestus: 2h 15 min
Lavastaja: Roman Baskin (külalisena)
Osades: Ita Ever, Lembit Ulfsak, Martin Veinmann, Tõnu Kark, Jüri Tiidus, Ain Lutsepp
Esietendus: 03.11.2013
Millal nähtud: 13.12.2014
Minu hinnang: 2.5/5

Ootasin seda etendust suure ärevusega, sest tegu ju ikkagi suhteliselt tuntud ja hinnatud krimikomöödiaga, millest isegi Hollywoodi film Tom Hanksiga peaosas on kokku klopsitud. Kui siia lisada veel aukartust äratav näitlejaskond, paljulubav must huumor ning fakt, et piletid müüakse alati välja sellise kiirusega, et ei jõua pilgutada kui ainult tolm järgi on, siis olid mu ootused loomulikult kõrgustesse lennanud.

Etenduse keskmes on lesest pensionäriproua, kes elab koos oma haiglase papakoiga ning, kes pakub üürile tuba oma majas. Kuulutusele vastab üks viisakas ja haritud professor, kes soovib eripalvena vahetevahel oma sõpradega, kes kõik mängivad keelpille, majas proove teha. Tegelikult on aga kõik ainult peenelt kokkupandud väline fassaad, et prouat petta, sest mehed on tegelikult pätid, kes kavandavad pangaröövi. Enesele teadmata saab ka prouast nende kaasabiline.

pilt Draamateatri kodulehelt

Mis juhtus? Kui aus olla, siis ei juhtunudki nagu eriti midagi väga märkimisväärset ning tulemus jäi šokeerivalt kesiseks. Iseenesest oli potentsiaal ning kõik eduks vajaminevad komponendid olemas. Kas lihtsalt ei suudetud realiseerida kogu seda ettevõtmist või on tükk tegelikult ülehinnatud, oma aja äraelanud ning üleshaibitud? Isiklikult kaldun viimase variandi poole. Kõige rohkem aga üllatas mind kui vähe oli huumorit ning eriti veel tõesti vaimukat ning naerukiskuvat huumorit, siinkohal ei mängi mingit rolli, et tegu on musta komöödiaga, sest komöödia on ju ikkagi komöödia. Muigasin vaid mõned korrad, kuigi ei saa salata, et publikust ikka kostus naeru palju tihemini. Võib ka täiesti olla, et etenduse naljad ei ühti minu arusaamaga kvaliteetsest huumorist. Samas, ei näe ma mingit põhjust, mis teoorias oleks mind takistanud südamest lõkerdamast, välja arvatud tõsiasi, et tükk oli harjukeskmine ning ei ajendanud just eriti suunurki üles tõstma. Samas pean tunnistama, et mõni pärl ikka ette tuli ning eriti meeldejääv oli pätikamba “kontsert” ja sellele eelnev sissejuhatuskõne.

Kõige kurvem antud etenduse juures oli aga see, et mul oli tegelastest suhteliselt ükskõik, igaüks neist oli vähemal või rohkemal määral ebasümpaatne, kuigi ka kurikaeltel on võimalik olenevalt iseloomu ning esituse iseärasustest vaataja poolehoidu võta. Seda siinkohal aga ei toimunud ning isegi vanaproua mõjus oma uudishimu, ülereageerimise ning üdini ausa inimese mentaliteediga (mis tegelikult ununes tal kohe kui…) pigem tüütuna, kui väeti ohvri ning teose kangelasena. Kõige enam meelis mulle aga Üksraund (Tõnu Kark), kes oli mühaklikult heasüdamlik. Alati ei peagi teoses olema keegi, kellele sa pöidlaid hoiad, kuid minu jaoks isiklikult on see vajalik detail, sest mul ei ole võimalik kaasa elada, kui mul ei ole laval olevatest karakteritest sooja ega külma. Samuti, kuna tegelased ei olnud just tõmbavad ning tundusid loodud suhteliselt 2D, siis ei saanud näitlejad oma tõelisi oskusi näidata ning tulemus jäi poolikuks, sest algmaterjal oli lihtsalt kehvake. Kahju oli näha niivõrd võimekaid näitlejaid sellistes mittemidagiütlevates rollides.

pilt Draamateatri kodulehelt

Ei tasu aga ka arvata, et etenduses omasid helgeid külgi ei eksisteerinud, sest leidus ka viimaseid. Põnev oli nuputada, et kuidas kogu see komejant ikkagi lõpeb ning tulemus oli mulle üllatav, kuigi see ei oleks tohtinud väga ootamatu olla arvestades näidendi žanri. Huvitav oli ka teine vaatus, sest minu jaoks toimus suurem osa tegevusest esimeses ära ning tekitas elevust, et mis nüüd siis saab ja kuidas edasi. Tegemist oli ka päris tempoka tükiga, kus pidevalt toimus midagi ning tegevustik ei veninud, seega läks paar tundi mööda nagu mühinal. Samuti on süžee küllaltki kaasahaarav ning keerdkäike, prohmakaid, silumisi, ootamatusi ning möödapanemisi jätkub kogu etenduse ulatuses.

Komplimendi on ära teeninud ka lavakujundus. Selline tõeline 3D efekt tekkis kui maja ringles ning kõiki selle tahkusid igati ära kasutati. Oma iseärasustega oli maja minu jaoks nagu veel üks peategelane.  

pilt Draamateatri kodulehelt

Vahejuhtum: Ootamatult minestas üks meesterahvas publikust, kui püüdis keset etendust taarudes saalist mööda äärekoridori välja minna. Talle hüppasid appi vähemalt viis lähedal asuvat inimest ning mees aidati välja. Äärmiselt tore oli näha nii suurel hulgal agaraid abistajaid ning, et vaatamata olukorrale läks laval toimuv ilma pausita edasi.

Kokkuvõttes: Keskmine, ääretult keskmine. Esineb aspekte mis on edukad, kuid neid varjutasid puudused neis kohtades, mis mulle on etendustes prioriteetsel kohal (nt tegelased, huumor). Kokku tekkis selline kaalutud keskmine 2.5.

Liis

esmaspäev, 15. detsember 2014

Külaline: #Harrastuskriitikud intervjueerivad - Kes sa oled ja mida sa arvad? Vol.1

Hea lugeja,

Nagu sai lubatud, alustavad Harrastuskriitikud oma sarja intervjuudega.

Meie käest on küsitud, et kes me oleme ja ehkki oleme sellest kirjutanud rubriigis "Meist", on avaldatud soovi meist rohkem kuulda. Seetõttu otsustasime, et esimesed kaks intervjuud saavad olema Inga ja Liisiga. Liis valmistas ette küsimused Ingale ja Inga tegi küsimused Liisile. Täna saate natuke rohkem teada harrastuskriitikust Inga ja sellest, mida ta arvab meie teatrist, kinost, muusikast ja mida ta ootab algavalt, 2015. aastalt.

Küsitleb Liis.


Mis innustab sind kirjutama, siinkohal kas siis ilukirjandust, arvustusi vm? Mis on kõige lihtsam ja keerukam osa protsessist?

Minu jaoks on kirjutamine üks olulisemaid eneseväljendusviise ja seetõttu ma kirjutan. Ma mõtlen väga palju asju ja teemasid enda jaoks kirjutades läbi. Ma olen kogu aeg enda kohta öelnud, et kuna ma ei oska kätega midagi eriti ise luua: ma ei armasta ei kudmist, heelgeldamist, õmblemist või muud käsitööd, sest juba varajases eas tehti mulle koolis selgeks, et ma ei saagi kunagi käsitööd ja kunsti oskama, siis kirjutamine on see koht, kus ma tean ja usun, et ma oskan luua. Kirjutamine on minu jaoks kunst, see on minu kunst. Sõna ja keel iseenesest on inspireerivad ja see on innustav.

See on huvitav, et sa tood oma küsimuses välja nii ilukirjanduse kui ka arvustused, sest minu arvates on need kaks väga erinevat kirjutamise viisi.

Ilukirjandust ma kirjutan eelkõige sellepärast, et mul on väga elav fantaasia ja kirjutamine on üks viis, kuidas elus läbielatut ja kogetut fantaasiarikkalt ja keelt kasutades väljendada. Ma olen kirjutanud nii kaua, kui ma ennast mäletan. Mul on alles kaustikute viisi oma päevikud, mida kooliajal kirjutasin ja elektrooniliselt on mul olemas ka hiljem kirjutatud päevikud.

Mulle väga meeldib eesti keel ja see on ka innustuseks. Ma tunnen, et mul on mida öelda ja jagada ja ma usun, et pannes oma mõtted, emotsioonid, läbielatu paberile ja muutes selle läbi keelekasutuse ja fantaasia milleksi, mida ka teistel on huvitav lugeda, siis see on kõik, mida ma vajan. Ideesid on mul kuhjaga neid tuleb kogu aeg, ma olen ka kõik ideed kirja pannud, oleks ainult aega, et neid välja arendada ja romaanid ka valmis kirjutada. J Enamjaolt kirjutan lühijutte ja luuletusi, aga novembris sain valmis ka esimese täispika käsikirja.

Ilukirjandust on ühest küljest lihtsam kirjutada, kui arvustust. Esiteks, nende vormid on erinevad. Arvustus on väga lühikese ja konkreetse vormiga, kus tuleb lühidalt välja tuua, mis meeldis ja mis ei meeldinud ja miks ning teha see kõik lugeja jaoks ka põnevaks. Lugeja peaks suutma otsustada arvustuse põhjal, kas antud etendus, teatritükk või kontsert oleks midagi ka lugeja jaoks. Sa pead teadma ka arvustatud etenduse või filmi loojate ja loo tausta, seega on vahest vaja ka natuke taustauuringuid, et mõni teema või isik enda jaoks selgeks teha enne arvustuse kirjapanemist. Loomulikult on ka romaani kirjutamisel vaja teha taustauuringuid ja uurida teatuid allikaid, aga see on teistmoodi.

Romaani kirjutades võid lasta sulel joosta või näppudel trükkida ja fantaasial lennata, kus ühe stseeni kirjutamine võib kesta lehekülgi, arvustuse puhul nii ei saa. Ühe arvustuse kirjutamine võib võtta pikka aega. Mulle on öeldud, et mis see arvustuse kirjutamine siis ära pole, lehekülg tektsi ja ongi kõik. No ei ole! Ma vahest kirjutan ühte arvustust mitu päeva. Mitte kogu aeg ja järjepidevalt muidugi, aga vahest on vaja panna arvustus natukene distantsile, sest mul tuleb kõigepealt enda jaoks selgeks teha, mis mulle siis täpselt meeldis ja mis mitte. Pluss, ma tihti uurin ka eelnevalt kirjutatud artikleid kas antud teema või etenduse kohta. On arvustusi, mis tulevad lihtsamalt ja kiiremini, aga alla paari tunni ei tule kõne allagi. Kõik peab olema läbimõeldud, just selle tõttu, et arvustuse vorm on lühike.

Kõige keerukam kirjutades ilukirjandust on teksti hilisem redigeerimine ja arvustuse puhul on kõige keerukam kirjutada lühidalt.

Mis mind innustab? Teadmine, et ma teen seda, mida ma armastan teha ja ma teen seda hästi.

Mis on su kõige erakordsem teatrielamus läbi aegade ja miks?

Sellele küsimusele on raske vastata, sest ma olen näinud sadu erinevaid teatrietendusi ja on elamusi, mis on väga erksad ja on neid, mida ma parema meelega ei meenutaks. Teatri all pean ma silmas mitte ainult sõnalist, vaid laiemalt, kõiki teatri žanreid.

Ma ei oska ainult ühte valida. Ma annan sulle kolm. Kolm kõige erakordsemat teatrieamust on välismaalt, üks Londonist, West Endilt, kus käisin vaatamas West Side Story muusikali ja teine on Kopenhaagenis nähtud Phantom of the Opera, mis on samuti muusikal ja kolmas on Moskvast, Bolshoi Teatrist, kus ma vaatasin balletti Giselle.

Miks just need?

West Side Story seetõttu, et see oli minu esimene piiritagune muusikalikogemus. Mulle väga meeldib lugu keelatud armastusest ja Bernsteini muusika on imeline. Muidugi oli ka produktsioon väga professionaalne. Ma mäletan, et kui ma teatrist väljusin, siis olin terve õhtu ja pool ööd etenduse lummuses. Pikutasin hiljem hotellitoas voodis, vaatasin lakke ja mõtlesin etendusele. Minu kaaslane tegi sama. Me ei rääkinud, ei suhelnud, vaid olime mõlemad tänu etenduselt saadud emotsioonidele omas maailmas, vahtides lakke ja elades nähtavasti uuesti läbi seda, mida olime teatris näinud.

Phantom of the Opera Kopenhaagenis seetõttu, et see oli minu esimene Lloyd-Webberi muusikal, mida laval nägin. Jällegi, põhjusteks see, et Lloyd-Webber on minu arvates tänaseni kõige andekam muusikalide looja ja ma olen tema muusikalide andunud fänn ja Phantom of the opera on minu lemmik tema muusikalidest. Ja lugu ise on huvitav ja dramaatiline.

Giselle Moskvas Bolshoi Teatris seetõttu, et ma ei ole ei varem ega hiljem näinud niivõrd professionaalseid balletitantsijaid. Kindlasti avaldas mulle suurt mõju ka Bolshoi Teatri imetabane ümbrus, kus Giselli ilu ja muusika eriliselt esile tulid. Ma elasin etendusse nii sisse, et ei tahtnud oma istmelt peale etenduse lõppu lahkuda. Imeilus kogemus ja fantastilised balletisolistid!

Mis on su läbi aegade lemmikum film ning miks?

Mul on tõsiselt raske nendele lemmikute küsimustele vastata, sest ka filme olen ma näinud palju. Filmide puhul julgen isegi öelda, et olen näinud tuhandeid, mitte sadu. Ja mul on omad kindlad Eesti filmi lemmikud, Euroopa kino lemmikud, Skandinaavia kino omad lemmikud ja Ameerika filmitootjate lemmikud. Samamoodi on ka erinevates žanrites oma lemmikud. Ja mu lemmikud on aastate jooksul muutunud, sest ka ma ise olen ajas muutunud.

Üks film on jäänud aastateks. Selleks on 1995ndal aastal tehtud ameerika draama Legends of the Fall - Sügislegendid. Ma arvan, et ma nägin seda filmi just siis, kui mul oli vaja seda näha, ses mõttes, et õigel hetkel.

Mis on su läbi aegade meeldejäävaim kontserdielamus ja miks?

Klassikalisest muusikast Luciano Pavarotti vabaõhukontsert Kopenhaagenis Kuninglikes Aedades. Mul on vedanud, et mul on õnnestunud teda esinemas näha, ta oli sel ajal elav legend ikkagi ja milline võrratu hääl! Mul on õnnestunud näha Viini sümfoonikuid Ateena suurimas ja tuntumais amfiteatris ja see oli maagiline! 

Rokk-muusikast Tina Turner, keda nägin samuti Kopenhaagenis. See kontsert oli eriline just seetõttu, et mul oli backstage VIP pilet, mis tähendas seda, et sain uudistada, mis toimub lava taga ja ka artisti endaga kohtuda. Def Leppardi kontsert Tallinnas, Saku Suurhallis mõned aastat tagasi. Ehkki akustikaga on seal lood nagu on, siis elamus oli vinge! Ma pean tunnistama, et mulle väga meeldis ka eelmise suve Robbie Williamsi kontsert Lauluväljakul. See oli lihtsalt äge!

Meeldejäävad elamused ei pea tulema suurtelt lavadelt. Sama hästi võib saada meeldejääva elamuse ka kusagilt väikselt lavalt või klubist, kuhu sa ette planeerimata satud. Kõik sõltub ikkagi sellest, kui ehe antud esineja või artist on.

Mis artisti, etendust vm sooviksid enda elu jooksul kindlasti ära näha ja miks?

Kuna sa küsid elu jooksul, siis ma loodan, et seda elu on mulle veel pikaks ajaks antud ja et võimalusi, mida ja keda vaatama minna, on veel lugematul hulgal.

Bon Jovi! Ta on ainuke, keda ma tean, et ma kindlasti lähen vaatama. Mul oli plaan minna teda Londonisse vaatama sel aastal, kui ta Euroopas turneel oli, aga ma lihtsalt ei jõudnud. Teda tahaks lähitulevikus kindlasti plaani võtta, isegi kui peaksin selleks USAsse kohale minema.

Kui artistidest rääkida, siis on see nimekiri päris pikk, aga ma olen suhteliselt impulsiivne otsustaja ja mulle meeldiks, kui saaksin kuulata ja kogeda muusikuid just nende omas keskkonnas, näiteks läheksin ma hea meelega kuulama Nashvilles mingit country rocki või siis Harlemis, New York’is või New Orleansis kuulama jazz muusikat ja bluesi või Itaalias kusagil ooperiteatris kuulaks mõne Puccini ooperi ära. Minu jaoks on koht sama oluline kui muusika, mida ma kuulan või etendus, mida ma vaatan. Ma olen reisides ja reisidel päris palju huvitavat näinud ja iga kord, kui kusagile kaugemale reisin, siis uurin ka eelnevalt, et mida võiks kuulama/vaatama minna. Ma tavaliselt leian selle aja, et kohalikku koloriidiga tutvuda.

Mis puutub Eestisse, siis ma tahan lähitulevikus ära käia päris mitmetel etendustel, kontsertidel ja üritustel, aga sellest juba hiljem, kui räägime konkreetselt 2015. aastast.

Sulle, kui eri riikides eri etendusi hulganisti nähtule, mida teevad Eesti lavastused paremini kui välismaised ning kus oleks arenemisruumi?

Kõigepealt ma tahan öelda, et meie eesti artistid, olgu siis tegemist näitlejate, filmitegijate või muusikutega, on heal tasemel ja väga andekad. Meie Eesti eripära on see, et me oleme väga väike riik ja võrreldes suurte riikidega on meie võimalused siin tihti piiratud. Aga andekust ja talenti on Eestis palju.

Meil on algmaterjal siin inimeste näol täiesti olemas ja tihti jäävad teatud projektid raha taha pidama. Aga minu arvates tehakse Eestis nii kino, teatrit, muusikat, üritusi ja festivale väga heal tasemel. Olgu see siis Eesti Filharmoonia Kammerkoor, kes reisib mööda maailma ja annab kontserte üle maailma täissaalidele või siis Saaremaa Ooperipäevad, mis on vägal heal tasemel. Ma arvan, et kes otsib, see leiab Eesti kultuurimaastikul väga häid etendusi.

Millest tunned Eesti filmides puudust ning milles ollakse seal tugevad?

Mul on suur austus tänapäeva Eesti filmi vastu. Eestis tehakse häid filme minu arvates. Õnneks on saadud lahti eelmise kahe kümnendi võltspaatoslikkusest ja võltsdraamast. Võimalusel proovin kõik uuemad Eesti filmid ära vaadata. Viimane ehe elamus oli Nullpunkt, mille vaatamine peaks minu arvates olema kohustuslik keskkoolis. Samuti on nii Kertu kui ka Elavad pildid väga head filmid. Ega ka Mandariinid ilmaasjata pole Kuldse Gloobuse nominent.

Üldjuhul on meie filmi tugevusteks hea lavastus, sotsiaalrealistlikkus, head näitlejad. Puudust tunnen ma vahest helgusest, sest paljud Eesti filmid on sünged ja masendavad, nii nagu tegelikult on meie ajalugu. Eks meie film peegeldab meid.

Kui sulle antakse valida kas: kino, teater, kontsert, siis millisest neist sa ei suudaks mitte mingil juhul loobuda ja miks?

Raamatutest. :) Raamatu lugemiseks ei pea kodust välja minema ja neid saab endaga kogu aeg kaasas kanda ja nende kaudu saab elada mitmeid elusid ja reisida kohtadesse, mis eksisteerivad ainult fantaasiamaailmas. Raamatud harivad ja laiendavad silmaringi. 

Mida arvad sellest, et eestlased on Euroopas ühed agaraimad teatrikülastajad ning ühed väetimad kinokülastajad? Miks see nii on ning mida see sinu arvates näitab?

Minu teada on see statistika muutunud kõvasti peale seda, kui Tallinnas avati Solaris Kino. Kui nüüd Kosmos uuesti lahti läheb ja meil on ka oma IMAX kino, siis ma usun, et statistika muutub veelgi. Peale selle on Eestis juurde tulemas ka teisi uusi kinosaale, nii et konkurents läheb suuremaks ja see peaks ka piletihinna allapoole tooma.

Aga, see on tõsi, et teatris käiakse rohkem kui kinos ja minu arvates on siin väga lihtsad põhjused. Kino ja filmid saad sa tarbijana ka ilma kohale minemata kätte. Olgu siis läbi torrentite (piraatlus) või siis läbi Netflixi, streamingu saitide kaudu. Väga paljud filmide DVD rip’id on kättesaadavad juba siis, kui need kinos jooksevad. Need on kõik palju odavamad kui kinopilet. Kui maksta mõni euro kuus ja sa saad vaadata kõiki uuemaid filme, siis paljud valivad selle variandi, ma arvan. Teatrietendusi ja kontserte sa niimoodi vaadata ei saa, üritustest rääkimata.

Nii et minu arvates on kinoskäimise vähesus piletihinna ja filmide internetis kättesaadavuse lihtsuse taga. Mulle endale meeldib kinos käia!

Mis on sul 2015. aasta kõige oodatuim film, etendus, kontsert vm, mida tahad näha/kogeda ja miks?

Plaanis on kahel suurüritusel ära käia, aga need on seotud eelkõige raamatutega. Tahaks taaskülastada BookExpoAmerica't New York'is ja London Book Fair'i Inglismaal. Ja esmaskordselt tahaks minna Nasville'i, Tennessee'sse, samuti ühele kirjandusüritusele - UtopYA. Aga elame näeme, kas ja kui palju võimalusi tekib. Unistada ju võib, eks?!

Filmid:

The Little Prince (Väike Prints), sest Antoine de Saint-Exupery Väike Prints on minu arvates üks ilusamaid raamatuid, mis eales kirjutatud ja peale treileri vaatamist tundub, et ka aniamtsioon on väga hea.
Crimson Peak’i, sest seal mängib Charlie Hunnam, Blackhat, sest selle on teinud Mihcael Mann, The Avengers – Age of Ultron, sest mulle meeldivad Marvel’i filmid, Fifty Shades of Grey, sest mind huvitab, kuidas nad raamatu filmiks lahendavad.

Filmidega on mul nii, et nende vaatamist ma üldjuhul ei planeeri terve aasta ette, sest osad filmid, mis 2015 välja tulevad, on alles järeltootmises ja pole veel ka treilereid. Kindlasti vaatan ka portsu Euroopa ja Skandinaavia filme.

Teater:

Estonias tahan kindlasti näha balletti Uinuv kaunitar ja operetti Tsirkuseprintsess, sest ma ei ole neid Estonia esituses näinud, ooper Cardillac, sest seda ma pole üldse varem näinud. Kindlasti tahan vaatama minna Savoy balli ja balletti Tuhkatriinu.

Draamateatris tahakks vaatama minna Keskmängustrateegiat, sest tegemist on etendusega vendadest Kerestest, kindlasti ka Vennad Karmazovid ja Viimasel minutil.

Linnateatris tahaks näha Krabati, Surnud hinged, Meestest ja hiirtest. Linnateatris tahaks jõuda ka näitlejatega kohtumisele Kontakt. Neli aastaaega tahaks ka lõpuks ära näha.

Nukuteatris tahaks vaatama minna Goodbye, baby! Ja Canterville’i lossi vaimu.

Vanemuise etendustest tahaks näha Ooperifantoomi, ooperit Aida ja Nukitsameest ja Madisoni maakonna sillad.

Festivalid:

Kindlasti tahan järgmisel suvel osaleda järjekordsetel Saaremaa Ooperipäevadel, PÖFFil, Jazzkaarel ja paljudel teistel huvitavatel üritustel.

Lõpetuseks veel nii palju, et ega ma tõesti kõiki asju pikalt ette ei planeeri, nii et neid kohti, üritusi ja etendusi, mida tahaks 2015 aastal näha ja kogeda, on kindlasti veel. Kõiki ei jõua lihtsalt eraldi välja tuua ja väga palju selgub ju aasta jooksul.

Aitäh,Liis, küsimuste eest!

--------------------------------
Ingal on neli blogi, mida ta kirjutab ja millest kõige tuntum on ingliskeelne raamatublogi Me and Reading. Septembris alustas Inga koos Liisiga Harrastuskriitikud blogi, kus kajastatakse erinevaid meelelahutusvaldkondi. Inga teeb igapäevaselt tööd infotehnoloogia teenuste valdkonnas, kus tema põhiülesanneteks on inimeste, protsesside ja tulemuste juhtimine. Ta on elanud pikalt Kopenhaagenis, Taanis, kust sai oma hariduse ja ka esimesed pikaajalised juhtimiskogemused. Tagasitulekut Eestisse peab Inga oma elu üheks huvitavamaks seikluseks. Reisimine ja uudishimu on Ingale verega kaasa antud ja heast ja huvitavast seltskonnast ei loobu ta ka kunagi!

Inga leiab sotsiaalmeediast järgmistest kohtadest:

Facebook
Me and Reading raamatublogi 
Me and Reading Facebook
Harrastuskriitikud
Harrastuskriitikud Facebook
Twitter @IngaSilberg
Google+
Pinterest
Instagram @IngaSilberg
Goodreads