Tere kena päeva!
Käisin vaatamas Eesti Draamateatri etendust "Hõimud", mis oli erakordselt hea etendus. Siin on arvustus.
Pealkiri: Hõimud
Autor: Nina Raine
Teater: Eesti Draamateater
Žanr: Draama
Kestus: 2 h 20 min koos vaheajaga
Lavastaja: Priit Pedajas
Osades: Pääru Oja, Tõnu Oja, Tiit Sukk, Kaie Mihkelson, Piret Krumm ja Marta Laan
Esietendus: 21. september 2014
Millal nähtud: 24. aprill 2015
Minu hinnang: 5/5
Billy sündis kurdina, kuuljate pere kolmanda lapsena. Tema vanematel on omapärane arusaam, et kurti last tuleb kasvatada nii nagu teisigi ehk siis tema kurtusest mitte välja tehes. Billy õppis hiilgavalt huultelt lugema, kuid mitte viipekeelt kasutama. Aga füüsiline kurtus ja kuulmine on kommunikatsioonist vaid üks ja võib-olla mitte peamine osa, kuulmine ja kuulamine ja ära kuulamine ja kuulda võtmine on erinevad asjad. Nii ka Billy peres, kus üksteisega rääkimise asemel kõlavad pigem edevad monoloogid. Kus suhtlemine seisneb pigem võitluses ja esinemises kui mõistmise ja omaksvõtu püüus. Kus võib-olla kurt Billy on ainus, kes tegelikult kuulab. Billy oskab nii oma perele kui ka oma kurtusele uue pilguga vaadata pärast kohtumist naisega, kes vastupidiselt talle endale on sündinud kurtide vanemate kuulja lapsena, kuid on aegamööda kuulmist kaotamas. Billy leiab kurtide kogukonnas kuuluvustunde, mida kodu ei pakkunud.
"Hõimud" on mitmetahuline ja inimlkik lugu, mis räägib kuulumisest, peresuhetest, armastusest ja soovist, et sind mõistetaks.
Etendus algas ühe tavalise pere söögikorraga, kus kõik pereliikmed istuvad elutoas laua taga ja vestlevad. Ehkki vestlusest on asi kaugel. Kõik pereliikmed peale ühe peavad pikki enesekeskseid intellektuaalseid monolooge. Pereisa Christopher (Tõnu Oja) räägib pikalt kirjandusteadusest ja , semiootikast, pere vanem poeg Daniel (Tiit Sukk) vestab oma käsilolevast kirjatükist ja tsiteerib oma väitekirja ja peretütar Ruth (Piret Krumm) seletab vaimustunult oma esinemisest kirikus ja oma plaanidest saada ooperilalujaks. Pereema Beth (Kaie Mihkelson) sebib laua ääres ringi ja püüab kas vestluses tasakaalu leida või siis vaidleb kõikidega. Ainuke, kes istub sõnalausumata laua ääres, on Billy (Pääru Oja). Billy lihtsalt kuulab ja küsib vahelduva eduga: Millest te räägite? Ja keegi ei pane tähele, nad lihtsalt filosofeerivad, diskuteerivad ja räägivad igaüks oma teemast edasi. Billy aga kuulab. Billy on kurt, ta on sündinud kurdina ja teda on varajasest east peale õpetatud rääkima ja huultelt lugema.
Samm sammult etenduse edenedes hakkavad tegelaste maskid langema. Kui Billy kohtub kurdistuva noore naise Sylviaga (Marta Laan), siis ehkki Billy pere võtab ta soojalt vastu, muudab kohtumine Sylviaga Billy elu nii, et see kulmineerub Billy nõudmisega perele, et nad õpiksid ära viipekeele. Billy keeldub rääkimast enne, kui tema pere paneb ennast temaga samasse seisu. Terve elu on Billy elanud nii nagu kuuljad ja nüüd tahab Billy, et ta pereliikmed teda mõistaksid ja elaksid natukenegi sellist elu, mis Billy.
Mulle meeldis etenduses päris mitu erinevat asjaolu. Ma nautisin Billy ja Danieli sõprust ja üksteisemõistmisele jõudmist. Ilmselge oli, et Daniel vajas oma vaimse stabiilsuse säilitamiseks oma venda rohkem kui Billy teda. Billy oli alati olnud see, kes teda kuulab ja mõistab ja kui Billy Sylviaga Danieli elust eemaldub, siis Danieli habras vaimne tervis kukub kokku.
Ma nautisin vastuolu Billy ja Sylvia suhtes, kus Billy on sünnist saati kurt ja avastades kurtide maailma ja kultuuri, tahab ta jäägitult sinna kuuluda. Samas Sylvia aga, olles siiani olnud kuulja ja kaotades oma kuulmist, siis soovib ta kuuluda just rohkem kuuljate kogukonda ja mitte kurtide omasse. See vastuolu kahe inimese vahel oli väga hästi mängitud nii Pääru Oja kui ka Marta Laane poolt.
Ehkki tükk käsitles tõsiseid teemasid, siis oli seal ka väga palju huumorit. Dialoog oli väga hea ja naerda sai päris palju. See andis etendusele vajaliku tasakaalu. Etendus ja näitlejate trupp tõid minus kui vaatajas välja palju erinevaid emotsioone: kurbuse, kaastunde, imestuse, naeru, pereväärtuste tunnustamise, äratundmisrõõmu, igatsuse ja minu arvates peabki üks hea lugu seda tegema. Mind hoidis etendus kindlasti oma lummuses algusest lõpuni.
Näitlejad tegid väga head tööd! Eriti tahaks esile tõsta Pääru Oja, Marta Laane ja Tiit Sukka, kes kehastasid oma tegelasi mitmekihiliselt ja värvikalt.
Tehniliselt oli viipekeele tõlkimine väga huvitavalt lahendatud näidates teksti lava tagumisel seinal. Sinna ilmusid ka väljaöeldu tõlgendused, et kui üks tegelane väidab midagi, siis see, mida ta tegelikult mõtles, või tundis, tuli tekstina lavaseinal nähtavale. Väga hästi läbimõeldud lahendus, mis lisas etendusele väikse detailina päris palju juurde.
Lemmiktsitaat: Tal on sama palju karismat, kui on ....bussipeatusel! (Christopher Danieli eksi kohta).
Lemmikstseen: Etenduse lõpus, kui Daniel õpib, kuidas öelda viipekeeles: Ma igatsen (armastan) sind.
Kui tahate mida hingele ja südamele ja sealjuures ka naerda, siis minge kindlasti vaatama!
Käisin vaatamas Eesti Draamateatri etendust "Hõimud", mis oli erakordselt hea etendus. Siin on arvustus.
Pealkiri: Hõimud
Autor: Nina Raine
Teater: Eesti Draamateater
Žanr: Draama
Kestus: 2 h 20 min koos vaheajaga
Lavastaja: Priit Pedajas
Osades: Pääru Oja, Tõnu Oja, Tiit Sukk, Kaie Mihkelson, Piret Krumm ja Marta Laan
Esietendus: 21. september 2014
Millal nähtud: 24. aprill 2015
Minu hinnang: 5/5
Billy sündis kurdina, kuuljate pere kolmanda lapsena. Tema vanematel on omapärane arusaam, et kurti last tuleb kasvatada nii nagu teisigi ehk siis tema kurtusest mitte välja tehes. Billy õppis hiilgavalt huultelt lugema, kuid mitte viipekeelt kasutama. Aga füüsiline kurtus ja kuulmine on kommunikatsioonist vaid üks ja võib-olla mitte peamine osa, kuulmine ja kuulamine ja ära kuulamine ja kuulda võtmine on erinevad asjad. Nii ka Billy peres, kus üksteisega rääkimise asemel kõlavad pigem edevad monoloogid. Kus suhtlemine seisneb pigem võitluses ja esinemises kui mõistmise ja omaksvõtu püüus. Kus võib-olla kurt Billy on ainus, kes tegelikult kuulab. Billy oskab nii oma perele kui ka oma kurtusele uue pilguga vaadata pärast kohtumist naisega, kes vastupidiselt talle endale on sündinud kurtide vanemate kuulja lapsena, kuid on aegamööda kuulmist kaotamas. Billy leiab kurtide kogukonnas kuuluvustunde, mida kodu ei pakkunud.
"Hõimud" on mitmetahuline ja inimlkik lugu, mis räägib kuulumisest, peresuhetest, armastusest ja soovist, et sind mõistetaks.
Etendus algas ühe tavalise pere söögikorraga, kus kõik pereliikmed istuvad elutoas laua taga ja vestlevad. Ehkki vestlusest on asi kaugel. Kõik pereliikmed peale ühe peavad pikki enesekeskseid intellektuaalseid monolooge. Pereisa Christopher (Tõnu Oja) räägib pikalt kirjandusteadusest ja , semiootikast, pere vanem poeg Daniel (Tiit Sukk) vestab oma käsilolevast kirjatükist ja tsiteerib oma väitekirja ja peretütar Ruth (Piret Krumm) seletab vaimustunult oma esinemisest kirikus ja oma plaanidest saada ooperilalujaks. Pereema Beth (Kaie Mihkelson) sebib laua ääres ringi ja püüab kas vestluses tasakaalu leida või siis vaidleb kõikidega. Ainuke, kes istub sõnalausumata laua ääres, on Billy (Pääru Oja). Billy lihtsalt kuulab ja küsib vahelduva eduga: Millest te räägite? Ja keegi ei pane tähele, nad lihtsalt filosofeerivad, diskuteerivad ja räägivad igaüks oma teemast edasi. Billy aga kuulab. Billy on kurt, ta on sündinud kurdina ja teda on varajasest east peale õpetatud rääkima ja huultelt lugema.
Samm sammult etenduse edenedes hakkavad tegelaste maskid langema. Kui Billy kohtub kurdistuva noore naise Sylviaga (Marta Laan), siis ehkki Billy pere võtab ta soojalt vastu, muudab kohtumine Sylviaga Billy elu nii, et see kulmineerub Billy nõudmisega perele, et nad õpiksid ära viipekeele. Billy keeldub rääkimast enne, kui tema pere paneb ennast temaga samasse seisu. Terve elu on Billy elanud nii nagu kuuljad ja nüüd tahab Billy, et ta pereliikmed teda mõistaksid ja elaksid natukenegi sellist elu, mis Billy.
Mulle meeldis etenduses päris mitu erinevat asjaolu. Ma nautisin Billy ja Danieli sõprust ja üksteisemõistmisele jõudmist. Ilmselge oli, et Daniel vajas oma vaimse stabiilsuse säilitamiseks oma venda rohkem kui Billy teda. Billy oli alati olnud see, kes teda kuulab ja mõistab ja kui Billy Sylviaga Danieli elust eemaldub, siis Danieli habras vaimne tervis kukub kokku.
Ma nautisin vastuolu Billy ja Sylvia suhtes, kus Billy on sünnist saati kurt ja avastades kurtide maailma ja kultuuri, tahab ta jäägitult sinna kuuluda. Samas Sylvia aga, olles siiani olnud kuulja ja kaotades oma kuulmist, siis soovib ta kuuluda just rohkem kuuljate kogukonda ja mitte kurtide omasse. See vastuolu kahe inimese vahel oli väga hästi mängitud nii Pääru Oja kui ka Marta Laane poolt.
Ehkki tükk käsitles tõsiseid teemasid, siis oli seal ka väga palju huumorit. Dialoog oli väga hea ja naerda sai päris palju. See andis etendusele vajaliku tasakaalu. Etendus ja näitlejate trupp tõid minus kui vaatajas välja palju erinevaid emotsioone: kurbuse, kaastunde, imestuse, naeru, pereväärtuste tunnustamise, äratundmisrõõmu, igatsuse ja minu arvates peabki üks hea lugu seda tegema. Mind hoidis etendus kindlasti oma lummuses algusest lõpuni.
Näitlejad tegid väga head tööd! Eriti tahaks esile tõsta Pääru Oja, Marta Laane ja Tiit Sukka, kes kehastasid oma tegelasi mitmekihiliselt ja värvikalt.
Tehniliselt oli viipekeele tõlkimine väga huvitavalt lahendatud näidates teksti lava tagumisel seinal. Sinna ilmusid ka väljaöeldu tõlgendused, et kui üks tegelane väidab midagi, siis see, mida ta tegelikult mõtles, või tundis, tuli tekstina lavaseinal nähtavale. Väga hästi läbimõeldud lahendus, mis lisas etendusele väikse detailina päris palju juurde.
Lemmiktsitaat: Tal on sama palju karismat, kui on ....bussipeatusel! (Christopher Danieli eksi kohta).
Lemmikstseen: Etenduse lõpus, kui Daniel õpib, kuidas öelda viipekeeles: Ma igatsen (armastan) sind.
Kui tahate mida hingele ja südamele ja sealjuures ka naerda, siis minge kindlasti vaatama!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar