Teater: "Estonian Hikikomori"

Tervitus!

Seekord vahelduseks VAT Teatri uuslavastus!

Pealkiri: Estonian Hikikomori

Teater: VAT Teater

Kestus: 1h 25 min

Lavastaja: Margo Teder

Osades: Kristiina- Hortensia Port, Martin Kõiv ja Meelis Põdersoo

Esietendus: 24.03.2015

Millal nähtud: 21.04.2015

Minu hinnang: 4/5

pilt piletimaailm.ee kodulehelt

Hikikomorid on Jaapani ülikiire, konkurentsitiheda ja ületöötamist soodustava eluolu tagajärg. Kui on igati normaalne, et enne ülemuse lahkumist ei lähe ka alluvad koju ning ülemus ei lähe ju loomulikult enne ööd. Kui on igati aktsepteeritav, et pärast tööd on soovituslikult kohustuslik veeta aega töökaaslastega, enamasti joomas. Kui pärast pikka koolipäeva poole ööni lisa erialakursustel ja süvakoolides veeta. Kui metsiku töö ja tuupimise tagajärjel sissesaadud kool ja ülikool dikteerivad ning seavad karmid mallid sinu ülejäänud eluks. Kui see kuidas teised sind näevad ning pereau ja hea maine on niivõrd kõrgel kohal. Siis need on vaid mõned näited, kuid juba nende põhjal võib tuletada, et pole mingi ime kui inimene mingi hetk ei suuda kõige sellega kaasa joosta või lihtsalt ei taha ning sulgub endasse ja eraldab ennast ülejäänud maailmast. Kuna maine on nii oluline ja mõjukas, siis tavaliselt ei tunnista ja avalda vanemad, et nende laps on langenud hädamülkasse ning seega on abi väga harv ning raske tulema, õigem lahendus on ju ikkagi varjata ning nii see probleem süveneb ja ühiskond ägab.

Enda kogemusele ja nähtule põhinedes ei saa ma õnneks väita, et Eestis on samasugune karm ja meeletu edule suunatuse, kõikide ohtudest ja ohverdustest hoolimata, mentaliteet niivõrd standard nagu see on Jaapanis, kuid see ei pruugi tähendada, et tänapäeva tugevam jääb ellu uue tasandi maailm ei võiks ängistavaks ja väljakannatamatuks muutuda ükskõik kus. Inimesed põdevad ja toimivad depressiooniga erinevalt, on kindlasti neid nagu tüki peategelane Kelvin, kelledel on võimalik ning kes tahavad põgeneda maailma eest ning turvaliseim koht oma haavu lakkumiseks on oma toas.

Kõrgelt kukkumine on valus, kui eeldad, et pärast gümnaasiumi on terve elu ees, kõik uksed valla, võimalusi igasuguseid ning kõik on käeulatuses, siis karm reaalsus ja argipäev aga sunnivad suurel kiirusel ja kõrgelt maaga põrkuma. Mingi hetk enesekindlus alaneb, iga läbikukkumine ja vastu seina jooksmine vähendab hoogu ja tirib tagasi motivatsiooni ja hakkamist. Isegi kui oled tegelikult päris asjalik, arukas ja andekas, siis alati, nagu peategelane ütles, on keegi parem, kes suudab rohkemat, paremini teiste mõtteid lugeda, rohkem panustada ja enam ennast ületada. Lisades siia ka katsumused lapsepõlves, võib-olla mitte just seltskondlik, sõpraderohke ja populaarsust sisaldav lapse- ja nooruspõlv, siis on tõenäosus vähemalt depressiooni kasvumaaks väga soodne. Muidugi on ka teisi versioone, miks keegi hikikomori eluviisi omaks võtab, kuid antud etenduses tundus eelnev olevat põhi motivaatoriks, miks Kelvin ennast oma ruumi sulges ja igasuguse tahtmise ning huvi välismaailmaga ühinemisest kaotas.

Eesti kohalik hikikomori ehk etenduse peategelane Kelvin oli tegelikult sümpaatne ning ma sain kohati tema suhtumisest ja põhjendustest aru ning ka ühinesin nendega. Ta tõstatas päris asjalikke küsimusi, mis panid kaasa mõtlema, pead noogutama või elu üle järele arutlema. Näiteks, miks peab õnnelikkust ilmtingimata väljendama kargamise, kilkamise ja endast välja minemisega, mõni inimene suudab head tuju ka vaoshoitult tunnetada, ilu on liialt ülitähtis, kui sa ei ole skaala ekstreemustes ja paigutud kuskile keskele, siis oled nähtamatu ja keegi ei vaevu reageerima. Mulle tegi nalja ka tema brändide vältimine põhimõtte pärast, isegi särgilt enda seljas oli ta välja lõiganud brändi tunnuse ning rinnal laius suur auk. Ka tema nägemus Soomest kui eestlaste tõotatud maast oli koomiline ja pilkav, samas ei meeldinud mulle tema arusaam, et kui inimene tahab elu parandada ja ta on nõus selleks midagi ohverdama, olgu selleks siis eneseväärikus või kellegi arusaama järgi paigutatud mõõtepuud, siis miks teda mõnitada ja hukka mõista, eriti kui ise ei suuda üldsegi midagi ette võtta. Ma ei kiida heaks ka Kelvini käitumist ja eriti viisi kuidas ta oma emasse suhtus kui kellesegi iseenesest mõistetavasse, kes toitis ja kattis, samal ajal kui poeg oma madalseisu välja elas. Siiski arvan ma, et kõik suudavad rohkemal või vähemal määral temaga samastuda, sest kõigil meil on hetki, kus lained löövad peakohal kokku ja tahaks lihtsalt oma urgu pugeda. Kelvni puhul jäi aga ta sinna liialt kauaks, kuniks see olek tundus loomulik ning jõudu ei jätkunud enam sammgi oma ruumist välja minemiseks.

Etendusel ei olnud just suur trupp, laval võis kohata vaid nelja tegelast kolme näitleja kehastuses. Kodukanale mõnes mõttes vastandiks oli punase jänese kostüümis lõbus ja tujutõstja rollis Kelvini ettekujutuste vili, kes oli nii toeks, mõistuse hääleks kui ka sisemiste kahtluste, hirmude ja ihade vokaliseerija. Kahtlemata oli tegu energilise, värvika ja omapärase tegelasega. Mulle meeldisid ka näitleja ilmed, kehakeel, häälekasutus ja üldine oleks, selline muhe ja rohkem karulik välimus, arvestades punast habe, kui jäneselik. Katja, loo "kangelanna," oli konteksti arvestades kui sõõm värsket õhku, sest ta suutis kahtluse alla panna kõik mida Kelvin oma masenduses õigeks pidas ning muidugi oli teda ka üldiselt naljaks jälgida oma kontsakingadel ringi tudisemas ning igas lauses peitupugejale "kuule mees" ütlemas. Samas oli ta aga just selline surakas elektrit mida urukoer vajas ning tuim ja tühi ruum kohe kihas ning Kelvinil hakkas nähtavalt veri liikuma ning mugavustsoonist oli vaja lahkuda. Näitlejate trio tegi igatahes väga veenva, kuid õnneks mitte liialt trööstitu ja raskemõttelise maiguga etteaste, kui lähtuda loo põhiteemast.

Kokkuvõttes: Kaasamõtlemist soodustava sisuga tükk, mis on mõnes mõttes helge,  motiveeriv ja ka hulganisti huumorit sisaldav, samas aga toob tähelepanu tõsistele puudustele ja tekkivatele tagasilöökidele tänapäeva kiiresti arenevas ja aina rohkem ja rohkem nõudvas maailmas. Soovitan lugu just eriti teismelistele ja veidi vanematele, kes võivad olla antud probleemi löögiulatuses. Mulle meeldis ka lavastuse reklaamlause, mis on kui rusikas silmaauku: Sa oled olemas. Sinna ei ole midagi parata.