Tere kena päeva!
Lõpetasin hiljuti just The Longest Ride raamatu ja kuna mulle see Nicholas Sparksi teos väga meeldis, siis ootasin väga ka filmi. Käisin esilinastusel ja siin on muljed.
Pealkiri: Ristunud teed
Originaalpealkiri: The Longest Ride
Režissöör: Georg Tillman Jr
Stsenaristid: Nicholas Sparks (romaan) ja Craig Bolotin
Tootjad: Fox 2000 Pictures, Temple Hill Entertainment
Kestvus: 2 h 19 min
Žanr: Draama, Romantika
Osades: Britt Robertson, Scott Eastwood, Alan Alda, Oona Chaplin, Jack Huston, Lolita Davidovich
Kinodes alates: 17.04.2015
Nähtus: 17.04.2015
Minu hinnang: 4,5/5
HOIATUS: Arvustus sisaldab mõningaid sisuvihjeid filmile!
The Longest Ride on draama, mis käsitleb kahe väga erineva paari elukäiku erinevatel ajastutel. Sophia ja Luke'i lugu toimub tänapäeval, kui kunstiajaloo tudeng Sophia Danko (Britt Robertson) läheb koos ülikoolikaaslastega vaatama rodeot ja kohtub rodeokauboi Luke Collinsiga (Scott Eastwood). Pealtnäha ei ole Luke'l ja Sophial midagi ühist, aga vaatamata sellele lööb nende vahel leekima armastus. Teine, paralleelne lugu viib meid tagasi Teise Maailmasõja aegsesse maailma, kus kohtuvad rõivakaupmees Ira Levinson (Jack Huston ja Alan Alda) ja kunstiarmastaja Ruth, kelle suhte proovikiviks saab sõda ja sellest tulenevad hilisemad probleemid.
Filmi (ja ka raamatu) eestikeelne pealkiri on minu arvates geniaalne, sellepärast, et kahe paari teed ristuvad päris ootamatutel viisidel. Mulle tavaliselt ei meeldi, kui filmi originaalpealkiri erineb totaalselt tõlgitud pealkirjast, aga selle filmi puhul on Ristunud teed väga hea valik. Esiteks, kui Ira satub kõrges eas autoavariisse, siis on need just Sophia ja Luke, kes ta päästavad ja haiglasse toimetavad; peale selle on nii Ruth kui ka Sophia kirglikud kunstiarmastajad ning kummagi paari elus tuleb ette sarnaseid ja karme väljakutseid, et kokku jääda.
Kõigepealt, tahan ma seda või mitte, aga ikkagi ei saa ma filmi ja raamatut võrdlemata jätta, seda enam, et raamatut lugesin just hiljuti ja kõik muljed on veel värsked. Filmi on kritiseeritud seetõttu, et ta ei ole tehtud üks ühele raamatuga. Mina selle kriitikaga ei nõustu, sest režissööri ja stsenaristide poolt leitud lahendus on vinge. Film oleks olnud igav, kui pool filmist oleks toimunud autos, kus Ira näeb enda kõrval selleks ajaks juba aastaid surnud naistja peab temaga maha pikad vestlused. Seda oleks olnud filmis väga raske teha nii, et ta oleks vaatajale põnev ja huvipakkuv. Mulle meeldis, et filmis lasti Iral reaalselt kohtuda ja suhelda Sophia ja Luke'ga, mida raamatus ei olnud. Väga hea lahendus oli see, et Sophia luges ette Ira kirju ja just kirjade lugemine viis vaataja tagasi minevikku, kus kohtuti noorte Ira ja Ruthiga. Mis peamine, lõpptulemus on nii filmil kui ka raamatul täpselt ühesugused. Tulem on sama, aga protsess tulemini lihtsalt erinev ja mulle oli see sümpaatne.
Näitlejatest
Kui ma raamtut lugedes elasin kõige rohkem kaasa just Sophia ja Luke'i käekäigule, siis filmis ma nautisin just Ruthi ja Ira lugu. Nii Jack Huston kui ka Oona Chaplin tegid suurepärased rollid ja nendevaheline keemia oli äärmiselt nauditav! Oona Chaplin oli imeliselt särav Ruthina! Siiras ja ehe esitlus minu arvates. Ma ei ole kunagi olnud Alan Alda suurim fänn, aga see roll Irana oli super! Ta on mänginud väga paljudes Woody Alleni filmides ja enamjaolt veidraid tegelasi, aga tema Ira oli selline, et oleks tahtnud teda peale filmi lausa kallistada. Mulle väga meeldis see, kui suure sügavuse ta suutis oma rolli panna.
Mis puudutab filmi noori armastajaid, siis Britt Robertson oli veenev. Ma olin esialgu häiritud, et just tema valiti Sophiat mängima, ma millegipärast ei arvanud, et ta selle rolli välja kannab, aga tema oli selle filmi kõige suurem üllatus. Muidugi, kui Scott Eastwood oma esimeses stseenis ekraanile ilmus, siis mind võttis täitsa pahviks - ta on nii oma isa sarnane. Isegi see viis, kuidas ta kõneleb on täpselt nagu ta isa mõnikõmmend aastat tagasi. Scott Eastwood oli ainuke, kelle puhul mind häiris üks asjaolu. Nimelt, ta on ääretult veetlev ja kena mees, aga mul oli kahju, et kas siis režissööri töö tulemusena ja valikul või näitlejaoskuslikkuse tõttu ei tulnud Luke'i sügavus ja valu filmis esile. See on koht, kus raamat oli parem. Lugedes ma ootasin kohe rõõmuga, millal tulevad peatükid tema vaatenurgast, aga filmis jäi tema siseheitlusest puudu.
Lemmiktsitaat: Armastus nõuab ohvreid. Aga see on seda väärt. Alati. (Ira)
Lemmikstseen: Luke läheb esimest korda Sophiale järgi, et teda kohtamisele viia. Ta ei tea, et Sophia elab ühes korporatsioonimajas koos paljude teiste tütarlastega. Ta ilmub Sophia ukse taha kauboi vormis, tütarlaste sekka, lilled käes ja puha. See oli lõbus, humoorikas ja jube armas!
Kokkuvõttes võib öelda, et film oli väga hea. Ta oli igatepidi dramaatiline, tekitas palju erinevaid emotsioone alates naerust, mis oli tingitud siis elulisest situatsioonikoomikast kuni pisarateni, mis olid tingitud filmi sügavusest ja heast süžeest ja dialoogist lõpetades siis suurepärase operaatoritöö, näitlejatöö ja filmimuusikaga!
Lõpetasin hiljuti just The Longest Ride raamatu ja kuna mulle see Nicholas Sparksi teos väga meeldis, siis ootasin väga ka filmi. Käisin esilinastusel ja siin on muljed.
Pealkiri: Ristunud teed
Originaalpealkiri: The Longest RideRežissöör: Georg Tillman Jr
Stsenaristid: Nicholas Sparks (romaan) ja Craig Bolotin
Tootjad: Fox 2000 Pictures, Temple Hill Entertainment
Kestvus: 2 h 19 min
Žanr: Draama, Romantika
Osades: Britt Robertson, Scott Eastwood, Alan Alda, Oona Chaplin, Jack Huston, Lolita Davidovich
Kinodes alates: 17.04.2015
Nähtus: 17.04.2015
Minu hinnang: 4,5/5
HOIATUS: Arvustus sisaldab mõningaid sisuvihjeid filmile!
The Longest Ride on draama, mis käsitleb kahe väga erineva paari elukäiku erinevatel ajastutel. Sophia ja Luke'i lugu toimub tänapäeval, kui kunstiajaloo tudeng Sophia Danko (Britt Robertson) läheb koos ülikoolikaaslastega vaatama rodeot ja kohtub rodeokauboi Luke Collinsiga (Scott Eastwood). Pealtnäha ei ole Luke'l ja Sophial midagi ühist, aga vaatamata sellele lööb nende vahel leekima armastus. Teine, paralleelne lugu viib meid tagasi Teise Maailmasõja aegsesse maailma, kus kohtuvad rõivakaupmees Ira Levinson (Jack Huston ja Alan Alda) ja kunstiarmastaja Ruth, kelle suhte proovikiviks saab sõda ja sellest tulenevad hilisemad probleemid.
Filmi (ja ka raamatu) eestikeelne pealkiri on minu arvates geniaalne, sellepärast, et kahe paari teed ristuvad päris ootamatutel viisidel. Mulle tavaliselt ei meeldi, kui filmi originaalpealkiri erineb totaalselt tõlgitud pealkirjast, aga selle filmi puhul on Ristunud teed väga hea valik. Esiteks, kui Ira satub kõrges eas autoavariisse, siis on need just Sophia ja Luke, kes ta päästavad ja haiglasse toimetavad; peale selle on nii Ruth kui ka Sophia kirglikud kunstiarmastajad ning kummagi paari elus tuleb ette sarnaseid ja karme väljakutseid, et kokku jääda.
Kõigepealt, tahan ma seda või mitte, aga ikkagi ei saa ma filmi ja raamatut võrdlemata jätta, seda enam, et raamatut lugesin just hiljuti ja kõik muljed on veel värsked. Filmi on kritiseeritud seetõttu, et ta ei ole tehtud üks ühele raamatuga. Mina selle kriitikaga ei nõustu, sest režissööri ja stsenaristide poolt leitud lahendus on vinge. Film oleks olnud igav, kui pool filmist oleks toimunud autos, kus Ira näeb enda kõrval selleks ajaks juba aastaid surnud naistja peab temaga maha pikad vestlused. Seda oleks olnud filmis väga raske teha nii, et ta oleks vaatajale põnev ja huvipakkuv. Mulle meeldis, et filmis lasti Iral reaalselt kohtuda ja suhelda Sophia ja Luke'ga, mida raamatus ei olnud. Väga hea lahendus oli see, et Sophia luges ette Ira kirju ja just kirjade lugemine viis vaataja tagasi minevikku, kus kohtuti noorte Ira ja Ruthiga. Mis peamine, lõpptulemus on nii filmil kui ka raamatul täpselt ühesugused. Tulem on sama, aga protsess tulemini lihtsalt erinev ja mulle oli see sümpaatne.
Näitlejatest
Kui ma raamtut lugedes elasin kõige rohkem kaasa just Sophia ja Luke'i käekäigule, siis filmis ma nautisin just Ruthi ja Ira lugu. Nii Jack Huston kui ka Oona Chaplin tegid suurepärased rollid ja nendevaheline keemia oli äärmiselt nauditav! Oona Chaplin oli imeliselt särav Ruthina! Siiras ja ehe esitlus minu arvates. Ma ei ole kunagi olnud Alan Alda suurim fänn, aga see roll Irana oli super! Ta on mänginud väga paljudes Woody Alleni filmides ja enamjaolt veidraid tegelasi, aga tema Ira oli selline, et oleks tahtnud teda peale filmi lausa kallistada. Mulle väga meeldis see, kui suure sügavuse ta suutis oma rolli panna.
Mis puudutab filmi noori armastajaid, siis Britt Robertson oli veenev. Ma olin esialgu häiritud, et just tema valiti Sophiat mängima, ma millegipärast ei arvanud, et ta selle rolli välja kannab, aga tema oli selle filmi kõige suurem üllatus. Muidugi, kui Scott Eastwood oma esimeses stseenis ekraanile ilmus, siis mind võttis täitsa pahviks - ta on nii oma isa sarnane. Isegi see viis, kuidas ta kõneleb on täpselt nagu ta isa mõnikõmmend aastat tagasi. Scott Eastwood oli ainuke, kelle puhul mind häiris üks asjaolu. Nimelt, ta on ääretult veetlev ja kena mees, aga mul oli kahju, et kas siis režissööri töö tulemusena ja valikul või näitlejaoskuslikkuse tõttu ei tulnud Luke'i sügavus ja valu filmis esile. See on koht, kus raamat oli parem. Lugedes ma ootasin kohe rõõmuga, millal tulevad peatükid tema vaatenurgast, aga filmis jäi tema siseheitlusest puudu.
Lemmiktsitaat: Armastus nõuab ohvreid. Aga see on seda väärt. Alati. (Ira)
Lemmikstseen: Luke läheb esimest korda Sophiale järgi, et teda kohtamisele viia. Ta ei tea, et Sophia elab ühes korporatsioonimajas koos paljude teiste tütarlastega. Ta ilmub Sophia ukse taha kauboi vormis, tütarlaste sekka, lilled käes ja puha. See oli lõbus, humoorikas ja jube armas!
Kokkuvõttes võib öelda, et film oli väga hea. Ta oli igatepidi dramaatiline, tekitas palju erinevaid emotsioone alates naerust, mis oli tingitud siis elulisest situatsioonikoomikast kuni pisarateni, mis olid tingitud filmi sügavusest ja heast süžeest ja dialoogist lõpetades siis suurepärase operaatoritöö, näitlejatöö ja filmimuusikaga!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar