Reede, 3. aprill 2015

Etendus: "Faust"

Tervitus!

Seekord ülevaade ooperist.

Pealkiri: Faust (Charles Gounod' ooper kahes vaatuses)
Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 55 min
Esietendus: 20.09.2012
Millal nähtud: 14.02.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt opera.ee koduelehelt

Lugu Faustist, akadeemikust ning kogu elu vaid teadmisi taga ajanud teadlasest, kes tülpinuna kõige mõttetusest otsustab endalt elu võtta, selle plaani täideviimisesse ootamatult sekkuvast Méphistophélèsest ning nendevahelisest kokkuleppest -- Faust saab nooruse ja Méphistophélès tema hinge -- on kõrgelt hinnatud, äärmiselt tuntud ja suur inspiratsiooniallikas igasugu kunstide viljelejatele läbi sajandite. Seega ooperi sisu kondikava mulle uudne ei olnud ning teadsin suhteliselt selgelt mida oodata ning toimuma hakkab. Samas aga tõmbas mind just selle ajatu loo kogemine formaadis, milles seda veel kohanud ei olnud.

Etenduse tähed ja vähemalt minu silmis peategelased oli kahtlemata Marguerite ja Méphistophélès ning mõlemad särasid eri põhjustel. Méphistophélès oli sarmikas, särtsakas, ligitõmbav, karismaatiline, keeruline ning kurjakuulutavalt paeluv, ta pätsas kõik stseenid kus etteaste tegi. Alates teda kehastava ooperilaulja välimusest (pikakasvuline, sale, lendlevate pikkade mustade lokkis juustega jne) kuni hoiakuni, kõik klappis suurepäraselt selle ikoonilise libekeelse kurjami tegelase oleku ja võluga. Ta oli ka väga kärme, sest jõudis publikus olevatesse rõduboksidesse ja taas lavale väga nobedalt. Marguerite'i saatus ja läbielamised tõid mus esile tugevaid tundeid, eesotsas kaastunne, viha ja abitus. Ta oli julmade mängude ohver ning kõikide tagajärgede eest suuresti üksi vastutust kandev õnnetu hing, kes ühe nõrkushetke ja tunnete ajendil määras enda hukatuse. Tema allakäigu trepp oli emotsionaalselt rõhuv ja täis ülekohut, kuid võimas ja köitev. Need stseenid olid ka vaimustavalt lavastatud ning kõik komponendid mõjusid jõudsalt koos ja jätsid kustumatu mulje. Eriti meeldejääv oli stseen kus naine hulluse ja meeleheite ajendil oma lapse tapab (viimast sümboliseerinud ese oli ka väga ootamatu ja leidlik).

Loo peategelane Faust aga tundus mulle rohkem kui kõrvaltegelane ning kuigi tegevus toimus tema ümber ning ta oli kõige ajendiks ja alustajaks, oli ta siiski oma kahe kaaslase kõrval kuidagi kahvatu. Samuti ei saa ma üle ega ümber vaadata sellisest ääretult ebameeldivast ja hukatuslikust isekusest, puhtalt enese huvide ja ihade eest väljas olemisest ning vähemalt antud etenduses ei olnud ka veidigi asjalikku vastutusmomenti tal võimalik kogeda. On kuidas temaga on, kuid vaatamata mu leigusele Fausti suhtes, oli etendus ikkagi väga osav emotsioonide välja tirimises, kaasahaarav ning meisterlik pingekruttimises kuni vägeva kulminatsioonini.

Pean ka välja tooma etenduse lavakujunduse. Esmapilgul oli tegu suhteliselt lihtsa ja püsiva pildiga laval, kuid selle pidev ringlemine võimaldas kiirelt ning väikse vaevaga erinevaid tegevuspaiku, õhkkondi ja mastaape. Lava muudkui keerles ja keerles samal ajal kui selle peal keerlesid lahti traagilised sündmused. Muusikast niipalju, et otseselt mulle väga meeldejäävaid ning kustumatuid muljeid jätvaid palasid ei olnud, kuid samas etendust vaadates oli kõik mõjuv, suursugune ning ideaalselt toimuvaga haakuv ning üksteist võimendav. Marguerite'i pala ehetega tooksin siinkohal eraldi välja kui teiste hulgast esiletõstmist väärivaga.

Kokkuvõttes: Emotsioonidel mängiv ning tugevaid tundeid esile toov juba teadatuntud materjali põhjal, kuid mis väärt uues kuues kogemiseks, suurepäraselt loodud ooper!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar