kolmapäev, 15. aprill 2015

Teater: "Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal"

Tervitus!

Seekord muljeid Nukuteatrist!

Pealkiri: Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal
Teater: Nukuteater
Kestus: 3h 10 min
Lavastaja: Sander Pukk
Osades: Mirko Rajas, Anti Kobin, Mart Müürisepp, Riho Rosberg, Tarmo Männard, Lee Trei, Kaisa Selde, Sandra Lange, Liivika Hanstin, Laura Nõlvak
Esietendus: 08.03.2015
Millal nähtud: 11.04.2015
Minu hinnang: 4.5/5

pilt nuku.ee kodulehelt

Lugesin raamatut, millel antud tükk põhineb, ülikoolis kohustusliku kirjandusena ning olin juba eos veendunud, et mulle see ei imponeeri. Juhtus aga nii, nagu tavaliselt kui millelegi kümne küünega vastu olles teadmata tegelikku sisu, et raamat suutis mu sümpaatia võita ja auväärsesse lemmikute nimekirja pääseda. Kuigi lugu ise ei ole midagi erakorralist ja vaimustavat on sealne lihtsus, realistlikkus ning inimlikkus väga haarav, südamlik ning ääretult meeldiv jälgida.

Etenduse peaosas on Aspergeri sündroomiga 15-aastane poiss Christopher, kes elab oma isa ja koduroti Toby'ga, käib erikoolis, kus tal on sõbralik suhe oma nõustaja Siobhan’iga, armastab tegeleda matemaatikaga, unistab olemas astronaut, vihkab kollast ja pruuni värvi ning seda kui keegi teda katsub, teiste inimeste emotsioonidega aga ei suuda ta kuidagi arvestada ega neid teadvustada ja kõik tema elus peab olema korrektne, tuttav, loogiline ning harjumuspärane. Oma tavapärasest elurütmist ja elukeskkonnast kõrvalekaldumine on talle äärmiselt raske katsumus. Viimasega tulebki poisil peatselt suurel hulgal aga kokku puutuda, sest kui ta avastab naabri koera Wellingtoni tapetuna sõnnikuhargiga aiast, otsustab poiss maksku mis maksab välja uurida, kes selle jubeda teoga hakkama sai. Esialgne väike seiklus paisub aga kiiresti üle poisi käte ning ootamatud olukorrad ja šokeerivad avastused panevad tema meelekindluse ning loogilisuselembuse proovile.

Laval olevad näitlejad olid üliaktiivsed ning seal toimuv kiireasammuline ja tegevusterohke, kahtlemata ei olnud ühtegi igavat hetke, lihtsalt mõneks momendiks võeti gaasi veidike maha, kuid siis oli taas pedaal põhjas. Lava oli toimetamist, sündmusi ja emotsioone nurgast nurka täis. Sellele kõigele lisasid värvi ning vürtsi nutikad ja kihvtid lahendused, kuidas spetsiifilisi ruume, olukordi, õhkkondi, asju ja asukohti tekitati, et need mõjutaks vaatajat sügavamalt, oleksid originaalsed ning, et vaatajal oleks põnev nähtut jälgida ning see ei oleks tüüpiline ja kujutusvõimevaene, mis ta silme ees sünnib. Näiteks mulle meeldis kuidas valgusega loodi vangikong ning autosõit ja kuidas suurepäraselt suudeti lavale tuua inimrohke, kärarikas ning segadusse ajava metroojaam ja seda kõike lihtsate, kuid veenvate vahenditega. Kõige meeldejäävam oli aga kahtlemata stseen Christopheri mõtetest, kus ta unistab kosmoses olemisest. Sealne linnutee taustal hõljuv rott ja inimnuku mõjusid hüpnootiliselt ning unelevalt. Stseeni oli äärmiselt kaunis jälgida. Siinkohal peab ka ära mainima, et kuna tegu on ikkagi nukuteatriga, siis olid ustavad abilised valmis igati oma inimkaaslasi toetama ning lisaks rotile ja inimnukule kasutati otstarbekalt ära ka näiteks koeranukkusid ja muid. Lisaks igasugustele asistele abivahenditele oli asjalikult kasutusel igasugu helid ja taustamuusika. Kokkuvõttes võib öelda, et kõik võimalik lisaks näitlejatele läks geniaalselt loosi loomaks terviklikku, tõepärast ning lõbusat etendust.

Etendusel oli kaks vaatust, millest mõlemad erinesid üksteisest tunduvalt. Kuigi läbivaks teemaks oli inimeste omapära ja üksteise aktsepteerimine sellisena nagu ollakse, oli esimene vaatus rohkem detektiivilugu, kus Christopher küsitles inimesi, uitas ringi, mõtles motiivide ja kuriteo toimepannu identiteedi üle, samas kui teine vaatus oli selgelt peredraama, kus fookuses olid Christopher ja tema peredünaamika. Krimi pool lavastusest oli kahtlemata minu lemmik osa, kuigi olles raamatut lugenud, teadsin väga hästi kes oli vaese Wellingtoni tapja ja miks see juhtus. Samas oli aga ikkagi väga kaasahaarav seekord mitte teksti läbi loo müsteeriumi põhjuseid ja kulgu teada saada, vaid silmadega. Teine vaatus oli väga emotsionaalne ning hulganisti oli pingelisi momente, haiget tegemist, keerulisi olukordi, aga samas ka andestust, lahendusi ja mineviku unustamist. Lähtudes etenduses esile toodud ja keskendutud universaalsetele probleemidele ning eriti teise osa keerulistele tundeelu dilemmadele, soovitan innukalt etendust ka täiskasvanutele, kuigi esmane sihtgrupp on noored alates 12. eluaastast.

Etenduse kubises koloriitsetest tegelastest ning näitlejad võtsid ette mitu erinevat karakterit tüki jooksul. Küll võis kohata vana uudishimulikku naabridaami, laulva intonatsiooniga preestrit, pangaautomaat-naist, esmapilgul karmi ja kurja koolidirektorit ja mitmeid mitmeid muid isiksusi. Transformeerumised olid kiired tulema. Iseäranis jäid meelde metroos olevad naine ja mees, kelle reageering pärast Christopheri rööbastele hüppamist oli tõeliselt vaimukas ja ma arvan, et väga realistlik selles mõttes, kuidas paljud meist ise käituksid antud ulmelises olukorras. Tähtsal kohal oli ka Christopheri nõustaja/sõber Siobhan, kes oli eriti intensiivselt alguses ka jutustaja rollis, andes vaatajale teada mis poisi peas toimub ning mida ta arvab ühest või teisest. Selline variant oli kiiruväärt, sest andis peategelasele kihte juurde ning vaatajale võimaluse temast igasugu põnevaid detaile teada saada.

Peaosatäitja Mirko Rajas sai suurepäraselt hakkama selle teismoodi teismelise kehastamisega, ei olnud ülepakutud žeste ega liialt veidrat tõmblemist vaid tema loodud tegelase olemus tundus loomulik ning ehe. Etenduse lõpuks tundsin, et mõistan Christopheri ning tunnen teda päris põhjalikult ja tänu sellele tõesti hoolisin temast, tema käekäigust ja tegemistest. Siin muidugi aitas kaasa see, et Christopher tihti ise seletas publikule oma tundeid, arvamusi, hirme, rõõme ja kõike mis tal mõtetes, ning mida tema ei jõudnud vaatajaskonnani tuua, andis edasi jutustaja rollis Siobhan. See kõik võimaldas sügavamat pilku poisi mõttemaailma ning aitas seletada, miks ta käitus nagu ta käitus (eriti noorematele vaatajatele). Pean veel eraldi välja tooma ka Christopheri isa, kes oli selline kohmetu karu ning juba raamatus sümpatiseeris ta mulle. Jah, ta ei olnud alati ideaalne isa ja ei käitunud niivõrd delikaatselt kui oleks pidanud arvestades poja seisukorda, kui ta tõesti vaatamata kõigele armastas oma last, püüdis tema jaoks alati olemas olla ning ei saa öelda, et ta oleks kunagi tahtnud vastutuse eest põgeneda ja vat seda oskan ma austada.

Kokkuvõttes: Südamesse pugev ning soe lugu erisustest ja nende ületamisest. Üks mu vaieldamatult lemmik noorteetendus!




2 kommentaari:

  1. Suur tänu positiivse tagasiside eest! Ootame jälle külla.

    VastaKustuta
  2. Aitäh ikka TEILE! :D Kindlasti tuleme taas! Paar etendust juba huvi äratanud!

    VastaKustuta