Kolmapäev, 22. aprill 2015

Kino: "Sügavasse laande"

Tervitus!

Taaskord kinorindel!

Pealkiri: Sügavasse laande
Originaalpealkiri: Into the Woods
Režišöör: Rob Marshall
Näitlejad: Meryl Streep, Anna Kendrick, Emily Blunt, Chris Pine, James Corden
Kestus: 2h 04 min
Žanr: Fantaasia, muusikal
Kinodes alates: 17.04.2015
Nähtud: 18.04.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt solariskino.ee kodulehelt
Kui tutvuda tuntud muinasjuttude originaalversioonidega, siis ei tohiks kohati neid üldse lastele suunatuks nimetada, sest võikaid, julmi ja õudseid seiku võib neist hulganisti leida. Kinolinal näeb aga suhteliselt harva muinasjutte tõsisemas ja täiskasvanulikumas võtmes või sedamoodi kui nad algselt loodud olid. Antud film aga püüab seda trendi muuta, tuues vaatajateni armastatud ning lapselikud lood tumedas kuues ning kui lisada siia veel tõsiasi, et tegu on muusikaliga, siis on lõpptulemus kahtlemata intrigeeriv.

Film põhineb populaarsel samanimelise muusikalil ning kui võrrelda nende sisusid, siis on lavaversioon tunduvalt süngem ning paljude tegelaste saatused ning olukorrad on tükis kõvasti koledamad ning tõsisemad. Aga ega Disney saa ju oma jumaldatud animafilmide tegelasi niivõrd karmilt kohelda ning nende mainet sedavõrd hukutavalt rikkuda, seega on filmi näol tegu helgema ning positiivsema versiooniga algsest. Kui filmi vaatate ja mõtlete, et oi kui kurb, ebaaus ja jube, siis etendus ise on palju hullem ja isegi surmavam oma tegelastele.

Mis juhtub pärast õnnelikku lõppu? Kes vastutab tagajärgede eest? Kas mõni ohverdus on väärt tulemit? Milline oleks muinasjutt realistlikumas kontekstis? Millised on need rohkem tõepärasemad tegelased ja mis neid motiveerib? Kui lähtuda sellest, et nad ei ole ainult ülihead või kurjamid, siis kuidas käituvad nad ohus või kompromiteerivates olukordades? Äärmiselt põnev oli näha millised need tegelased ja olukorrad originaalmuinasjuttude põhjal looduna võisid algupäraselt olla ning kuidas lood tänu sellele ümber transformeerusid. Muinasjuttudest olid esindatud ja läbisid sünge uuenduskuuri näiteks "Tuhkatriinu," "Rapuntsel," "Jack ja oavars" ja "Punamütsike."

Filmi muusika sobis ideaalset loo meeleolu ja eesmärkidega, soodustades rõhuvat ja raskemeelset õhkkonda. Lugude sisudeks ise olid tavapärased ja tuttavad teemad nagu suureks kasvamine, millestki loobumine, vanema käskude eiramine, petmine jne, kuid olles taustaks ja kaaslaseks kurvameelsetele, halastamatutele ning ebaõnnestunud toimumistele, siis andsid lood lisa kihi sellise kergelt ängistava üldise meeleolu loomisele. Tavaliselt teeb laulmine pildi lõbusamaks, kuid siinkohal oli vaid üks pala, mis eristus teistest oma humoorika ja lustliku sisu ja esituse pärast. Kahe printsi etteaste "Agoonia" oli vaimukas, ülepakutud, tobe ja sobis nende iseloomude ja suhtumistega suurepäraselt. Kahtlemata üks koomilisemaid hetki filmis. Visuaalselt oli tegu võrratu filmiga, mis nägi tõesti õnnestunud ja teemakohane välja. Värvikust oli suhteliselt vähe ning kogu teos jõudis vaatajani läbi tumendava filtri ning veidi tuhmistatuna. Isegi eredad värvid olid silmnähtavalt mustja alatooniga. Tehniliselt jäin tõepoolest väga rahule.

Kõige häirivama puudusena tooksin välja filmi kulminatsiooni ning sellele järgneva oma poole tunni, mis pani mind kukalt kratsima, sest pinge oli olnud laes, lahendused olid käes ning tipphetk läbi, vähemalt tundus nii sel hetkel, kuid siis film jätkus. Loomulikult oli sel osal oma eesmärk ja tähtsus üldpildile, kuid see mõjus kui eraldiseisev eelmisest loo osast ning üleminek nende kahe vahel ei olnud loogiline ja ühtlane. Hoog oli maas ning liikumas allamäge ning seega see ootamatu ja äkiline hüpe tundus kentsakas ning isegi tüütu. 

Tegelastest oli kõige meeldejäävam Chris Pine printsina. Oli näha, et ta nautis selle šarmantse, kuid mitte just laitmatu unistuste printsi kehastamist. Anna Kendrick oli ootamatult sümpaatne Tuhkatriinuna, ta oli haavatav ja tagasihoidlik, samas aga ka asjalik, realistlik ning hakkaja. Meryl Streep, kes nõia rolli eest kandideeris ka Oscarile, oli kahtlemata stseenide röövel, sest see tugev karisma sundis alati pilku tema poole pöörama. Emotsionaalne ja võimas etteaste väga vastuolulise tegelasena. Endalegi üllatuseks suutis ka Johnny Depp mu poolehoiu võita, ta oli kentsakalt õnnestunud valik mängimaks meelitavat ning libekeelset hunti.

Lemmik stseen: "Agoonia" laul loomulikult.

Lemmik tsitaat: “Tegelikult ma mõnikord isegi naudin koristamist.”

Kokkuvõtte: Vaatamata sellele, et tegu on muinasjutuga on see tõsine film tõsiste teemadega, mille sihtgrupiks on kindlasti täiskasvanud või vanemad teismelised. Samas on tore vahelduseks näha mõnda vanematele mõeldud muinaslugu, mis ei ole ainult kaunis, värviline, lihtsakoeline ja õnneliku lõpuga.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar