Pühapäev, 26. aprill 2015

Kino: "Suur mäng"

Tervitus!

Taaskord kinorindelt!

Pealkiri: Suur mäng
Originaalpealkiri: Big Game
Režišöör: Jalmari Helander
Näitlejad: Samuel L. Jackson, Ray Stevenson, Onni Tommila, Victor Garber
Kestus: 1h 22 min
Žanr: Action, seiklus
Kinodes alates: 24.04.2015
Nähtud: 24.04.2015
Minu hinnang: 3.5/5

pilt solariskino.ee kodulehelt
Oi, see on ju soome keel, oli mu esimene mõte kui filmi alguses saame tuttavaks noore poisiga küttide perest, kes nüüd ühe metsaeluka mahanottimisega meheks saamist tõestama peab. Enamgi veel, selle totakalt lõbusa märulifilmi tegevus toimub ei kuskil mujal kui Lapimaal. Lisaks, ootamatult tore ja koomiline oli mitte ainult minul vaid ka ülejäänudel vaatajatel omaette itsitada iga kord kui sõna "perkele!" meie kõrvu jõudis. Nii lihtne ongi inimestes naeru esile kutsuda.

Ma poleks uskunud, et mõni film suudab füüsika ja inimkeha vastupidamise seadusi niivõrd robustselt rikkuda kui "Kiired ja vihased 7," kuid ma eksisin, sest antud film suutis pea samale tasemele ennast tirida kui Vin Dieseli autopalagan. See on ikka uskumatu, mis kõik võib Ameerika presidendiga juhtuda, kelle lennuk teel Helsingisse konverentsile metsikus põhjas alla tulistatakse. Kui tema teele ei oleks sattunud tõsist ja asjalikku kütihakatist Oskarit, siis oleks publik kindlasti rohkemgi ebareaalseid ja ajuvabasid olukordasid pidanud taluma. Vähemalt andis poisi lisamine tegevusse veidi usutavama maigu kõigele, kuna ta tõesti omas mingisuguseidki ellujäämisoskusi, peale selle oskas väikevend kasutada vibu, kuigi mitte alati edukalt, kuid siiski, üks relv neil vähemalt oli. Igatahes, oleksid nad mõlemad pidanud sussid juba suhteliselt varakult püsti viskama, kuid ühest ekstreemsest olukorrast järgmisesse, oli ebatavaline paar edukas lipsamaks mööda metsloomadest (keda ei olnud), ohtlikust maastikust (mis ei olnud ka nähtavasti probleem) kui ka mingitest hulludest, kes presidenti tahtsid tappa ja kogu selle segaduse korraldasid (kes koguaeg neid üles leidsid, ma ei teadnuki, et Lapimaa on pargisuurune, kus juhuslikult koguaeg üksteisega kokku satutakse). Ma pean aga ka tunnistama, et vähemalt siin filmis oli rohkem verd ja riided läksid ka ikka mustaks, mitte ainult paar kriimu ja ikka lumivalge särk pärast kõva andmist (ma vaatan sind Vin Diesel). Seega tsipakegi usutavam kontekst ja tagajärjed andsid kõvasti juurde.

Kuid aitab ilkumisest, sest tegelikult oli film meeldivalt südamlik, ootamatult meeleolukas ja ta ei püüdnud kordagi teeselda, et on midagi tõsiseltvõetavat ja realistlikku või teadvustamata enda absurdset totrust. Peale selle, kes siis ei oleks tahtnud Oskarile kaasa elada enda saagi ehk presidendi oma isale toomises, sest vot see oli küll kõvem noos kui ükskõik mis kits või karu. Õrn sõprusside, mis poisi ja presidendi vahel tekkis oli ka üllatavalt siiras ning nende koostöö oli õnnestunud ja usutav. Oskari oli omapäraselt sümpaatne ja tõsiasi, et Samuel L. Jackson ei olnudki seekord mega tagumikkude tuliseks ajaja, oli äärmiselt värskendav. Kui see kõik ei ole piisav meelitamaks seda lahedat jaburust vaatama, siis hingematvad loodusvaated ja fakt, et selline pilt avaneb meist vaid veidi ülespoole põhjas, on kindlasti asi mida ekraanilt nautida.

Lemmik stseen: Iga kord kui Oskari vibu laskis.

Lemmik tsitaat: "See on Bill."

Kokkuvõttes: Jah, ega ta selline arutu meelelahutus ole, kuid mõnikord on just seda vajagi ning selles kategooriast lähtudes on tegu kihvti filmiga.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar