Pühapäev, 12. aprill 2015

Teater: "Hirm sööb hinge seest"

Tervitus!

Seekord vahelduseks teatrist!

Pealkiri: Hirm sööb hinge seest
Teater: Ugala (Salme Kultuurikeskuses)
Kestus: 2h 00 min
Lavastaja: Taago Tubin
Osades: Ene Järvis (külalisena), Tanel Ingi, Adeele Sepp, Rait Õunapuu, Martin Mill, Klaudia Tiitsmaa, Kata-Riina Luide,Triinu Meriste, Tarvo Vridolin, Kiiri Tamm, Andres Tabun ja Kristian Põldma
Esietendus: 23.10.2014
Millal nähtud: 20.03.2015
Minu hinnang: 2.5/5

pilt ugala.ee kodulehelt
Loo sisu on ju igati tervitatav ja vajalik toomaks tähelepanu tänapäeva multikultuurse ja globaliseerumise keerises oleva Lääne maailma tagasilöögile ning suurele konfliktile: võõraviha, eelarvamused ning aktsepteerimatus nende vastu, kes ei ole inimese enda rahvusest, endaga sama nahavärvi, samade uskumustega jne. Samas aga ei tohiks ka eeldada, et probleemi olemus on must ja valge ehk siis immigrandid on süütud ja vagad kannatajad ning kohalikud on igati pahatahtlikud, ebameeldivad, kiuslikud ning tõrjuvad. See baas tõsiasi oli ka põhjus, miks antud etendus minu täielikku poolehoidu võita ei suutnud (kuigi siinkohal peab arvesse võtma, et lugu sai kirjutatud 70ndatel ning siis ei oldud veel vast nii avatud "külalistele" ja reaktsioonid võisid olla ekstreemsemad).

Emmi on vanemapoolne lesest koristaja, kellel on kaks täiskasvanud last ning kes elab üksikut ja üksluist elu. Ühel vihmasel päeval astub ta sisse Araabia stiilis baari ning kohtub araablasest noormehe Aliga. Paar jääb suhtlema ning peatselt otsustatakse abielluda ning kooselu alustada. Heakskiit ja arusaamine teiste poolt on aga olematu ning ebatavalisel paaril saab tee rahuloluni olema äärmisel künklik ning inetu. Kas nende armastus suudab katsumused üle elada?

Alati on innustav jälgida inimeste raskuste ületamisi, võitu ülekohtu ees, ebaviisakate teisitiarvajatele koha kätte näitamist, kuid mind frustreeris kui sunnitud ja ülepingutatud need olukorras antud etenduses olid loodud. Polnud ühtegi kohalikku sakslast (tegevus toimus Saksamaal), kes ei oleks paariga käitunud nagu viimase kõntsaga, vaatamata kas tegu oli sugulastega või tuttavatega või vaatamata sellele, et Ali ei andud mingit põhjust endasse negatiivselt suhtuda ning sellise hoiaku ainsaks aluseks oli tema rahvus. Ainult siis kui kellelegi oli midagi vaja, siis oldi valmis pugema ja head nägu tegema, kuigi sisemuses ei muutu kellegi meel nii vaevatult ja kiirelt. Nende inimeste ebaeetilist käitumist võimendas aga fakt, et Emmi oli põhimõtteliselt pühak. Seega nn hea ja halva poole vahel oli laiuv kuristiku sügavune auk ja seega tundus olukord veelgi ebareaalsem ning äärmuslik. See mõjus kui kurvalt koomiline ja koomiliselt kurb ning niivõrd tugev kontrast häiris mind. Antud loos halli ala ei olnud ja seega arvan ma, et sõnum oli kiiduväärt, kuid loo keerulisus ning sisu jäid äärmiselt pinnapealseteks. Komistuskiviks olid ka tegelased, kuna päris elus ei ole inimesed üdini halvad või siis ingellikult head.

Emmi ja Ali suhe oli veidi kohmakas, kuid ääretult soe aga kahjuks ei tajunud ma nende vahel armastust. Kahlemata leidus seal kiindumust, austust ja arusaamist, kuid mulle ei jäänud muljet, et nad olid koos kuna klassikalises mõttes ihaldasid ja tahtsid üksteist, vaid pigem kaks üksildast ja teistest eemaldunud inimest said kokku ja leidsid klapi. Suur vanusevahe mulle sümpatiseeris ning pani innukamalt neile kaasa elama ning mulle väga meeldis kuidas paar ise vanusest täiesti mööda vaatas.

Üldiselt olid enamused tegelased kõik stereotüübid, ja väga negatiivsed, kes sulandusid kokku ühte vastukarva ja vaenulikku massi. Seega kedagi otseselt esile tuua ei oskagi. Skaala teisele poolele asetuvat Emmit kehastanud Ene Järvis sai kenasti hakkama vaikse, heatahtliku, avatud, abivalmis, ja õigel kohal asetseva südamega eeskujuliku ja väärika naisterahva esitamisega. Tegelane ise oli minu jaoks aga väga ühetooniline ja suhteliselt ebahuvitav. Ali oli kahtlemata kõige värvikam või siis hallim tegelane selles must ja valge maailmas, kuna ta ei teinud ainult häid otsuseid vaid saatis korda ka isekaid ning idiootseid tegusid. Pean tunnistama aga, et mulle tõesti meeldis, et teda kui immigranti ei näidatud ainult kui ohvrit ning kui Emmiga ühte kategooriasse kuuluvat pühakut. Tanel Ingri muutis Ali sümpaatselt muhedaks ning tegu oli positiivse suhtumisega, tööka ja lihtsa mehega.

Lavakujundus on eraldi kiituse ära teeninud, sest väga nutikas oli kuidas erinevate asukohtade dilemma oli lahendatud. Laval oli neli suurt ruumi/ühe avatud seinaga kasti, mis enamjaolt esindasid kortereid, kaks üksteise otsas ühel pool ja sama teisel pool, nende keskel asus trepp. Vastavalt vajadusele kerkis kate soovitud ruumilt ning võimalus oli jälgida tegevust antud kohas. Kord oli ühes pood, siis naabrid, siis kohvik jne. 

Kokkuvõttes: Trupp sai suurepäraselt hakkama, kujundus oli kihvt ja sisu oli tänapäeva maailma probleemidest lähtudes igati õige, kuid kui lugu jääb lahjaks, poolikuks, ei realiseeri seda potentsiaali mida antud teema vajaks või ei tegele sellega piisavalt sügavalt ja jääb väga lihtsustatud kujule ning pealiskaudseks, siis on ainult kahju.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar