Kino: JAFF 2015 (2) "Chi kallis kodu" ja "Nagu jumalad soovivad"

Tervitus!

Seekord taas muljeid selle aasta JAFFilt.

Pealkiri: Nagu jumalad soovivad
Originaalpealkiri: Kamisama no iu tori
Režišöör: Takashi Miike
Kestus: 2h 00 min
Žanr: Õudus, fantaasia
Kinodes alates: 10.04.2015
Nähtud: 14.04.2015
Minu hinnang: 3.5/5

Ma ei ole õudukate sõber ning eriti Jaapani psühholoogilised versioonid nagu “Ring” ja “Tume vesi” suudavad mul minestuse esile kutsuda ning oma paar nädalat ei suuda ma ilma lambi põlemiseta öösel magada. Jaapani slasherid on aga minu kogemust mööda rohkem koomilised ja niivõrd üle võlli, et jah, paar ebameeldivat ja tülgastavat stseeni võib olla, kuid kõik muu on niivõrd ajuvaba ja totter, et peale igavuse, vastikuse või naerupursete ei suuda nad minus midagi muud esile kutsuda. Õudusest on asi kaugel, pigem tunnen hirmu, sest film on nii kehv. Miks siis läksin antud filmi vaatama, kuna see tundus ideaalset ühtivat viimase tüübi stiiliga? No aga ikka sellepärast, et film on manga põhjal ning alati ja koguaeg olen nõus Jaapani koomiksite live-action tõlgendusi kaema minema.

Ühel hommikul avastavad teismelised õpilased ennast õudusunenäost. Nende klass on kaasatud julma mängu, kus kaotajaid ootab pea otsast plahvatamine. Võitjad aga ei pääse nii lihtsalt, sest mängule järgneb järgmine ja sellele järgmine ja sellele omakorda järgmine sadistlik mäng, kus surma saada on ülilihtne, kuid eluga pääseda pea võimatu. Õpilaste arv, kes katsed edukalt läbinud muudkui väheneb ja väheneb, kuid kõige selle toimumise eesmärk ja süüdlane aga ei saa kuidagi selgemaks.

Kui nüüd täitsa aus olla, siis ootasin midagi palju klišeelikumat, amatöörsema ja kentsakama väljanägemisega ning rõvedamat ja naeruväärsemat. Pean aga endale üllatusena tõdema, et see mida nägin oli ootamatult kaasahaarav, põnev, visuaalselt isegi päris aktsepteeritava ning usutava väljanägemisega ning üldiselt hästi kokku klopsitud. Mulle meeldis, et rõhk ei olnud jõledatel stseenidel ja nende näitamiseks soodsate olukordade tekitamisel vaid fookuses olid mängud, kuidas neid edukalt läbida ning tegelaste omavahelistel suhetel ja koostöö. Loomulikult oli seal ka kõike mida pelgasin, väiksemates kogustes, kuid siiski, näiteks suudeti sisse libistada üks päris ebameeldiv tapmise stseen spagaadi abil ning samuti oli leida tüüpilist võtet, kus liialt paljudel on tunded peategelase vastu. Filmis oli ka hulganisti puänte, kõik ei olnud alati nii nagu esmapilgul tundus ja kuna keskenduti mängudele siis suures plaanis mõtlemine ehk mis siis nüüd tegelikult toimus või miks, jäi tahaplaanile. Seega huvi muudkui tõusis, sest vastuseid sellele müsteeriumile oldi väga kitsid andma. Ka oli põnev tegelastega kaasa mõelda, et kuidas kurjamitele ära teha.

Mängud ja nendega seotud olendid olid kõik traditsiooniliselt Jaapanile omased ning olles usin manga lugeja, siis ei olnud mulle enamused võõrad. Kes aga midagi Jaapani kultuurist ei tea, siis võivad kõik need tegevused ja nendega seotud tegelased tundmatud olla. Samas aga leiab paralleele ka Eestist, näiteks Daruma mäng on sarnane meie Keerukujule. Ei olnud ka kõik niivõrd komplitseeritud, et asjale ilma tausta teadmata pihta ei saaks, otse vastupidi, mängud olid väga lihtsad ja selged.

Mind ärritas filmi puhul aga kõige enam selle lõpp, mis jäeti ühelt poolt täiesti lahtiseks ning isegi kui seda ei olnud kirjas siis “järgneb” oli sümboolselt viimasele stseenile lisatud. Asjalikke vastuseid üldisele toimuvale ei antudki, ilmselgelt on tulemas osa number kaks.

-------------------------------------

Pealkiri: Chi kallis kodu
Originaalpealkiri: Chi's Sweet Home
Režišöör: Mitsuyuki Masuhara
Kestus: 0h 43 min
Žanr: Kogupere
Kinodes alates: 11.04.2015
Nähtud: 18.04.2015
Minu hinnang: 4/5

Juba filmi alguses läks midagi valesti ehk siis hakkas üritus väga lõbusal noodil. Sissejuhatava loo ajal ütles keegi lindil “oot, oot, midagi läks nüüd valesti” ning järgnes paar minutit kus helidest lähtuvalt püüti asja korda seda, samal ajal, filmi teemaga kokkusobivalt, näugus üks pealelugejatest kuni vea parandamiseni. Siis aga hakkas kogu asi taas algusest ning kõik paistis toimivat nii nagu peab. Täiskasvanud osal publikust oli kahtlemata naljakas seda kõike kogeda.

Vaatamata lõbusale vahejuhtumile alguses, oli pealelugemine päris asjalik, sobis nähtuga ilusti kokku ja ei tundunud eraldiseisev ning teisel lainel. Loomulikult originaal on nagu rusikas silmaauku, mida oli ka õrnalt pealelugemise alt kuulda, kuid jäin eestikeelse versiooniga väga rahule. Teksti oli iseenesest ka suhteliselt vähe ja see vähene oli lühike, selge ja lihtne, seega sobis anime ideaalselt mudilastele.

Miks läksin üldse ühte väikelastele reklaamitud animafilmi vaatama? Manga mille põhjal see on loodud on väga populaarne ja armastatud ning seda just üllatuslikult täiskasvanute poolt. Mul endalgi on see sari koomiksite näol kodus riiulil ning alati loen seda üliheameelega, sest tegu on päikeseliste heatuju lugudega, mis ei nõua meeletult kaasamõtlemist ning ei sisalda ülikeerulisi ja rusuvaid teemasid (kuigi algus, kus Chi kaotab ja otsib oma emmet, on päris nukker), vaid vähesuses ja lihtsuses peitub võlu. Esmapilgul võib paista, et kassi igapäeva elu ja tegevusi jälgiv manga ei tundu just põnev, kuid siiski suudab see olla ootamatult värvikas ning naeratust näole manav. Minule mõjub see näiteks kui teraapia ning rahustab, lõõgastab ja aitab pead tühendjada kõigest rõhuvast. Sealt võib leida ka igasugu emotsioone (mis kõik hästi lahedalt Chi näos ja kehakeeles kajastuvad), kaasa elada on ääretult lihtne ning väikse kiisupoja seiklused võivad olla tegelikult tõeliselt lahedad ja sündmusrohked. Okei, jah on ka hetki, näiteks kui Chi õpib oma uut liivaga pissipotti kasutama, kus tõesti mõtlen, et mida ma küll loen, kuid see positiivsuselaeng, mille alati saan, kaalub kõik kahtlused ja miinused üle.

Manga on ise kogumik omavahel seotud lühijutte Chi elust ja toimingutest ning antud animes on võetud ette oma kümme peatükki ning kuigi oleks võinud pikalt edasi minna, siis anime kulmineerub sellega kui Chi saab lõpuks oma uue pere tõeliseks liikmeks ning otsustab, et pole midagi paremat kui kodu.