Tervitus!
Pealkiri: Mälestuste Marnie
Originaalpealkiri: Omoide no Marnie
Režišöör: Hiromasa Yonebayashi
Kestus: 1h 43 min
Žanr: Draama
Kinodes alates: 11.04.2015
Nähtud: 16.04.2015
Minu hinnang: 4.5/5
Oh, kuidas ma töinasin! Lõpupoole, kui tunded olid laes, pinge ülekruvitud, saladustelt langes loor ning toimunul hakati nööre kokku tõmbama, püüdsin ennast järjekindlalt pisaraid valamast tagasi hoida ning mõtlesin kõigele muule peale nähtu ja ei pilgutanud kordagi silmi. Kahjuks oli see võitlus mille ma olin loodud kaotama, sest kui sind pommitatakse üksteise järel ühe emotsioonidega laetud hoobiga teise järel, siis ei küsi nutt enam luba vaid lihtsalt purskab kõikidele protestidele ja ettevaatusabinõudele vaatamata välja. Ma ei olnud õnneks ainuke, sest isegi üks mees minu kõrval püüdis diskreetselt pisaraid pühkida.
Kuid nüüd algusest. Studio Ghibli animafilmid ei ole mulle siiani kordagi pettumust valmistanud ning tõsiasi, et neid niivõrd kõrgelt hinnatakse nii täiskasvanute kui laste poolt ülemaailmselt kinnitab nende kvaliteeti ja seda just eriti sisu poolelt. Võid kindel olla, et ükski neist ei jäta sind külmaks, otse vastupidi, emotsioone tõuseb esile nii palju ja suurel hulgal, et neid ei ole võimalik enam enda sees hoida ning tulemus on nende välja imbumine pisarate näol ja seda mitte alati sellepärast, et nähtu on kurvameelne vaid kõik detailid suudavad nii õigetele nuppudele vajutada, et sulle lihtsalt läheb nähtu ääretult korda. Ghiblil on avastanud maagilise valemi, kuidas suurepäraselt tasakaalu panna visuaalne osa, tempo, sõnum, emotsionaalne pool, rõõm, nukrus ning südamesse pugevad tegelased. Kui kurbuse tipp minu jaoks on “Jaanimardikate haud” ja fantaasiarikka ning romantilise kategooria lemmik on “Howli liikuv kindlus” siis “Mälestuste Marnie” on imeline lisa pere- ja sõprussuhetele ning enda puuduste/murede ületamisele keskendunud gruppi.
Lugu ise räägib endasse tõmbunud ja tagasihoidlikust 12-aastasest orvust Annast, kes elab koos oma tädiga ning kuna tüdrukut vaevab astma, siis saadetakse ta suveks tädi sugulaste juurde maale, et ennast värske õhu sees turgutada. Usinalt joonistamisega tegelev tüdruk sattub üks päev aga ühe suure rannaäärse maja juurde, mis esialgu tundub mahajäetud, kuid selgub, et seal elab temavanune kaunite blondide kiharate ja siniste silmadega tüdruk Marnie. Mõlema vahel tekib soe sõprus ning koos veedetakse palju aega, kuid peatselt hakkab selguma, et Marnie'ga ei ole kõik nii nagu peaks ning nii Annal kui vaatajal tekib küsimus, et kes Marnie ikkagi on ning mis tegelikult toimub.
Filmi algus oli veidi veniv ning igavavõitu, kuid võimaldas vaatajal samm sammult filmi olemusega harjuda ning peategelase Annaga tutvuda. Selline unelev, rahulik ning päikeseliselt salapärane ja melanhoolselt lootusrikas maik jäi aga kogu filmi katma. Tegevusrohkuse poolest ka ei olnud sisu ääreni täistopitud vaid enamus stseene jälgisid Annat tema igapäeva talitustes, näiteks minemas Marnie juurde, jalutades, maalides ning palju oli niisama kauneid taustastseene. Tempokamad osad olid vaid Marnie'ga seoses ja see kontrast toimis suurepäraselt. Üldiselt ei olnud filmil kuskile kiiret, tormamisega oleks kaotatud kogu võlu, kuid mulle algselt täiesti teadvustamatult suudeti vaikselt mööda treppi üleshiilitud kuni üks hetk avastasin, et pinge on laes ning minu ees avanes tundeküllane ning avastuste rohke lõpp. Kogu viimane osa filmist oli meisterlikult loodud.
Vaatamata sellele, et tegu oli esmajoones kauni looga sõprusest, aktsepteerimisest ja endaga leppimisest, siis Marnie ümber keerlev müsteerium oli minu jaoks kahtlemata üks põnevamaid seiku. Ma küll kahtlustasin paari fakti ja mul oli mitu teooriat seletamaks lahti toimuvat, kuid tegelikult ei suutnud ma oma näppu tõele peale panna ning üllatusmoment oli päris suur kui kõik lõpuks päevavalgele tuli. Tõsiasi, et lahendus ei olnud ilmselge ja väheste vihjete põhjal kergesti tuletatav oli äärmiselt tervitatav ja kiiduväärt, sest tihti ei suudeta puändini lahendusi nii kiivalt kaitsta, et uudishimu ja põnevus on ikkagi kõrgele aetud, kuid tulemus ei ole suures osas nii lihtsalt välja mõeldav. Lõpplahendus mulle muidu väga imponeeris, sest see andis kogu eelnevalt toimunule sügavama mõtte ning ma vaatasin kõike kohe teise pilguga.
Kokkuvõttes: Järjekordne võit Studio Ghiblile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar