Kino: "Emajõe veemaailm"

Tervitus!

Seekord lühike ülevaade kodumaal valminud värskest dokumentaalist.

Pealkiri: Emajõe veemaailm

Režišöör: Remek Meel

Kestus: 0h 57 min

Žanr: Dokumentaal

Kinodes alates: 24.04.2015

Nähtud: 25.04.2015

Minu hinnang: 4/5

pilt kino.ee kodulehelt

Kuigi Eesti on pisike, võime me uhkust tunda oma suurte territooriumite puutumata, vaba ja puhta looduse üle. Samas, kahjuks, on aga äärmiselt kurb, et isegi kui kõik metsik ja kaunis on meile käegakatsutavalt lähedal, siis enamus inimeste kogemuste, teadmiste ja hoolimatuse põhjal võib arvata, et looduserüpp on meist sadade kilomeetrite kaugusel. Näiteks, kui palju ikka keskmine linnalaps teab linde peale tuvi, kajakas ja muude laialtlevinud liikide kõrval ka haruldasemaid, imeilusaid, omapärasemaid ja linne vältivaid variatsioone? Pean enda kahetsuseks isegi tunnistama, et ei olnud kuulnud ühestki filmis tutvustatud tiivulisest. Siinkohal tõttabi appi käesolev lihtne, lühike ja värvikas kokkuvõte kirevast elusikust ühe suurima Eesti jõe äärsetel aladel. Kuigi tegu on vaid killukesega Eesti rohepiirkondade eluolust, siis algatuseks on tegu suurepärase sissejuhatusega.

Saamaks selget arusaama Emajõest ning selle algusest, lõpust ja üldisest trajektoorist, tehti esmalt puust ja punaseks illustreeriv ülevaade jõe teekonnast ning loodusuurimine võiski alata. Vaataja ees avanes võimalus piiluda ühe esmapilgul pisikese maailma erinevate elukate igapäevaellu kõigi oma hallide argipäevategevuste, rõõmude, meelehärmi ja lihtsalt lõbusatele seikadega nende isemoodi elust. Kodamööda läheneti mõnele piirkonnas pesitsevale linnuliigile, loomaliigile, putukale või kahepaiksele ning neid kodukülastusi ümbritsesid võrratud vaated kõrgelt õhust erinevatele kohtadele eri võtmetes, küll talvel, päikesepaistes, hämaras, vihmahoogude keskel, maapinna lähedalt kui lähivaates.

Meeldejäävaid tegelasi oli kahtlemata hulganisti, kuid minu sügava poolehoiu ja austuse teenis ära kukkurtihane ning tema järjekindel ja väsimatu töö enda unelmate kodu loomisel, mis iseenesest oli puhas kunst ja loodusime -- kust tuleb see teadmine või instinkt selliseid tõesõnu meistriteoseid luua? Usin, asjalik ja eeskujulik väike töömesilane. Lindude rindelt sai muuhulgas veel kogeda iseäralikku pulmalaulu ning emme- ja issilinnu laste eest hoolitsemise õiglast ja tasakaalus töödejaotust. Pisikiskjat minki oli kihvt jälgida mööda jääd silkamas ning koprale aga oli tahtmine kaasa elada suure puuvõrse pessa tirimisel, kuid siiski suutis loomadest mu sümpaatiat enda vastu kinnitada saarmad, oli üliarmas kuidas nad energiliselt oma ninasid lume sees nühkisid.

Kogu seda imelist loodusmängu jäädvustavad isa ja poeg, kelle tegemisi filmimisel ja muhedaid omavahelisi vestlusi ka vahepeal ekraanil nähtusse sisse lipsatakse. Nad on otsekui raam ning ühendus metsiku ja inimese vahel ning tänu sellele sidemele sobib film ideaalselt ka lastele, kelledele vast ainuüksi loodusklippide jälgimine võib veidi monotoonseks muutuda. Lisaks ei ole filmis ka tekstirikas ning suuresti tuleb oma silmi kasutada ning näha on alati lihtsam kui kuulata. Kahe inimese aktiivne osalus võimaldab ka heita pilku loodusfilmide loomisprotsessi ja materjalikogumise telgitagustesse, mida on kahtlemata põnev uudistada.

Kokkuvõttes: Soe, sümpaatne ja meeldiva kodumaise maiguga lähivaade meie endi lähinaabrite paeluvasse maailma. Oleks aga tahtnud rohkemat, detailsemat ja suuremahulisemat, kuid ma olen ka väga ahne kui midagi huvipakkuvat ja kaasahaaravat mu silmapiirile satub.