Etendus: "Billy Elliot"

Tervitus!

Seekord sattusin uhiuue muusikali esietendusele!

Pealkiri: Billy Elliot

Teater: NoorTeater

Lavastaja: Teet Kask

Näitlejad: Mait Malmsten, Kaire Vilgats, Kaspar Kiisk, Rudolf Bauman, Jaagup Kreem, Reet Linna, Jüri Vlassov, Dagmar Oja, Andres Roosileht, Kalle Sepp, Jaagup Tuisk, Maximo Erm, Airi Allvee, Neeme Kuningas, Alar Haak jpt ning ansambel Terminaator laiendatud koosseisus

Kestus: 2h 45 min

Esietendus: 28.03.2015

Millal nähtud: 28.03.2015

Minu hinnang: 4/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Ja lõpuks rulluski minu ees lahti uus kauaoodatud maailmakuulus ning paljukiidetud muusikal, mis põhineb 2000. aasta üllatusfilmihitil poisist, kes kaevurite kogukonnas meheliku ja igati kogukonna poolt iseenesestmõistetavaks peetava poksiga tegelemise asemel satub balletitundi ning sinna ka jääb. Vaatamata vastuseisule nii pere, lähedaste kui keskkonna kivisse raiutud arusaamade poolt ning lisades siia ka pidevad kõhklused iseendas, saab teekond tunnustuse, rahulolu ja kordamineku saavutamisel olema emotsionaalne, mitmete tagasilöökidega ning lõppkokkuvõttes ülimalt innustav ja kaasakiskuv.

Tegu on äärmiselt lihtsakoelise, haarava ning südamliku looga, mis kohe sunnib kaasa elama ja pöidlaid hoidma nii Billyle, tema võitluses saada õigus ilma peitmata ja häbita tegeleda just sellega mida hing ihkab, kui ka taustal toimuva kaevurite protesti osalistele ning siit edasi ka tavainimestele võitluses võimude ja priviligeeritutega. Pean ka mainima, et olen positiivselt üllatunud, et publiku ette on juletud tuua muusikal, mis ei olegi Andrew Lloyd Webberi repertuaarist või muudmoodi ülipopulaarne klassika. Mul on hea meel, et ka värskem, noorem ja Eesti vaatajatele mitte just niiväga tuntud materjal on rohelise tule ära teeninud. Kindlasti nõudis selline valik teatud hulgal julgust ja usaldust, et inimesi ei tõmba ainult ennast pikaajaliselt tõestanud tuntud nimi vaid ka lubadus kogeda midagi värsket, teistsugust ning teha ebatraditsiooniline otsus oma nähtava muusikali valikus.

Etendus on suutnud saavutada suurepärase tasakaalu huumori, draama, emotsionaalsete ja rõhuvate stseenide, õnnetunnet tekitavate ja mürglit täis seikade vahel ning mitte ükski komponent ei jäänud lahjaks või poolikuks. Ma oleksin oodanud tsipake rohkem nalju, kuid kuna tegu ei olnud esiplaanis komöödiaga, siis vast on hea, et selle aspektiga liiale ei mindud. Peab ka mainima, et vähemalt alguses ühe vaimuka osana võtsin tegelaste teatud sõnavara ning selle nii öelda vürtsikust, sest see oli kohati ootamatu, kuid samas ehe ning tõepärane ja seega igati teretulnud.

Üldine sündmuste kulgemine oli loomulik ja kiirustamata ning samamoodi toimis ka tegelaste areng. Eriti väljapaistev siinkohal oli Billy isa jõudmine punktist A punkti B ning mulle ääretult meeldis tema suhtumise muutumise esialgu kõhklev, tagasihoidlik ja kohmakas teekond, otsused ja loobumised, milledeks ta oli valmis ja seis kus ta ennast lõpuks leidis. Kui Billy sümboliseeris tulevikku, uusi võimalusi ning edasiminekut, siis tema isa ja ülejäänud pere olid otsekui aja hammasrataste vahele jäänud ning tegelikkuses oli kaevurite streik, eluolu ja tulevik suhteliselt trööstitu ning seega helge ja inspireeriva loo traagiline tagaplaan. Seda rõhutas tõsiasi, et tegu oli tõestisündinud olukorraga 80ndates.

Etenduse tantsulist poolt oli otsekui lust vaadata, etteasted oli lõbusad, särtsakad, hoogsad, ei tundunud viimseni pingsalt lihvitud (mida nad kahtlemata aga olid, sellist hooletult osavat tantsu tavaliselt peab just eriti hoolsalt ja rohkelt korrastama ja harjutama) ja seega näisid loomulikud, vaevatud ja väga hästi seatud. Eriti meeldejäävad olid balletitüdrukute tantsunumbrid, lihtsalt kihvtilt ja energiliselt esitatud numbrid olid (tundus ka, et neil oli tõesti vahva laval olla) ning neiud on suure kiituse ja aplausi ära teeninud. Vunki andsid ka tüdrukud teistes stseenides, näiteks kismade ajal protestijate ja politseinike vahel, kus koreograafia oli suurepärane. Mulle väga meeldisid ka graatsilised, võimsad ja kaunid balletti etteasted mõlema Billy poolt.

Näitlejatest röövis kogu mu tähelepanu üks eredamaid esinejaid etenduses -- Kaire Vilgats. Ta oli särav, efektne, tugev, leebe, hooliv, hakkaja ning tal oli selline jõuline pilku endale tõmbav ja seda hoidev kohalolek laval. Ta sobis rolli kui rusikas silmaauku ning pigistas viimsegi välja. Nagu juba eelnevat mainitud, Mait Malmsten Billy isana sai ka väga tundeküllase ja sümpaatse esitusega hakkama, sellise pealt kõva seest pehme mehe esile toomine õnnestus edukalt. Muidugi ei saa ka mainimata jätta väikest, kuid andekat ja ääretult tubli Billyt, kes kogu etendust oma kleenukestel õlgadel hoidis ning kõigi saalisolijate poolehoiu võitis.

Miks aga ei saa etendus kõrgemat hinnangut minu poolt, kuigi seda väga nautisin? Kahjuks oli minu jaoks komistuskiviks muusika. Kui arvestada seda, et antud valdkonna eest vastutas Elton John, siis ootasin midagi rabavat, võrratut või imelist, kuid millegipärast oli musikaalne pool minu maitse jaoks ootamatult nigelavõitu ja ilmetu. Näiteks väga keeruline on mul hetkel mõnda pala meelde tuletada, sest need lihtsalt ei jäänud kõrva ja mällu ega tõusnud esile. See aga ei tähenda, et paari teistest erksamat lugu üldse ei eksisteerinud, sest vanaema lugu vanaisast (Reet Linna esituses) ning Billy isa laul jõulude ajal suutsid mind tõesti liigutada ning eriti meeldis mulle nende kurblik sisu ja mõte.

Kuna tegu oli esietendusega ning samuti NoorTeatri üldse esimese etendusega, siis lilli, kinke ja aplausi jätkus kohe pikaks ajaks. Tähistati ka Jaagup Kreemi (kehastas Billy venda) sünnipäeva ning terve saal laulis samal ajal kui sünnipäevalaps nööridega lakke tõmmati. Väga meeleolukas lõpp oli etendusel.

Kokkuvõttes: Uudne, positiivne ja head tuju tekitav etendus raskuste ületamisest ning enda unistuste poole püüdlemisest. Soovitan soojalt nii suurtele kui väikestele!