#NaNoWriMo progress!

Tere kirjutamishuvilised!

Nagu lubatud, jagan teiega oma NaNoWriMo progressi. Esimese postituse NaNoWriMo kohta leiad SIIT!

Novembrisse on jäänud veel vaid mõned päevad ja minu romaanikirjutamise kuu hakkab lõppema. Tänaseks olen kirjutanud üle 35 tuhande sõna. Kui  nüüd mõelda,  et mul on mu igapäevane töö, isiklik elu ja kaks blogi, kuhu samuti tihedalt kirjutan, siis ei ole 35 tuhat sõna eriti vähe.

Küll aga olen ma ajagraafikust maas ja mu eesmärk viia see teekond võiduka lõpuni, on ohus. See eest pean ütlema,  et ma olen tõsiselt seda protsessi nautinud ja palju õppinud. Ma ei ole siiani lootust kaotanud, aga 50 tuhande sõnani jõudmiseks on vaja teha veel viimased jõupingutused.

Mida ma siis enda jaoks kasulikku olen tänaseks juurde õppinud?

Esiteks, olen taasavastanud keele ilu. Ma olen naudinguga kasutusele võtnud sõnu,mis on minu keelekasutust rikastanud. Olen uurinud erinevate väljendite tähendusi, olen süvatsi läinud teatud sõnade mitmetähenduslikkusega ja see on mulle palju andnud ja õpetanud.

Teiseks, ma olen nautinud seda, et olen suutnud kirjutada naudinguga ja stressivabalt. Ma seadsin endale seekord sihiks, et ma ei hakka stressama ja kirjutan siis, kui mul selleks aega on. Ma ei ole seda aega võtnud ei une arvelt, ei töö arvelt ega ka oma lapse arvelt. Kirjutanud olen siis, kui olen olnud üksi või kui laps magab ja see, et võtsin teadliku otsuse mitte stressi minna, on mind isiklikult aidanud. Samas olen tõsiselt kirjutamise aega planeerinud, et mul tekiks see aeg, kus saan rahulikult kirjutada.

Kolmandaks, ma kirjutan meelsamini kodust väljaspool. Siin on mitu põhjust. Eelkõige ei ole väljaspool kodu segavaid faktoreid.  Kodus ma teen kirjutades rohkem pause,  ma lasen end kergemini distraheerida. Kodus leian kiiremini tee kas kohvipausini või siis mõttelt, et peaks süüa tegema või pesu pesema. Teate ju küll neid igapäevaseid kohustusi? Kui ma kirjutan avalikus kohas, siis ei tule mulle pähegi, et peaks sellistel argistel mõtetel end segada laskma. Peale selle,  väljas kirjutades on võimalik leida uut ja põnevat materjali ning inspiratsiooni nii ümbritsevatelt inimestelt, olukordadelt ja kasvõi... looduselt.

Kohad, kus kirjutamas olen käinud, on olnud iseenesest huvitavad. Olen ühendanud kasuliku lõbusaga! Olgu siis tegemist kas teletorni või muuseumi või lihtsalt kohvikuga, kus ma pole varem käinud.

Ma mainisin, et olen kirjutamiseks aega planeerinud. Tahtsin saada kogemust, et mida tähendab kirjutamine nii, et selleks on antud ette konkreetne aeg ja et selles ajavahemikus tulebki kirjutada konkreetne hulk sõnu. See on huvitav kogemus, sest vahet ei ole, kas nö inspiratsiooni on või mitte, olen ikkagi kirjutanud. Reaalsus on näidanud, et see tähendab kirjutamises "hüppamist", mis toob kaasa selle, et kui üks dialoog või stseen ei tule päris hästi välja, siis võtan ette mingi teise koha süžees ja see on mulle suurepäraselt sobinud.

Aga nüüd, tagasi kirjutama! Ainult see nädal ongi veel jäänud!