Pühapäev, 23. november 2014

Etendus: Ooper "Carmen" Rahvusooperis Estonia

Tere kena päeva!

Käisin Rahvusooperis Estonia vaatamas Georges Bizet ooperit Carmen.


Pealkiri: Carmen
Helilooja: Georges Bizet
Teater: Rahvusooper Estonia
Žanr: Ooper
Lavastaja: Walter Sutcliffe (Inglismaa)
Kunstnik: Liina Keevallik
Dirigent: Vello Pähn
Esietendus: 26. mail 2011, maailmas 1875
Millal nähtud: 22.11.2014
Osades: Helen Lokuta, Luc Robert (Kanada), Jassi Zahharov, Heli Veskus jt
Kestvus: 3,5 tundi ja kaks vaheaega
Minu hinnang: 3/5

Pilt Rahvusooper Estonia kodulehelt


Bizet Carmen'i muusika on olnud läbi aegade üks minu lemmikuid ja mul on õnnestunud näha Bizet teosest erinevaid produktsioone ja nüüd lõpuks õnnestus näha ka meie oma Estonia versioon.

Ma läksin etendusele kõrgete ootustega. Kahjuks pean etterutatult ütlema, et ma ei saanud sellist elamust nagu oleks oodanud. Aga alustagem algusest.

Prantsuse helilooja Bizet ooper Carmen on kolmes vaatuses. Carmen'it peetakse üheks tuntumaks opera-comique teoseks, kus vahelduvalt ooperile on ka sõnaline osa ja dialoog. Paljudele klassikalise ooperi austajatele on see võõras, eriti veel kuulajale, kes prantsuse keelest antud juhul aru ei saa. Mulle, kui prantsuse keele mittetundjale olid abiks tõlkeekraanid.

Carmen põhineb Merimee samanimelisel novellil Carmen, mis jutustab loo armastusest, armukadedusest, valedest valikutest, vabadusest, mustlastest ja paljust muust.

Esimene vaatus algab sellest, kuidas Michaela otsib ülesse sõjaväes teeniva kapral Don Jose ja edastab talle ema kirja, kus ema soovib, et poeg naaseks koju. Don Jose otsustab sõjaväest tagasi koju minna, aga talle saab saatuslikuks kohtumine imekauni mustlanna Carmeniga, Carmen on rünnanud ühte naist noaga ja kui Don Jose kohustuseks saab Carmeni kohale toimetamine, siis Carmen võlub Don Jose oma laulu ja tantsuga ära ja Don Jose laseb tal minna. Jose pannakse oma teo eest vangi. Teine vaatus viib meid ajas kuu aega edasi, don Jose saab vangist vabaks ja ta taaskohtub Carmeniga. Samal ajal näeb Carmen toreadoor Escamillot, kes teeb oma lähenemiskatse Carmenile, kes aga Escamillo tunnetele koheselt ei vasta. Carmenit võlub härjavõitleja uhkus, aga ta ootab ära vangist tulnud Don Jose. Kui Jose aga sõjaväebaraki kellade häält kuuleb ja tahab tagasi teenistusse minna, siis Carmen ei mõista seda ja pilkab Don Jose'd ja nõuab, et ta jääks oma armastuse tõestuseks koos Carmeniga. Don Jose pannakse olukorda, kus ta enam sõjaväkke tagasi naasta ei saa ja ta on sunnitud liituma mustlastega. Viimane vaatus toob tagasi Michaela, kes annab Don Jose'le teate, et ta ema on suremas. Escamillo, otsides Carmenit, kohtub Don Jose'ga ja annab talle teada oma kiindumusest Carmeni vastu. Don Jose lahkub vihasena, et külastada oma ema, aga lubab, et ta tuleb tagasi. Carmen saab Escamillot härjavõitlusele vaatama minnes teada, et ka Don Jose on kohal ja nad kohtuvad. Armukadeduse ja vihahoos lõpetab Don Jose Carmeni elu kuna Carmen valib oma vabaduse.




Mis mulle etenduse alguses ja ka teiste vaatuste alguses sümpatiseeris, oli dokumentaalvormis näidatud mustvalged fotod ajastust ja kohast, kus Carmen aset leiab - Sevillast 19ndal sajandil. Minu arvates tekitas see kunstipäraselt hea ja meeleoluka sissejuhatuse etendusele.

Solistidest olid väga sümpaatsed Don Jose rolli kehastav Luc Robert, kes minu arvates oli pika puuga teistest solistidest seekord üle ja Michaela rollis mängiv Heli Veskus, kes suutis ka tühjal laval ja ilma koorita oma õrna ja delikaatse esitlusega muljet avaldada ja hinge minna. Jassi Zahharov suutis samuti tuua mõned helgemad momendid lavastusse. Tema Escamillo oli särav ja uhke, täpselt selline nagu kohane ühele härjavõitlejale.

Helen Lokuta jäi Carmeni rollis lahjaks, temas ei olnud piisavalt energiat, temperamenti ega ka särtsu, mis ometigi oleks selles rollis hädavajalik. Kui sinna lisada veel puine liikumine ja keskpärane tantsuoskus, siis Carmeni rolli Lokuta minu arvates välja ei kandnud. Mis puutub aariate laulmisesse, siis see tuli tal muidugi professionaalselt välja, aga näitlemisoskus ja liikumisoskus olid nõrgad. Ta ei säranud laval ja seetõttu ei avaldanud ka Habanera ega ka teised Carmencita aariad sellist muljet, kui oleks näha soovinud.

Eraldi tahaks esile tuua Estonia ooperikoori, mis päästis koos lavakujunduse, kostüümide ja kahe solisti suurepärase esitlusega terve etenduse. Koori lauldud osad olid suurepärased, võimsad ja tõid esile just selle draama, ilu ja valu, mis Bizet omal ajal nootidesse pani.

Kokkuvõtvalt saabki öelda, et terviklikku muljet see etendus ei jätnud. Ta oli vaatamata Bizet suurepärasele muusikale ja Meilhaci ja Halevy libretole kuiv. Ta ei intrigeerinud, ei tekitanud tunnet, et vaataks lugu mustlastest ja härjavõtlejatest, kus peaks olema sädet, temperamenti ja kaasahaaravust. Solistide tase ja veenvus oli kõikuv tekitades etendusse augud, mida ei suutnud päästa ka tugev Estonia koor ega ka paari solisti suurepärane laulmisoskus.

Kindlasti tasub Carmen'it vaatama minna, eriti veel, kui te pole seda lavastust enne Estonia esituses näinud. Minu jaoks jäi lihtsalt emotsioonidest puudu.

Ilusaid teatrielamusi!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar