Kino: PÖFF 2014 (3) "Alguspunkt" ja "Kõiksuse teooria"

Tervitus!

Taas ülevaateid PÖFFilt!

Pealkiri: Kõiksuse teooria

Originaalpealkiri: The Theory of Everything

Režišöör: James Marsh

Kestus: 2h 3 min

Riik: Suurbritannia

Žanr: Draama, biograafia, romantika

Nähtud: 24.11.2014

Minu hinnang: 4/5

pilt IMDB kodulehelt

Hoiatus! Spoilerid!

Ausalt öeldes, ma ei teagi täpselt miks ma antud filmi vaadata soovisin, sest tegelikult mind see väga ei tõmmanud. Kas tõestisündinud armuloo pärast, kas Eddie Redmayne pärast, kas biograafilisuse pärast…? Kes teab. Igatahes, olin väga õnnelik, sest ei läinud alt ning film oli igati väärt seda kahte kinosveedetud tundi.

Film räägib Stephen Hawking'i elust hetkest, kui ta kohtus oma tulevase naise Jane’iga kuni selleni, et teda soovitakse rüütlistaatusesse tõsta. Vahepeale jäävad paljud alguses ületamatuna tunduvad katsumused, pisarad ning ka eredad hetked täis õnne, edu, lootust ja kergendust.

Tegu oli kahtlemata äärmiselt emotsionaalse ning inimtunnetel mängiva filmiga, samas aga ei olnud mul sellist rõhuvat masenduse ning kurbuse meeleolu, sest vaatamata kõigele oli film ikkagi motiveeriv edulugu ning tõestab taas, et midagi ületamatut ei ole olemas. Isegi tõsiasi, et armastus ei kesta igavesti, oli rohkem kergenduse ning vabaduse maitsega, kui millegi nukra või melanhoolse olemusega. Sellist lootuse ning elujaatavat tunnet aitas tekitada ja hoida ka filmi visuaalne pool, mis oli selline helge, pehme ning valgusrohke.

Tundub kuidagi iroonilisena, et niivõrd geniaalse mõistusega teadlast veab nii julmalt alt just tema keha ning kui poleks tehnoloogiat, siis ei oleks ta saanud edukalt neid mõtteid enam oma peast kuidagi välja teiste kõrvadele, kuna haigus röövis talt pea kõik teiste inimestega kommunikeerumist võimaldavate kehaosade kasutuse. Vaatamata sellele, et filmi põhifookuses peaks olema Stephen Hawking ning tema kannatused ning õnnestumised, oli minu jaoks filmi keskpunt ning tõeline kangelane tema naine Jane. Kuidagi innustav kuid ängistav oli vaadata kuidas ta ainuisikuliselt hoolitses aastaid ennastsalgavalt raskesti haige mehe, laste ja majapidamise eest. Samas aga oli kergendus näha, et kui asjad enam ei toiminud, ei tekkinud tema ja ta abikaasa vahel mingeid hoomavaid negatiivseid tundeid ning mõlemad suutsid ennast vabastada valutult ning üksteist kõrgelt hinnates.

Loomulikult peab ära mainima ka Eddie Redmayne’i esituse Stephen Hawking'ina. Pelgasin natuke, milline lõpptulemus on, sest minu arvates on liialt kerge ületada hea maitse piiri ning minna alt sellise rolli olemuse täpse tabamisega. Ma ei pidanud aga pettuma, sest esitus näis tõetruu, kaasahaarav, emotsionaalne, andekas ning mind suudeti hetkeks uskuma panna, et tegu oli reaalsusega, mitte näitlemise, millegi võltsi või järele tegemisega.

Kokkuvõttes: Tõsiseid teemasid käsitlev tõsine film, mis tegelikult tõstis tuju rohkem kui muserdas seda.

-------------------------

Pealkiri: Alguspunkt

Originaalpealkiri: I Origins

Režišöör: Mike Cahill

Kestus: 1h 47 min

Riik: USA

Žanr: Draama

Nähtud: 22.11.2014

Minu hinnang: 3/5

pilt poff.ee kodulehelt

Hoiatus! Spoilerid!

Vat sellel filmil oli palju potentsiaali olla haarav, põnev, intrigeeriv, informeeriv ning kaasa mõtlema panev, kuid kahjuks jäi aga eesmärk poolele teele ning olen veidi pettunud. Algidee ning filmi sisu oli see, mis mind kinno meelitas. Kogu tegevus keerles ümber inimeste silmade, millest iga üks on kordumatu ning seega on võimalik nende põhjal tuvastada ning leida ükskõik keda. Kas aga silmad on ka hinge peegel ning seega väidetava hingede surematusega seoses on võimalik, et ikkagi silmade unikaalsuse võib seada kahtluse alla, siis see on üks teemasid mida antud film lahkab.

Filmi saab minu nägemusel jagada kaheks. Esimesena on fookuses realistist ning ateistist teadlase Ian’i ning tundelise ning kõigele, kaasa arvatud üleloomulikule, avatud Sofi armulugu, mis kohati tundus kui muinasjutt. Teine osa on aga palju teaduslikum, kuid ka hingelisem ning uskumatum. Samas on aga ka viimane see, kus film üheaegselt põnevaks muutus, kuid ka oma võlu hakkas kaotama. Põhjus oli lihtne, õhku sai korraga paisatud igasugu teooriaid, ideesid ning võimalikke lahendusi ning niidiotsi, mida rahuldavalt kahjuks ei realiseeritud ning kõik jäi väga pinnapealseks. Seega oli filmi lõpp veidi frustreeriv, sest lubati palju, kuid vastuseid ei tulnudki. Ju siis ma ei ole sellist tüüpi kellele meeldivad lahtised lõpud ning juhud, kus pean ise otsustama kuidas lõppu tõlgendan. Samuti oli ka veel mõned kahtlased süžee augud, mis mind väga häirisid, näiteks kuidas sai suvaline mees viia suvalise lapse tänavalt enda hotelliruumi ja teda seal küsitleda – kuigi mõnda kaheldava loomuga teemat siin ei olnud, oli see ikkagi eetilises mõttes veidi kentsakas, eriti kuna keegi nagu ei märganudki.

Muidu aga, nagu mainisin, oli tegu köitva filmiga just selle sisu poolest, näiteks religioon ja hing versus teadus ja evolutsioon debatt, mis oli peenelt süžeesse köidetud ning mitte karjuv, kuid kui kumbki oleks saanud kinnitust oleks tulemused olnud revolutsioonilised. Samuti meeldis mulle filmi suhtepool, kus erinevus kahe keskse suhte vahel oli igatpidi huvitavalt kontrastne ning põnev oli jälgida kuhu need välja viivad ning kuidas need mõjutavad mõlemat poolt (siinkohal eriti aga peategelast Ian'it).

Kokkuvõttes: Vaatamata minu rahulolematusele teemade kokkutõmbamisel, oli tegu siiski köitva ning veidi teistsuguse filmiga, mis pani kaasa mõtlema ning aitab avada silmi.

Liis