Neljapäev, 20. november 2014

Kino: PÖFF 2014 (2) "X+Y"

Tervitus!

Taas kord üks film PÖFFilt.

Pealkiri: X+Y
Originaalpealkiri: X+Y
Režišöör: Morgan Matthews
Kestus: 1h 51 min
Riik: Suurbritannia
Žanr: Draama
Nähtud: 19.11.2014
Minu hinnang: 4/5

pilt poff.ee kodulehelt

Esmapilgul oli tegu väga tüüpilise filmiga ning olin sada protsenti kindel, kuidas asi kulgeb ja lõpeb, kuid mind tõmmati seekord ootamatult haneks. Kui aus olla, just selle tüüpilise mustri ja klišeede pärast ma seda vaatama minna otsustasingi. Mulle ääretult meeldivad underdog lood ehk siis kus keegi on igas või mingis mõttes teistest allpool ja siis, kas tänu andele või raske töö tulemusena, jõutakse kõigele vaatamata tippu. Üks läbi aegade lemmikumaid sellest grupist on “Forrest Gump” ning “X+Y” filmiga sai siinkohal päris mitu paralleeli tõmmata.

Lugu räägib autistist poisist Nathanist, keda kasvatab üksikema pärast poisi isa traagilist hukkumist. Nathan ei ole jutukas ning suhtleja, ta hoiab omaette ning talle on vastumeelsed teatud tavapärased käitumisviisid, ta on valusalt otsekohene ning samuti võib talle liiga suur möödakaldumine rutiinist ning tuttavast ärevust ning paanikat tekitada. On aga üks kindel asi ta elus, mis paneb teda tundma koduselt, turvaliselt ning enesekindlana – matemaatika. See ühisosa viibki Nathani kokku matemaatikaõpetajaga, kelle toel ja juhendamisel saab Nathani eesmärgiks jõuda rahvusvahelisele matemaatika olümpiaadile. 

Nagu mainisin, siis ootasin filmist juba sissekäidud rada ning olin sellise kursiga väga rahul. Loomulikult oli seiku mida ma teadsin, et tulevad ning mis läksid mu eeldustega täppi, kuid lõppkokkuvõttes ei arenenud midagi täielikult minu soovide järgi ning eriti ere näide sellest oli filmi finaal, kus ma tõesti üllatusin, sest see oli nii ootamatu ning veidi aega olin kindel, et see on lihtsalt üks väike kõrvalekalle ning edasi minnakse ikka nii nagu ma eeldasin. Seda aga ei juhtunud ja, kui järgi mõelda, siis see alternatiiv lõpule oli igati sobilikum, emotsionaalsem, õnnelikum ning tõmbas lahtised otsad paremini kokku.

Kuna matemaatika ei ole just minu lemmikaine, siis arvasin ka, et kuna viimane on antud filmis suhteliselt kesksel koha siis võib tekkida hetki, kus ma ei saa just aru millest räägitakse ning see segab filmi nautimist. Loomulikult oligi see vähene, kui matemaatikast räägiti, näiteks ülesandeid ette lugedes, mulle suhteliselt tume maa, kuid oli kergendus tõdeda, et laialdased teadmised või üldse mingid teadmised sellest ainest ei olnud üldse vajalikud, et filmi tegelikust mõttest aru saada ja emotsioonidel ennast kaasa viia.

Siiski ei olnud tegu ka ainult tõsise, liialt realistliku, “oh kui raske kõigil on!” pisarakiskujaga. Filmi võib tegelikult võtta isegi heatuju filmina, sest põhiteemade seas oli ka esimene armasus, eneseleidmine, sõprus, leppimine ning uued võimalused. Samuti lisas kerge aga vürtsikas huumor Nathani matemaatika õpetaja poolt piisavas koguses positiivset ning ei lasknud filmil liiga halliks ning tõsiseks muutuda. Siinkohal mainiksin ära ka Nathani esimese armastusloo, mis ei olnud üldse üllatus ning midagi väga erakordset, kuid jättis siiski kuidagi sellise värske, süütu ning siira maigu.

Asa Butterfield, keda olen varem näinud filmides “Hugo” ja “Enderi mäng” on jätkuvalt andekas ning paljulubav noor näitleja. Antud filmis oli ta tõetruu, piisavalt endassetõmbunud, tundlik ning isegi kui dialoogi ei olnud tal just märkimisväärselt sai kõik vajalik ning rohkemgi vaatajateni viidud pilkude, kehakeele ning ilmetega. Need suured sinised silmad on tal väga väljendusrikkad.

Tubli saavutusega sai hakkama ka Nathani õpetajat kehastanud Rafe Spall. Oma enda deemonitega võitlev sarkastiline õpetaja on allakäinud ning haiguse küüsis endine matemaatika geenius, kes väidetavalt ei omanud piisavalt iseloomu, et tippu jõuda. Kuigi tal oli rohkem kui küllaga probleeme, ei kõhelnud ta Nathanit enda tiiva alla võtmast ning teda ning tema ema igati toetamast. Ka Nathani ema esitus avaldas mulle mõju. Esimese asjana tekitas ta minus kaastunnet, kuid mida rohkem vaatasin, sai selgeks, et tegu oli tugeva, püüdliku ning positiivse suhtumisega naisega, nii palju kui tema olukorras saab olla, ja temal küll minu kaastunnet vaja ei olnud.

Kokkuvõttes: Klišee film, mis tegelikult ei olnud üldse klišee… ok, veidike oli, kuid antud filmitüübi puhul mind see üldse ei häirunud. Tegu on äärmiselt südamliku ning pöidlaid hoidma paneva filmiga, mis on kaasakiskuv meelelahutus nii noortele kui vanadele.

P.S Homme (R 21.11) kell 17.00 on antud filmil PÖFFi raames viimane linastuskord ning pileteid on veel saada! Kellele pakkus huvi, siis soovitan julgelt!

Liis

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar