Pühapäev, 23. november 2014

Kontsert: OneRepublic - Tallinn

Tervitus!

No nii, selle ülevaatega olen ma nüüd lootusetult hiljaks jäänud, kuid mul ei jätkunud ka südant, seda mitte kirjutada, olgu hilja või mitte. Teeks seekord ülevaate nii, et kirjeldan faktoreid kontserdilt, mis mulle eriti silma/kõrva/meelde jäid.

Esineja: OneRepublic
Kuupäev: 11.11.2014
Kestus: Umbes 2h
Asukoht: Saku Suurhall
Minu hinnang: 4.5/5

pilt Piletilevi kodulehelt
Fänn?: Ma ei ole paadunud austaja, kuid pean tunnistama, et OneRepublic’u lood mulle suures osas väga meeldivad ning kuulan neid rohkemgi kui meeleldi. Nende lugudel on alati väga kaasakiskuv, meeldejääv ning kaunis meloodia ja refrään, seega pole raske bändi muusika vastu sümpaatiat tunda ning isegi pärast sadu kordi ei suuda nad isegi siis mulle tüütuks muutuda.

Varjumäng: Kontsert algas laheda varjumänguga, kus laval toimuvat varjas valge riie, mille taga siis bänd avapaugu tegi. See oli huvitav lahendus tõstmaks ärevust ning entusiasmi, et nüüd kuuleb aga millal siis kõike näeb ka.

Ryan Tedder – solist: Esiteks oli tegu suurepärase klaverivirtuoosiga, olin väga positiivselt üllatunud kui meisterlikult ta seda pilli käsitles. Teiseks, lauludest ei ole vast väga selgesti hoomatav kui võimas, omapärane ning kõrvadele meeldiv hääl tal ikka tegelikult on. Mees lõõritas nii nagu jaksas (ja ta jaksas ikka palju) ning mulle igatahes avaldas see muljet ning kohe selge erinevus oli raadio ning lavaversioonil, millest kontserdil kuuldu kindlasti etem.

Kidrameister: Bändi kitarrimängija Zach Filkins oli teine positiivne üllatus pillimeistrite vallas Tedderi klaverioskuste kõrval. Mees tinistas pikalt ja osavalt ning isegi minul tekkis sügav austus tema ande vastu.

Suurimad hitid: Olin veidi pettunud, et suured hitid nagu “Apologize,” mis oli omal ajal ikka üüratu hitt ning mis ka mulle meeldis see ääretult, ning eriti “Good Life” esitati teises kuues kui sellistena nagu nad kuulsaks said. Loomulikult ei eeldanud ma “Apologize” ajal Timbalandi laval oh-häälitsusi tegemas näha, kuid mulle tundus, et kuuldud versioon ei olnud päris ka see mis ta enne Timbalandi kätte sattumist oli. Vaatamata sellele oli kihvt need megahitid laval live’is ära kuulda.

Pildid Eestist: Ma ei tea kas see mõjub kentsakalt ning tundub ainult mulle, et juba pea igal suuremal välismaalt tulnud artisti kontserdil on võimalik ühe laulu jooksul ekraanidel näha pilte jooksmas Eesti inimestest, tänavatest, sümbolitest, lipust jne. See on muidugi väga kena, et sedasi publikuga emotsionaalset kontakti saavutatakse ning kultuuri ja omapära hinnatakse, kuid mulle hakkab see mõjuma juba veidi klišeena. Siiski on südantsoojendav seda alati kogeda, seega ma ei peaks vinguma. 

Parim nali: “Küll sõna Estonia on ikka ilus ja sobib hästi lauludesse.” Päris koomiline oli kuulda Tedderit mitmesse laulu sõna “Estonia” sisse sutsamas ning eriti meloodiliselt ning rõhutades seda laulmas.

Kummitab: Naljakas, seda laulu raadiost kuulates ei olnud tal mulle kunagi sellist mõju. Hea lugu, kuid see on ka kõik, kuid nüüd on mu meelel ja keele ainult “Feel Again.” Laval oli seda ikka täiesti teine asi kogeda.

Publik: Kuna saal oli suhteliselt välja müüdud ning ma vast ei olegi nii täis Saku Suurhallis käinud, siis oli ka loomulikult rohkem publiku reaktsioone tunda ja kuulda ning nad ka elasid hoogsamalt kaasa, sest suuremas massis on ju ohutum ennast vabalt väljendada. Samas aga on Eesti publik mulle just meelepärane: nad plaksutavad siis kui vaja ja ettenähtud (siis pikalt ja põhjalikult muidugi), nad ei kilju ja karga (vähemalt istekohtadel, kus tahaks rahus laval toimuvat nautida), nad teevad ka suuremat müra kui tõesti vaja (pärast kontserti ning enne lisalugusid), kuid on vaid üks asi mis vähemalt antud kontserdil natuke piinlikkust valmistas – kui Tedder palus ühe laulu aeg publikul kaasa laulda, siis oli tagasiside päris nõrk, ma eeldan sellepärast, et antud laul ei olnud nii tuntud kui pea ülejäänud teised. Loomulikult oli see ka laul mida mina eriti ei teadnud.

Kurb, sellisele hellikule nagu ma olen: Kontserdi lõpus tulistati publikusse paberikahurist valgeid paberiliblesid, kahjuks aga istujateni, vähemalt minuni, ei jõudnud midagi. Tahtsin ka!

Liis

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar