Neljapäev, 6. november 2014

Etendus: "Savoy Ball"


Tervitus!

Seekord ülevaade blogi esimesest operetist.

Pealkiri: Savoy Ball (Pál Ábrahámi operett)
Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 3h 30 min
Esietendus: 15.01.2014
Millal nähtud: 01.11.2014
Minu hinnang: 3.5/5

pilt Rahvusooper Estonia kodulehelt

Olles eelmine aasta näinud operetti “Silva” (lausa kaks korda), mis mulle endalegi üllatusena meeletult meeldis, siis ei ole midagi imelikku, et kõik Estonia operetid tulevikus ära näha kavatsen ning lootma jään, et saan taas taolise positiivse ja meeldejääva kogemuse osaliseks. Olen minevikus päris mitu antud žanri etendust näinud, kuid millegipärast äratas just “Silva” minus vaimustuse operettide vastu. Käesolevat etendust olen kaua näha tahtnud, aga millegipärast pole jaole saanud, sest piletid haihtuvad ikka suhteliselt kiiresti kui etendus on niivõrd värske. Ka sellele pidi piletid juba kevadel ära ostma, et enam-vähem häid kohti saada.

Veidi etenduse sisust:
Etendus rääkis sügavalt armunud ning üksteisele pühendunud abielupaarist (Madeleine ja Aristide), kes äsja koju saabusid oma ühe aasta pikkustelt mesinädalatelt. Esimesel õhtul kodus aga saab mees veidra telegrammi, kus teda kutsutakse samal õhtul toimivale suursugusele Savoy ballile maksmaks tagasi salapärast võlga. Kuna kutsuja näol on tegu skandaalse naisega mehe minevikust siis peab viimane kuidagi ballile saama, et olukord lõplikult lahendada, kuid seda siis ilma naiseta. Nii mõeldakse koos naistemehest sõbraga välja plaan kuidas seda kõike teostada, kuid kahjuks ei arvesta nad sellega, et valel on lühikesed jalad ning siinkohal kohe ekstra lühikesed. Ei ole vaja vast põhjalikult kirjeldada, et ballil korraldatakse palju segadust ning üksteisest möödarääkimisi, piinlikke ja üllatuslikke momente on hulganisti.

Nüüd aga teatrikülastuse tulemusest:
Operett oli kolmes vaatuses ning antud žanrile omaste sisudega: esimeses on kõik ilus, tegevus toimub abielupaari kodus ning seatakse valmis malenupud, teises on palju segadust, arusaamatusi ning viltu vedamist, tegevus toimub ballil ning tundub, et kõik on kehvasti ning olukord on lootusetult lörris, ning kolmandas on siis asjade selgeks rääkimine, tõde tuleb päevavalgele ning otse loomulikult toimib leppimine ning etendusel on õnnelik lõpp.

Operettidelt ei tasu midagi väga originaalset ning üllatuslikku oodata, nad on üldiselt ikkagi suhteliselt kinni teatud formaadis ning sisudetailides, ning seega ei saa see olla peamine põhjus miks ühte vaatama minna. Kuna minule aga isiklikult muuseas just selline romantilise sisuga loo kulgemine ning sisu muster meeldibki, siis on taolised etendused ideaalsed toredaks ja mõtlemisvabaks meelelahutuseks. On teada mida oodata, mis tuleb ning kuidas lõpeb, detailid vaid erinevad ning siinkohal on need väga tähtsad, sest just need tõstavad etenduse kategooriasse “suurepärane” või jätavad tulemuse kesiseks. Viimastest on minu jaoks esmase tähtsusega huumor. Kuigi tuli ette äärmiselt mahlakaid ning vaimukaid kilde, jäi antud hulk veidi väheseks – mis oli, oli tasemele, kuid seda oleks soovinud veidike rohkem kogeda. Loomulikult ei pea etendus olema üleni komöödiavõtmes, kuid mõni naerupahvakas publikust rohkem ei tee kellelegi kunagi halba.

Teistest detailidest peaks õnnestunute hulka lugema riietuse, mis oli üks silma jäädavatest asjadest – elegantne, stiilne ning glamuurne. Oli aga üks outfit, mille üle ma kogu selle lavaoleku aja nuputasin, et kuidas väga paljastav ning kaunilt seksikas top-osa peategelase rinnale oli kinnitatud, et midagi sealt kogemata välja ei vupsanud, seal ju peaaegu ei olnudki midagi esiotsa katmas. Väga julge ning pilkupüüdev! Samuti olid dekoratsioonid ning lavakujundus igati asjalik, avar ning ilma lava igast asju täis toppimata saadi maksimum efekt.

Tegelastest jäi eriti meelde tagasihoidlik bürokraat Celestin, kes tuli ballile seiklusi otsima ning sattus sündmuste keeristesse ning oli lõpus tahtmatult väga kitsas olukorras, mis loomulikult vaimukalt lahendati. Ka Merle Palmiste paistis ilmselgelt silma, aga ei oska kahjuks kuidagi otsustada, kas sellepoolest, et ta teiste kõrval kuidagi eriti esile tõusis ja karismaatiline oli või sama asja pärast, kuid teisest vaatevinklist, et ei sobinud hästi ülejäänudega kokku. Eks see on igaühe enda otsustada. Pean ka välja tooma Madeleine'i kehastanud Pirjo Püvi, kes oli väga õbluke, hakkaja ja mesimagus kaunitar, kes vajadusel ka sutsas kui mesilane, ning omas tugevat, selget ja meeldivalt valju lauluhääl.

Aspekt, mis mind aga väga ei köitnud, oli muusika. Kohati piinlikkusega pean tunnistama, et paljud palad kõlasid suhteliselt sarnaselt ning midagi mis kohe meelde kinnituks ei olnud. Samas pean ka tunnistama, et antud tüüpi muusika ei ole üldiselt just minule imponeerivate killast ning see ei ole ka kunagi põhjuste hulgast miks või osa etendusest midagi kannatamatult ootan kui soovin operetti vaatama minna. Ma ei tea ka kas asi on minu kuulmises, aga olin väga tänulik, et laulutekst jooksis lava kohal tablool, sest kohati oli keerukas laulusõnadest aru saada.

Kokkuvõttes: Üks suur suhete sasipunda, glamuur, kõrgklass, armastus, komöödia ning klišeed - igati õnnestunud kooslus!

Liis

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar