Taas üks hiljuti nähtud ballett.
Pealkiri: Coppélia (Léo Delibes’i ballett)
Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 25 min
Esietendus: 04.03.2010
Millal nähtud: 24.10.2014
Minu hinnang: 3.5/5
 |
| pilt Rahvusooper Estonia kodulehelt |
Olen omajagu igasugu ballette näinud, kuid "Coppélia" jäi kohe silma sellepärast, et lugu räägib tavalisest külarahvast ning ei ole kuskilt leida printse, printsesse, ülikuid, müstilisi tegelasi ning samuti puudub igasugune maagia. Väga lihtne lugu, lihtsatest inimestest, lihtsatest muredest, kuid kaunilt, rõõmsalt ning paeluvalt esitatud – väga meeldiv vaheldus kõigele üleloomulikule ja suursugusele.
Antud balletis oli tegu etendusega, mis sobib nii täiskasvanutele kui lastele. Kahtlemata leiavad neid kõnetavaid aspekte nii noored kui vanad. Minu jaoks oli see väga südamlik ja mänglev lugu tüdrukust (Swanilda) ja poisist (Franz), kus viimane püüab neiut kosida, kuid vaatamata oma kallimale ei saa ta kuidagi pilku lahti salapäraselt ja imekaunilt tüdrukult, kes küla veidra leiduri rõdul pidevalt istub ja loeb ning ei reageeri ei kellelegi ega millelegi. Uudishimu aga kasvab nii Swanildal kui Franzil ning kui leidur ennast kõrtsis üheks õhtuks lõdvaks tahab lasta, hiilivad Swanilda ja teised tüdrukud mehe majja ning avastavad sealt palju salapära pakkunud Coppélia ja teisi “asukaid.” Samal ajal otsustab aga ka Franz, et on suurepärane aeg oma silmarõõmuga otsest tutvust teha ning nii saabki leiduri privaatses ja saladuslikus kodus toimuma palju segadust, mille tagajärgedega tegeleb aga juba siis kolmas vaatus.
Kuigi etendus oli suhteliselt üürike, vaid veidi üle 2 tunni, oli see jagatud kolmeks lühikeseks vaatuseks. Sellel oli aga ka mõjuv põhjus, nimelt toimus esimene vaatus külatänavatel, teine leiutaja Coppéliuse kodus ning viimane taas õues majade vahel. Lavakujunduse poolest oleks suhteliselt võimatu olnud piisavalt kiiresti külakest maja sisemuseks muuta ja vastupidi. Samas on selline lahendus aga ideaalne just väiksematele lastele, kes võib-olla alati nii kaua kohapeal järjest olla ei jaksa. Kaks vaheaega andsid suurepärase võimaluse kõigile jalgu sirutada. Siinkohal peab ka ära mainima, et mulle avaldasid muljet mõlemad lavakujundused, sest nad olid detailsed (rohkem kui enamus balletides mida näinud olen), laval kõikehõlmavad, asjakohased ning tekitasid kohe sellise õige õhkkonna ja meeleolu. Lava ning laval toimuva visuaalne osa olid minu arvates väga õnnestunud.
Teine vaatus oli kahtlemata mu lemmik, sest see oli põnev, tegus ja sisukas. Esimeses ja kolmandas, vaatamata sellele, et nad olid väga tasemel, meeldivad ja päikeselised, oli neis kohati liialt palju niisama ilusat tantsu külakaunitaride ja rahva poolt ning seega vähem rõhku loo jutustamisele. Kuna viimane oli aga minu jaoks antud etenduses väga haarav, oli mul äärmiselt kahju, sest oleks rohkem tahtnud näha seda osa etendusest suurema fookuse all ning veel põhjalikuma arendusega.
Grupitantsudest oli kõige meeldejäävam teise vaatuse “nukutants,” mis sündis kui tüdrukud elusuuruses nukke liikumas nähes inspiratsiooni said ning selle põhjal koheselt oma tantsu lõid. Kõige muljetavaldavam, äärmiselt kihvt ning kahtlemata ka väga keeruline tehniliselt oli aga Coppélia tants. See kuidas nukk ellu ärkab, hakkab nurklike, kohmakate ja robotlike liigutustega aina rohkem ja rohkem ringi liikuma oli tõeliselt vahva vaadata. Eriti kui leidur sellest nii vaimustusse satub ja nukuke siis äkki jälle kokku jookseb või kentsakatesse poosidesse kinni jääb. Kõik jäsemed lahti ning soojaks ukerdatud, esitatakse tempokas, meisterlik ning kaunis tants, kus juba vähem nukulikku, kuid piisavalt, et esitus oleks eriline ning omapärane. See osa etendust meeldis kohe eriti ning ainuüksi sellepärast tasub seda balletti vaatama minna.
Kokkuvõttes: Lapselikult võluv ning lõbusalt lihtne meelelahutus igas vanuses vaatajale.
Liis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar