Laupäev, 15. november 2014

Külastus: Tallinna Teletorn

Tere kaunist laupäeva!

Nädalavahetus tõi kaasa külastuse ühte Tallinna külastatuimasse vaatamisväärsusesse - Tallinna Teletorni.

Vaatamisväärsus: Tallinna Teletorn
Asukoht: Tallinn
Vaatamisväärsuse sisukus/huvitavus: 3/5
Teenindus: Teletorn 5/5, Restoran 2/5
Vaade: 5/5


314 meetri kõrgune  Tallinna Teletorn avati 1980ndal aastal ja muutus pikaks ajaks üheks üheks külastatavamaks ja populaarseimaks paigaks. Teletorn tähistab ka Tallinna lähiajaloos olulisi sündmusi: nii olümpiamänge 1980ndal aastal kui ka 1991Eesti taasiseseisvumise ajal. 2007. Teletorn sulerti remondi tõttu ja taasavati uuesti 2012.

Ma pean tunnistama, et ma ei ole Teletornis peale remonti veel käinud ja seetõttu ootasin seda pikisilmi. Laupäeval kella 1 ajal panin autole hääled sisse ja sõitsin läbi Pirita Kloostrimetsa. Teletorni parkla oli puupüsti täis, mis tähendas ka seda, et rahvast Teletornis oli murdu.

Esimene peatus oli Teletorni suveniiripood, kus teenindajad olid väga viisakad ja vastutulelikud ning suunasid mind ilusasti teisele korrusele, et piletit osta. Suveniiripoe valik oli päris mitmekesine ja ma uudistasin seal päris mitmeid minuteid.

Teise korruse piletikassas sain kinnitust sellele, et Teletorn oli külastajaid täis. Järjekord oli pikk ja kassas töötav teenindaja kommenteeris valjult, et torni saamisega läheb aega kuna sinna lubatakse korraga maksimaalselt sada inimest. Kui järjekord minuni jõudis, ostsin 8 eurot maksva pileti ja Teletorni infobukleti. Mõned minutit pärast seda sain lifti, mis tõstis mind ja teised külalised Teletorni vaatplatvormile 56 sekundiga. Mulle meeldis, et liftis on olemas ka visuaalne tabloo, mis näitab ära lifti liikumise Teletornis.

21. korrusele jõudes ootas mind Teletorni näitus/väljapanek, millest alustasin. Pean kohe etterutates ütlema, et eestlasena ma tean, et Skype on pärit Eestist ja et Arvo Pärt on eestlane, aga ma usun, et välismaalastele pakuvad interaktiivsed puldisekesed päris palju uurimist ja lugemist. Mulle isiklikult nad väga suurt pinget ei pakkunud. Paarits puldist natuke informatsiooni vaatasin ja lugesin. Tehnoloogiliselt on see väljapanek muidugi väga hea, aga ma pean tunnistama, et mulle oli see igav ja ehkki korrus oli rahvast täis, siis olid enamjaolt ikkagi turistid need, kes lugemisele ja uurimisele rohkem aega kulutasid.

Sisustuse kujundus oli nagu sci-fi filmist väljavõetud. Väga lahedaks osutusid minu arvates ka põrandal olevad klaasist augud, kust nägi 170 meetrit allpoole maapinnale. Ma esimesel korral kohkusin, kui avastasin, et põrandale vaadates nägin parklat, Kõhu võttis korra õõnsaks ehkki ma ei karda kõrgusi.  Aga lahe oli alla vaadata, inimesed tundusid päris tillukesed. Uurimislõbu pakkusid originaalsed põrandavaibal olevad teeviidad, mis näitasid kui palju kilomeetreid on Teletornist erinevatesse sihtkohtadesse üle maailma. Nendest teeviitadest tehti sama agaralt pilte kui väljas olevast panoraamvaatest.

Mis mulle 21sel korrusel väga meeldis on muidugi miljoni-dollariline vaade, millest ei saa Teletorni puhul ei üle ega ümber ja eks see vaade on ka peamine põhjus, miks Teletorni tullakse. Mulle meeldis ka see, et õue vaateplatvormile minnes oli võimalik endale pleed peale võtta. Kuna ilm oli piisavalt külm ja tuuline, siis kerisin selle pleedi endale mõnusalt ümber enne, kui välisele vaateplatvormile läksin. Vaade oli tõesti ilus, terve Tallinn ja selle ümbruskond on nagu peopesa peal. Tegin väikese tiiru, fotografeerisin ja liikusin tagasi sisse.



Olin eelnevalt otsustanud, et külastan ka Teletornis asuvat Brasserie ja Restorani ja see oligi minu järgmine sihtpunkt. Restorani osast tekkisid mul vastakad muljed. Ühest küljest olid lauad ilusasti valgete linade ja nõude ja klaasidega kaetud, kaunis sisustus, menüü oli esteetiline. Teisalt jällegi jättis teenindus soovida. Mind võttis vastu baarileti taga töötav meesterahvas ja vaatas mind pilguga, et mida teie siit nüüd tahate. Süüa tahan, mõtlesin. Lõpuks viipas mees käega ja ütles, et valige ise üks laud. Restorani poole peal olidki enamus lauad tühjad, küll aga oli Brasserie rahvast täis. Ainuke vahe, mis neil kahel oli, olid kaetud lauad restorani poole peal ja neid kahte piirkonda eraldas väike vastuvõtulaud. Hiljem kogesin seda, et kaks poissi, saamata aru, et restoran on eraldi osa, jooksid lihtsalt laudade vahel ringi, niikaua kui teenindaja palus nad Brasserie poole peale üle minna.

Leidsin endale ilusa laua akna ääres, et vaadet nautida. Tellisin endale menüüst roa Hautatud seapõsk, BBQ sea kaelakarbonaad, kartuli-lillkapsapüree, aedviljad ja demi–glace-kastes ja klaasi vett. Toit oli taldriku peale kaunilt asetatud ja garneeritud ja maitse oli täitsa hea, eriti kaelakarbonaadil, mis viis keele alla. Põrsa põsk ei olnud lihtsalt minu maitse. Lillkapsa- ja kartulipüree oli imeline. Prae hind oli 16 eurot.

Kokkuvõttes jättis Restoran ikkagi keskpärase mulje. Vaade oli suurepärane, toit oli maitsev, aga teenindus jättis minu arvates soovida nii suhtlusoskuse kui ka viisakuse ja kiiruse poole pealt.

Tagasi liftiga alla sõites tegin lõpppeatuse Teletorni telestuudios, mis oli minu külastuse kindel lemmik. Telestuudios on võimalik istuda uudisteankru toolile ja lindistada videotervitus Teletornis. Minagi tegin oma videotervituse, mille sain kohapealt saata oma emailiaadressile. Hiljem, koju minnes oli videotervitus jõudnud kenasti mu emailile. Kahjuks ei saanud ma seda alla tirida, vaid vaadata seda otse läbi telestuudio ja Teletorni serveri ja jagada seda sotsiaalmeediasse. Oleksin tahtnud seda videotervitust ka enda arvutisse, et seda teiega siin jagada, aga see mul kahjuks ei õnnestunud. Sellest oli kahju. Link, mis emailile saadeti säilib kuni 6 kuud.

Ja sellega lõppeski minu külaskäik Teletorni. Kas ma soovitaks Teletorni ka lugejatele? Kindlasti! Odav koht ta ei ole, aga kindlasti saate te ilusa vaate ja ma usun, et ka interaktiivne näitus on huvipakkuv, eriti juhul kui tegemist on väliskülalisega.

Minge vaatama!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar