Reede, 21. november 2014

Kino: "Toppajad"

Tervitus!

Sai taas kino külastatud!

Pealkiri: Toppajad
Originaalpealkiri: Laggies
Režišöör: Lynn Shelton
Näitlejad: Keira Knightley, Sam Rockwell, Chloë Grace Moretz, Mark Webber
Kestus: 1h 40 min
Žanr: Romantika, komöödia
Kinodes alates: 07.11.2014
Nähtud: 18.11.2014
Minu hinnang: 3.5/5

pilt Solariskino kodulehelt
Antud film mõjus väga värskelt, päevakajaliselt ning ka endal oli paaris kohas äratundmise “rõõmu” või siis tunnet, et mõni spetsiifiline probleem ei ole maailmas ainult minul. Tänapäeval on nii palju võimalusi ja valikuid ning, mis saab siis kui sa tõesti ei suuda otsustada mida sa tegelikult tahad? Sel juhul on mõnikord lihtsam jääda teismelise mentaliteediga, kus terve maailm oli veel valla ning koheseid ning elumääravaid otsuseid ei eeldanud sinult keegi. Loomulikult on see põgenemine reaalsuse eest, kuid kui see ei kesta kümme aastat nagu antud filmi peategelasel, siis miks mitte võtta aeg maha, et asjad perspektiivi panna ning elu üle järele mõelda. Siin filmis aga toimub see eneseleidmiseks võetud vaba aeg kõigest eemal veidi hilja ning suhteliselt valedel alustel, kuid nagu öeldakse, parem hilja kui mitte kunagi.

Megan on ümmargusele kolmekümnele lähenev nooruslik ning ainult veidike lapsik naine, kes kõnniks justkui paigal juba aastaid. Ikka veel oma gümnaasiumi kallimaga koos, töötades ikka sellel algselt ajutisel töökohal oma isa jaoks (reklaamsildi hoidja) ning ikka veel otsustamata, mida ta õieti tahab ja olemata enesega täiesti rahul. Samal ajal saavad tema kooliaegsed sõbrannad lapsi, abielluvad ning paistavad oma valikutega õnnelikud, kuid Megan tunneb tänu sellele ennast nendest veelgi võõranduvat. Kui tema elukaaslane aga lõpuks otsustab abieluettepaneku teha, satub naine paanikasse ning on sunnitud oma kõhklemistele, lapsepõlve venitamisele, otsustamatusele ning edasilükkamistele otsa vaatama ainult sel viisil, kuidas talle tundub kergem ehk siis põgenedes ühe suvalt kohtutud teismelise (Chloë Grace Moretz) ning tema isa (Sam Rockwell) koju varjule.

Megan oli segaduses, oma mugavasse murevabasse rutiini nii kinni jäänud ning talle oli keeruline astuda see viimane samm, mis ta lõplikult täiskasvanuks oma mõtlemiselt, tegudelt ning elulaadilt teeks. Ilmselgelt ei tule see üleminek kõigile nii vaevatult. Megan kirjeldas seda kui hõljumist ning kohati mõistsin selgelt, mis hõljumistundest ta rääkis, kuid tema oli loomulikult suhteliselt ekstreemne case. Mulle väga meeldis filmi sisu ning põhikonflikt. Ma ei ole midagi taolist enne kinolinal näinud ning oli põnev jälgida, kuidas seda teemat lahati, mis ma arvan, et paljusid minuvanuseid mingil määral puudutab. Samas aga oli kulminatsioon ja lõpplahendus nõrk ning ettearvatav, oleksin oodanud rohkemat originaalsust ning eemaldumist armastusfilmide klišeedest. Näiteks, stseen lennujaamas ning lõpuball olid kuidagi nii tüüpilised, et võtsid filmi võlust tüki ära. Samuti ei olnud selge, kas Megan muutis oma elu ja suunda või lihtsalt muutis ühte faktorit.

Suhe Megani ja Annika isa vahel oli veidi sunnitud olekuga, arenes väga kiiresti ning mitte just veenvalt, kuid mulle väga sümpatiseerisid nad paarina. Mulle meeldis ka, et film ei olnud väga huumorile orienteeritud, vaid tegu oli siiski eelisjärjekorras elulisi probleeme lahkava draamaga. Loomulikult oli seal ka mahlakaid koomilisi stseene, mis hoidsid tuju üleval ning panid omaette itsitama.

Tegelastest oli värskendav jälgida teismelist tüdrukut, Annikat, kes ei olnud dramaqueen vaid käitus suhteliselt mõistlikult, asjalikult ning nagu päris teismeline ilma sellise ülevoolava mässumeelsuseta. Oli ka naljakas, kuid samas tore näha, et Meganil oli mugavam ja meeldivam suhelda ning kergesti ühine keel leida teismelisega kui omavanuste sõpradega. Ka Annika isa oli lahe kuju, veidi kohmakas olles tütre üksikisa, kuid mees tõesti püüdis ning oli mõistev, oskas nalja visata ning oli kuidagi nohiklikult cool. Eraldi pean ka mainima Annika sõbrannat, vaat see oli värvikas tüdruk.

Viimasel ajal olen näinud mitut Keira Knightley filmi, kus ta on tavaline naine, kellel on erisugune probleem ning tänu sellele hakkab vaikselt mu peast kaduma pilt temast kui ajaloolistes filmides mängivast kaunitarist, kes vajab kaitsmist või siis on piisavalt tegija, et ise teistel taguots tuliseks teha (eriti on haakunud mu mällu tema olek “Kariibi mere piraatides”). Samuti hakkan vaikselt harjuma aina rohkem kuuldava Ameerika aktsendiga, millega oli antud filmi alguses veidi raske leppida. Mida ma aga tahan öelda on see, et sellised Keira filmivalikud mulle meeldivad.

Lemmik tsitaat: “See oli Patricku maja mida me just WC-paberiga üle loopisime.” “See oli TEMA maja?”

Lemmik stseen: Annika sõbranna Misty Megani ukse taga.

Kokkuvõttes: Kerge meelelahutus ning eneseleidmise lugu, kus konfliktid mitte nii väga kauged teemad ei olnud. Otsade kokkutõmbamine oli aga liiga etteaimatav ning kippus juba vanu ja teadatuntud mustreid järgima.

Liis

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar