Laupäev, 8. november 2014

Etendus: "Silva" Rahvusooperis Estonia

Tere kaunist laupäeva!


Estonia teater on mulle alati meeldinud, nii seest kui ka väljast. Kolmapäevane õhtu viis mind jälle Estoniasse ja paljalt Estonia maja nägemine tekitas sooja ja koduse tunde. Peale selle on Estonia maja ümber alati imepärane aura, mis tekitab enne sisenemist ootusäreva tunde: Kohe varsti avanevad laval eesriided ja kostuvad esimesed noodid ja sind ootab ees imeline teekond...

Nii ka seekord. Käisin vaatamas Imre Kàlmàni operetti Silva. Elamus milline!

Pealkiri: Silva (Imre Kàlmàni operett kolmes vaatuses)
Teater: Rahvusooper Estonia
Žanr: Operett
Lavastaja ja kunstnik: Mart Sander
Muusikaline juht ja dirigent: Jüri Alperten
Esietendus: 16. september 2010, maailmas 17. novembril 1915 Johann Strauß-Theater (Viin)
Millal nähtud: 05.11.2014
Osades: Janne Ševtšenko, Renè Soom, Riina Airenne, Raivo E. Tamm, Maris Liloson, Urmas Põldma, Väino Puura jt
Kestvus: 3,5 tundi ja kaks vaheaega
Minu hinnang: 5/5


Mulle on Imre Kàlmàni muusika meeldinud lapsest saati ja ma olen Silvat näinud erinevates esitustes, aga ma pean tunnistama, et praegune Silva, mida Rahvusooperis Estonia mängitakse tõusis peale etendust minu lemmikuks. Mul on hea meel, et Mart Sander on toonud meie oma eesti vaatajatele sellise suurepärase etenduse!

Lühikokkuvõte: 

Silva toimub kolmes vaatuses.

Esimene vaatus tutvustab vaatajale varieteed Orpheum, mis on populaarne koht Budapestis kõrgseltskonna härrasmeestele meelelahutuseks. Orpheumi diiva Silva Varescu on äratanud huvi ja tunded vürst Edwin Ronald von und zu Lippert-Weylersheimis. Silva on edukas, iseseisev ja kütkestav daam, kes kindlasti ei kuulu samasse ühiskonnaklassi, kuhu vürst Edwin. Silva plaanib sõita Ameerikasse turneele, kui vürst Edwin kinnitab oma armastust Silva vastu lubades talle notariaalselt kinnitatud abielu mõne nädala jooksul. Edwin ei tea, et tema vanematel on märksa teistsugusemad plaanid ja on samaaegslt organiseerinud Edwini abiellumise samasse kõrgseltskonda kuuluva krahvitar Anastasia (Stasi) von Eggenbergiga.

Teine vaatus viib meid vürstipere paleesse, kus toimub ball, kus plaanitakse välja kuulutada Edwini ja Stasi kihlumist. Ootamatult saabub peole ka Silva, kes selleks, et kõrgseltskonna peole tulla ja Edwinit näha valetab, et on abiellunud oma ja Edwini sõbra krahv Bonifazius (Boni) Kanscianuga, Suhete intriig muutub veelgi keerulisemaks kui Stasi ja Boni armuvad ja kui Edwin teeb vea, mis näitab, et Silva uus tiitel on talle tähtsam kui Silva ise. Silva, kes mõistab, et ta on kõrgseltskonna arusaamadest üle, paljastab tõe oma staatuse kohta.

Kolmas vaatus toimub ühes Viini hotellis, kus parun Ferencz (Feri) Kerekes von Felsö-Mezötur-Kirishaza viibib koos Orpheumi kabareetrupiga. Silva, Feri ja Boni kohtuvad hotellis nii Edwini kui tema vanemate ja Stasiga ja Silva lugu saavutab koomilise ja dramaatilise lõpu.

Lavastusest ja muusikast:

Silva muusika on väga tuntud ja ma olen kindel, et ka paljud, kes pole oma jalga ei ooperisse ega ka teatrisse tõstnud, on kuulnud Kàlmàni lugusid Silvast. "Jah,ilma naisteta on kurb maailm", "Teeme pesa endale" ja paljud teised Silva lood on tuntumad kui operett tervikuna ise.

Silva muusika on nagu Kàlmàni teiste operettide muusika hingestatud, emotsionaalne, lustakas, energiline. Kàlmàni muusikas on segatud nii valss, tšardaaš kui ka foks, nii et erinevaid populaarseid ajastuse rütme oli kuulda rohkem kui korra.




Mulle meeldis, et Mart Sander oli suutnud lavastuses hoida tolleaegse ajastu hõngu. Kui ma mõned aastad tagasi kuulsin, et Silva tuleb Estonias uuesti repertuaari, siis lootsin ma hinge kinni pidades, et Silvat ei moderniseeritaks. Sander õnneks ei läinud seda teed ja Silva traditsiooniline ilme on etenduses säilinud, olgu need siis lugu ise,  muusikalised etteasted, lavakujundus või kostüümid. Mulle oli sümpaatne etenduse tõetruusus, tõetruusus, mis kandis Viini ja Budapesti omaaegset nägu.


Osatäitjad tegid suurepärast tööd. Nii Janne Ševtšenko kui ka Rene Soom olid suurepärased Silva ja vürst Edwinina. Nende vaheline dünaamilisus ja keemia olid silmnähtavad ja nad mängisid ja laulsid oma rolle kaunilt ja usutavalt. Minu suurteks lemmikuteks olid Stasi osatäitja Maris Liloson ja Feri osatäitja Väino Puura. Liloson lisas Stasile väljapeetud vallatust ja armsust ja Puura vanameistrina oli tõsiselt meeldejääv Ferina. Tore oli näha ka peamiselt teatris ja televisioonis tuntud Raivo E. Tamme operetis ehkki tema roll vürst Edwini isana oli peamiselt sõnaline.

Kokkuvõttes oli Silva suurepärane ja publik kutsus truppi tagasi rohkem kui korra. Mina lahkusin teatrist üleva meeleoluga, sest Silva tekitas väga palju positiivseid ja meeldivaid emotsioone.

Minge vaatama!




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar