teisipäev, 18. november 2014

Kino: PÖFF 2014 (1) "Praht" ja "Tokyo kallim"

Tervitus!

Kuna PÖFF on alanud ning olen juba paari filmi isegi näha jõudnud, siis siin ka väike ülevaade nähtust.

Pealkiri: Praht
Originaalpealkiri: Trash
Režišöör: Stephen Daldry
Kestus: 1h 53 min
Riik: Suurbritannia
Žanr: Draama, krimi, seiklus
Nähtud: 17.11.2014
Minu hinnang: 4/5

pilt Solariskino kodulehelt
Seda filmi kavatsesin kindlasti vaatama minna kui see detsembris kinno tuleb, üllatuslikult, tekkis võimalus tänu PÖFFile seda aga palju varem kaeda. Ja mul isegi õnnestus piletid saada, kuigi pea iga seanss sel linastusel oli välja  müüdud.

Pärast nägemist olin rahul, sest sain just seda, mida ootasin ja lootsin. Film oli käsitletavate teemadega väga otsekohene, kohati julm ja ta ei peitnud reaalsust ega teinud lugu roosilisemaks, kui ta tegelikul oli. Filmil oli selgelt tuntav autentne ja tõetruu maik juures ning just see pani peategelastele hoogsamalt kaasa elama, situatsiooni tõsidust paremini mõistma ning seda kui tähtis on see, et poiste ettevõtmine õnnestuks. Film on ka väga hoogne ja kaasahaarav. Ühest põnevast stseenist minnakse muudkui järgmisesse ning pidevalt toimub põgenemine, tagaajamine ning vihjete lahti harutamine, et reisi järgmisesse punkti jõuda.

Prügimäel töötav Raphael leiab rahakoti, milles olevad esemed viivad tema ja ta kaks sõpra Gardo ja Roti väga ohtlikule aardejahile. Kurjamiteks on need, kes peaksid neid aitama - politsei - ning viimased ei löö millegi ees risti ette, et tagasi saada korrumpeerunud poliitikult varastatud raha, mille leidmise võti on kolme prügimäe poisikese käes.

Film oli väga südamlik ja inimlikkusel ning õiglustundel mängiv. Korruptsioon, ekstreemne vaesus, ebaõiglus, lootusetus - kõik halb näis siin maailmas lokkavat. Vaatamata kõigele morjedavale ning tuuleveskitega võitlemisele keskendub film aga väiksele oaasile ning vaenuliku keskkonna kiuste just sõprusele, moraalitundele, õigetele valikutele, järjepidevusele ning headusele. Filmist kumab läbi lootust, siirust ja tahet maailma muuta ning see oli ka põhjus, miks ta edukalt toimis, sest mina küll ei taha näha ainult ebaõiglust ja halba läbi kaheldava väärtusega kangelaste ning siis veel kogeda kuidas kurjus võidab.

Kolm peategelastest poissi olid loomulikult toredad, sümpaatsed ja neile oli kerge pöidlaid hoida ning eriti kihvt oli teada, et neis ei olnud tegu professionaalsete lapsnäitlejatega vaid poistega, kes polnud kunagi varem näidelnud. Ka Rooney Mara ning Martin Sheen’i tegelaskujud olid ajalikud ning meeldivad kõrvalosatäitjad, kuid õnneks viimaseks nad ainult jäidki ning nad ei suutnud võtta tähelepanu filmi kolmelt kangelaselt ning nende osa suures pildis jäi ka tegelikult väiksemapoolseks. 

Film on kõigile, kes tahavad realistlikumasse ja karmimasse maailma paigutatud positiivsuse laksu.

------------------

Pealkiri: Tokyo kallim
Originaalpealkiri: Tokyo Fiancée
Režišöör: Stefan Liberski
Kestus: 1h 40 min
Riik: Belgia, Prantsusmaa, Kanada
Žanr: Romantika, draama
Nähtud: 14.11.2014
Minu hinnang: 3/5

pilt poff.ee kodulehelt

Hoiatus! Spoilerid!

Kõik algas ju nii ilusti! Jaapan, armas ja hakkaja neiu, häbelik, kuid usin ja avatud poiss, prantsuse keele tunnid, nunnu ja kohmakalt romantiline suhe. Film tõotas tulla nagu reklaamitud: positiivne ning head tuju tekitav vitamiinipomm kõledasse sügisõhtusse. Ja seda ta ka tegelikult oli kuni viimase 15 minutini.

Siit ka küsimus: Kas film on väärt ning asjalik ainult siis, kui ta ei lõppe õnnelikult ning lõpus peab publikule alati meelde tuletama, et tulge ikka jalgadega maa peale tagasi või ei tohi lõpp olla lihtne, vaid ikka peab mingi muserdav puänt olema? Siinkohal jäi mul küll selline mulje, sest ülejäänud filmi olemus ja õhkkond ei läinud lõpuga kohe üldse kokku. Seega olin veidi pettunud, sest minu jaoks on heatuju laks midagi muud. No jah, eks leitakse mingi põhjendus, et ikka erinevad kultuurid ja ikka ei olnud see õige ja oli ju vihjeid, et asi ei toimi või baseerub valedel algustel, kuid see oli nii umbmäärane ning mina ei olnud tulemusega rahul.

Film ise räägib Jaapanis sündinud ning sinna esimesel võimaluselt tagasi elama pöörduvast elujanu täis ning soojast Belgia noorest neiust Amélie’st, kes enda ära elatamiseks hakkab andma prantsuse keele tunde. Tema esimeseks õpilaseks on samuti noor, agar ning kena jaapanlane Rinri, kellega ei lähe kaua kuni nauditakse noort armastust ning üksteise seltskonda ning asi läheb aina tõsisemaks ja tõsisemaks, kuniks õhk välja lastakse ja kõik lörri läheb.

Vaatamata sellele oli tegu väga noorusliku, sümpaatse ja lihtsa filmiga. Seal oli huumorit, aga mitte liiga palju, et filmi komöödiaks kutsuda, oli romantikat ning armsaid stseene aga mitte liialt, et imalaks muutuks, oli nutikaid lahendusi filmi värvikamaks tegemisel, tegelaste eneseleidmist, oli omapärasust, mis tahes tahtmata kaasneb kahe erineva kultuuri ja maailmavaate põrkumisel ning üldse oli film väga positiivne ja elu-jaatav... välja arvatud lõpp, kus ma ei saanud aru, kas ma ikka vaatan sama filmi. Ja tegelikult oli täitsa viimane stseen ju ikkagi lootustandev ning andis mõista, et kõik ei ole veel läbi.

Liis

2 kommentaari: