Kino: "Armastusega, Rosie"

Tervitus!

Veidi romantikat kõledasse sügisesse.

Pealkiri: Armastusega, Rosie

Originaalpealkiri: Love, Rosie

Režišöör: Christian Ditter

Näitlejad: Lily Collins, Sam Claflin, Suki Waterhouse

Kestus: 1h 42 min

Žanr: Komöödia, romantika

Kinodes alates: 31.10.2014

Nähtud: 06.11.2014

Minu hinnang: 2/5

pilt Solariskino kodulehelt

Ma teadsin, et sellest filmist midagi väga erilist ning unustamatut otsida pole mõtet. Tegu on niikuinii ühe tüüpilise romantilise komöödiaga täis klišeesid ning momente, mis peaksid õhkama panema aga tegelikult tekitavad minus veidi piinlikkust. Ja, loomulikult seda see ka oli. Mitte, aga et mul selle vastu midagi oleks, sest tõesti erakordseid romantilisi filme leidub üliharva, kuid kuidagi peab ju seda janu romantika järgi kustutama. Seega, isegi kui vahetevahel nägu krimpsu tõmbub ning silmi pööritan on see kõik õilsa eesmärgi nimel. On aga ka filme, mis ületavad selle piinliku, kuid nauditava piiri ja on lihtsalt imalad ning suhteliselt iseloomutud. Kahjuks on antud filmis tegu rohkem selle viimase grupi linastusega.

Rosie ja Alex on lapsepõlvesõbrad, kelledel ilmselgelt üksteise vastus tunded juba varasest vanusest peale, kuid kes saatuse tahtel koguaeg üksteisest mööda põrutavad. Küll on üks valmis suhteks, aga teine on ennast mujale lubanud, siis jälle vastupidi. Sedasi jooksevadki nad üksteise järgi nagu kulli mängides, aga kunagi teineteisega samale lehel mitte sattudes. Vahepeale on aga mätsitud palju draamat, kaotusi, õnnestumisi ning kõvasti läägeid hetki.

Ei meeldinud:

Mingi hetk hakkas mind veidi ärritama see pidev nn trammist mahajäämine. Samuti tegid mõlemad nii palju valesid valikuid ning ei reageerinud siis kui vaja, mis vähemalt mulle kui kõikenägevale ja teadjale vaatajale tundusid nii ilmselged ning sellest ka minu frustratsioon ning arusaamatus, et mida peategelased ikka mõtlevad, kui kas nad üldse mõtlevad. Või lihtsalt ei suutnud film ja näitlejad neid lollusi loomuliku ning sel hetkel õigetena paistvatena näidata.

Huumor jäi kesiseks ning kohmakaks. Ei tule hetkel meelde ühtegi tõeliselt vaimukat seika filmist, aga eks film rohkem draama ja tõsiduse poole püüdleski, kui täisväärtuslik romantiline komöödia soovis olla.

Ma ei suutnud võtta tõsiselt Lily Collinsit, kes pidi üks hetk kehastama umbes kolmekümnendates aastates naist, aga nägi välja pea sama noor kui tema tütar: sile, lapselik ja ma ei suutnud tuvastada mingeid selgeid erinevusi tema filmi alguse välimusest kui tegelane oli kaheksateist. Ei no tõesti, pärast sellist sündmusterohket elu võiks ikka paar kortsu olla tekkinud. Ainuke vahend millega teda vanemana püüti esitada oli soeng, kuid see näitas teda lihtsalt koleda soenguga teismelisena.

Miks olid paari teised kaasad enne õnnelikku lõppu kohati äärmiselt ebameeldivad? Jah, ma saan aru, et see oli loo jaoks väga mugav variant, kuid no tõesti, kõik eksid ei saa olla alati nii antipaatsed, see on igav ja lihtne lahendus! See aspekt läheb taas peategelaste väga valede valikute kategooria alla.

Aitab nüüd negatiivsest, kuigi oleks veel palju mida mainida!

Meeldis:

Lugu oli iseenesest vähemalt mulle suht uus ja huvitav ning mitte midagi mida juba rohkem või vähem sarnasena olen mõnes romantilises filmis kohanud.

Üks hetk tõsiselt mõtlesin, et mis siis kui peategelased ei saagi kokku ning film julgeb lõpetada väga üllatavalt ning karmilt, sest kohati tundusid võimalused õnnelikuks lõpuks tõesti imeväiksed. Pean tunnistama, et selline kõhklemine oli põnev ning andis vaatamisele entusiasmi juurde.

Minule, kui täielikule võhikule selles teemas, vähemalt tundus, et Lily Collins sai inglise aksendiga suhteliselt tublilt hakkama. Kuigi veidi kentsakas oli teda kuulata.

Kokkuvõttes: Isegi kõigi kesiste romantiliste filmide hulgas jääb antud teos veelgi kesisemaks. Tegu on rahuldava meelelahutusega aga kahjuks ei võlunud see mind millegagi.

Lemmiks stseen: Rosie ja voodijaluts käe külge kinnitatuna tütart esimesel päeval kooli saatmas.

Lemmik tsitaati: "Herb?"

Liis