Kino: "Ei. Tohi. Magama. Jääda."

Tervitus!

Seekord ülevaade äsja kinno jõudnud filmist.

Pealkiri: Ei. Tohi. Magama. Jääda.

Originaalpealkiri: Before I Go to Sleep

Režišöör: Rowan Joffe

Näitlejad: Nicole Kidman, Colin Firth, Mark Strong

Kestus: 1h 32 min

Žanr: Thriller, mystery

Kinodes alates: 31.10.2014

Nähtud: 03.11.2014

Minu hinnang: 2.5/5

pilt Solariskino kodulehelt

Ma pole ammu enam ühte head thrillerit näinud (“Kadunud” oli minu jaoks pigem psycho-žanrist) ning kuna antud film tundus paljulubav nii näitlejate kui ka sisu poolest, siis sai see ära vaadatud. Oli pinget, saladusi, ehmatusi, pöördeid ja üllatusi, kuid üldpilt ning mõju jäi natuke leigeks.

Loo keskmes on naine, kes iga hommik tõustes on unustanud eelmise päeva ja nii juba oma kümme aastat järjest. Iga päev on talle uus ning selles keerulises olukorras on talle vankumatuks toeks tema lojaalne ning hoolitsev abikaasa. Tutvudes aga arstiga, kes on spetsialiseerunud mäluga seotud probleemide lahendamisele, hakkab siit ja sealt välja tulema asju, mis viitavad sellele, et kõik ei olegi tegelikult nii nagu Christinile iga hommik tema elu viimaseid aastaid kirjeldatakse ning tema eest varjatakse eri fakte. Kas viimast tehakse aga sellepärast, et naist kaitsta või tõde varjata, selgub aga kinos?

Selliste filmidega on mul kohati raske lihtsalt nautida ja lasta nähtul end kaasas vedada, sest ma pidevalt mõtlesin ja arutasin oma peas, et kes see neist see kurjam siis on ning mis on tõde. Tahtsin koguaeg vastuseid juba teada ja nuputasin tulemuse üle, jätmata teekonna täiesti kahe silma vahele. Ilmselt on see kannatamatus mis välja lõi. Iseenesest pean tunnistama, et põhipuänti ei osanud ma küll oodata ega kuidagi eelnevalt selle peale tulla, vaatamata väikestele vihjetele mida tagantjärgi mõeldes ikka leidus. Seega oli suur üllatusmoment rohkemgi kui olemas ning väga mõjuv, sest see pani ikka silmi suureks tegema ning suud maigutama. Samas aga, kuidas see ütlus krimiromaanides oligi, et see keda kõige vähem arvad, et kuriteoga hakkama sai, siis see just tegigi – siinkohal see ütlus üks ühele paika ei pea aga usalduse võitmine ja väga usaldusväärne tundumine on ka juba pool võitu kurjategija kasuks.

Film ei pakkunud kahjuks midagi originaalset või värsket, mis eristaks ta teistest antud tüüpi linateostest. Sisu liikus mööda teada mustrit, kuid mind see nii väga ei häirinudki, mis aga osalt filmi nautimist tõesti rikkus oli tõsiasi, et palju oli loos auke või aspekte mis mulle ei tundunud loogilised. Näiteks, oleks Claire saanud mitmed loosse läbimurde toovad faktid esile tuua ja kõik ei oleks nii kaugele läinud ning samuti oli kuidagi väga hõlbus kurikaelal kõike korraldada, mitte keegi ei kontrollinud kordagi ja see häiris mind.

Veel midagi: see on nüüd ainuüksi minu probleem aga mulle kohe üldse ei meeldinud pidevad detailsed lähivõtted Nicole Kidmani silmamunadest. Need olid sellised punetavad, veresooned esil ja kuigi need illustreerisid suurepäraselt tegelase üldist olekut – väsinud, stressis, kurb ja mures – oli see kuidagi vastukarva.

Näitlemise kohalt pean mainima, et mulle avaldas Nicole Kidman kohati muljet. Ta sobis väga hästi antud rolli ja mängis suurepäraselt välja segaduses, habrast ning meeleheitel Christine’i. Mark Strong leebe, rahuliku ning abivalmis arstina oli ka väga meeldiv üllatus, olles teda enamjaolt karmides rollides näinud. Colin Firth oli väga sümpaatne hooliva abikaasana, aga tema puhul ei jäänud mulje, et roll väga suurt pingutust nõuaks.

Kokkuvõttes: Okei meelelahutus ning väike nuputamismäng vaatajale, kuid üldiselt ei tõuse antud film millegi erilisega esile, peale süžee-aukude.

Lemmik stseen: Viimane stseen - kohtumine.

Lemmik tsitaat: "Minu jaoks on see uus valu."

Liis