Kino: "Annie" ja "Fookus"

Tervitus!

Seekord ülevaated kahest filmist, mis see nädal kinodesse jõudsid.

Pealkiri: Annie

Originaalpealkiri: Annie

Režišöör: Will Gluck

Näitlejad: Quvenzhané Wallis, Jamie Foxx, Cameron Diaz, Rose Byrne, Bobby Cannavale 

Kestus: 1h 58 min

Žanr: Komöödia, muusikal, kogupere

Kinodes alates: 27.02.2015

Nähtud: 22.02.2015

Minu hinnang: 3.5/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

Krussis punaste juuste, särtsaka ja positiivse ellusuhtumisega orb Annie karakter sai kuulsaks lühikoomiksitest ning on tänaseks jõudnud ka teatrilavale, filmidesse jne. Tema välimus ja olemus on niivõrd ikoonilised, et suhteliselt palju oli laitvat vastukaja, kui selgus, et teda hakkab kehastama mustanahaline tüdruk, kuid see selleks. Lähen alati ülimalt hea meelega vaatama lastefilme, sest nad on kerged, lõbusad ning head tuju tekitavad. Sa võid alati kindel olla, et ükskõik kui lootusetu on olukord, lõpp on vaatamata raskustele õnnelik ning mõnikord on lihtsalt vaja näha sellist ennetatava ja klišee sisuga armast ja lihtsakoelist vitamiinilaksu.

Annie on orb, kes allavandumatult ikka ootab veel oma vanemate tagasitulekult, olles kindel, et viimased otsivad teda ja saatus viib neid kunagi kindlasti kokku. Vaatamata keerukale eluolule kibestunud, iseka ja õela Miss Hannigani eestkoste all, koos mitme teise tüdrukuga, suudab Annie säilitada oma energilise, elujaatava ning heatahtliku ellusuhtumise. Ühel päeval ristub aga tema tee pururikka Will Stacksiga, kes kavatseb Anniet ära kasutada oma linnapeaks saamise kampaania käigus. Mõlemad poevad aga märkamatult üksteise südametesse ning Annie jõuabki väga ligidale päris enda pere saamisele.

No kuidas ma ei saaks täiest hingest kaasa elada toredale ja vahvale orvule, kes on usin, abivalmis, optimistlik ja nunnu väike tüdruk. Kuigi lõpp on aimatav, suutis film mind haarata ning pingsalt pöidlaid hoidma panna. Suur osa selle õhina ja kaasa kiskumise saavutamisel oli peategelast kehastaval noorel näitlejaneiul, kes sobis rolli kui valatud ning oli ääretult sümpaatne ja suurepärane Annie olemuse tabamisel ning filmi kandmisel. Eriti emotsionaalne, meeldejääv ja olukorrast maksimumi tabav stseen oli Annie soolo "Opportunity." Jamie Foxx tegi ka meeldiva ning ootamatult väga isaliku, toetava ning hooliva etteaste mehest, kes kohe üldse ei kavatsenud seda energilist ja rõõmsameelset tüdrukut enda kindla sihi ja emotsionaalselt steriilse elu lähedale lasta. See on aga selge, et antud eemärk hävib, kuid ma tõesti hindasin kui loomulikuna see protsess vaatajani toodi ja ei olnud kildugi sellisest prauhdi! ja juba oleme suur armastav pere olukorrast. Ainuke, kes meeskonnast nigelalt silma jäi oli Cameron Diaz kurja kasuemana. Ma ei saanudki aru kas ta pingutas üle, tegelase profiil ei kattunud temaga edukalt või ei sulandunud ta lihtsalt teiste tegelaste, filmi üldpildi ja olemusega, kuid midagi oli viltu ning etteaste ei olnud just positiivselt märkimisväärne.

Filmi muusika oli loomulikult imeline ning tuleneb Broadway samanimelisest muusikalist. Kindlasti teavad palju lugusid "Tomorrow" ja "It's a Hard Knock Life," kuid võib-olla ei ole teadlikud, et need pärinevad sellest muusikalist. Samas peab tunnistama, et kohati oli laulude lisamine stseenidesse veidi imelik ja ei sobinud filmi olemuse, õhkkonna ja tempoga, lihtsalt kuidagi kentsakas oli vahest, kui tegelased äkitselt laulma hakkasid. Siinkohal aga peab ära märkima, et lõõritamisega said Jamie Foxx ja Quvenzhané Wallis kiiduvääriliselt hakkama. Taaskord pean eraldi välja tooma aga Cameron Diaz'i ja mitte positiivselt. Ta sai enda paladega hakkama, kuid oli näha, et ega tal selles valdkonnas annet just ei ole ja ega ta ennast mugavalt ka ei tundud.

Tuleb meeles pidada, et antud film ei ole kõigile mõeldud ja ei meeldi kaugeltki igaühele ning on eelkõige ikkagi lastele suunatud ja seega ei tasu minna seda kaema eelarvamuste, valede ootuste ja vigade otsimise eesmärgil. Oodata ei tasu ka originaalsust, sügavmõttelisust ning erakordset elamust, kuid selle eest on võimalik leida hulganisti naeru, pisaraid, päikest ja head enesetunnet.

Lemmik tsitaat: "Kõik tulevad vannitoa pärast, aga jäävad magamistoa pärast."

Lemmikstseen: 2tk - Kui Will Stacks kartulipudru välja sülitas ja sellest paroodiavideo tehti ning film filmis "MoonQuake Lake," peaosades Mila Kunis ja Ashton Kutcher, mis oli geniaalne ja ülepakutud paroodia populaarsetele YA noorte raamatutel põhinevatele filmidele.

Kokkuvõttes: Kui sulle meeldivad lastefilmid ja sind ei häiri nende tüüpvead, siis soovitan soojalt, kui aga ei meeldi, siis pole mõtet oma aega raiskama minna.

----------------------------------------------

Pealkiri: Fookus

Originaalpealkiri: Focus

Režišöör: Glenn Ficarra, John Requa

Näitlejad: Will Smith, Margot Robbie, Rodrigo Santoro, Gerald McRaney

Kestus: 1h 44 min

Žanr: Krimi, draama, romantika

Kinodes alates: 27.02.2015

Nähtud: 28.02.2015

Minu hinnang: 2.5/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

Seda filmi sai vaatama mindud, sest otseselt midagi muud sobival ajal ei olnud, seega ega ma väga agaralt seda näha ei soovinud. Vaatamata vähestele ootustele, eeldasin näha kergelt ajuvaba meelelahutust ning sisukirjeldusest ja žanrist lähtudes, hulgaliselt puänte. Viimaseid ka loomulikult esines arvestades, et tegu ikkagi krimi, tüssamise ja petmisekunsti ümber keerleva filmiga, kuid lõpptulemus jäi kuidagi lahjaks ja üldiselt linateos mulle muljet ei avaldanud.

Nicky on ekspert ja kogenud petmises ja pättuses ning kuulub viimastes kõrgliigasse. Hetke ajendil võtab ta endale nn õpipoisiks kauni ja hakkamist täis pisisuli Jess'i. Oma illegaalsete tegemiste käigus areneb professionaalne suhe edasi romantiliseks. Kas aga valede, teiste petmise ja altvedamiste keskel võib sellest tulla ka midagi usaldusväärset ja pikaajalist, on väga kaheldav ning kummal on tegelikult olukorra üle kontroll ning kes veab keda ninapidi, see on põhiline küsimus.

Margot Robbie on loomulikult väga ilus ja seksikas naine, kuid ta jättis oma tegelaskujust sellise üliagara, energilise, kiitust ning paisid ihaldava kutsu mulje. Küll ta keksis ja säras Nickyle, samal ajal kui viimane oli nagu vana rahu ise, kes ei unustanud neiule mõned paid ja patsutused loovutada. Tegelikult oli ta aga suhteliselt sümpaatne ja kergesti kaasa elama panev kaunitar, kes vahelduseks külmadele, kõrkidele ja perfektsetele beibedele oli selline soojem, tundlikum ja lõbusam variant. Will Smith ei tekita minus mingeid emotsioone, pole kunagi seda teinud ja teda filmides vaatan kui näiteks osa mööblist või lihtsalt paratamatust. Ega ta siin mind ka pahviks ei löönud ja mingeid tundeid minus ei tekitanud, kuid pean tunnistama, et see mida ta teeb, teeb ta rahuldavalt, seega noh, okei oli. Ma aga ei tundnud, et paari vahel oli piisavalt keemiat, mulle jättis see rohkem eelnevalt mainitud kutsu ja peremehe suhte mulje, Will Smith oli kuidagi liiga isalik ning nende positsioonid ei olnud võrdsed, seega ei vaadanud ma neid kui võrdväärseid partnereid, sest kaardid olid ikkagi alati Nicky kasuks. See tegi aga seisu igavaks.

Antud tüüpi filmist eeldaks katkematut pinget ja selle pidevat kruvimist, kiiret tempot, üllatusi igal nurgal ning õhinat ja kannatamatust, et mis nüüd küll saab, kuid avastasin end teatud kohtades, mis pidid ilmselt kuuluma pinevuse tipphetkedesse, mõtlemas, et need jäid kuidagi lahjadeks ja mu mõtted kaldusid igale poole mujale kui filmile. Mitmed stseenid tundusid kuidagi mittevajalikud, venitatud ning filmi topitud, et selle kestusaega täita. Hulganisti tundus olevat sellist põnevuse hakkimist ja sellega endale jalga tulistamist filmi haaravuses. Ka viimane puänt jäi kuidagi kesiseks ja poolikuks, kuigi pean tunnistama, et sellist lahendust päris oodata ei osanud, ning olukorra selgudes jäi mulle palju küsimärke ja arusaamatusi, sest seletus ja nähtu ei klappinud täielikult, samas ei viitsinud ma niiväga neid ka läbi mõelda, et äkki ikkagi istuvad omavahel kokku.

Lemmik tsitaat: "Ma tunne joodikuid, ma tunnen kiimakotte."

Lemmik stseen: Jess rõdul.

Kokkuvõttes: Ei kana ega kala, okei ajaviide pooleteiseks tunniks, kuid otseselt ei üllatanud ega võlunud film millegagi.