Kino: "Kingsman: Salateenistus"

Tervitus!

Taas kinorindelt!

Pealkiri: Kingsman: Salateenistus

Originaalpealkiri: Kingsman: The Secret Service

Režišöör: Matthew Vaughn

Näitlejad: Colin Firth, Taron Egerton, Samuel L. Jackson, Mark Strong, Michael Caine

Kestus: 2h 09 min

Žanr: Action, komöödia, spiooni

Kinodes alates: 20.02.2015

Nähtud: 28.02.2015

Minu hinnang: 4.5/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

Ma tunnistan üles, ma ei ole kunagi olnud suur James Bondi filmide austaja, kuigi ma üldse ei vaidle vastu, et tegu on oma žanri suurepäraste linateostega ning nende populaarsus räägib loomulikult nende eest. Viga on peategelases, kes kui selline ülicool, kõik paistab olevat kontrolli all, Martinit joov salapärane napisõnaline naistemees, ei ole minu jaoks just põnev ja köitev. Ma lihtsalt ei suuda talle kaasa elada, sest ta tundub minu jaoks liialt külm, kalkuleeriv ja ning tema iseloom, hoiak ja tihti ka välimus ei ole mulle absoluutselt sümpatiseeriv. Kuna aga spioonifilmid mind iseenesest ikkagi tõmbavad, siis olen ma enamgi kui tänulik, et tehti antud žanri film, kus minu suhtumine peategelasse on kategooriliselt vastupidine. Kui lisada siia ka veel tõsiasi, et vunki on ikka kõvasti üles keeratud ning film on kohati nii ekstreemne, et ajab lausa oma jaburusega naerma, siis võib etteruttavalt öelda, et film pani kümnesse.

Sisu on filmil tegelikult klišee ning värskuse kübet ei ole ollagi: Eggsy on allakäigutrepil. Kunagisest nii vaimselt kui füüsiliselt paljulubavast poisist on saanud pisipätt, luuser ja mitte keegi. Sattudes suurde tupikusse tuleb talle appi salapärase spioonide organisatsiooni agent Harry Hart, kes näeb rullnokas potentsiaali ning annab talle võimaluse, et kas võtta osa kõige ohtlukumast tööintervjuu protsessist eales või anda alla ning ronida tagasi enda mõtetusse ning räbalasse ellu. Tark poiss nagu Eggsy on, otsustab ta loomulikult võimalusest kinni haarata, et endast midagi teha.

Esiteks pean mainima, et kui trailerit nägin, siis tundus mulle, et seal oli kõik öeldud ja näidatud ning sellest lähtuvalt uudishimu ja ärevust see niiväga esile ei toonud. Pean aga tunnistama, et siinkohal oli tegu kas väga geniaalselt või siis väga totakalt kokkupandud traileriga, sest kuigi kõik tundus nii ilmselge, et mis on tulemas ja mida oodata, siis lõppprodukt suutis mind üllatada isegi pärast seda kui lugesin kogemusi eellinastustel käinud inimestelt, kellede meelest on film lihtsalt täiesti peast segane ja üle igasugu võllide läinud, seda kõike muidugi positiivses mõttes. Seega on mul ääretult hea meel, et trailerit näinud lähtusid ikka sellest, filmis peab veel midagi head ja erilist olemas (lavastaja reputatsioon räägib ju tema eest) ning ei langenud igava ning näiliselt kõik ära näidanud traileri petlikusse orki.

Film on igatpidi mõeldud vaid täiskasvanutele, sest lendavad pead ja igast muud jäsemed, purskab veri, inimesed kukuvad kui kärbsed ning loomulikult tuleb eraldi võika, uskumatu ja julge meelelahutuse, mis mõeldud vaid täiskasvanutele, kategooriana välja tuua täiesti ekstreemse ja juba peaaegu legendaarse kiriku stseeni. Oli see vast alles peadpööritav ja silmi punnitama panev kuskil 5 minutit. Film ei hoia ennast tagasi ja teeb kõike ja isegi kõvasti rohkemat, mida mul on tunne, et James Bondi ja teised enamused spiooni filmid ei ole veel valmis või ei tahagi üldse kunagi teha ning seda hullumeelset piiri ületada. Siinkohal oleks vist sobilik öelda, et mina nimetaks filmi: James Bond on acid. Samas aga ei ole vaatamata äärmuslikule vägivallale teose toon selline sünge, morjendav ja realistlik, otse vastupidi, on selgelt väljaloetav, et film ei võta ennast tõsiselt ning kombib piire, samas hea maitse piire mitte ületades või vähemalt mitte liialt palju. Ma ei ole tavapäraselt suur vägivalda ja tapmistega täis topitud filmide aldis vaataja, kuid antud linateoses mõjus see kõik rohkem paroodiana ning oli sedavõrd ülepakutud ning segane, et tundus rohkem humoorika kui jõledana. Lisaks meeldis mulle ka selline veidi kaootiline kaameratöö action stseenide ajal. Lõbusale ja kangelaslike maailmapäästjatele keskenduvale sisule vaatamata, kohe kindlasti ei ole film mõeldud aga lastele ning mul oli väga kentsakas silmata päris mitut kuskil 9-11 aastast last publikus.

Olen alati öelnud, et underdog ehk allajääjate edulood ja kordaminekud tõustes mülkast kõrgustesse on mulle kui karule meepott ning eriti õnnestunud on korrad, kus see luuser siis ka ise äärmiselt sümpaatne on. Okei, Eggsy ei olnud just puhas poiss, kuid ta oli lojaalne, isegi õilis, hooliv ja heatahtlik. Teda kehastavas Taron Egerton’is oli midagi tõmbavat, mis pani talle pöidlaid hoidma ning täiest väest kaasa elama. Ma arvan, et selle suhtumise aitas tekitada, tema veidi poisilikult ulakas ja mitte-midagi-ei-ole-kaotada-seega-annan-endast-parima olemine ja selline soe ning nunnu naeratus. Kuid jah, see on ülimalt klišee, et üks igati vaene poiss teeb ära kõigile kõrgklassi tegijatele ning päästab päeva, kuid on ilmselge põhjus miks see klišee ikka ja jälle rakendatakse ning siinkohal toetas seda ka julge ning arulage taust, toimumised ja tegelased.

Kõige suurema kiitust väärt etteastega sai otse loomulikult hakkama Colin Firth. “Vanaisa,” nagu teada ühes stseenis kutsuti (nagla pidi oma sõnu hiljem sööma), küttis kõigil tagumikud kuumaks. Ta tõesti hämmastas oma hea vormiga ning liikumisega võitlus stseenides. Igati tegija vend oli, eriti kui arvestada seda, et ta on tuntud ikkagi rohkem kui draamade ning romantiliste lugude näitlejana. Kurjamit kehastav Samuel L. Jackson mulle treilerites väga muljet ei avaldanud ja kartsin, et filmis on ta suhteliselt tüütu ja ühedimensiooniline paharet, kuid filmi kontekstis ta aga toimis ning kuigi ma tema stseene ei nautinud ja kohati oli ta siiski oma enda arvates õilsa eesmärgi ja ülima egoismiga närvidele käiv, ei rikkunud ta üldmuljet ning lõpptulemust.

Eraldi pean välja tooma ka veel väga cooli avapaugu Dire Straits looga “Money for Nothing.” See passis algusesse nagu rusikas silmaauku ja tekitas sellise laheda ja änksi täis meeleolu. Samuti ei saa ma mainimata jätta JB-d, Eggsy mopsi, kes oli nagu filmi maskott ja nunnumeetri lakke ajamise eest vastutav tegelane. 

Lemmik stseen: Kõik stseenid JBga! Eriti kuidas ta koguaeg vaatas oma suurte, vesiste ja süütute silmadega. Viimane stseen ja varasema nähtu nii öelda kordamine.

Lemmik tsitaat: “Kas see ei olegi buldog?,” “See ei ole sedasorti film,” “Sa lasid tal pea otsast! Kas see ei ole mitte veidi liiast,” “Aa, nagu Minu veetlev leedi!”

Kokkuvõttes: Soovitan kõigile, kes tahavad tüüpiliste spiooni ja James Bondi filmide vaatamisse vaheldust, kuid kelledele žanr on meelepärane. Suurepärane sissekäidud sisu uues kuues ja uue taustaga!