Pühapäev, 8. märts 2015

Intervjuu nukunäitleja Helle Laasiga!

Ühel varakevadisel päeval, kus vaheldumisi sadas lörtsi, puhus tuul ja paistis päike, seadsin sammud NUKU teatrisse. Ma olin meeldivalt ärevil, sest mind ootas eest kohtumine nukuteatri grand old lady Helle Laasiga, keda olen ise nukuteatris laval näinud ka päris lapsena.

Püha koht näitleja jaoks - tema garderoob.
NUKU majas on vahva aura. Maja oli vaikne ja rahulik, aga ometigi, nagu alati teatrisse sattudes, tekib selline tunne, et tulemas on midagi põnevat. Teate ju küll seda hetke, kui eesriie avaneb ja erinevad maailmad su ees lahti rulluvad nagu täisjoonistatud kangas. Ainult selle vahega, et pildid on elavad.

Kohtusime Hellega kohvikus. Ta tegi ettepaneku minna intervjuud tegema oma garderoobi ja ma olin rõõmuga koheselt nõus. Ma pean tunnistama, et ühe näitleja garderoob on üks müstiline koht, eriti veel NUKUs, sest sealt võib avastada igasugu põnevaid nukke, mille näitlejad ellu äratavad.

Mööda koridore ja treppe minnes mõtlesin, et kunagi tahaks NUKU majja minna ekskursioonile, lihtsalt vaatama ja uudistama küll lavataguseid ja kohti, kuhu tavaline teatrikülastaja ei satu. Põnevust kui palju!

Aga nüüd, mu daamid ja härrad, intervjuu!



Koht: NUKU teater
Küsimused koostasid: Liis ja Inga
Hellega vestles: Inga
Nukunäitleja Helle Laas

Me viibime NUKU teatris ja täna on minu vestluspartneriks nukunäitleja Helle Laas.

Alustaks sellise küsimusega, et kes te olete, Helle? Kas te olete näitleja, lavastaja või kirjanik?

Mina olen nukukas! Mina olen NUKU teatri näitleja, see on minu põhiline elukutse. Mina olen nuku ori.

Seda te ütlesite ka etenduses Ajarefrään ja see oli üks minu lemmiktsitaatidest. Etendust vaadates tekkis mul üks küsimus, et kust tuleb teie energia? Kust te selle saate? Kust tuleb see jõud ja sära, et laval niimoodi rahmeldada?

Ma ei oska seda ise öelda, sest ma olen ju nii palju aastaid laval olnud. Ma arvan, et praegu ma olen nii vanaks juba jäänud, et temperamenti enam nii palju pole. Aga kui on hea materjal, mis on lavastaja poolt hästi kokku pandud, nii nagu Jaanika Juhanson ta kokku pani, siis on see juba ise suur väärtus, mis tuleb ära mängida. Eks ta on mul ikka abiks olnud kõvasti. Lavastaja töö on minu arvates suurepärane! Mul alguses oli natuke raske tööd teha, sest võõrale inimesele usaldada oma elu, eks muidugi mitte kõike, aga natuke ikka. Ta on niisuguse väga ilusa valiku teinud sellest materjalist, mis ma tema kätte andsin.

Millest Ajarefrään kokku pandud on?

Tema (Jaanika Juhanson) lasi mul kirjutada mustalt teatud momente minu elust ja siis tal oli niisugune väike plaan, et need kõige tähtsamad asjad, mis on olnud minu elus, mis on minu elu kuhugi pööranud, ta tahtis, et ma teen seitse punkti või ega ma täpselt ei mäletagi kui mitu neid seal oli alguses. Mina kirjutasin need 7 või 8 kaheksa punkti ja siis ta valis nendest materjalidest, mis ma kokku olin pannud ise sealt ja tegi sellest näitemängu.

Kelle idee see oli, et teie elust näidend teha?

Kollane jänes, keda kohtab ka etenduses Ajarefrään
Me kunagi ammu mõtlesime sellest midagi teha, aga siis jäi ta nagu poolikuks ja siis me Taavi Tõnissoniga arutasime, et minu elus võiks veel üks monotükk olla. Siis, kui keegi neid veel ei teinud, tegin mina muinasjuttudega monoetendusi. Lastele. Need olid juba koolilaste omad. Ja siis mõtlesime, et mida teha, kas "Väikest printsi", aga "Väike prints" on väga ohtlik materjal. Tema on kirjutatud suurepäraselt,  aga ma ei ole näinud ühtegi sellist etendust, mis oleks minu puhul selle tekstiga kokku sattunud.  Ta on selle nii osavalt kirjutanud, et see, kes seda loeb, saab oma elu sinna taha panna, aga ma ei kujuta ette seda näitemänguna teha. See on väga raske. Ja siis me mõtlesime, et proovime Ajarefrääni ja siis tuli see, et keda võtta režissööriks. Jaanika Juhanson oli just lavastanud "Verelibled" ja mulle ta meeldis. Mulle meeldis ka see, et ta oli inimesena väga omamoodi ja niisugune huvitav. Ja mina ütlesin Taavile, et kui äkki prooviks. Jaanika jäi nõusse ja nii me peale hakkasime. Mul pikkamööda tuli tekst osade kaupa ja see oli minule natuke harjumatu, sest tavaliselt saab näitleja terve teksti kätte. Aga siin ta tuli pikkamööda ja tükk haaval.

Mis teid motiveerib, Helle?

Et huvitav elada oleks. See motiveeribki mind, muud ei midagi. Mul peab olema huvitav elada. Ma ei suuda kodus istuda ja aknast välja vaadata, et kes tuleb ja kes läheb. Mina seda veel ei suuda. Kui ma päris maha jään, võibolla siis. Et enam ei jaksa. Aga elu peab huvitav olema ja keegi teine seda sulle huvitavaks ei tee. Ise pead need liinid kusagilt kätte saama.

Te olete teinud hästi palju monoetendusi..

Kuskil seitse vist. Kuus etendust ja estraadikava.

Miks just monoetendused? Mind hakkas huvitama just see, et kas sellel on mingi põhjus. Te olete küll trupis ka mänginud, aga millest see tuleb, et just monoetendused?

Sellepärast, et ma ei kannata suurt massi enda ümber kui ma tükke teen. Ma pean ütlema, et näitlejate seltskond on küllalt raske seltskond kui neid on palju koos. Me oleme kõik, ka mina kaasa arvatud, edevad natukene ja siis igaüks hakkab oma nalju seal viskama ja nii kaua käib see, eriti kui ühe tükiga hakkama ei saa. Kui näitleja ei ole seesmiselt valmis tükki tegema, tahab ennast maksma panna, et teeb mingit lolli nalja või niiviisi. Kujutage ette, kui neid on palju. Siis on küllalt raske tükki teha. Aga kui sa teed monot, siis sa ise vastutad, ise teed, ise võtad publiku õnge. Kas sa meeldid või ei meeldi, ise saad lilled, ise lähed alt. Kõik võtad enda peale. Mina ise vastutan ja keegi teine sinna vahele end ei sega.

Te olete teinud ka palju kasutades teie enda sõnu niiöelda titetükke. NUKU teater teeb ju erinevatele vanustele etendusi, et mis põhjusel olete teinud lavastusi just väikelastele?

Keegi nendele ei tee ju. Ma olen päris palju Venemaal käinud ja neil on seal päris palju nukuteatreid ja tükke ja enamustel neil on mure, et ei ole kes neid tükke kirjutab. Väikelaste etendused ei kannata väga palju teksti korraga ja eriti sellist paksu teksti. Väikestele keegi lihtsalt ei tee. Pole lihtsalt, millest teha ja tehakse tekstiraskeid tükke nagu muinasjutud, aga keegi ei teegi nii väikestele lastele kuskil. Siis oli see beebiteater, aga seal peab olema vähe teksti ja palju pilti ja liikumist ja temale tuntud tegelasi. Et kui ta juba tunneb midagi raamatust nähtud pildi järgi ära või on niisama räägitut, et ema on näiteks muna pannile puruks löönud või munakooki teinud, aga keegi neile ei tee. Ja sel ajal kui ma tegin monosid, siis keegi teine neid ei teinud. Siis ma mõtlesin, et võiks ju proovida teha etendusi nendele päris väikestele.

Pöial-Liisi, Helle enda tehtud nukk
Need on päris edukad olnud..

Jah! Tsuh-tsuh eriti. Me teeme neid kolmekesi ja Tsuhiga olema ka festivalidel Venemaal käinud kuni Siberini välja. Seal on niivõrd vähe sõnu.

Ajarefrään on siiski täiskasvanutele mõeldud tükk ja päris tõsine ka. Kas näitlejana on raske ennast täiskasvanute tükiks ümberhäälestada?

On jah. Natuke on harjumatu, aga ma pean väga tänulik olema režissöörile või siis ikka lavastajale, et Jaanika on ta niiviisi kokku pannud ja ta on suureks abiks. Tema on ikka teinud sellest tüki ja seda minuga koos. Algus oli raske, aga ta on osanud leida selle võtme minu puhul. Psüühika ja kõige muu juurde.

Ma pean ütlema, et mulle etendus väga meeldis.

Rõhuasetused on väga õiged. Muidugi on mul raske seda mängida. Just psühholoogiliselt, kord emotsionaalselt ülesse poole ja siis alla poole.

Ma kujutan ette, et see oli emotsionaalselt väga raske, sest ta puudutas raskeid teemasid: vanemate surmad. Ma usun, et inimesena on seda laval väga raske uuesti läbi elada ja etendada?

Kuidas ma ütlen. Algus on raske. Proovide ajal, kui sa kisud kõik selle emotsiooni endast välja, aga pärast, ma vähemalt loodan, hakkad sa näitlejameisterlikkust kasutama. Seda näitleja õppinud poolt just kasutama. Kui sa õppinut õigesti kasutad, siis on kergem.

Laval tundus emotsioon ehe.

Ta ongi ehe ju kusagilt! Emotsioon jääb meelde sulle. Emotsiooni on nätilejana raske meelde jätta, aga mida saab meelde jätta on see miks, et millest emotsioon tekkib. Seda olukorda saab jätta meelde. Emotsioon peab ju iga kord uus olema. Ta ongi iga kord natuke teistmoodi. Vaat see miks ja mis, see suhe sellega, no selle saab talletada.

Ma hüppaks nüüd näitlemise juurest korra kirjutamise juurde. Ma olen osasid teie raamatuid lugenud. Hästi lahedad raamatud! Mis teid kirjutama ajendas? Miks te lasteaamatuid kirjutama hakkasite?


Hanel oli auto. Üks paljudest Helle kirjutatud raamatutest
Seesama põhjus - et teha elu huvitavamaks natuke. Ja oli ka niiviisi, et oli selline situatsioon, et eks ma ikka tüdinesin ikka natuke sellest nukuteatris ära vahepeal. Nagu te etenduses nägite, siis oli mul päris palju reisimist vahepeal mööda Eestit. Kuidas ma ütlen teile... Heljo Mänd tegi meil siin ühte lugu ja ma natuke nähvasin talle, ma olen sellise teatud suuvärgiga, ikka natuke seda saarlase verd ja ütlesin, et et ma võin ka niimoodi kirjutada nagu teie. Heljo, kes on niisugune tore inimene, ütleb mulle, et aga kirjutage! Ta oli siis "Tähekese" toimetuses tööl ja ta ütles, et kui on õige asi, panen sisse. Vaatame, mis tuleb! Issand, ma polnud mitte midagi veel kirjutanud! Ja siis ma vaevlesin terve öö seal ja hommikuks oli see valmis, selline pisike lugu. Lugu "Ämbliku pesupäev". Selline lühike. Ja Heljole see meeldis ja avaldaski. Ja sealt me saime tuttavaks ja ta hakkas torkima mind, et mis sa oled veel kirjutanud ja et kirjuta veel. Ja niimoodi ta mind torkis ja torkis, et mul oli piinlik, kui ma midagi ei kirjutanud. Seal oli päris huvitav seltskond ja Heljo oli väga huvitav inimene ja tol ajal me olime ju palju nooremad kõik ja ma pääsesin natuke teise ringi, seltskonda. Ta oli vahelduseks ka, selle asemel, et kogu aega sõita Paide-Türi vahet külalisetendustega.

Ma saan aru, et see ringi sõitmine oli näitlejatele raske, aga meie, kes me näiteks Saaremaal elasime, meil oli alati väga hea meel, kui teatrid Saaremaad külastasid. Meil oli ju hea meel, kui meile natuke rohkem kultuuri toodi mandrilt. Kõik etendused sai ära vaadatud, kes kohal käisid, sest tol ajal ei olnud ju Saaremaal peale rahvateatri suurt midagi.

Kui sa kogu aeg mängid ühte etendust, siis läheb see tükitööks. Hea on muidugi, kui sul tuleb natuke vaheldust, näiteks festivalid, Ega siis, kui sa elu endale ise huvitavaks teed ja kui sul on, mida mängida, ka erinevaid etendusi, on hea, aga kui sul on kogu aeg üks tükk nagu tol ajal oli, siis sellega sõidad mööda Eestit, kaks etendust päevas, ja veel missugustes tingimustes, koolisaalid ja nii edasi. Ja kaks prožet... mis tehnika tol ajal oli. Kaks prožet ja siis mingisugune lina oli sul seal ees. Ja reisid päevast päeva, kaks päeva kodus ja jälle!

Arusaadav, meil olil ihtsalt hea meel, kui käidi seal maa ja mere taga.

Teil on olnud väga pikk karjäär näitlejana ja lavastajana..

Jah, tiksub kevadel sinna 50 aastani.

Mis on need kõige eredamad hetked selle aja jooksul? Kõige suuremad saavutused?

Ma ei oska seda niiviisi öelda, sest ma ei ole oma elu kunagi karjäärina võtnud, Ma ei ole kunagi mõelnud, et ma teen karjääri. Ma olen seda elu lihtsalt elanud ja ma ei oska öelda. Kui midagi vastata, siis ma arvan, et ikka need festivalid. Sest kodus, kõik on sinuga harjunud. Helle Laas teeb neid etendusi, toredaid tükke teeb, aga ega sind sellepärast ei kanta kätel veel. Aga väljapool, kui sa oled kusagil, ütleme seal Siberis siis, või Abakhanis või oled kusagil Zahhalini saare peal või oled Omskis, ja kui sa siis äkki tunned... Muide, vene inimene OSKAB kanda oma näitlejaid kätel. Sind tõsta. Aga eestlane, ta vaikib maha nagu. Ja vaat, need ongi need hetked. Zahhalini etendused ja Omski viimane etendus, Vepsa etendus, kus kõik käisid õnnitlemas ja kus hiinlased ainukesena ei kallistanud, vaid kummardasid, Vaat need ongi need elamused, mis toidavad. Seda on vaja näitlejale. Me võime kõik rääkida, et ah, mis, aga ei ole see nii. Moskvas olen ma mänginud seal kultuuritöötajate või näitlejate majas, ma tegin oma loominguõhtu seal. Mind kutsuti tegema. Need on niisugused tunnustamise hetked.
Hiireemand etendusest Pöial-Liisi

Ma ei teagi, kui palju artikleid on ilmunud. Praegu on ühe kuu jooksul ilmunud nii palju erinevaid vastukajasid Ajarefräänile, aga see on täiskasvanute tükk. Mul ei ole elus ühelegi tükile olnud nii palju vastukajasid. Kirjutatud on vähe, aga just suuliselt on vastukaja tulnud palju. Nüüd tagantjärele palju räägivad, sul on olnud palju monotükke, et neid me mäletame. Lapsed, kes nendel aegadel koolis käisid, tulevad ütlevad nüüd aitäh!Nemad mäletavad. See on minu õnn. Aga sel ajal, ma ei mäleta, et oleksckirjutatud. Hea oli, kui mingi väike tekst kusagil ilmus. Seda enam, et tegemist oli lasteateatriga. Mis seal siis ikka on? Siiamaani arvatakse, et lasteteater on lasteteater. Täiskasvanute publikut on raske saada, ma arvan.

No ma pean tunnistama, et ma olen üks nendest täiskasvanutest, kellele meeldib ka lasteetendusi vaadata, ka ilma lapseta. Aga eks see on ikka nii, et kuidas keegi.

Kui ma Ajarefrääni etendust vaatasin, siis ma mõtlesin, et te olete paljude huvitavate inimestega koostööd teinud. Alates Ferdinand Veikest, keda ma olen telekast näinud, aga laval mitte, lõpetades siis Hendrik Toomperega.

Jah, aga teate, ma töötasin Hendrikuga ainult ühes etenduses. Ühe korra vist Nukustuudio ajal ka. Ma asendasin seal kedagi ja Hendrik oli sel ajal seal juba pikemalt olnud. Oleme mänginud telekas, telelavastuses. Dilidon.. Hei pöialpoisid! Vaat seal mängisime koos, aga muidu mitte. Ainult ühes või kahes tükis mängisime koos.

Vanasti olid püsitrupid. Kolm erinevat truppi: üks harjutas, teine oli laval ja kolmas käis ringreisidel.

Kas teater on selle aja jooksul palju muutunud?

Nukud etendusest Pöial-Liisi

On ikka! Võimalused on muutunud ja inimesed on muutunud. Näitlejad on muutunud. Kasvõi vanuse poolest. Keskmine vanus näitlejate seas on praegu noorem, kui siis, kui mina alustasin. Me olime ju ka tol ajal noored, aga meid oli vähe. Vanemat põlvkonda oli nagu rohkem sel ajal, sest nemad ju tegid teatri 1952 aastal. 10 aastat hiljem, kui mina õppestuudiosse sattusin, siis nad olid juba keskeas, kuskil nii, et vanemad olid juba viiekümnete ringis. 49-50 ja osa olid siis natuke nooremad, neid oli paar tükki. Praegu on näitlejad ju suhteliselt noored NUKUs. Väga tõsiselt võtavad asja ja väga toredad on.

Millised on teie enda viimased kõige eredamad kultuurielamused? 

Ma ei ole viimasel ajal üldse peale enda etenduste kusagil käinud. Ma ütlen päris ausalt, et ma polegi kusagil käinud. Ei teatris, ei kinos. Ainult üks õhtu ma vaatasin seda Bergmani filmi, kus Ullman ka mängib. See on mustvalge film. Mulle meeldis see. Mis siis, et vana film juba. Suurepärane minu arvates!
Aga teatris... Ma ei mäletagi, mida ma viimasena nägin. Ainult oma teatritükke olen vaadanud siin.

Aga ma suhtlen Facebookis! Vaatan pilte, kuulan muusikat ja suhtlen oma sõbrannaga Moskvas. Saadame sõnumeid üksteisele.

Mis te arvate, kuhu NUKU teater liigub?

Seda ma küll ei oska ennustada, et kuhu ta 5-10 aasta jooksul liigub. Aga ma arvan, et eks ta läheb natuke tehnilisemaks. Et tulevad rohkem erinevad helitaustad. Ja lõpuks jõuad ikka välja lihtsuseni, et nukuteater jääb, aga seda tehakse teiste vahenditega. Oli aeg, kus nukuteater oli selline väga vormiline. Preagu tuleb vormiteater jälle peale, et ta litsub ja litsub end peale. Ja siis istuvad inimesed saalis Ajarefrääni ajal ja lasevad pisara. Kuigi selles etenduses on väga vähe tehnikat, aga ikkagi, tehnikat on. Kui midagi juhtuks selle makiga, siis peab publiku ees vabandama ja ütlema, et ... mul partner seal köhib praegu. Vabandage, kohe läheme edasi. See heli ja lavakujundus on ikkagi suuresti Jaanika tegu, need on tema partnerid, ta tunneb neid hästi. Ta on nii helitehniku kui ka kunstnikuga enne koos töötanud. Ja ma pean ikka ütlema seda, et suur osa sellest etendusest on ikkagi Jaanika tehtud. Lavastaja on ju kõige juures ja lavastajat peab kiitma lihtsalt selle pärast juba, et nendest räägitakse nii vähe. Näitleja saab ju ikka oma kätte, ta saab aru, kas teda tunnetatakse laval, aga vaataja unustab tihti lavastaja ära. Sellepärast ma tahangi oma lavastajast rääkida. Ta roll on väga suur. Ja meie vanusevahe on ju tohutult suur, tema on 37 ja mina olen 73. Ka lavastaja peab ju tunnetama ja minuga kaasa tulema. Leppima sellega, mida näitleja pakub, kui ta teatuid asju ja momente üle elab.

Kas on vara küsida, et mis teie järgmine projekt on?

Ei. Üks projekt on, aga ma elan praegu üks päev korraga, aga ma olen andnud oma nõusoleku teatrile, et kui ma vastu pean, siis 2016ndal aastal vist midagi tuleb. Võibolla hakkan ühte väikelaste tükki tegema. Lavastama etendust "Väike konn ja kole kala". Nagu ma olen aru saanud, siis millalgi läheb teater remonti ja siin hakkavad ümberehitused, siis nad tulid mulle vastu ja lükkasid seda asja edasi.

Kas teil oma lemmiknukk on?

Ei, ma ei oska sellele küsimusel vastata. Mu kollane jänes on tõesti üks hea nukk. Ta on nii lihtsa tehnikaga, seal ei ole tehnilise poole pealt midagi muud, kui kõrvad. Kõrvu saab liigutada, aga ma ei ole talle praegu seda kohta leidnud.

Ma olen lapsest saati tahtnud küsida nukunäitlejalt ühte küsimust ja kuna ma ei ole varem nukunäitlega otse rääkinud, siis ma küsin seda teilt. Kuidas teil käed ära ei väsi nukku hoides?

Kuidas ma seda ütlen. Seal on üks väike nipp, sa saad käsi toeteada. Käsi ei väsi siis ära, kui sa seda liigutad. Kui sa pead seisma ühe koha peal vaikselt ja liikumatult, vaat siis on raske. Sa ei mõtlegi selle peale, sa mõtled teksti ja nuku peale. Nukunäitlemine käib ju niiviisi, et mina annan nukule, ise vaatan nukku, aga nukk suhtleb ju omakorda teise partneri nukuga. Minu partner suhtleb ka nukuga. Meie omavahel ka võibolla aegajalt saame otsa vaadata, aga pole aega ja kogu suhtlus käib nukkude kaudu. See on selline imelik suhtlus, teekond. Ma nagu suhtleks nähtamatu partneriga. Ma kuulan ainult tema häälekõla ja ma ei näe tema silma. Ma ei näe, mis ta mõtleb. Ma ei ole mänginud varem niimoodi ja see on minu jaoks uudne mängida sellist täiskasvanute tükki, kus on teistsugune emotsioonide skaala.

Mida, Helle, tähendab teie jaoks õnn?

(Pikk vaikus). Õnn on selline eriline tunne. Nagu ma enne ütlesin, et keegi mäletab. Ta tuleb ja ütleb sulle, et ta mäletab sind mingist etendusest. Võibolla, kui ma oleksin noorem, siis ma vastaksin teisiti. Aga ma olen 73, eksole ja see ongi see, et keegi sind mäletab. Et sind mäletatakse. Et ma ei ole tühja oma elu elanud. See ongi see õnn. Et ühel või teisel etendusel tuleb näiteks keegi vanaema või mõni ema ja ütleb, et mäletate, me käisime.. Seda mäletamist on praegu väga palju. Ja see ongi see õnn, et sind mäletatakse. Ja kui sa oled 73, et sa pole tühja elanud. Mina arvan, et see ongi õnn.

Suured tänud vestluse eest!

Tore oli saarlasega kohata!

--------------------------------

Aitäh, Helle Laasile intervjuu eest! Tänud lähevad ka NUKU kommunikatsioonijuhile Hannelele,kes selle intervjuu võimalikuks tegi!

Peale intervjuud näitas Helle mulle oma nukke ja me ajasime kümmekond minutit tema garderoobis juttu ilma diktofonita. Vestlesime teatriteemadel ja kui ta mind oma garderoobist tagasi alla teatri fuajeesse juhatas, siis lubasin talle ja NUKU teatrile varsti jälle külla tulla.

Peatse kohtumiseni!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar