Esmaspäev, 2. märts 2015

Teater: "Laulud halli mere äärest"

Tervitus!

Vahelduseks teatrist ning ülevaade Draamateatri ühest uusimast lavastusest.

Pealkiri: Laulud halli mere äärest
Teater: Draamateater
Kestus: 2h 35 min
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Osades: Kersti Kreismann, Viire Valdma, Guido Kangur, Hilje Murel, Jaan Rekkor, Ivo Uukkivi, Martin Veinmann, Tõnu Oja, Kleer Maibaum-Vihmar (külalisena), Mari Lill, Tiit Sukk, Ester Pajusoo, Andreas Altmäe, Mihkel Roolaid, Malle Maltis
Esietendus: 15.02.2015
Millal nähtud: 20.02.2015
Minu hinnang: 3.5/5

pilt Draamateatri kodulehelt
Esimesed kümme minutit jälgisin laval toimuvat kulmukergituse ja mõttega, et mida ma küll vaatama tulin ning kas midagi reaalselt toimuma ka peatselt hakkab? Minu ees avanes pilt hommikust vaikses, eraldatud ning elamiskõlbmatuks tunnistatud väikses Vahemereäärses külakeses ning kordamööda heideti pilk väikeste uberike sisemusse, kus leidus nii karvaseid kui sulelisi. Küll nad käisid kiirel suplusel, tegid võimlemist, maalisid, tegid süüa ja ega omavahel eriti ei räägitud ning polnudki väga kellegagi vestelda. On veel vähe öeldud, et esialgne mulje etendusest ei olnud just paljulubav ning kaasahaarav ja tulemus ei tõotanud tulla huvipakkuv ning asjalikult sisukas. Kuid just see oligi nähtu eesmärk, mitte esitada mõnda lugu, millel on süžee, puänt, kulminatsioon, kindel siht või muu, vaid publiku ette tuua esialgselt ilmetutena ning mõttetutena näivaid, kuid tegelikkuses väga kõnekaid ning värvikalt illustratiivseid pilte ja üksteisega ilmtingimata mittehaakuvaid stseene ühe unise ja üksildase väikeküla inimesest ja nende eluolust.

Antud etenduses oli tegu meeskonnamänguga, kus puudus peategelane või isegi väiksemgi eristumine kõrval ning põhi tegelaste vahel. Etendus oli sulatatud kui üheks ühtlaseks massiks, kus kõik laval toimunu ja nähtu moodustasid terviku, nii näitlejad, lavakujundus, heli, usinad lavakujunduse poisid, kes olid laval kohati tihemini kui mõni näitleja, keegi ei tõusnud esile, keegi ei langenud tahaplaanile, lavakujundus ja kõik muud aspektid töötasid koos näitlejatega ja vastupidi. Seda seisukorda soodustas veel ka konkreetse ja katsutava sisu puudumine.

pilt Draamateatri kodulehelt
Laval võis näha igasugu isemoodi, eri kiiksudega ning ka Eestis äratundmisrõõmu
pakkuvaid tegelasi, näiteks kamp muidumehi, kes pidevalt kohaliku toidupoe ees hängisid, õlut jõid ja kaugusesse vaatasid, tubli ja asjalik vanamemm, kellel olid suhteliselt luuseritest täiskasvanud lapsed, kes ei olnud siiani suutnud korralikult emme kaisust välja roomata, naine, kes ei suutnud magada ning leidis lohutust religioonist jne. Nad kõik olid omapärased, meeldejäävad ning ootamatult sümpaatsed. Kokku moodustasid nad otsekui pusle, mis esmapilgul kohe üldse ei klappinud ning koosnes tükkidest eri piltidest, kuid mida rohkem jälgida, seda loomulikumaks ja arusaadavamaks muutus kooslus ja oli ilmselge, et tegu on omavahel harmoonilises kooskõlas ja igati kokkukäivate osadega.

Detailides peitus võlu ning etendusse oli sisestatud erisuguseid ja erivormides peensusi, mis jäid silma ja haakusid meelde. Mõned värvikad, ootamatud või siis humoorikad stseenid, vahepalad või üksikasjad: Pasi vaikselt ja kiirustamata saia mugimas, kolme kohaliku "rullnoka" modernne diskotants oli lihtsalt vinge, suvaline orienteerumise võistlus keset toimumisi, Jarkka enamasti ühepoolsed telefonikõned emaga, poes, eriti taaraautomaadi juures veedetud aeg ja palju muud. Mu ülimad kaks tipphetke olid aga, esiteks, Jeesus, kes ootamatult ristilt maha astus ja tantsuga ühines. Ma olin esireas, kuid selle hetkeni ei suutnud ma tuvastada, et tegu oli päris inimesega, see oli tõepoolest kihvt minipuänt. Teiseks, kohalike kohtumine poes Jaapani turistidega, kes olid pöördes Muumitrollidest ning lootsid näha päris vabas elukeskkonnas Muumisid. Ka nende väike tantsunumber oli energiline ja elurõõmus ning suurepärane kontrast flegmaatiliste, kurbusele kalduvatele ning vaiksetele kohalikele. Huumor oli antud etenduses mitte karjuv ning näkkukargav vaid selline tagasihoidlik ja peen ning palju oli üllatusmomente, mis olid olemuselt väga koomilised. Rõhk oli sellisel depressiivsel ja veidi mustal huumoril, kuid mõju oli positiivne ja efektiivne.

pilt Draamateatri kodulehelt
Eraldi paragraafi on ära teeninud lavakujundus ja tõsiasi, et kõiki lava omadusi ja võimalusi kasutati igatpidi ära ning tulemus oli dünaamiline ning huvitav jälgida. Pidevalt toimus midagi, küll liigutasid lavakujunduse poisid maju siia ja sinna, et näha oli interjööri ja seal toimuvat või siis väliskülgi, küll ringles lava jalgrattaga sõitmisega kaasa, küll oli lavale nutikalt tekitatud meri, küll olid projekteerimisega lavale toodud kassid ja varesed, siis aga langesid laest poe riiulid ning tegevuse asukoht muutust nagu naksti jne. Kujundus ja kõik selle rohkearvulised nüansid õnnestunud imeliselt ning kõik detailid liikusid nagu õlitatult ilma viperdusteta.

Vaatamata sellele, et etenduse sisul on tugev nukrameelne, isoleerituse ja sihituse tunnetusega kiht peal, jättis lõpptulemus ikkagi maigu, et tunneli lõpus on valgus ning tähtis osa selle saavutamisel oli tõsiasjal, et tegelased, kes vähem kes rohkem, ise ei haletsenud endid ja ei käitunud allaheitvalt vaatamata eri murdele ja osalisele rahulolematusele. Lõpunoot oli ka suhteliselt särtsakas ja lõbus ning pani positiivne täpi i-le.

Kokkuvõttes: Tükk oli kahtlemata omapärane, meeldejääv ning isegi kui esimesel paarikümnel minutil on suur segadus, et mis on kogu selle asja mõte, suudab etendus vaikselt, kuid sihikindlalt leida vaataja poolehoiu ning paneb viimast hindama kõiki neid huvitavaid, naljakaid ning isesuguseid nüansse, mis temani tuuakse. Negatiivse aspektina võib välja tuua, et etendus võib tunduda igav, veniv ning klassikalises mõttes sisutühi.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar