Tere ilusat päeva!
Pühapäeval, 22. veebruaril käisime Nukuteatris esietendusel. Tegemist on Nukuteatri grand old lady Helle Laasi monoetenduse ja nukupõnevikuga täiskasvanutele: "Ajarefrään". Siin on muljed!
Pealkiri: Ajarefrään
Teater: NUKU teater
Žanr: Täiskasvanutele, monoetendus, nukuetendus, põnevik, elulooline
Kestus: 1 tund 15 minutit, ühes vaatuses
Lavastaja: Jaanika Juhanson
Kunstnik: Sander Põldsaar
Valgustus: Märt Sell
Heli: Mait Visnapuu
Osades: Helle Laas
Esietendus: 22.02.2015
Nähtud: 22.02.2015
Minu hinnang: 5/5
Ajarefrään oli üle pika aja üks NUKU tehtud etendus täiskasvanutele, mida ma vaatamas käisin. Ja vaatamata sellele, et tegemist oli monoetendusega, siis Helle Laas oli laval vahetu ja jõuline, et hoidis publikut nagu süte peal ja tema isiksus laval oli piisavalt suur, et täitis nii ruumi kui ka inimesed selles. Ja rohkemat ei olegi vaja. Seal oli jõudu, seal oli emotsioone, seal oli naeru ja seal oli südamesseminevat üksindust. Üks on kindel, Ajarefrään ei jäta kedagi saalisolijatest ükskõikseks. See on ühe elu huvitav lugu.
Tegemist on etendusega, kus nii Helle Laas, kui ka tema nukud on vaatajale teejuhiks. Ajarefrään annab vaatajale intiimse lähivaate nukunäitleja elust: Kord viib teekond meid peategelase lapsepõlve, kord näitab ta meile peategelase sattumist nukumaailma, kord hirme ning läbielamisi ja kord toob ta meid armastuse pika teekonna juurde. Ja kõik need valud ja võlud lähevad Helle vahetu näitlemise tõttu hinge. Need jutustatud pildikesed, kus ajas hüpatakse edasi ja tagasi ja kus nukke kasutatakse sümbolitena moodustavad etenduse lõppedes ühtse terviku. Kuna lavastus on suuresti biograafiline ja jutustab hetkedest ja momentidest, mida Helle Laas on ise läbi elanud, siis arvatavasti just seetõttu on etendus vahetu ja emotsionaalne.
Mulle meeldis selle lavastuse juures palju aspekte.
Esiteks oli heliline kujundus ja lavastus läbimõeldud. Ehkki Helle Laas oli laval üksi, siis pidas ta helisalvestuste kaudu dialooge mitmete inimestega, kes tema elust on läbi käinud ja samas sai vaataja salvestatud vestluste kaudu teada informatsiooni ilma milleta oleks etendus võinud segaseks jääda. Terve meeskond näitlejaid osales selle kaudu etenduses olemata sealjuures laval.
Teiseks, lavakujundus oli lihtne ja samas geniaalne. Laval rippusid kõigest kardinad, aga neid kardinaid osati lavastuses efektiivselt ära kasutada, illustreerides erinevaid ruume, kohti ja aegasid.
Nukkude kasutus oli äge! Punamütsikest sai narr, narrist näitleja. Hundist sai metsavend ja Jänesest hirm. Üldse oli erinevaid nukke kasutatud kaheksast erinevast etendusest, mille Helle Laas oli kas lavastanud või milles nukunäitlejana osalenud. Nukud andsid elava ülevaate ka etendustest, kus neid nukke originaalselt kasutatud oli. Nendel oli kõigil oma lugu, pluss see, mida nad Ajarefräänis jutustasid. See tegi etenduse mitmekihiliseks ja huvitavaks.
Helle Laasi näitlejameisterlikkus jättis mulle sügava mulje. Ta oli silmnähtavalt esietenduse tõttu närvis, kuid suutis selle enda kasuks pöörata juba peale esimeste minutite möödumist. Ma arvan, et näitlejal on päris keeruline ja valulik uuesti läbi elada stseene omaenda elust, eriti kui tegu on lähedaste kaotusega- isa mõrv, ema surm. Helle Laas tõi etendusse mitte ainult süngust, aga ka naeru, nalja ja lendlevat kergust ja armastust. Väga nauditav etendus. Helle Laas haaras juba esimestel minutitel publiku peopessa ja ei lasknud publikut enne lahti, kui oli neile näidanud ühte elulugu; elulugu, mis jättis oma sügava jälje.
Lemmikstseenid:
Kus peategelane suhtles nukkude kaudu Rimantasega, kes olid nagu Koit ja Hämarik (nukud on poiss ja tüdruk lavastusest "Islandi lood"), kelle tunded olid sügavad, aga kokku ei saadud. Armastus oli, aga oli ka valu. See oli lihtsalt ilus ja terve publik oli vait nagu haud nende stseenide ajal.
Lemmiktsitaadid:
"Selleks, et see (nukk) hakkaks elama, on vaja teda (näitlejat)."
"Mina olen nuku ori."
"Ainuke koht, kus me veel mänginud pole, on tualettpoti sirm."
Minge vaatama, väga hea etendus!
Pühapäeval, 22. veebruaril käisime Nukuteatris esietendusel. Tegemist on Nukuteatri grand old lady Helle Laasi monoetenduse ja nukupõnevikuga täiskasvanutele: "Ajarefrään". Siin on muljed!
Pealkiri: AjarefräänTeater: NUKU teater
Žanr: Täiskasvanutele, monoetendus, nukuetendus, põnevik, elulooline
Kestus: 1 tund 15 minutit, ühes vaatuses
Lavastaja: Jaanika Juhanson
Kunstnik: Sander Põldsaar
Valgustus: Märt Sell
Heli: Mait Visnapuu
Osades: Helle Laas
Esietendus: 22.02.2015
Nähtud: 22.02.2015
Minu hinnang: 5/5
Ajarefrään oli üle pika aja üks NUKU tehtud etendus täiskasvanutele, mida ma vaatamas käisin. Ja vaatamata sellele, et tegemist oli monoetendusega, siis Helle Laas oli laval vahetu ja jõuline, et hoidis publikut nagu süte peal ja tema isiksus laval oli piisavalt suur, et täitis nii ruumi kui ka inimesed selles. Ja rohkemat ei olegi vaja. Seal oli jõudu, seal oli emotsioone, seal oli naeru ja seal oli südamesseminevat üksindust. Üks on kindel, Ajarefrään ei jäta kedagi saalisolijatest ükskõikseks. See on ühe elu huvitav lugu.
Tegemist on etendusega, kus nii Helle Laas, kui ka tema nukud on vaatajale teejuhiks. Ajarefrään annab vaatajale intiimse lähivaate nukunäitleja elust: Kord viib teekond meid peategelase lapsepõlve, kord näitab ta meile peategelase sattumist nukumaailma, kord hirme ning läbielamisi ja kord toob ta meid armastuse pika teekonna juurde. Ja kõik need valud ja võlud lähevad Helle vahetu näitlemise tõttu hinge. Need jutustatud pildikesed, kus ajas hüpatakse edasi ja tagasi ja kus nukke kasutatakse sümbolitena moodustavad etenduse lõppedes ühtse terviku. Kuna lavastus on suuresti biograafiline ja jutustab hetkedest ja momentidest, mida Helle Laas on ise läbi elanud, siis arvatavasti just seetõttu on etendus vahetu ja emotsionaalne.
Mulle meeldis selle lavastuse juures palju aspekte.
Esiteks oli heliline kujundus ja lavastus läbimõeldud. Ehkki Helle Laas oli laval üksi, siis pidas ta helisalvestuste kaudu dialooge mitmete inimestega, kes tema elust on läbi käinud ja samas sai vaataja salvestatud vestluste kaudu teada informatsiooni ilma milleta oleks etendus võinud segaseks jääda. Terve meeskond näitlejaid osales selle kaudu etenduses olemata sealjuures laval.
Teiseks, lavakujundus oli lihtne ja samas geniaalne. Laval rippusid kõigest kardinad, aga neid kardinaid osati lavastuses efektiivselt ära kasutada, illustreerides erinevaid ruume, kohti ja aegasid.
Nukkude kasutus oli äge! Punamütsikest sai narr, narrist näitleja. Hundist sai metsavend ja Jänesest hirm. Üldse oli erinevaid nukke kasutatud kaheksast erinevast etendusest, mille Helle Laas oli kas lavastanud või milles nukunäitlejana osalenud. Nukud andsid elava ülevaate ka etendustest, kus neid nukke originaalselt kasutatud oli. Nendel oli kõigil oma lugu, pluss see, mida nad Ajarefräänis jutustasid. See tegi etenduse mitmekihiliseks ja huvitavaks.
Helle Laasi näitlejameisterlikkus jättis mulle sügava mulje. Ta oli silmnähtavalt esietenduse tõttu närvis, kuid suutis selle enda kasuks pöörata juba peale esimeste minutite möödumist. Ma arvan, et näitlejal on päris keeruline ja valulik uuesti läbi elada stseene omaenda elust, eriti kui tegu on lähedaste kaotusega- isa mõrv, ema surm. Helle Laas tõi etendusse mitte ainult süngust, aga ka naeru, nalja ja lendlevat kergust ja armastust. Väga nauditav etendus. Helle Laas haaras juba esimestel minutitel publiku peopessa ja ei lasknud publikut enne lahti, kui oli neile näidanud ühte elulugu; elulugu, mis jättis oma sügava jälje.
Lemmikstseenid:
Kus peategelane suhtles nukkude kaudu Rimantasega, kes olid nagu Koit ja Hämarik (nukud on poiss ja tüdruk lavastusest "Islandi lood"), kelle tunded olid sügavad, aga kokku ei saadud. Armastus oli, aga oli ka valu. See oli lihtsalt ilus ja terve publik oli vait nagu haud nende stseenide ajal.
Lemmiktsitaadid:
"Selleks, et see (nukk) hakkaks elama, on vaja teda (näitlejat)."
"Mina olen nuku ori."
"Ainuke koht, kus me veel mänginud pole, on tualettpoti sirm."
Minge vaatama, väga hea etendus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar