Reede, 13. märts 2015

Etendus: "Rinaldo"

Tervitus!

Seekord ülevaade Rahvusooper Estonia ühest uuemast ooperist.

Pealkiri: Rinaldo (Georg Friedrich Händeli ooper kahes vaatuses)

Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 40 min
Esietendus: 18.09.2014
Millal nähtud: 07.03.2015
Minu hinnang: 3.5/5

pilt piletimaailm.ee kodulehelt

Antud barokki ajastu ooper on viimase perioodi ühe kuulsaima helilooja spetsiaalselt Londoni publiku jaoks loodud teos, mis baseerub Esimese ristisõja põhjal loodud eepilisel poeemil, kus on vastasseisus kristlased ja moslemid. Konflikt, mis on päevakajaline teema ka praegusel ajal. Ooper sai kokkupandud suhteliselt kiirelt (1706-1710) ning oli oma paarkümmend aastat pärast loomist rohkelt mängitud ja populaarne. Siis aga vajus teos paarisajaks aastaks unustustehõlma. Nüüd aga on see taas ülemaailmselt repertuaarides.

Etendust jälgides sai kogeda nutikaid ja originaalseid lavakujunduse lahendusi, kaunist ja rahustavat barokkmuusikat, ootamatuid humoorikaid momente ja muud, kuid antud ooperis oli ka paljut, mis mulle muljet ei avaldanud ning kohati ei suutud ma otsustada, kas võtta nähtut tõsiselt või mitte. Esimene vaatus oli minu jaoks imal, üksluine, tuim ja häirivalt klišeerohke, seda eriti tegelaste kohalt. Viimane aspekt mulle tavaliselt jalgu ei jää, kuid siinkohal oli toimuv niivõrd ebahuvitav ning igasuguste värskendavate nüanssideta, et mind hakkas see segama. Lootsin siiralt, et nähtu kahe punkti tasandile toppama ei jää.

Teine vaatus suutis teha aga 180 kraadise pöörde ning minu ees hargnes lahti vaimukas, lõbus, köitev, särtsakas ja igatpidi nauditav vaatepilt. Toon erines kategooriliselt esimese vaatuse luitunud ja monotoonsest olemusest. Kuigi sisu iseenesest avastamata radadele ei kaldunud vürtsitati kõike standardset omapäraste, kihvtide ning värvikate lisanditega ning ma nautisin nähtut täiel rinnal. Vaatamata tõsiasjale, et teine vaatus suutis panused kõrgustesse viia, ei teinud see olematuks fakti, et minu arvates oli etenduses päris mitu valupunkti. Üks neist oli minu arusaamatus, et kas tegu on ennast igati tõsiseltvõtva sisuga, sest oli ju seal traagilisi elemente, karmi sõjareaalsust, õnnetut armastust ja suuri katsumusi. Samas aga oli sisu ka väga muinasjutuline, veidi ülepakutud ning mõned hetked panid mu peas mõtte keerlema, et kogu nähtu oli kohati nagu tüüpiliste ooperite, eepiliste armastuslugude ning sõja ülistamise paroodia või siis rohkem peen komöödia kui esmapilgul tundus. Võib-olla süüvisin ma liialt nähtusse, kuid mul ei olnud kuidagi võimalik etendust võtta kui puhast ja otsekohest muinaslugu, kõike sulatavat lembelugu või siis sõjaeepost ning isegi mitte kombinatsiooni neist.

Kujundus oli loomulikult üks etenduse tippsaavutustest. Mulle ääretult meeldis kuidas kogu lava oli täis lauamängude detaile ja meenutas Tsirkuse mängu. Tegu oli leidliku, originaalse (antud kontekstis), köitva ning põneva lahendusega, mis peegeldas sisu ning vastupidi, ehk mäng kui sõda ja sõda kui mäng. Lava taustaks oli suur mängulaud ning rohkelt oli seal näha vahelduva eduga redeleid, täringuid ning isegi tavasuuruses lauamängu, millel tegelased käike tegid. Kogu üldine visuaalne pilt oli mulle ka väga meelepärane ning sellega seoses tahaksin veel esile tõsta kostüüme ning eriti selliseid lapselikke nukukleitide moodi riided naistel ning vastavaid soenguid. Viimased aitasid muide ka kaasa sellele, et ma ei suutnud etenduses toimuvat niiväga tõsiselt võtta.

Kui aus olla siis peategelane Rinaldo nähtu põhjal küll minu poolehoidu ja imetlust ei võitnud ning raske oli ette kujutada, et selline kuidagi leebe, igavavõitu ja omapäratu on imetlusväärne sõdalane, liider ja ihaldatud mees. Tegelikult ei ole seda väga keeruline arvata, kuid mina tahan oma kangelastes rohkem vägevust ja iseloomu. See, et Rinaldo rolli täitis naine ei oma siinkohal mingit tähtsust, sest karakter oleks ikka olnud minu jaoks ilmetu. Samas aga kui arvestades, et just naine seda osa mängis, siis minu poolt kummardus ning pean ka tõdema, et kuna algselt oli roll mõeldud kastraadile, siis ei ole hääle mõttes üldse imelik, et naine peategelast kehastab. Kui viimane mind külmaks jättis, suutis nõid Armida minu igakülgse poolehoiu võita ning endale pöidlaid hoidma panna. Tegu oli eneseteadliku, tegusa, otsekohese ning võimsa naisega ning mulle tõesti oli meeltmööda kuidas tema ja ta armuke, Jeruusalemma kuningas Argante, olid otsekui antikangelased, väga ootamatult sümpaatsed antikangelased. Kahtlemata oli nende teekond ja armulugu palju haaravam kui perfektsete ja üksluisete Rinaldo ja Almirena.

Kui esimeses vaatuses puhus tuul, siis teine vaatus kubises meeldejäävatest, vaimukatest ning positiivselt üllatavatest stseenidest. Esiteks oli geniaalselt nutikas ja lõbus kui kaks näitsikut võrgutasid meie kangelasi, hööritasid tagumikke ja lutsutasid pulgakommi. Meestel vajusid suud ammuli ning reaktsioonid olid suurepärased. Teiseks oli üks vaimukas, hoogne ja minu Armida vastu austust suurendav stseen, kui viimane ennast hüljatuna ja kõvaleheidetuna kättemaksus paneb mehed kordamööda klaverit mängima oma võlujõuga. Eriti meeldis mulle Rinaldo nägu täis vastikust ja vastumeelt kui naine ennast talle lähemale surus, samas oli kontroll mehe keha üle naisel. Samuti sado maso vahendid ja mask olid toredad lisandud. Kirsiks tordil -- klaver läks ka tossama lõpuks. Rohkem tõsiseltvõetavatest stseenidest jäi mulle meelde võitlus kahe eri poole vahel ning valgusmäng, mis pani nähtu otsekui aktiivselt liikuma, samas kui tegelikult tehti aeglaseid, katkendlikke ning vähe liigutusi. Hiljem lamati maas kui peategelased teed jõid -- väga sõnakas ning mõjuv stseen.

Muusika kohalt pean esmalt mainima, et mulle ääretult meeldis dirigent, kes ise ka vahel viiuli kätte võttis ja energiliselt, tegusalt ja krapsakalt orkestriga ühines ning muusikat lõi. Üldiselt aga pean kahjuks tunnistama, et muusika antud etenduses ei olnud niiväga minu maitsele, kuigi ma hindasin seda, et eri teksti oli vähe ja seega pidi vähem pead kaela ajama, et kõrgelt lavalt subtiitreid lugeda ja sai rohkem laval toimuvale keskenduda, oli kuidagi monotoonne kui lauldu koosnes vaid paarist lausest, mida siis korrutati kas fraaside, sõnade ja lausetena mitut moodi ja mitmeid kordi. Samas meeldis mulle üleüldine kuidagi helge, positiivne ja mitte fataalne toon kogu muusikas. Lemmikuna toon esile Argante esituse koos oma sõdalastega, kelle rollides olid lapsed ning kes nii lahedalt selliseid mehiseid poose võtsid ja "argh" karjusid. Sellise veidi ebamugavalt läila, kentsaka ning silmipööritava tunde tekitas Almirena etteaste linnukestega.

Eraldi paragraafis pean kiitust avaldama grupile poistele ja tüdrukutele, kes laval kahe vaenuliku poole sõdureid/sõdalasi mängisid. Nende lisamine oli lahe ja ootamatu idee. Kahtlemata said kõik suurepäraselt hakkama ning mulle meeldis, et tegu ei olnud ainult nii öelda inimdekoratsioonidega vaid nad tõesti olid etenduse märkimisväärne osa.

Kokkuvõttes: Nii tavaline aga nii teistsugune! Õnneks saan oma esimest barokki ajastu ooperi kogemust õnnestunuks lugeda, kuigi käima saamine oli raske ning esimene vaatus just mitte paljulubav, teine aga tegi kõik tasa.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar