Esmaspäev, 30. märts 2015

Kino: "Rio, ma armastan sind"

Tervitus!

Seekord sai külastatud kino Artist!

Pealkiri: Rio, ma armastan sind

Originaalpealkiri: Rio, eu te amo
Režišöör: Andrucha Waddington, Fernando Meirelles, Paolo Sorrentino, Carlos Saldanha, John Turturro, Vicente Amorim, Guillermo Arriaga, Stephan Elliott, Sang-soo Im, Nadine Labaki, José Padilha 
Näitlejad: Vincent Cassel, Vanessa Paradis, John Turturro, Harvey Keitel, Nadine Labaki
Kestus: 1h 44 min
Žanr: Romantika, draama, komöödia
Kinodes alates: 13.03.2015
Nähtud: 28.03.2015
Minu hinnang: 2/5


Antud linateoses on tegu järjekordse lisaga "Cities of Love" filmisarja, mille stardipauguks oli 2006 aastal välja tulnud "Paris, je t'aime" (mis mulle omamoodi sümpatiseeris). Ka käesoleva filmi sisuks on taaskord lühilugude kogumik, mille taustaks üks maailma suurlinnadest, seekord siis Brasiilia päikese ja samba pealinn Rio. Film keskendub erinevatele inimestele, nii sulelistele kui karvastele, kelledel erinevad probleemid, kes asuvad erinevates ühiskonnakihtides, kes töötavad eri aladel, kes on kohalikud ja kes mitte ning keda pealtnäha ei seo miski muu kui armastus, mis on ka lühilugusid ühendavaks teemaks. See aga ei tähenda seda, et tegu on ainult romantiliste mees-naine lembelugudega, otse vastupidi, armastus on väga lai mõiste ja just seda kohati abstraktset ning ebatraditsioonilist arusaama sellest mõistest lugude sisudes tasub ka antud filmist oodata. Peale selle, ei tasu alahinnata ka tausta ja imelisi vaateid Riole, nii keset tänavaid, slumme, luksushotelle, vaatega taevast jne. Kui filmi läheneda kui turismireklaami, siis oli ohtrasti peibutavat, eksootilist ja võrratut, mis kindlasti kutsub külastama, samas aga meeldis mulle, et reaalsuse eest ei põgenetud vaid näha oli ka piisavalt tumedamat poolt linnast.

Idee on ju iseenesest põnev, paljulubav, värske ning kihvt, kuid ma pean kahjuks tõdema, et kuigi lugude ideed olid enamjaolt huvipakkuvad jäi nende teostus tihti kesiseks, puudulikuks või liialt lühikeseks, et vaatajal mingi side toimuvaga tekiks. Avastasin ennast sageli olukorrast, et ma ei hoolinud tegelastest, ei saanud piisavalt aru milles asi, nähtu oli lahja ja igavavõitu, jäi pealiskaudseks või oli mulle liialt kunstiline. Iseenesest on see ju igati arusaadav, et kõiki lugusid ei peagi ja saagi nautida, kuid skoor filmi kasuks jäi väga nadiks.


Kokku oli võimalik näha kümmet erinevat lugu, milledel erinevad režišöörid, näitlejad ning suunad, ja paari väiksemaid vahepalasid, mis eri osasid ühendasid ning üleminekuid siledamaks tegid. Siinkohal toongi välja kolm lemmikut ja need, mis kohe üldse ei imponeerinud.

Acho que Estou Apaixonado: Loo keskmes olid kuulus austraallasest näitleja, keda töö Riosse tõi, ning teda ringi vedav kohalik mees, kellele ennasttäis ja ebaviisakas ilueedi mitte kohe ei meeldinud ja kes, eeldades, et staarike portugali keelt ei mõista, ei hoidnud oma arvamust viimasest tagasi. Kui aga impulsi ajendil tahab näitleja koos "lapsehoidjaga" ronida ilma igasugu abita linnas asuva mäe otsa, siis sellel väiksel seiklusel on aga ootamatud tagajärjed mõlemale. Miks mulle see pala meeldis? See oli ootamatult armas ja romantiline lugu ning lõpplahendus meeldis mulle väga ja vaatamata loo ebatõenäolisusele tundus nähtu loomulik, haarav ning usutav. Lisaks, vastandid tõmbuvad suhet on alati tore jälgida.

O Milagre: Kaks näitlejat kohtuvad kohaliku väikese poisiga, kes on end avaliku telefoni juurde istutanud ja ei lase kellegil seda kasutada kuna ootab kõne Jeesuselt. Mees ja naine otsustavad jõmpsikat aidata ja tema unistuse tõeks teha. Miks mulle see pala meeldis? Väike poisiklutt oli lihtsalt ülinunnu, energiline, positiivne, hakkaja ning võimatu oli talle mitte kaasa elada. Kaks näitlejat olid ka väga meeldivad, abivalmid ja naljamehed, eriti meeldis mulle muhe ja sümpaatne Harvey Keitel ühena neist. Äärmiselt lõbus, nutikas ja head tuju tekitav looke. Ainuke miinus on see, et ma ei saanud hästi aru kuidas see pala armastusega seotud oli.

Dona Fulana: Lugu jutustab kodutust vanadaamist, kes vaatamata olukorrale ja teiste linnakaaslaste inetule, äratõukavale ning kiuslikule käitumisele vaatamata on positiivne, särtsakas ja elujaatava suhtumisega. Teda üles otsiva lapselapse põhiküsimus vanaemale on aga, et miks viimane sellise elu täitsa vabatahtlikul valis. Miks mulle see pala meeldis? Taaskord oli tegu lihtsa, kerge ja meeldiva vitamiinilaksu looga. Innustav oli vaadata elujõulist ja tavapäraseid sotsiaalseid tavasid eiravat elurõõmsat vanamemme.

O Vampiro do Rio: Antud lugu oli paranormaalsete elementidega ning ma saan aru, et vampiirilood on praegu väga popid, kuid minu jaoks oli pala väga kentsakas, ei sobinud ülejäänud osadega kokku ei oma tempo, sisu kui teema poolest ning pigem jättis see mind kulm kergitatuna segaduses mõtlema, et mis see siis nüüd oli.

La Fortuna: Loo keskmes oli abielupaar, noorem naine ja vanem ratastoolis mees. Iseenesest oli loos iva, kindel suund, konkreetne lõpp ja selline tugevalt irooniat rõhutav mõte, kuid loo sisu ja tegelased ei suutnud kuidagi mu sümpaatiat võita, otse vastupidi, nad olid omajagu ebameeldivad.

Quando nao ha Mais Amor: Taaskord olin veidi segaduses, et mis nüüd siis toimub ning isegi suurepärased näitlejad Vanessa Paradis ja John Turturro ei suutnud sellest segapuntrast selgust luua. Lihtsalt ei olnud minu maitse ja minu tüüpi sisu.

Kokkuvõttes: Vaatamata paarile meeldivale ning mõnele originaalsele ja omapärasele loole, oli keskmine tase siiski kuidagi lahja. Iseenesest on aga huvitav sellist pusle kokkupanemist vaadata ning oma silmaga veenduda, kas pilt mida luuakse sobib kokku või mitte.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar