teisipäev, 17. märts 2015

Kino: "Tuhkatriinu"

Tervitus!

Uuest filmist kinos!

Pealkiri: Tuhkatriinu

Originaalpealkiri: Cinderella
Režišöör: Kenneth Branagh
Näitlejad: Lily James, Cate Blanchett, Richard Madden, Helena Bonham Carter
Kestus: 1h 53 min
Žanr: Fantaasia, kogupere, romantika
Kinodes alates: 13.03.2015
Nähtud: 13.03.2015
Minu hinnang: 5/5

pilt solariskino.ee kodulehelt
Mulle meeldivad muinasjutufilmid, olgu nende sisud enamuste arvates siis ülilihtsad, naiivsed, ebareaalsed, lapselikud jne. Ma ei eeldagi neist leida elu mõtet ja keerukaid süžeekeerdkäike ning kui sa lähedki antud filmi vaatama just sellena, mis ta on, siis ei ole võimalik lahkuda pettununa. Minu puhul aga oli lugu pettumusest kaugel, sest tegu on ühe, nii visuaalselt kui sisuliselt, õnnestunuma muinasloo ekraniseeringuga, mida ammu nähtud. Okei, film oli lihtsalt nii üliarmas, et variant kus ta mu poolehoidu ei oleks võitnud, ei eksisteeri.

Disney on hakanud usinalt filmiversioone looma oma paljuarmastatud ja populaarsetest animafilmidest, näiteks oli kinolinadel eelmine aasta võimalik kaeda "Uinuva Kaunitari" põhjal loodud “Maleficenti” (mis minu jaoks oli aga suht kesine) ning järjekorras on juba "Kaunitar ja Koletis" ja "Dumbo." Uute versioonide loomine on loomulikult tervitatav, kuid mida saaks veel teha materjaliga, mida on juba sadu kordi uuesti loodud mikro ja makro muudatustega ning kus originaalsema tulemuse tarbeks peaks algest variandist väga eralduma või siis tegema nagu antud film: jää truuks algmaterjalile (siinkohal Disney 1950. aasta animafilmile), täiusta, täida varasemad augud ja lisa sügavust, eriti tegelastele, ning kata kogu kupatus imeliste ja kaunite kaadrite, asupaikade ning taustaga, erksate ja pilkupüüdvate värvidega, võrratute ja glamuursete kostüümide ja tulemus räägib enda eest.

Tooksingi esimese asjana välja kostüümid, mis olid suurepärased ja vaimustavad oma detailide, värvide kombinatsioonide, materjalide, disaini ja efekti poolest. Ilmselgelt suhtuti teemasse hoole, armastuse, põhjaliku läbimõtlemisega ning samuti ei peljatud ka veidi eksperimenteerida. Viimast oli näha kasuõdede garderoobi valikul, millesse kuulusid esmapilgul suhteliselt maitsetud materjali, värvide ja kujundite kombinatsioonid nagu oleks nende riidekapp plahvatanud, kuid lähemalt vaadatuna oli tegu isemoodi, julgete, õdedele omaste ja väga hästi toimivate hilpudega. Oivalisema riietuse eest saab aga auhinna kasuema, sest need kleidid, aksessuaarid ja neid otsteni välja kandev Cate Blanchett olid uskumatult kaunid. Mainimata ei saa ka jätta Tuhkatriinu sinist ballikleiti, mis oli tõesti muinasjutuline, lisades siia ka neiu uskumatult peenike piht, siis oli tulemus hunnitu aga samas selline puhas, selgejooneline ja kaunilt tütarlapselik.

Antud muinasloo sisu värskemaid seiku ning uuendusi niiväga ei sisalda. Olen selle otsusega osati rahul, sest alati pea ilmtingimata midagi uhiuut looma või siis inspireerivast materjalist suuresti kõrvale kalduda. Samas aga kuna "Tuhkatriinu" on ikka üks populaarseimaid muinaslugusid, siis versioone sellest nii filmide, raamatute, näidendite jne näol on sadu ning, et asi oleks köitev ning mõttekas, siis peab midagi muutma, uue nurga alt vaatama või siis lihtsalt midagi ootamatut või originaalset pakkuma. Siinkohal võibki öelda, et mini pöördeid oli aga ei midagi massiivset või üllatuslikku. Rõhku pandi enam juba olemasoleva põhjalikumaks, realistlikumaks ja detailsemaks muutmisele. Näiteks võitsid siinkohal hulganisti prints, Tuhkatriinu vanemad, hertsog, ning samuti pakuti rohkem seletusi võõrasema kibestumuse ja kasutütrevastase viha kohta ning ka näiteks poliitilisest seisukorrast kuningriigis. Seda kõike loomulikult esmajoones Disney klassikaga võrreldes. Peab ka mainima, et mitmed stseenid, mida võis näha traileris viimasesse varianti ei jõudnud ning kuigi oleks ma neid soovinud ikka osana filmist näha, ei olnud otseselt millestki puudust ning filmi tempo ja loo kulgemine oli üksikasjalikult läbimõeldud ning voolas hoogsalt.

Mõned meeldejäävad stseene või detailid: 

Mulle väga meeldis kuidas hiired originaalist olid ka antud filmi sissemahutatud ning nad ei tundunud ülepakututena vaid oli väga nunnud ja realistlikum versioon algsest. Nende roll kui Tuhkatriinu ainukeste sõpradena oli väga armas. Filmi oli lisatud üks stseen printsi ja ta isa vahel, mis oli veidi ootamatu, kuid väga võimas ning südamlik. Laul mida Tuhkatriinu ja ta ema laulsid oli väga kena.

Tegelastest pean tooma välja neli:

Ma olen tõesti väga rahul mida nad printsi tegelaskujuga tegid ning lõppkokkuvõttes saavutasid, sest viimane läbis tõelise uuenduskuuri. Tegu ei olnud enam pelgalt iluasjakese või trofeega vaid isikuga kel oli iseloomu, šarmi, huumorit, südant ning oli võimatu mitte lasta end nendesse uskumatult sinistesse silmadesse tõmmata. Võttes arvesse näitlejat tekkis mul ja, nagu olen tähele pannud, siis paljudel paralleel tema kõige tuntuima rolliga "Troonide mängus," kus tegelaste saatused kuidagi kentsakalt sarnased, vähemalt ühelt tähtsamalt aspektilt, kuid vähemalt lõpp ei tohiks neil sarnaneda.

Tuhkatriinut võib näha kahtepidi, kas ta tundub kui jalamatt või on ta tugeva iseloomu ja oma tõekspidamistega eeskujuks ja headuse ning lahkuse etalon. Ma olen alati tahtnud näha teda näitamas rohkem vastasseisu, selgroogu enda võõrasema ja -õdede vastu aga üldiselt on see aspekt, mida väga ei kiputa muutma. Antud filmis on taas Tuhkatriinu nagu pühak, kuid tema kõntsana kohtlemine ei ole nii ekstreemne või ei lase tema enda positiivne ja helge suhtumine vaatajat niivõrd muserdada ning teda allaandjaks pidada. Samuti aga ei karda ta välja öelda tõde kui selleks tõesti on aeg ning siis on stseenid väga sõnakad ja mõjusad. Lily James, vaatamata suurele vingumisele, sai suurepäraselt hakkama ning mulle tõesti läks tema versioon paljumängitud kangelasest korda ning kuigi see tundub pea võimatuna, suutis ta rolli filmis enda omaks muuta. 

Peaaegu, ainult peaaegu ei suutnud Cate Blanchett tervet filmi oma etteastega üle võtta, ta oli tõeline stseeniröövel. See võimas kohalolek, see kalk ja salakaval pilk, see puhas isekas ja ahne karisma! Fantastiline esitus! Tema tegelase vastand Helena Bonham Carter oli veidi ootamatu valik ristiema rolli, kuid see toimis ja kusjuures väga edukalt. Ta oli omapärane, naljakas, heatahtlik, hajameelne ning üdini hea. Neid võltshambaid olid aga kuidagi veider vaadata.

Filmi ees oli ka ülipopulaarse "Lumekuninganna ja igavene talv" lühilugu "Talvepalavik." Ma saan aru, et sellist rahamasinat on vaja igale poole toppida ja kuigi mulle originaal päris sümpatiseeris (eriti põhjapõder Sven) siis see imal ja kuidagi asjatu 8 minutiline väike looke minu poolehoidu küll ei võitnud.

Lemmik stseen: Tuhkatriinu ballile saabumine ja teiste ette ilmumine.

Lemmik tsitaat: “Kas sa ei tahagi teda enne tunda õppida kui temaga abiellud?” “Muidugi mitte, sest siis ma võib-olla ei tahaks temaga enam abielluda.”

Kokkuvõttes: Äärmiselt võluv film! Tõeline maiuspala lastele ja täiskasvanud lastele! Kohustuslik vaatamine! Marss kinno!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar