Tere kena päeva!
Käisime vaatamas filmi Ex Machina ja siin on minu muljed.
Pealkiri: Ex Machina
Režissöör: Alex Garland
Stsenarist: Alex Garland
Osades: Alicia Vikander, Domhnall Gleeson, Oscar Isaac, Sonoya Mizuno
Kestus: 108 minutit
Žanr: Draama, Science-Fiction, Ulme
Produtsent: DNA Films, Film4
Kinodes alates: 20.03.2015
Nähtud: 21.03.2015
Minu hinnang: 4/5
Ex Machina oli üks omapärane film. Ta lihtsalt voolas. Jah, nagu igal lool on algus, loo arendus ja lõpp, nii ka Ex Machina filmis, aga need arengud filmis ei olnud teravalt märgatavad. Lugu hiilis vaatajani tasapisi, suhteliselt aeglases tempos, kus põhirõhk ei olnud mitte tegevustel, vaid vestlustel ja tekstil ja muusikal. Samuti jättis filmi lõpp palju lahtisi küsimusi. Aga alustagem algusest!
Film räägib sellest, kuidas Caleb saadetakse nädalaks erakliku ja ekstsentrikust interneti suurfirma omaniku Nathani juurde. Calebi ülesandeks saab pärast vaikimisvandele allakirjutamist uurida tehisintellekti ehk siis inimrobotit nimega Ava. Ava on Nathani loodud salajane ja imeilus naisrobot, kes on terve oma teadliku programmeeritud elu elanud ühes ja samas ruumis. Calebi ülesandeks on uurida, kas Aval on olemas teadlik intelligents ja kas tehisintelligents on võimeline ise ennast arendama ja kui palju on Avas inimlikkust.
Filmi süžee ei ole ju iseenesest väga originaalne, sest suurel ekraanil on varemgi lahatud teemasid, et kas tehisintellekti on võimalik nii kaugele arendada, et pole võimalik enam aru saada, kas tegemist on inimese või masinaga. Küll aga on filmi teostus huvitav. Juba filmi alguses tekkis minus õõvastav tunne, et midagi on väga mäda. Pealtnäha on see, mida sa ekraanilt näed nagu elu tavalises salajases laboratooriumis. Objekti uuritakse, temaga vesteldakse ja ometigi ütleb sisetunne, et nüüd kohe juhtub midagi koledat. Psühholoogiline pinge tõuseb iga sessiooniga, mis Calebi ja Ava vahel toimub. Ka Nathanis tundub olevat midagi ebausaldusväärset ehkki põhjust selleks esialgu nagu polegi. Ta on sõbralik ja samas judisemapanev. Tõeline Dr. Jekyll.
Territoorium, kus Nathan elas, on mainimist väärt. Maja on selles filmis nagu üks osatäitja, mis annab omapärase tausta kogu tegevustikule. Maja oli suur nagu kindlus, ehitatud kaljude vahele, kus magamistoad nägid välja nagu luksuslikud vangikongid, kus aknaid ei ole, küll aga on võimalik ekraanilt jälgida uuritavat objekti ehk siis Avat. Suursugune, aga klaustrofoobiat tekitav. Igal pool on kaamerad ja elektroonilise võtmega turvalukud. Samas ümbruskond oli tasakaaluks hingematvalt kaunis, maaliliste maastikke ja värvidega. See maja justkui sümboliseeris filmi tegevustikku, et pealtnäha on kõik ilus, aga kui süvenema hakata, siis haiglaselt veider. Operaatoriöö edastas neid olustikke väga hästi.
Osatäitjaid oli vähe, aga need, kes olid, tegid muljetavaldavad rollid. Domhnall Gleeson ja Alicia Vikander on eelnevalt koos mänginud Anna Kareninas ja ka Ex Machinas oli nendevaheline dünaamika elamustpakkuv, täpselt nagu kassi ja hiire omavaheline mäng. Alicia Vikander tegi Avana suurepärase rolli Avana, olles naiselikult võluv ja samas robotlikult mõtlev ja liikuv isend. Vikanderil on näitlejana tohutult karismat. Oscar Isaac suutis Nathani ekstsentrilikule ja eraklikule geeniusele anda mitmekihilisust, et Nathan ei olnud üks ühele võetav hull teadlane.
Ehkki filmi lõpp ei ole üllatav, jätab ta õhku rippuma palju vastamata eetilisi küsimusi. Mis saab Calebist? Mis juhtub Avaga? Kas tehisintellekt on võimeline ise oma inimlikkust arendama? Kust läheb piir teaduse ja inimlikkuse vahel? Kas inimene saab endale võtta jumala rolli? See, et film on diskussioonitekitav on vahelduseks väga värskendav.
Käisime vaatamas filmi Ex Machina ja siin on minu muljed.
Pealkiri: Ex Machina
Režissöör: Alex Garland
Stsenarist: Alex Garland
Osades: Alicia Vikander, Domhnall Gleeson, Oscar Isaac, Sonoya Mizuno
Kestus: 108 minutit
Žanr: Draama, Science-Fiction, Ulme
Produtsent: DNA Films, Film4Kinodes alates: 20.03.2015
Nähtud: 21.03.2015
Minu hinnang: 4/5
Ex Machina oli üks omapärane film. Ta lihtsalt voolas. Jah, nagu igal lool on algus, loo arendus ja lõpp, nii ka Ex Machina filmis, aga need arengud filmis ei olnud teravalt märgatavad. Lugu hiilis vaatajani tasapisi, suhteliselt aeglases tempos, kus põhirõhk ei olnud mitte tegevustel, vaid vestlustel ja tekstil ja muusikal. Samuti jättis filmi lõpp palju lahtisi küsimusi. Aga alustagem algusest!
Film räägib sellest, kuidas Caleb saadetakse nädalaks erakliku ja ekstsentrikust interneti suurfirma omaniku Nathani juurde. Calebi ülesandeks saab pärast vaikimisvandele allakirjutamist uurida tehisintellekti ehk siis inimrobotit nimega Ava. Ava on Nathani loodud salajane ja imeilus naisrobot, kes on terve oma teadliku programmeeritud elu elanud ühes ja samas ruumis. Calebi ülesandeks on uurida, kas Aval on olemas teadlik intelligents ja kas tehisintelligents on võimeline ise ennast arendama ja kui palju on Avas inimlikkust.
Filmi süžee ei ole ju iseenesest väga originaalne, sest suurel ekraanil on varemgi lahatud teemasid, et kas tehisintellekti on võimalik nii kaugele arendada, et pole võimalik enam aru saada, kas tegemist on inimese või masinaga. Küll aga on filmi teostus huvitav. Juba filmi alguses tekkis minus õõvastav tunne, et midagi on väga mäda. Pealtnäha on see, mida sa ekraanilt näed nagu elu tavalises salajases laboratooriumis. Objekti uuritakse, temaga vesteldakse ja ometigi ütleb sisetunne, et nüüd kohe juhtub midagi koledat. Psühholoogiline pinge tõuseb iga sessiooniga, mis Calebi ja Ava vahel toimub. Ka Nathanis tundub olevat midagi ebausaldusväärset ehkki põhjust selleks esialgu nagu polegi. Ta on sõbralik ja samas judisemapanev. Tõeline Dr. Jekyll.
Territoorium, kus Nathan elas, on mainimist väärt. Maja on selles filmis nagu üks osatäitja, mis annab omapärase tausta kogu tegevustikule. Maja oli suur nagu kindlus, ehitatud kaljude vahele, kus magamistoad nägid välja nagu luksuslikud vangikongid, kus aknaid ei ole, küll aga on võimalik ekraanilt jälgida uuritavat objekti ehk siis Avat. Suursugune, aga klaustrofoobiat tekitav. Igal pool on kaamerad ja elektroonilise võtmega turvalukud. Samas ümbruskond oli tasakaaluks hingematvalt kaunis, maaliliste maastikke ja värvidega. See maja justkui sümboliseeris filmi tegevustikku, et pealtnäha on kõik ilus, aga kui süvenema hakata, siis haiglaselt veider. Operaatoriöö edastas neid olustikke väga hästi.
Osatäitjaid oli vähe, aga need, kes olid, tegid muljetavaldavad rollid. Domhnall Gleeson ja Alicia Vikander on eelnevalt koos mänginud Anna Kareninas ja ka Ex Machinas oli nendevaheline dünaamika elamustpakkuv, täpselt nagu kassi ja hiire omavaheline mäng. Alicia Vikander tegi Avana suurepärase rolli Avana, olles naiselikult võluv ja samas robotlikult mõtlev ja liikuv isend. Vikanderil on näitlejana tohutult karismat. Oscar Isaac suutis Nathani ekstsentrilikule ja eraklikule geeniusele anda mitmekihilisust, et Nathan ei olnud üks ühele võetav hull teadlane.
Ehkki filmi lõpp ei ole üllatav, jätab ta õhku rippuma palju vastamata eetilisi küsimusi. Mis saab Calebist? Mis juhtub Avaga? Kas tehisintellekt on võimeline ise oma inimlikkust arendama? Kust läheb piir teaduse ja inimlikkuse vahel? Kas inimene saab endale võtta jumala rolli? See, et film on diskussioonitekitav on vahelduseks väga värskendav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar