Tere kena päeva!
Pealkiri: Skandaalisalu
Autor: John Patrick
Teater: Projektiteater Kell Kümme
Koht: Vaba Lava
Žanr: Koomiline triller
Kestus: 2 tundi 20 minutit koos vaheajaga
Lavastaja: Roman Baskin
Osades: Marta Laan, Roman Baskin, Alo Kõrve, Mart Toome
Esietendus: 5. märts 2015
Millal nähtud: 6. märts 2015
Minu hinnang: 3.5/5
Seekord käisime vaatamas projektiteatrit ja etenduseks osutus projektiteatri Kell Kümme tükk Skandaalisalu.
Kui ma tavaliselt teen enne teatrisse minekut natuke eeltööd ja uurin lavastuse sisu, näitlejate, arvamuste kohta informatsiooni, et millega täpsemalt tegemist on, siis seekord hüppasin pea ees vette. Enne etendust lugesin kavalehelt, et Skandaalisalu on John Patricku kirjutatud näidend ja et see on lavastatud Roman Baskini poolt.
Skandaalisalu räägib armukolmnurgast ja intriigist, mille keskmeks on Marta Laane mängitud Joy Desmond. Joy Desmond on ilus noor naine Lõunaosariikide väikesest linnakesest, kes on abiellunud endast silmnähtavalt vanema ja intelligentsema Dr. Desmondiga ja kes on Dr. Desmondi vangis oleku ajal hankinud endale armukese oma mehe advokaadi Bruno Capra näol.
Etendus algabki sellega, et Dr. Desmond on vangist koju saabumas ja Joy proovib paaniliselt kokku pakkida Bruno asju, et plats oleks puhas enne abikaasa saabumist. Selleks, et Bruno ja Joy saaksid koos olla, hakkavad nad planeerima seda, kuidas koosolemist võimaldada. Asja teeb huvitamaks ka Dr. Desmondi suur huvi mürkmadude vastu ja kes oma uurimustööde tõttu toob koju ka ühe eksemplari, ühe mürkmao.
Saali sisenedes hakkas mulle koheselt silma lavakujundus. Ühes lava otsas massiivne puidust kirjutuslaud, teises suur stiilne söögilaud, mille taustal suured raamaturiiulid koos baarinurgakese ja teisel pool asuva sohvanurgaga. Lihtne ja väga ilus. Ja tekitab mulje nagu oleks sattunud ühe rikka teadlase raamatukokku.
Esimese vaatuse ajal polnud ma päris kindel, mida etendusest arvata, sest Marta Laane kujutatud hüsteeriline ja ülemängitud Joy, kes nagu patareijänku paaniliselt mööda lava edasi-tagasi jookseb, ei meeldinud mulle. Teises vaatuse ajal oli Joy juba märksa väljapeetum ja naiselikult kavalam ja tundub, et ka etenduse alguses olevat närvi näitlejal enam sees polnud. Joy tegelaskuju arenes silmnähtavalt kahe vaatuse jooksul. Temast sai tõsiseltvõetav ullikesest manipulaator, kes tegi kõike, et mitte mõrvamüsteeriumis süüdi jääda, aga mida rohkem ta rääkis, seda rumalam ta paistis. Mulle meeldis, kuidas Marta Laane teise vaatuse ajal laskis Joy emotsioonidel paista ja särada.
Roman Baskini mängitud Dr. Desmond mulle meeldis oma muheduse ja tarkuse poolest. Oma naise jaoks ennast ohverdav intelligentne mees, kes laseb ennast ümber sõrme mässida väikelinna kaunitaril. Hea esitlus Baskini poolt. Alo Kõrve Brunona oli dändilikult kerglane, vähemalt niikauaks kui Dr. Desmond teda oma maojuttudega hirmutama hakkas ja teda oli lust vaadata. Mart Toome detektiiv Quinnina oli natuke tahumatu, kes pani Joy oma ristküsitlustes aina veidramaid vastuseid andma.
Kokkuvõttes võib öelda, et etenduse sisu oli põnev ja pakkus ootamatuid keerdkäike, samuti oli dialoog humoorikas ja naerda sai rohkem kui korra. Teine vaatus oli esimesest vaatusest parem ja trupp mängis ühtlasemalt kui etenduse alguses. Minge vaatama!
Pealkiri: Skandaalisalu
Autor: John Patrick
 |
| Pilt: Kell Kümme kodulehelt |
Koht: Vaba Lava
Žanr: Koomiline triller
Kestus: 2 tundi 20 minutit koos vaheajaga
Lavastaja: Roman Baskin
Osades: Marta Laan, Roman Baskin, Alo Kõrve, Mart Toome
Esietendus: 5. märts 2015
Millal nähtud: 6. märts 2015
Minu hinnang: 3.5/5
Seekord käisime vaatamas projektiteatrit ja etenduseks osutus projektiteatri Kell Kümme tükk Skandaalisalu.
Kui ma tavaliselt teen enne teatrisse minekut natuke eeltööd ja uurin lavastuse sisu, näitlejate, arvamuste kohta informatsiooni, et millega täpsemalt tegemist on, siis seekord hüppasin pea ees vette. Enne etendust lugesin kavalehelt, et Skandaalisalu on John Patricku kirjutatud näidend ja et see on lavastatud Roman Baskini poolt.
Skandaalisalu räägib armukolmnurgast ja intriigist, mille keskmeks on Marta Laane mängitud Joy Desmond. Joy Desmond on ilus noor naine Lõunaosariikide väikesest linnakesest, kes on abiellunud endast silmnähtavalt vanema ja intelligentsema Dr. Desmondiga ja kes on Dr. Desmondi vangis oleku ajal hankinud endale armukese oma mehe advokaadi Bruno Capra näol.
Etendus algabki sellega, et Dr. Desmond on vangist koju saabumas ja Joy proovib paaniliselt kokku pakkida Bruno asju, et plats oleks puhas enne abikaasa saabumist. Selleks, et Bruno ja Joy saaksid koos olla, hakkavad nad planeerima seda, kuidas koosolemist võimaldada. Asja teeb huvitamaks ka Dr. Desmondi suur huvi mürkmadude vastu ja kes oma uurimustööde tõttu toob koju ka ühe eksemplari, ühe mürkmao.
Saali sisenedes hakkas mulle koheselt silma lavakujundus. Ühes lava otsas massiivne puidust kirjutuslaud, teises suur stiilne söögilaud, mille taustal suured raamaturiiulid koos baarinurgakese ja teisel pool asuva sohvanurgaga. Lihtne ja väga ilus. Ja tekitab mulje nagu oleks sattunud ühe rikka teadlase raamatukokku.
Esimese vaatuse ajal polnud ma päris kindel, mida etendusest arvata, sest Marta Laane kujutatud hüsteeriline ja ülemängitud Joy, kes nagu patareijänku paaniliselt mööda lava edasi-tagasi jookseb, ei meeldinud mulle. Teises vaatuse ajal oli Joy juba märksa väljapeetum ja naiselikult kavalam ja tundub, et ka etenduse alguses olevat närvi näitlejal enam sees polnud. Joy tegelaskuju arenes silmnähtavalt kahe vaatuse jooksul. Temast sai tõsiseltvõetav ullikesest manipulaator, kes tegi kõike, et mitte mõrvamüsteeriumis süüdi jääda, aga mida rohkem ta rääkis, seda rumalam ta paistis. Mulle meeldis, kuidas Marta Laane teise vaatuse ajal laskis Joy emotsioonidel paista ja särada.
Roman Baskini mängitud Dr. Desmond mulle meeldis oma muheduse ja tarkuse poolest. Oma naise jaoks ennast ohverdav intelligentne mees, kes laseb ennast ümber sõrme mässida väikelinna kaunitaril. Hea esitlus Baskini poolt. Alo Kõrve Brunona oli dändilikult kerglane, vähemalt niikauaks kui Dr. Desmond teda oma maojuttudega hirmutama hakkas ja teda oli lust vaadata. Mart Toome detektiiv Quinnina oli natuke tahumatu, kes pani Joy oma ristküsitlustes aina veidramaid vastuseid andma.
Kokkuvõttes võib öelda, et etenduse sisu oli põnev ja pakkus ootamatuid keerdkäike, samuti oli dialoog humoorikas ja naerda sai rohkem kui korra. Teine vaatus oli esimesest vaatusest parem ja trupp mängis ühtlasemalt kui etenduse alguses. Minge vaatama!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar