Kino: "Imiteerimismäng"

Tervitus!

Taaskord kinorindelt!

Pealkiri: Imiteerimismäng

Originaalpealkiri: The Imitation Game

Režišöör: Morten Tyldum

Näitlejad: Benedict Cumberbatch, Keira Knightley, Charles Dance, Mark Strong

Kestus: 1h 54 min

Žanr: Draama, sõjafilm, biograafia

Kinodes alates: 13.02.2015

Nähtud: 14.02.2015

Minu hinnang: 4.5/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

Tegu on taas mõnevõrra Forrest Gump’iliku looga, mis kulmineerub eduga, kuid millele seekord ei järgne just õnnelik lõpp. Kuna mulle sellised allajääjate lood, mis võidukalt ja kahtlejaid ümber mõtlema sundivalt lõputiitriteni jõuavad, ääretult meeldivad ning kui midagi väga sügavalt untsu ei keerata, siis on lihtne järeldada, et mulle film väga meeldis. Kuna tegu on ka eri auhindade jagamistel palju nominatsioone kogunud linateosega, siis võib eeldada, et film on tõesti kvaliteetne. Lisaks, tegu on ka väga haarava ja kaasaelamist soodustava filmiga, mis on alati märkimisväärne pluss.

Käimas on Teine maailmasõda ning tänu sakslaste koodimasinale Enigmale on viimased võimelised edastama kõik sõjategevusega seotud sõnumid nii, et keegi peale nende endi ei suuda neid lahti kodeerida.

Matemaatik Alan Turing pannakse kokku koos grupi asjatundjatega, kellede ülesandeks on teha võimatut. Kas nad aga on valmis olukorraks, kus ettevõtmine õnnestub, mida see kõik kaasa toob ning mis valikute ette nad paigutatakse?

Filmi sisu kondikava on tegelikult suhteliselt standardne ning universaalne kangelaslugudele ja juba mainitud underdog tüüpi filmidele. Seega ei olnud filmi põhiidees otseselt midagi värsket ega originaalset ning muster, mis on ennast juba tõestanud on lihtsalt ümbritsetud maailmasõja õuduste, raskete otsuste ja keeruliste oludega ning tegevuse keskmes on intrigeeriv ja teistsuguse suhtumise ja mõtlemisega mees, kes vaatamata algsele vastuseisule teenib ära oma kaaslaste austuse ja suudab enda teisitimõtlemist ja ideid tõestada ja realiseerida. Kui tavaliselt aga jääb peategelane saavutatud edu ja tunnustuse peale pikaajaliselt liuglema ning suured katsumused on seljataga, siis antud filmis aga ei jää heategu karistuseta ning pseudo-probleemid ületavad varjatud kangelase suurteod ja teened riigile ja rahvale. Tegu on tugevalt õigluse ja õigete väärtushinnangute vastu käiva põhikonflikti ja tulemusega filmiga. Tekib vaid üks mõte, et see kõik on ebaaus ja alatu. Eriti kurb on mõelda, et film põhineb tõestisündinud lool ning ebaõiglust ei suudetudki kunagi heastada.

Benedict Cumberbatch oli loomulikult väga efektiivne ja andekas antud rollis ning illustreeris seda sotsiaalselt kohmakat, teistsuguselt mõtlevat ja käituvalt, kuid geeniuse intellektiga tegelast just õige tasakaaluga, tegemata teda kaugeks, masinlikuks ja ebasümpaatseks ning aitas igati kaasa asjaolule, et äärmiselt lihtne oli talle pöidlaid hoida ja tema ideedest, püüdlustest ning käekäigust siiralt hoolida. Kahtlemata oli ta oma Oscari nominatsiooni ära teeninud. Siinkohal aga jäi mulle arusaamatuks Keira Knightley kandideerimine parima naiskõrvalosatäitja auhinnale, kuna ma ei saanud otseselt aru, mille poolest ta nii väga säras ning esile tõusis, et selle tasemelist tunnustust ära teenida. Loomulikult tegi ta tugeva ja tubli etteaste, kuid Oscari vääriliseks see ei küündinud.

Kui veel auhindadest rääkida, siis olen väga nördinud (kuigi konkurents oli kõva), et antud filmi muusika jäi vaid kandideerimise tasemele ning soundtrack võitu ei saavutanud. Ma pole vist ammu enam ühest filmimuusika kogumikust niivõrd lummatud olnud. Rõhuvalt kaunis, võimsalt melanhooliline, tagasihoidlikult meeldejääv, lihtsalt tõeliselt imelised meloodiad ja palad. Kuulan juba viimane nädal pidevalt neid lugusid ja ümisen omaette.

Lemmik stseen: Alani "töövestlus" ja tema lõunale kutsumise vestlus kolleegidega.

Lemmik tsitaat: "Enigmat ei ole võimalik lahti murda." - "Tore, laske mul proovida ja siis teame kindlalt."

Kokkuvõttes: Tundub esmapilgul kui tüüpiline sõjaaja pingeline, keeruline ja raskeloomuline film, mis ta ka muidugi oli. Siiski, tunduvalt rohkem on tegu aga inimlikkusel ja õiglustundel tugevalt mängiva linateosega, mis ei tohiks kedagi külmaks jätta ning paneb küsima, et kas nn kuritegu kaalub tõesti üle miljon korda suuremad heateod. Mis teoorias on õige ei pruugi olla seda praktikas. Mis peaksid olema ning mis on prioriteedid? Mida teha kui õiget varianti ei eksisteerigi?