Tere ilusat pühapäeva!
NUKUs oli sünnipäev ja meie käisime ka pidustustest osa saamas. Kui ma ütlen "meie", siis minu seekordseks kaaslaseks oli 8-aastane Mihkel Martin, kes võttis rõõmuga vastu kutse koos minuga NUKUsse seiklema tulla.
NUKU tähistas muuseumi 5. sünnipäeva, teatri 63. sünnipäeva, rahvusvahelisi nukuteatri- ja teatripäevasid - kõik ühes. Programm oli väga tihe ja huvitav ja kuna me jõudsime kohale alles pärastlõunal, siis asusime kohe asja kallale.
Kõigepealt suundusime toiduturule, sest Mihkel arvas, et enne seiklusi tuleks ikka kõhtu kinnitada. Toiduturul pakuti NUKU töötajate küpsetatud/keedetud/valmistatud maitseelamusi. Sealt võis leida kõike alates originaasletest räimebiifsteekidest kuni erinevat tüüpi muffiniteni ja mis kõige olulisem, kõik saadav oli tehtud NUKU töötajate poolt. Me soovisime ka natuke heategevust toetada ja ostsime endale väikese valiku pakutavast. Tuleb välja, et NUKU töötajad pole mitte ainult oma eriala profid, vaid oskavad ka köögis kunsti luua!
Pärast maitseelamusi läksime aardejahile. Meile oli kaasa antud kaart, mille kaudu NUKU muuseumis orienteeruda ja kus igast antud punktist oli võimalik leida üks pusletükk ja kui pusle lõpuks kokku saada, siis oli võimalik võita auhind.
Me olime nii tublid, et käisime enamus kohad muuseumis läbi lausa mitu korda, sest mul õnnestus päris tihti kaotada taju, et kus muuseumi otsas me nüüd täpsemalt oleme, aga see tegi meie seikluse ainult põnevamaks.
Alustasime Ferdinand Veikese toast. See andis mulle võimaluse tutvustada Mihklile natuke NUKU teatri ajalugu. Mihkel teadis eelnevalt, et Ferdinand Veike on see isik, kes tõi ellu Buratino lood, aga seal nägi ta ka teisi nukke ja lugusid, kellele Ferdinand Veike aastate jooksul elu sisse puhus.
Muidugi ei jäänud meil nägemata ka paljud teised nukud, mis on NUKUs kasutusel olnud. Avastasime ka vastused paljudele küsimustele, mida lapsed tavaliselt nukuetenduste ja muinasjuttude kohta esitavad, näiteks kuidas leida tõelist printsi, kuidas teada, et tegemist on tõelise printsessiga jne.
Seejärel jõudsime läbi treppide, käändude ja keerdude kohta, kust leidsime ees peegli, kostüümid ja ...parukad. Meil ei saanud ju ometigi proovimata jätta, et kuidas me näeksime välja, kui meil oleks peas kas näiteks Pipi patsid või printsessilokid või pungilik punalakk! Ma pean tunnistama, et me istusime kahekesi seal peegli ees, itsitasime ja tegime pilte ja mina nautisin seda vähealt samapalju kui minu noor kaaslane. NUKU muuseumil on omapärane võime tuua ka igas muidu tõsiseltvõetavas täiskasvanus välja lapselikkus!
Järgmine peatus oli ettelugemine, kus katkendeid oma lemmikraamatust pidi lugema näitleja, lavastaja ja teatri kunstiline juht Taavi Tõnisson. Sättisime end Mihkliga põrandale pehmete patjade peale istuma. Teisi lapsi ja nende vanemaid oli päris palju. Ustele tõmmati kardinad ette, et olemine hubasem oleks js peagi saabus meie sekka ka Taavi. Tal oli kaasas kaks raamatut: Astrid Lindgreni Bullerby lapsed ja Carlo Collodi Pinocchio. Lastel lasti valida, et mis raamatut ette loetaks ja hetke pärast avas Taavi Pinocchio raamatu ja luges sealt meie suureks rõõmuks ette lausa neli peatükki!
Taavi viis kohalolijad pea kahekümneks minutiks otsekui teise maailma. Väga vahva oli jälgida, kuidas nii Mihkel kui ka teised lapsed silmad pärani ja vaikselt kuulasid ja vaatasid, kuidas Taavi nendele raamatut luges ja kord nii Pinocchioks, kord Geppettoks kehastus. Mihklile oli see meie tänase seikluse kõige ägedam osa ja ta itsitas ja naeris päris mõnelgi korral. Hiljem tunnistas Mihkel mulle, et ehkki mina pidavat väga hästi raamatuid ettelugema, siis Taavi olevat olnud naljakam kui mina!
Peale ettelugemist käisime mänguasjade vahetuspunktis. Lastel oli seal võimalik vahetada oma mänguasi mingi muu mänguasja vastu. Kuna me tulime otse lennujaamast NUKUsse, siis meil kahjuks mänguasju kaasas ei olnud, aga Mihkel uuris neid mänguasju päris pikalt ja põhjalikult ja heitis mulle ette, et miks ma mänguasju kaasa pole võtnud.
Lauamängutoas oli võimalik koos miimidega lauamänge mängida. Mihkel proovis kätt doominos, mille ta ka võitis. Miimid ei rääkinud, vaid kasutasid nii oma nägu kui ka kehakeelt, et lastega suhelda. Tore oli vaadata, kuidas lapsed mängutoas kaarte, doominot ja muid lauamänge mängisid, kas siis omavahel või koos miimidega. Miimidelt sai Mihkel kätte ka viimase vajaliku pusletüki.
Enne, kui aardejahilt tagasi suundusime, külastasime ka õuduste tuba ja käisime ära klaassillal ja uurisime erinevaid nukutüüpe. Lõpuks olime tagasi seal, kust olime alustanud, mis tähendas, et meie aardejaht oli lõppenud. Mihkel pani pusle kokku ja puslelt leitud sõnum viis meid õpituppa, kus lastel oli võimalus igasuguseid asju ise valmistada. Aardejahi tulemusena saime valmistada endale muffini. Ja sealt saigi alguse meie Murumuffin ja Mihkli lugu Murumuffinist.
Raamatutoas istus Mihkel trükimasina taha ja arvas, et me peaksime kirjutama Murumuffinist ühe loo. Siin see on.
Lugu Murumuffinist:
Tuhat aastat tagasi sündis Murumuffin. Ta täitis kõikide kõhtusid. Ja ennäe imet, Murumuffin sööb muru ja siis ta toidab teisi. Ta sees on selline salapärane asi, mis teeb muru toiduks. Kõik lapsed armastavad Murumuffinit. Murumuffin elab NUKU teatris. Ta annab kõikidele lastele süüa ja palju rõõmu. Kui te tahate Murumuffiniga kohtuda, peate külastama NUKU muuseumit!
Lõpp.
(Kirjutas: Mihkel Martin)
NUKUs oli sünnipäev ja meie käisime ka pidustustest osa saamas. Kui ma ütlen "meie", siis minu seekordseks kaaslaseks oli 8-aastane Mihkel Martin, kes võttis rõõmuga vastu kutse koos minuga NUKUsse seiklema tulla.
NUKU tähistas muuseumi 5. sünnipäeva, teatri 63. sünnipäeva, rahvusvahelisi nukuteatri- ja teatripäevasid - kõik ühes. Programm oli väga tihe ja huvitav ja kuna me jõudsime kohale alles pärastlõunal, siis asusime kohe asja kallale.
 |
| Pilt võetud NUKU FB lehelt |
 |
| Aardekaart |
 |
| Ferdinand Veike tuba |
Alustasime Ferdinand Veikese toast. See andis mulle võimaluse tutvustada Mihklile natuke NUKU teatri ajalugu. Mihkel teadis eelnevalt, et Ferdinand Veike on see isik, kes tõi ellu Buratino lood, aga seal nägi ta ka teisi nukke ja lugusid, kellele Ferdinand Veike aastate jooksul elu sisse puhus.
 |
| Nukunäitus |
Muidugi ei jäänud meil nägemata ka paljud teised nukud, mis on NUKUs kasutusel olnud. Avastasime ka vastused paljudele küsimustele, mida lapsed tavaliselt nukuetenduste ja muinasjuttude kohta esitavad, näiteks kuidas leida tõelist printsi, kuidas teada, et tegemist on tõelise printsessiga jne.
 |
| Ja sõnu ei olegi vaja! |
 |
| Mihkel uudistab Taavi Tõnissoni raamatut Pinocchio |
Taavi viis kohalolijad pea kahekümneks minutiks otsekui teise maailma. Väga vahva oli jälgida, kuidas nii Mihkel kui ka teised lapsed silmad pärani ja vaikselt kuulasid ja vaatasid, kuidas Taavi nendele raamatut luges ja kord nii Pinocchioks, kord Geppettoks kehastus. Mihklile oli see meie tänase seikluse kõige ägedam osa ja ta itsitas ja naeris päris mõnelgi korral. Hiljem tunnistas Mihkel mulle, et ehkki mina pidavat väga hästi raamatuid ettelugema, siis Taavi olevat olnud naljakam kui mina!
Peale ettelugemist käisime mänguasjade vahetuspunktis. Lastel oli seal võimalik vahetada oma mänguasi mingi muu mänguasja vastu. Kuna me tulime otse lennujaamast NUKUsse, siis meil kahjuks mänguasju kaasas ei olnud, aga Mihkel uuris neid mänguasju päris pikalt ja põhjalikult ja heitis mulle ette, et miks ma mänguasju kaasa pole võtnud.Lauamängutoas oli võimalik koos miimidega lauamänge mängida. Mihkel proovis kätt doominos, mille ta ka võitis. Miimid ei rääkinud, vaid kasutasid nii oma nägu kui ka kehakeelt, et lastega suhelda. Tore oli vaadata, kuidas lapsed mängutoas kaarte, doominot ja muid lauamänge mängisid, kas siis omavahel või koos miimidega. Miimidelt sai Mihkel kätte ka viimase vajaliku pusletüki.
Enne, kui aardejahilt tagasi suundusime, külastasime ka õuduste tuba ja käisime ära klaassillal ja uurisime erinevaid nukutüüpe. Lõpuks olime tagasi seal, kust olime alustanud, mis tähendas, et meie aardejaht oli lõppenud. Mihkel pani pusle kokku ja puslelt leitud sõnum viis meid õpituppa, kus lastel oli võimalus igasuguseid asju ise valmistada. Aardejahi tulemusena saime valmistada endale muffini. Ja sealt saigi alguse meie Murumuffin ja Mihkli lugu Murumuffinist. |
| Esiplaanil Murumuffin |
Lugu Murumuffinist:
Tuhat aastat tagasi sündis Murumuffin. Ta täitis kõikide kõhtusid. Ja ennäe imet, Murumuffin sööb muru ja siis ta toidab teisi. Ta sees on selline salapärane asi, mis teeb muru toiduks. Kõik lapsed armastavad Murumuffinit. Murumuffin elab NUKU teatris. Ta annab kõikidele lastele süüa ja palju rõõmu. Kui te tahate Murumuffiniga kohtuda, peate külastama NUKU muuseumit!
Lõpp.
(Kirjutas: Mihkel Martin)
Pärast kõiki neid elamusi ja seiklusi lubasime endale NUKU kohvikus teed ja kohvi ja Mihkel käis piilumas ka seda, kas Dorian Gray tuba on juba avatud või mitte. Aga selle asemel, et Dorian Gray tuppa minna, istus ta treppide ees ja vaatas suurelt ekraanilt katkendeid erinevatest nukulavastustest. Mihklil õnnestus mulle tutvustada ka Härra Kuldkalakest, kes ujus koos teiste ja suuremate kaladega akvaariumis.
Enne sünnipäevapidustustelt lahkumist küsis Mihkel: "Millal me tagasi tuleme?" Ma lubasin, et varsti!
Palju õnne ja uute kohtumisteni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar