esmaspäev, 26. jaanuar 2015

Teater: "NO53 Kadunud sõbra juhtum"

Tere!

Harrastuskriitikud käisid koos vaatamas NO53 etendust "Kadunud sõbra juhtum." Siin on arvustus:

Pealkiri: Kadunud sõbra juhtum
Teater: NO99, NO53
Kestvus: 2 h ilma vaheajata
Žanr: Draama, Komöödia
Lavastaja: Juhan Ulfsak
Dramaturg: Taavi Eelmaa
Osades: Marika Vaarik, Mirtel Pohla, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Lauri Lagle
Esietendus: 18 jaanuar 2014
Käisime vaatamas: 14. jaanuar 2015
Hinnang: 5/5

Foto: NO99 kodulehelt, fotograaf Kulla Laas

Teate ju küll seda tuntud eesti kirjanduslikku lauset Oskar Lutsu Kevadest, et "Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud"? Mina alustaks seda arvustust nii, et "Kui Inga Liisiga teatrisaalist lahkus, siis etendus ei olnud veel lõppenud". Ärge saage minust valesti aru, ma vaatasin etenduse lõpuni, aga minu peas elas see kujuteldav maailm edasi. Nagu haruldane unenägu, mis mällu sööbib ja sealt kuidagi lahkuda ei taha.

Alustagem siis algusest.

Põhjuseks, miks ma seda etendust vaatama läksin, oli etenduse pealkiri. Nagu öeldakse, ei saa raamatut hinnata tema kaante järgi ja sama käib ka etenduste kohta. "Kadunud sõbra juhtum" pealkiri viitab sellele, et etendus on sõprusest. Kindlasti on, aga ta on ka palju enamat.

"Kadunud sõbra juhtum" oli üks pöörane etendus. Lavastuse esimesed 15 minutit te viibite kinos, kus eesriie on veel ees ja seal näidatakse filmi sellest, kuidas etenduse tegelased valmistavad ette kohtumist kaevuritega. Nad sõidavad kuskile masendavasse paika ja masendavasse hotelli, kus nad planeerivad oma vestlust ja küsimusi kaevuritele. Pärast maaalusesse kaevandusse saabumist satub vaataja nagu õudusunenäkku, ühe tegelase kõige suurem hirm saab teoks: nad eksivad kaevanduses ja äkitselt ümbritseb neid ainult pilkane pimedus.

Eesriie avaneb. Natuke jube on. Ja te oletegi uneäos. Või õigemini etendusel, kus laval toimuv on nagu unenägu. Stseenid vahetuvad, osatäitjad ikka otsivad midagi. Kellegi sõber on kadunud, Kellegi armastus on kadunud. Kellegi koer on kellegi teise naine. Keegi kaotab kruvi ära. Keegi otsib ikka veel kadunud sõpra.

Keset etendust taban end mõttelt, et millest see etendus siis tegelikult räägib. Kusjuures, väga terava ja ääretult vaimuka dialoogiga räägib. Etendus ei leia vastust küsimusele, et kuhu keegi kadunud on. Ta jätab need küsimused lahtiseks. Seetõttu mõtlen ka mina teatrist väljudes veel etendusele, see käib minuga ka jupp aega pärast teatrist lahkumist kaasas.

Väga huvitav tükk oli. Tekst ja dialoog olid fenomenaalselt ja teravalt vaimukad ja ma pean tunnistama, et ma naersin pisarateni. Samas oli natuke kurb ja pidulikult paatoslik ka, sest kadunud sõpra otsides peatuti ka muudel igavlikulistel teemadel ja käidi hingesoppide salajastes kohtades häbematult piilumas.

Näitlejatest. Sünergia oli võimas! Gert Raudsepa ja Rasmus Kaljujärve duo Vikont Raineri ja Von Orlockina oli dramaatiliselt veenev ja lavaliselt tasakaalustav. Mirtel Pohla oli maailma nunnuim Ramses ja veenvalt veetlev Liisi. Marika Vaariku Vikontess oli rahustav ja tema mängitud Uurija pooleldi hullumeelne. I-le pani täpi Lauri Lagle Kaevuri rolliga, kes oli nii hirmutav kui ka armas. Seda viimast eriti intervjuud andes ja publikut kõvasti naerutades.

Lemmikstseen: Intervjuu kaevuriga.

Lavakujundus oli lihtne ja geniaalne ja mis oleks otsekui välja võetud sheakespeare'likust või vanagooti maailmast ja see oli kombineeritud modernsete videoklippide ja -tehnikaga. Eriefektid ja heliefektid panid nii mõnegi inimese võpatama.

Kokkuvõttes:
Taavi Eelmaa dramaturgina ja Juhan Ulfsak lavastajana on ühe tõeliselt laheda vägitükiga hakkama saanud. Tegemist oli sürreaalselt unenäoliku tegelikkusega, mis pani naerma, tekitas küsimusi ja pani mõtlema. Selline teater mulle väga meeldib! Kohe kahju, et sattusime seda ühele viimasele etendusele vaatama!


Häid elamusi!



1 kommentaar:

  1. Head arvustused! Käisin samuti seda tükki vaatamas. Ei saa öelda, et nii väga meeldis, aga korda läks küll. Mullegi meeldis selle lavastuse tekst Taavi Eelmaa poolt, mis oli vahel vulgaarne(minu jaoks) kuid samas ka vaimukas ja hästi kirjutatud. Päris õudne oli alguses küll- sõnastasid selle hästi, sest sama tunne oli ka minul,vist ootusärevus, et mis tulema hakkab. Näitlejatööd olid head.Eriti jäi silma Lauri Lagle- kes on hea lavastaja(ja välja tuleb, et ka korralik näitleja). Kunstnikutöö Kairi Mändla poolt on üks paremaid, mida siiani näinud olen. Kui kavalehelt lugesin, et Juhan Ulfsak lavastab, siis oli pilt selge. Kogu lavastus on minu meelest Ulfsaklik- kaameratega otse live`i;teie poolt alguses nimetatud film. Juhanil on tekkinud käekiri, mille poolest on ta ära tuntav. Äge lavastus! Soovitan
    Christofer

    VastaKustuta